Ehh.
Ja alla see suundub.
Sellise kiirusega, et...
trarbl
filmiblogin
3 tundi tagasi
reede, Veebruar 27
Keskpõrmandule kokku
Pilt Vispliküla vanalt surnuaialt...
Täna oleks 30 aastat vanaks saanud üks mu lähedasi ja ägedamaid sõpru. A nääd, läks teistmoodi. Järgmise viinavõtu ajal joon tema mälestuseks viina klaasist.
(Täna ja üksi seda tegema ei hakka, olen targem).
***
Ostsin endale pesumasina. Homme hommikul tuuakse koju.
Sest lihtne ja loogiline lähenemine viis mind tulemuseni, et minust ei ole kopka sukaserva peitjat. Ja kui on juba raha kuhugi paigutatud, siis ei saa ma seda ju enam maha larrata :D
Nüüd vähemalt ei pea ma oma 75 liitrise seljakotiga küla peal pesu pesemas käima.
Iseasi, kuidas ma saan selle aparaatuse kolmandale korrusele, pean säästuka tagant parme vist lantima minema.
Ommikul enne 10 on nad kindlasti nõus õlle eest natuke pingutama.
neljapäev, Veebruar 26
Pidu katku ajal
Suurest rõõmust, et mul üle aegade ja läbi aegade ja üleüldse 5 kohaline summa pangaarvele täna laekus (viimane täissuuruses palk ja tulumaksu tagastus) ja ma esmasp ühe proua käest kenakese summa saan natukese internetis surkimise ja talle ühe koolitöö ära tegemise eest, läksin poodi ja ostsin endale meelehea tegemiseks - ÕLUT ja LIHA!
Krt teab, millas jälle saab :P
Muidugi hakkan ma kohe-kohe arveid maksma ja sellest summast ei jää enam pooltki nii ilusat summat järele. A küll ma hakkama saan...
***
28-s on lähedal ja ma ei ole kuulnud, et Jotade Ühtlaselt Jaotamise Agentuur oleks mõne avalduse saanud. A samas - mina oma õlledega olen vist iseenda perele täitsa sobiv kodujota kandidaat.
***
Bipolaarsus on tagasi.
Ikka parem kui enne.
Ootan huviga, millas see ameerika raudtee jälle allapoole suuna võtab. See käib nii kähku, et süda läheb pahaks ja pea hakkab ringi käima...
A küll ma ära harjun.
Sest inimene harjub ju kõigega.
Isegi poomisega.
Algul siputab küll,
a pärast jääb ju peris rahulikuks.
kolmapäev, Veebruar 25
Jotade Ühtlaselt Jaotamise Agentuur teatab:
Kampaania - Igale eestlasele oma kodujoodik! - lõpeb 28. veebruaril!
Ehk siis
Tegelikult ei ole mul mitte midagi asjalikku öelda.
Ma tean nüüd, misasjad on paanikahood ja agorafoobia ja kõik need teised ägedad seisundid, mis võivad tervet ja toredat inimest tabada...
Ja üleüldse
Böö
teisipäev, Veebruar 24
Pikad linad
Pildike sehukese kinuplaadi pealt nagu ""Eesti Kultuurfilm 75", mida tänase päeva puhul vaatasin. Plaadi peal on EKF ringvaated aastatest 1937 ning veel üht ja teist. Seega:
Palju õnne pidupäevaks!
Niih.
Külmkapis on viina ja šampust, kasukat, lisaks veel komme ja küpsiseid, ananassi, õunakooki, lehttaignast pirukaid ja krt teab, mida veel... Võiks ju pidulaua katta. Aga miks? Las lähevad parem hapuks. Sest süüa küll ei taha.
Viina kah üksi ei joo, sest see ei lõpeks hästi.
Ja kuna käis külalisi ja jõin kaks kruusitäit koffikoffi, siis saba jälle väriseb.
Ilus päev.
Paraadi unustasin vaadata.
A presidendi vastuvõtu seda osa, kus tädipoega käteldakse, tahaks küll näha...
Ja mida muud mul teha.
Lugeda on kah aint üks tellisepaksune ja kole lasteraamat.
A muuseas - vanarahvas teadis rääkida, et vastlapäeval võisid vanatüdrukud ise kosja minna ja neile äraütlemine ei olnud ilus.
Võiks ju kosja minna küll, a kellele?
Ei lähe ma kuhugi.
Lähen kastan oma kaktused parem ära...
pühapäev, Veebruar 22
Gripp ja Arsenal
No oli ju selge, et ega see viiruste ja gripilaine ei saa minust jälgi jätmata mööda minna. Mannugi mainis, et toob mulle oma eksootilise viiruse kaasa. No nii hull mul veel pole. Aga hea kah mitte. Tahaks tsiteerida mind ennast - et jõle näkane on üksi kodus haige olla...
Aga mu vanaema sai valla aukodanikuks ja tädipoeg läheb maavalitsuse vastuvõtule ja kui ma teisipäeval siin üksisilmi oma pidulauda ja telekat jõllitan, siis saan sealt ka teda (tädipoega siis) vaadata. Seks puhuks, et vanaema mulle homme mõneks tunniks külla tuleb, tegin kasukat. Kaks tükki. Teise võtan tööle kaasa... Et vaatamata haige olemisele suudan ma isegi natuke asjalik olla.
Üritasin oma palavikusegast pühapäeva siis kinupildiga sisutada.
Filmi nimi on "Arsenal" ning valminud on see 1928 aastal Ukraina ja Venemaa ühistööna. Autorit peetakse propagandafilmide alal asjatundjaks. No mina ka ei tea. Suurel hulgal totra näoga jõllitamist ja rusikatega vehkimist ei suutnud mulle küll selgeks teha, miks kommunism siis nüüd nii hea on. No ja üks näitajaid on seegi, et 20 minutit enne filmi lõppu ma mõnusalt magada norisesin. No ei suutnud lihtsalt.
A samas on nende mustvalgete tummfilmide juures midagi, mis mind võlub. Filme tehti nagu fotot - valgus-vari-kadreering oli nii täpselt paigas, et kena snapshoti saab peaaegu igast kaadrist. Muusika on ka sehuke, et sellega saaks mind vastu hommikut üllatada.
(Ükskord ma sain kena äratuse osaliseks, kui playlistis tuli peale "Dropkick Murpiest" miskine pidulik sümfooniaorkestriga mängitud suurejooneline lugu. Kui onud juba seletama hakkasid, siis sain aru, et ei olnudki tegu mu korterikaaslase poolt salaja muretsetud klassikalise muusika palaga vaid kogemata kombel oli sinna nimekirja "Valgus Koordis jäänud")
Aga tagasi kinupildi juurde.
Lisaks visuaalselt kena olemisele on ses filmis krdi palju sümboleid ja lihtsalt poosides seismist. Oi mulle meeldisid need kaks tüüpi, kes kahe suupoolega sivkasid sisse ajasid, nii et vuntsid koori täis.
A sisulise poole pealt - no ei teadnud ma Ukraina ajaloost enne suurt midagi ja ei tea ka nüüd.
Eks miskine kord peaks välja uurima, et mis selle relvatehase ülestõusu ja Nõukogude Liitu astumisega siis täpsemalt oli...
A kenasid pildikesi kah siia juurde. Illustreerivat materjali, kui nii võib öelda.
Peategelane...
...peab massidele kihutuskõnet.
Üks õnnetu pätakas (vaata seda varju seinal - super!)
Kas sul on turvis seljas, et sa maha ei kuku?
Palju tsiteeritud ja -kiidetud naerugaasi moment
"Lasksin varese. Ilm on hea"
Väike tissinäppimine. Nagu muuseas...
Poosid.
Emal oli kolm poega...
S.A.V.I.
Ehk siis:
Ei ole lihtne see jaanalinnu elu.
Tegin täna midagi sellist, mida pole kunagi enne suutnud...
A samas
Keda kotib?
laupäev, Veebruar 21
Tšapajev
Full Metal Metsavana tegi tuju paremaks:
"Vassili Ivanovits?! Kas sa jood ära klaasi viina?"
"Muidugi joon!"
"Aga liitri?"
"Liitri joon ka ära!"
"Aga ämbritäie?"
"Ei! Ämbritäie joob ära ainult Lenin!"
*
Namiibia partisanide hulgas on suure populaarsuse võitnud nõukogude film "Tšapajev". Erilist vaimustust kutsub esile stseen, kus Tšapajev ütleb Petkale: "Lööme kõik valged maha, siis alles saabub elu!"
*
Muuseas, kui huvi on, võin soovijale kinkida raamatu "Tšapajev"
"Vassili Ivanovits?! Kas sa jood ära klaasi viina?"
"Muidugi joon!"
"Aga liitri?"
"Liitri joon ka ära!"
"Aga ämbritäie?"
"Ei! Ämbritäie joob ära ainult Lenin!"
*
Namiibia partisanide hulgas on suure populaarsuse võitnud nõukogude film "Tšapajev". Erilist vaimustust kutsub esile stseen, kus Tšapajev ütleb Petkale: "Lööme kõik valged maha, siis alles saabub elu!"
*
Muuseas, kui huvi on, võin soovijale kinkida raamatu "Tšapajev"
reede, Veebruar 20
Irin, virin ja ving...
http://images.blogskins.com/skin_images/142/13/images/DEPRESSION.jpg
Mnjahh.
Omadega ummikus.
Kummikus.
Säärikus.
Kalossis.
No kõigepealt see, et ma tahaksin käsi südamel vanduda, et ma MITTE KUNAGI enam ei lase kedagi endale nii ligi; et ma õpin oma vigadest. Ja üleüldse. Olen ilusam, targem ja tublim ja elan ainult mõistuse häält kuulates ja ratsionaalselt. Kasvatan oma kesta veel paksemaks ja ei lase enam inimesi endale nii südamesse. Pole tarvis. Sest lõpuks olen ikka mina see loll, naiivitar ja see, kes kaotab. No ei ole see elu lill. Üldse ei ole.
Aga krdi õige oleks nüüd ühe jala pealt teise peale keksida, et "Ise tegi, Ise tegi!!!"
Tagantjärgi tarkus pole miskine tarkus.
Ja elu ei õpeta.
No ja siis see teine asi.
See palga langetamine ja eluga toime tulemine.
Sellega on ju veel suurem ikaldus.
Et vaimse tervise saab ehk ikka kuidagi korda, ma olen juba palju paremas seisus, kui paar nädalat tagasi.
Või noh.
Olin.
Enne seda kena uudist kärbetest.
A mille eest ja kus ja kuidas ma elama hakkan..
Ei tea.
A praegu on küll nii, et ...
Ma ei tea, mida endaga peale hakata.
Eks ikka edasi jaanalinnu kombel pea liiva all ja päev korraga.
Igastahes katan endale pidulaua teisipäeva õhtuks ja siis vahin seda ja lähen sama tuimalt ja tühjalt magama nagu igal õhtul.
Ja vastlakukeid ma ei söö, sest vahukoor on mürgine.
Ning nädalavahetuse vist lihtsalt ja konkreetselt magan maha.
teisipäev, Veebruar 17
Ületame jõge
Millised kenad pringid kannid - ekstra Mirri jaoks :D
Pildid pätsatud ühest foorumist...
(Pold seal ei vihjet sellele, kes autor või kust saadud, olid lihtsalt üles laksitud, seega ei oska ka viidata).
Pildid pätsatud ühest foorumist...(Pold seal ei vihjet sellele, kes autor või kust saadud, olid lihtsalt üles laksitud, seega ei oska ka viidata).
reede, Veebruar 13
Lisadoonia saaga
Avastasin, et üks mu armas sõber on Poognasse üles riputanud oma üle 10 aasta tagasi kirjutatud romaani. Ja kui nüüd keegi siit pisiku saab ja selle tõepoolest läbi loeb, siis lisamärkusena pean mainima, et see on tõepoolest kirjutatud üle 10 aasta tagasi, kui pold veel ilmunud just palju maakeelseid fantasy-valdkonda kuuluvaid tekste... Ja mul on kuradima kahju, et ta seda õigel ajal õigele inimesele nina alla ei saand surata. Kui ma selle tema käest esimest korda näppu sain, siis ega enen ei lõpetand, kui läbi oli. Hiljem olen ma seda veel korduvalt lugenud, sest mina see olingi, kes selle igavatel õhtutundidel kompuutrise toksis...
A nuh - mu meelest on äge lugemine isegi praegu, kuigi lugejad on ära hellitatud ning kipuvad tõmbama paralleele paljude hiljem avaldatud tekstidega....
(Alustamagi peaks tegelikult poognast, sest siia proloogi ei pannud ning kasutasin seda varianti, mis mul oma kompuutris on)
A siin on selle algusest üks jupike...
***
Asher sisenes uksest nagu eelmistelgi kordadel ning taas kord kadus uks ta seljataga olematuks. Nüüd otsis ta pilguga väikest urgu paremal, kuhu ta oli eelmises mängus oma riided jätnud ning oh-imet, seal need olidki.
Polnud mingit kahtlust, et MÄNG oli reaalsem, kui teised selle taolised. Asher oli MÄNGU peale palju mõelnud, ega uskunud enam, et tegemist oli pelgalt tavalise arvutimänguga nagu seda reklaamiti. Talle oli mängus tekkinud tuttavad ning alati oli ta mängu alustanud samast ruumipunktist. Seda aga teistes mängudes ei juhtunud. Ka tundus Asherile, et aeg kulgeb MÄNGUS paralleelselt ajaga väljaspool MÄNGU. Igatahes hakkas tal mängust kujunema arvamus, mida ta veel ei osanud sõnadesse panna.
Seekord oli ta ülesandeks saanud päästa keegi neiu Gilsred, kes viibis arvatavasti Redrockis mingi hirmuvalitseja käes vangis. Esmalt võttis Asher nõuks välja selgitada, mida teatakse talle juba tuttavas maanurgas Redrocki ja selle hirmuvalitseja kohta.
Ta asus teele lähima asula suunas. Linnaks ei saanud seda pidada, aga küla kohta oli see liiga suur. Siinmail kutsuti kohta lihtsalt Järveks, kuna kogu linn, välja arvatud paar väikest maja ning tempel, oli ehitatud vee peale. Tempel ja nood paar maja asusid saarel ja olid ka ainukesed kividest ehitatud hooned. Ülejäänud linn asus saart ümbritseval palkidest platvormil. Inimesed elatasid end peamiselt kalapüügist, kuid mõnel oli Järve põhjapoolsel kaldal ka väike aiamaa või põlluke.
Asher vaatas ringi. Ilm oli ilus ja järve ümbritsev mets paistis kevadiselt värske. Järvelt algaval jõel nägi ta laeva. Kuldse lohega, punane lipp mastis, suundus see järve poole. Pikad aerud liikusid trummi kaugele kostvate tümpsude taktis, vähemalt Asheri arvates pidi see nõnda olema, kuigi tümakad kostsid väga ebamäärasel ajahetkel, võrreldes aerude asendiga. Laev liikus jõudsalt aeglasele voolule vastu, natuke veel ja see kaduski järve ümbritsevate suurte laanepuude varju. Samas kuulis ta selja tagant hääli. Sealt ilmus nähtavale grupp ratsanikke, kes laskusid alla samalt mäelt, millelt Ashergi. Ta jäi neid silmitsema ning välimuse järgi arvas neid olevat kütid Kalme-Külast.
Kalme-Küla oli tegelikult väiksemat sorti linn, mis paiknes paksude metsade keskel teispool neidsamu mägesid. Oma nime oli linn saanud kaua aega tagasi sealkandis inimeste ja libahuntide vahel toimunud lahingu järgi. Lahingus langenud maeti lahinguplatsi lähedale, kuid miskipärast tekkis kalme ümbrusesse küttide ja jahimeeste asundus, mida hakatigi kutsuma Kalme-Külaks.
"Hei, külamees, kui sa Järvele lähed, siis võime su jalavaeva vähendada!" hüüdis esimene ratsur. Asher teda ei tundnud, kuid tagapoolt kostis läbisegi tervitusi juba tuttavamatelt nägudelt. Asherile anti hobune, millel olev väikseim karusnahakoorem jaotati teiste hobuste turjale. Ega Asheril käimise vastu õigupoolest midagi polnudki, aga teed mööda oli Järveni veel mitu head kilomeetrit ning otse minekut takistasid Järve voolavad ojad ja jõekesed koos võsaste loiskudega. Teed mööda ja hobusega oli igal juhul kiireim ja lihtsaim viis.
"Mida siinkandis siis kuulukse?" küsis Asher Tellu käest. See oli ratsanikest üks, keda ta veidi rohkem tundis.
"Just nägin mingit laeva Järvele minemas ja nüüd teie ka. Te pole ju kunagi niimoodi Järvel käinud."
"Jah, aga me läheme Järvele kaupa vahetama ka ju alles teist korda. See laev, mida sa nägid, on arvatavasti Redrocki kaubalaev. Redrock on linn Suure Vee ääres, mille taga pole kuuldavasti midagi. Kuigi keegi olevat üle selle sõitnud… Varem olid Redrocki laevad ainult Suure Vee äärseid linnu külastanud, aga viimasel ajal on nähtavasti ka siinkandis hakanud käima - laev mahub ju jõele kenasti ära."
"Redrocki vibud on paremast puust, kui meil siin." Lisas Tellu jutule kõige noorem jääger. "Ja nooltele saab lasta Redrocki võluril sõnad ka peale lugeda. Meie lausuja nii peent tööd ei oska."
"Aga omavahel öeldes," jätkas Tellu oma häält tasandades, kuigi kedagi võõrast tema juttu pealt kuulamas ei saanud olla, "pole Redrocki inimesi vaja liialt usaldada. On kuulda olnud, et sealne valitseja tavatseb oma valdusi laiendada sõja abil. Käivad jutud, et Redrocki laevad toovad siia salakuulajaid, kes peavad vaatama, kui rikas siinne rahvas on. Räägitakse ka, et kuna sõdu pole juba mitu inimpõlve peetud, lasi meie kuningas sõjaväe juba mitmed aastad tagasi kodudesse laiali minna. Ei tea, mis siis saab, kui kõik need jutud õigeks osutuvad…"
Nad ratsutasid mäest alla ja jutlesid veel maast-ilmast.
"Kas Redrocki valitsejal on naine ka?" küsis Asher nagu muuseas.
"Ei tea, ma pole tema perekonnaseisu uurinud, aga tütar pidi tal küll olema, ja väga ilus pealegi. Arvatavasti on tal siis naine ka. Ega ta üksi vast lapsi ei saa." Tellu vaatas Asheri poole ja muheles.
"Nagu jõuluvana," mõtles Asher, "kes on lapsele nalja teinud." Ilma vahejuhtumiteta jõuti mäest alla ja joodeti hobuseid.
"Kas sa vibu oskad lasta?" küsis ratsanike juht, kui nad olid uuesti hobustele istunud. "Enne Järvele jõudmist tuleb meil metsast läbi minna, aga sinna on röövlid siginenud. Siinpool Järve on neid arvatavasti kaks jõuku. Ühte tuleb karta ainult öösel, aga teistega ei tea kunagi, millal nad välja ilmuvad. Ilmselt panid röövlid tähele, et Järvele nüüd rohkem rahvast käib, kui varem ja nad kasutavad seda ära. Päevases kambas on ainult inimesed, aga öösel on peale inimeste ka paar trolli teekäijatele nuhtluseks. Need raisad on päris ohtlikud, sest nägemine tundub neil olevat parem, kui öökullil. Aga katsu sa talle ise öösel pihta saada. Ega nad tõrvikuid pea kohal kanna, nii et märkad neid alles siis, kui nad sul nina all on.”
"Arvatavasti on siis parem, kui siit öösel poleks vajadust läbi minna," arvas Asher. "Vibu pole ma õigupoolest ammu proovida saanud, aga ega ma inimesest mööda ei laseks."
Asher mõtiskles, kas ta ei peaks mitte laskma endale ambu teha, sellega oleks vähe kergem sihtida. Eelmisel korral oli üks Järve relvameister talle seda pakkunud, aga kuna ta oli siis tagasiteel, ei tahtnud ta enam aega viita ja ütles ära.
Talle anti vibu ja nooled. Jäägritel oli tavaliselt mitu vibu kaasas, nii et sellega probleemi ei tekkinud.
"Nii," ütles juht Bergan. "Varsti jõuame metsa. Liigume kahekaupa, tagumised jälgivad seljatagust ja viimased jäävad veidi tahapoole, kuid mitte mingil juhul nägemisulatusest välja. Pööretel ootame teid järgi. Parempoolsed vaatavad paremale ja vasakpoolsed vasakule metsa alla ja puude võradesse. Kas küsimusi on? Olgu, läheme!"
Asher taipas nüüd, et jäägrid on ka head sõdurid.
Mets oli ilus. Puud, mida Asher küll kuidagi liigitada ei osanud, meenutasid tammesid, aga need olid jupi maad pikemad. Alusmetsa oli vähe ja siin-seal punetasid mingid marjad, kuigi mänguri arvates pidi siin olema hiliskevad.
Asher jälgis pidevalt puuvõrasid, sest tema arvates oleks just puude otsas kõige parem peidupaik. Paljudes kohtades kasvasid puuvõrad üksteisest nii tihedalt läbi, et poleks olnud kuigi raske ühelt puult teisele ronida.
Sõideti vaikselt ja ilma liigse jututa. Oli kuulda, vähemalt Asher kuulis, kõikvõimalikke krabinaid, aga röövlid ei ilmunudki välja ja Järve äärde jõuti ilma sekeldusteta.
Puude vahelt välja jõudnud, märkasid nad kohe laeva, mis oli juba sadamas. Isegi kaldalt oli näha, et seal käib suur sagimine. Ühe sadamahoone katusele oli ehitatud spetsiaalne kai, et Redrocki laeva oleks kergem lossida ja sellele kuhjati nüüd kaubapakke.
Järve parempoolsest otsast ilmusid nähtavale kolm suurt paati, mis meenutasid viikingite laevu. Asherile tuli meelde, et sealpool asub Järve suubuv jõgi. Paatidele seati purjesid, et metsa vahelt välja jõudes neisse tuult püüda ja kergema vaevaga edasi liikuda.
Asher ei teadnud sealpool ühtegi asulat olevat ja järeldas, et need laevad tulevad kusagilt kaugemalt.
Vee äärde jõudes maksid ratsanikud parvetajale ja asusid linna poole teele. Keegi ei rääkinud, ainult jälgiti lähenevaid siluette. Päev hakkas juba lõppema ja päike enam linnale ei paistnud. Ainult ühel tornil särav tuulelipp peesitas veel kustuva päikese kiirtes.
Oldi umbes poolel teel, kui linnast hakkas kostma kära. Just enne seda olid sinna jõudnud viikingid nagu Asher neid mõttes nimetas, ja küllap nad siis hakkasid linna röövima. Aga ühtki maja vist põlema ei pandud.
"Ei tea, millega need darmenid hakkama said?" küsis Tellu nagu iseendalt.
"Linnas näib midagi imelikku toimuvat", seda juba Asherile öeldes ning osutades hämarduvas õhtus linna kohal liikuvale valguskumale.
"Darmenid nüüd vaevalt midagi korda saatsid," arvas Skit. "Nad on küll kõvad sõjamehed, aga nende suur autunne ei luba neil kedagi rünnata. Darmenid on ju oma lahingud ainult Kauget Kantsi kaitstes pidanud."
"Mina arvan, et Järvel püütakse erakorralist kogumuse koosolekut kokku kutsuda," teatas Bergan. "Midagi on vist Kauges Kantsis juhtunud!"
Sadamasse jõudes liikus kuma ka selle lähedal linnas ringi ja hoonete vahel võis näha tõrvikutega majast majja sebivat rahvahulka.
Rongkäik, mis ei paistnud eriti karnevaliga sarnanevat, sest rõõmu jätkus sinna sama palju, kui matusele, suundus Templi poole, mille ees asus linna ainuke väljak. Seda kasutati nii turuna, kui tähtsateks kogunemisteks pidupäevadel ja kogumustel.
Tempel polnud iseenesest mingi pühakoda, kuigi aegade hämaruses võis sellel see otstarve olla. Tempel oli midagi raekoja sarnast - linnaametnike töökoht.
Templiväljakul oli tõrvikute valguses sama valge, kui päeval. Kui kütid rongkäigu lõpus Templi juurde jõudsid, siis linnapea juba rääkis midagi:"…Ja nüüd palun darmenitel endil rääkida, mis juhtunud on."
Üks pika habemega mees, kellele Asher pakkus vanuseks 50-55 aastat, hakkas üllatavalt sügava ja kõlava häälega rääkima, nii et sõnad kajasid Asheri selja taga asuvatelt majadelt tagasi ja kõik, kes veel sinnamaale olid jutelnud, poolelt sõnalt vait jäid.
"Päev aega tagasi, umbes samal ajal," alustas vanamees, "asusid Kauget Kantsi ründama väga imelikud inimesed… või peaks ütlema olevused…?" Ta vaatas oma kaaslaste poole. "Inimesteks on neid igatahes raske nimetada, hoolimata väljanägemisest. Vibuga neid peatada polnud võimalik, sest nooled murti lihtsalt puruks haavast välja tõmbamata. Isegi sammu nad ei aeglustanud. Samuti ei mõjunud ka keev vesi, mida me neile Kantsi müüridelt kaela valasime. Alguses oli tunne, et ei mõju ka sulatõrv, kuni kellelegi tuli pähe tõrvaga üle kallatud tegelast põleva noolega lasta. Tules põlesid need peletised siiski lõpuks ära, aga siis sai meil tõrv otsa.
Peavärav lõhuti kiiresti maha ja me olime sunnitud nende jälkustega käsitsivõitlusesse astuma. Algul tundus see lihtsana, sest turviseid nad ei kandnud, aga nad võitlesid nagu jumalad… või peaks ütlema nagu deemonid. Nad sulasid oma mõõgaga ühte, käsitsesid oma relva väga kergelt ja kiiresti. Nii rasket lahingut ei mäleta ka vanimad ellujäänud meie seast.
Ei pea vist mainima, et kui on vaja kaitsta naisi ja lapsi, siis ei tohi võidelda viimse veretilgani. Kaitse viimane abinõu on alati taandumine, mida me varsti ka tegime, sest pooled meist olid juba langenud. Hea seegi, et linna rünnati ainult ühest küljest ja teised väravad jäid põgenemiseks lahti. Kes mahtus, see läks jõeväravas paatidesse, ja kes mitte, need tulevad meile metsi mööda järele. Loota tuleb, et neid jälitama ei hakata. Oma paatidega peaks me veel paar korda tagasi minema, et kõiki naisi, lapsi ja vanureid ära tuua.
Nüüd ongi meil kaks palvet: esiteks palume abi, et ära tuua maha jäänud inimesi; ja teiseks - kui Kauget Kantsi pole võimalik tagasi vallutada, siis ehk lubaksite meil elama jääda Järve idakaldale, sest nagu ma tean, pole sealpool metsa, mida me peaks ehitusplatsi rajamiseks maha võtma."
Asher juba teadis, et siinkandi inimesed ei armasta metsi raiuda, nad eelistasid ehitada kividest. Ainult Järvel oligi puust maju.
Kui darmenite vanem jutu lõpetas, hakkas rahvasummast jutukõminat kostma: kes lubas sõjakäiguks valmistuda, kes laeva korda seada. Mõni kartis, et võibolla jääb kalu järves liiga väheseks, kui nii palju rahvast kokku tuleb. Teine jälle oli darmenite peale tige, et nad vaenlasi siiapoole meelitasid. Arvamusi oli veel mitmesuguseid, aga suurem osa olid ikkagi varmad abi pakkuma. Ja kui oleks küsitud neilt, kes tegelikult olid darmenite tuleku vastu, siis oleks ka nemad arvatavasti olnud Kauge Kantsi elanike aitamise poolt.
"Palun hetkeks vaikust!" kõlas Järve vanema hääl. "Ma olen juba lasknud laevad minekuvalmis seada. Kui kellelgi on veel soovi ühineda maakuulajatega või laevameestega, siis palun. Sõjakäigule me esialgu veel ei lähe."
Vanem pöördus juba minekule, kuid siis meenus talle veel üks tähtis asi: "Ja ma arvan, et darmeneid pole rohkem, kui järvlasi, niisiis poole kellelgi vast kahju, kui me kõik võtame enese katuse alla mõned inimesed juurde. See kestab vaid niikaua, kuni nad on endale mingi väljapääsu leidnud. Ja nüüd - sadamasse!"
Rahvasumm hakkas laiali minema ja Asher arutas, kuhu tema suunduma peaks. Omal käel Redrocki minema hakata oleks puhas lollus, kui sealne laev on siinsamas. Aga teisest küljest - niipea laev arvatavasti liikuma ei hakka ning Asher oli ka võõraid näinud sadama poole liikumas. Äkki võiks temagi luurele minna.
***
http://www.poogen.ee/index.php?SubID=8&ArID=44882
A nuh - mu meelest on äge lugemine isegi praegu, kuigi lugejad on ära hellitatud ning kipuvad tõmbama paralleele paljude hiljem avaldatud tekstidega....
(Alustamagi peaks tegelikult poognast, sest siia proloogi ei pannud ning kasutasin seda varianti, mis mul oma kompuutris on)
A siin on selle algusest üks jupike...
***
Asher sisenes uksest nagu eelmistelgi kordadel ning taas kord kadus uks ta seljataga olematuks. Nüüd otsis ta pilguga väikest urgu paremal, kuhu ta oli eelmises mängus oma riided jätnud ning oh-imet, seal need olidki.
Polnud mingit kahtlust, et MÄNG oli reaalsem, kui teised selle taolised. Asher oli MÄNGU peale palju mõelnud, ega uskunud enam, et tegemist oli pelgalt tavalise arvutimänguga nagu seda reklaamiti. Talle oli mängus tekkinud tuttavad ning alati oli ta mängu alustanud samast ruumipunktist. Seda aga teistes mängudes ei juhtunud. Ka tundus Asherile, et aeg kulgeb MÄNGUS paralleelselt ajaga väljaspool MÄNGU. Igatahes hakkas tal mängust kujunema arvamus, mida ta veel ei osanud sõnadesse panna.
Seekord oli ta ülesandeks saanud päästa keegi neiu Gilsred, kes viibis arvatavasti Redrockis mingi hirmuvalitseja käes vangis. Esmalt võttis Asher nõuks välja selgitada, mida teatakse talle juba tuttavas maanurgas Redrocki ja selle hirmuvalitseja kohta.
Ta asus teele lähima asula suunas. Linnaks ei saanud seda pidada, aga küla kohta oli see liiga suur. Siinmail kutsuti kohta lihtsalt Järveks, kuna kogu linn, välja arvatud paar väikest maja ning tempel, oli ehitatud vee peale. Tempel ja nood paar maja asusid saarel ja olid ka ainukesed kividest ehitatud hooned. Ülejäänud linn asus saart ümbritseval palkidest platvormil. Inimesed elatasid end peamiselt kalapüügist, kuid mõnel oli Järve põhjapoolsel kaldal ka väike aiamaa või põlluke.
Asher vaatas ringi. Ilm oli ilus ja järve ümbritsev mets paistis kevadiselt värske. Järvelt algaval jõel nägi ta laeva. Kuldse lohega, punane lipp mastis, suundus see järve poole. Pikad aerud liikusid trummi kaugele kostvate tümpsude taktis, vähemalt Asheri arvates pidi see nõnda olema, kuigi tümakad kostsid väga ebamäärasel ajahetkel, võrreldes aerude asendiga. Laev liikus jõudsalt aeglasele voolule vastu, natuke veel ja see kaduski järve ümbritsevate suurte laanepuude varju. Samas kuulis ta selja tagant hääli. Sealt ilmus nähtavale grupp ratsanikke, kes laskusid alla samalt mäelt, millelt Ashergi. Ta jäi neid silmitsema ning välimuse järgi arvas neid olevat kütid Kalme-Külast.
Kalme-Küla oli tegelikult väiksemat sorti linn, mis paiknes paksude metsade keskel teispool neidsamu mägesid. Oma nime oli linn saanud kaua aega tagasi sealkandis inimeste ja libahuntide vahel toimunud lahingu järgi. Lahingus langenud maeti lahinguplatsi lähedale, kuid miskipärast tekkis kalme ümbrusesse küttide ja jahimeeste asundus, mida hakatigi kutsuma Kalme-Külaks.
"Hei, külamees, kui sa Järvele lähed, siis võime su jalavaeva vähendada!" hüüdis esimene ratsur. Asher teda ei tundnud, kuid tagapoolt kostis läbisegi tervitusi juba tuttavamatelt nägudelt. Asherile anti hobune, millel olev väikseim karusnahakoorem jaotati teiste hobuste turjale. Ega Asheril käimise vastu õigupoolest midagi polnudki, aga teed mööda oli Järveni veel mitu head kilomeetrit ning otse minekut takistasid Järve voolavad ojad ja jõekesed koos võsaste loiskudega. Teed mööda ja hobusega oli igal juhul kiireim ja lihtsaim viis.
"Mida siinkandis siis kuulukse?" küsis Asher Tellu käest. See oli ratsanikest üks, keda ta veidi rohkem tundis.
"Just nägin mingit laeva Järvele minemas ja nüüd teie ka. Te pole ju kunagi niimoodi Järvel käinud."
"Jah, aga me läheme Järvele kaupa vahetama ka ju alles teist korda. See laev, mida sa nägid, on arvatavasti Redrocki kaubalaev. Redrock on linn Suure Vee ääres, mille taga pole kuuldavasti midagi. Kuigi keegi olevat üle selle sõitnud… Varem olid Redrocki laevad ainult Suure Vee äärseid linnu külastanud, aga viimasel ajal on nähtavasti ka siinkandis hakanud käima - laev mahub ju jõele kenasti ära."
"Redrocki vibud on paremast puust, kui meil siin." Lisas Tellu jutule kõige noorem jääger. "Ja nooltele saab lasta Redrocki võluril sõnad ka peale lugeda. Meie lausuja nii peent tööd ei oska."
"Aga omavahel öeldes," jätkas Tellu oma häält tasandades, kuigi kedagi võõrast tema juttu pealt kuulamas ei saanud olla, "pole Redrocki inimesi vaja liialt usaldada. On kuulda olnud, et sealne valitseja tavatseb oma valdusi laiendada sõja abil. Käivad jutud, et Redrocki laevad toovad siia salakuulajaid, kes peavad vaatama, kui rikas siinne rahvas on. Räägitakse ka, et kuna sõdu pole juba mitu inimpõlve peetud, lasi meie kuningas sõjaväe juba mitmed aastad tagasi kodudesse laiali minna. Ei tea, mis siis saab, kui kõik need jutud õigeks osutuvad…"
Nad ratsutasid mäest alla ja jutlesid veel maast-ilmast.
"Kas Redrocki valitsejal on naine ka?" küsis Asher nagu muuseas.
"Ei tea, ma pole tema perekonnaseisu uurinud, aga tütar pidi tal küll olema, ja väga ilus pealegi. Arvatavasti on tal siis naine ka. Ega ta üksi vast lapsi ei saa." Tellu vaatas Asheri poole ja muheles.
"Nagu jõuluvana," mõtles Asher, "kes on lapsele nalja teinud." Ilma vahejuhtumiteta jõuti mäest alla ja joodeti hobuseid.
"Kas sa vibu oskad lasta?" küsis ratsanike juht, kui nad olid uuesti hobustele istunud. "Enne Järvele jõudmist tuleb meil metsast läbi minna, aga sinna on röövlid siginenud. Siinpool Järve on neid arvatavasti kaks jõuku. Ühte tuleb karta ainult öösel, aga teistega ei tea kunagi, millal nad välja ilmuvad. Ilmselt panid röövlid tähele, et Järvele nüüd rohkem rahvast käib, kui varem ja nad kasutavad seda ära. Päevases kambas on ainult inimesed, aga öösel on peale inimeste ka paar trolli teekäijatele nuhtluseks. Need raisad on päris ohtlikud, sest nägemine tundub neil olevat parem, kui öökullil. Aga katsu sa talle ise öösel pihta saada. Ega nad tõrvikuid pea kohal kanna, nii et märkad neid alles siis, kui nad sul nina all on.”
"Arvatavasti on siis parem, kui siit öösel poleks vajadust läbi minna," arvas Asher. "Vibu pole ma õigupoolest ammu proovida saanud, aga ega ma inimesest mööda ei laseks."
Asher mõtiskles, kas ta ei peaks mitte laskma endale ambu teha, sellega oleks vähe kergem sihtida. Eelmisel korral oli üks Järve relvameister talle seda pakkunud, aga kuna ta oli siis tagasiteel, ei tahtnud ta enam aega viita ja ütles ära.
Talle anti vibu ja nooled. Jäägritel oli tavaliselt mitu vibu kaasas, nii et sellega probleemi ei tekkinud.
"Nii," ütles juht Bergan. "Varsti jõuame metsa. Liigume kahekaupa, tagumised jälgivad seljatagust ja viimased jäävad veidi tahapoole, kuid mitte mingil juhul nägemisulatusest välja. Pööretel ootame teid järgi. Parempoolsed vaatavad paremale ja vasakpoolsed vasakule metsa alla ja puude võradesse. Kas küsimusi on? Olgu, läheme!"
Asher taipas nüüd, et jäägrid on ka head sõdurid.
Mets oli ilus. Puud, mida Asher küll kuidagi liigitada ei osanud, meenutasid tammesid, aga need olid jupi maad pikemad. Alusmetsa oli vähe ja siin-seal punetasid mingid marjad, kuigi mänguri arvates pidi siin olema hiliskevad.
Asher jälgis pidevalt puuvõrasid, sest tema arvates oleks just puude otsas kõige parem peidupaik. Paljudes kohtades kasvasid puuvõrad üksteisest nii tihedalt läbi, et poleks olnud kuigi raske ühelt puult teisele ronida.
Sõideti vaikselt ja ilma liigse jututa. Oli kuulda, vähemalt Asher kuulis, kõikvõimalikke krabinaid, aga röövlid ei ilmunudki välja ja Järve äärde jõuti ilma sekeldusteta.
Puude vahelt välja jõudnud, märkasid nad kohe laeva, mis oli juba sadamas. Isegi kaldalt oli näha, et seal käib suur sagimine. Ühe sadamahoone katusele oli ehitatud spetsiaalne kai, et Redrocki laeva oleks kergem lossida ja sellele kuhjati nüüd kaubapakke.
Järve parempoolsest otsast ilmusid nähtavale kolm suurt paati, mis meenutasid viikingite laevu. Asherile tuli meelde, et sealpool asub Järve suubuv jõgi. Paatidele seati purjesid, et metsa vahelt välja jõudes neisse tuult püüda ja kergema vaevaga edasi liikuda.
Asher ei teadnud sealpool ühtegi asulat olevat ja järeldas, et need laevad tulevad kusagilt kaugemalt.
Vee äärde jõudes maksid ratsanikud parvetajale ja asusid linna poole teele. Keegi ei rääkinud, ainult jälgiti lähenevaid siluette. Päev hakkas juba lõppema ja päike enam linnale ei paistnud. Ainult ühel tornil särav tuulelipp peesitas veel kustuva päikese kiirtes.
Oldi umbes poolel teel, kui linnast hakkas kostma kära. Just enne seda olid sinna jõudnud viikingid nagu Asher neid mõttes nimetas, ja küllap nad siis hakkasid linna röövima. Aga ühtki maja vist põlema ei pandud.
"Ei tea, millega need darmenid hakkama said?" küsis Tellu nagu iseendalt.
"Linnas näib midagi imelikku toimuvat", seda juba Asherile öeldes ning osutades hämarduvas õhtus linna kohal liikuvale valguskumale.
"Darmenid nüüd vaevalt midagi korda saatsid," arvas Skit. "Nad on küll kõvad sõjamehed, aga nende suur autunne ei luba neil kedagi rünnata. Darmenid on ju oma lahingud ainult Kauget Kantsi kaitstes pidanud."
"Mina arvan, et Järvel püütakse erakorralist kogumuse koosolekut kokku kutsuda," teatas Bergan. "Midagi on vist Kauges Kantsis juhtunud!"
Sadamasse jõudes liikus kuma ka selle lähedal linnas ringi ja hoonete vahel võis näha tõrvikutega majast majja sebivat rahvahulka.
Rongkäik, mis ei paistnud eriti karnevaliga sarnanevat, sest rõõmu jätkus sinna sama palju, kui matusele, suundus Templi poole, mille ees asus linna ainuke väljak. Seda kasutati nii turuna, kui tähtsateks kogunemisteks pidupäevadel ja kogumustel.
Tempel polnud iseenesest mingi pühakoda, kuigi aegade hämaruses võis sellel see otstarve olla. Tempel oli midagi raekoja sarnast - linnaametnike töökoht.
Templiväljakul oli tõrvikute valguses sama valge, kui päeval. Kui kütid rongkäigu lõpus Templi juurde jõudsid, siis linnapea juba rääkis midagi:"…Ja nüüd palun darmenitel endil rääkida, mis juhtunud on."
Üks pika habemega mees, kellele Asher pakkus vanuseks 50-55 aastat, hakkas üllatavalt sügava ja kõlava häälega rääkima, nii et sõnad kajasid Asheri selja taga asuvatelt majadelt tagasi ja kõik, kes veel sinnamaale olid jutelnud, poolelt sõnalt vait jäid.
"Päev aega tagasi, umbes samal ajal," alustas vanamees, "asusid Kauget Kantsi ründama väga imelikud inimesed… või peaks ütlema olevused…?" Ta vaatas oma kaaslaste poole. "Inimesteks on neid igatahes raske nimetada, hoolimata väljanägemisest. Vibuga neid peatada polnud võimalik, sest nooled murti lihtsalt puruks haavast välja tõmbamata. Isegi sammu nad ei aeglustanud. Samuti ei mõjunud ka keev vesi, mida me neile Kantsi müüridelt kaela valasime. Alguses oli tunne, et ei mõju ka sulatõrv, kuni kellelegi tuli pähe tõrvaga üle kallatud tegelast põleva noolega lasta. Tules põlesid need peletised siiski lõpuks ära, aga siis sai meil tõrv otsa.
Peavärav lõhuti kiiresti maha ja me olime sunnitud nende jälkustega käsitsivõitlusesse astuma. Algul tundus see lihtsana, sest turviseid nad ei kandnud, aga nad võitlesid nagu jumalad… või peaks ütlema nagu deemonid. Nad sulasid oma mõõgaga ühte, käsitsesid oma relva väga kergelt ja kiiresti. Nii rasket lahingut ei mäleta ka vanimad ellujäänud meie seast.
Ei pea vist mainima, et kui on vaja kaitsta naisi ja lapsi, siis ei tohi võidelda viimse veretilgani. Kaitse viimane abinõu on alati taandumine, mida me varsti ka tegime, sest pooled meist olid juba langenud. Hea seegi, et linna rünnati ainult ühest küljest ja teised väravad jäid põgenemiseks lahti. Kes mahtus, see läks jõeväravas paatidesse, ja kes mitte, need tulevad meile metsi mööda järele. Loota tuleb, et neid jälitama ei hakata. Oma paatidega peaks me veel paar korda tagasi minema, et kõiki naisi, lapsi ja vanureid ära tuua.
Nüüd ongi meil kaks palvet: esiteks palume abi, et ära tuua maha jäänud inimesi; ja teiseks - kui Kauget Kantsi pole võimalik tagasi vallutada, siis ehk lubaksite meil elama jääda Järve idakaldale, sest nagu ma tean, pole sealpool metsa, mida me peaks ehitusplatsi rajamiseks maha võtma."
Asher juba teadis, et siinkandi inimesed ei armasta metsi raiuda, nad eelistasid ehitada kividest. Ainult Järvel oligi puust maju.
Kui darmenite vanem jutu lõpetas, hakkas rahvasummast jutukõminat kostma: kes lubas sõjakäiguks valmistuda, kes laeva korda seada. Mõni kartis, et võibolla jääb kalu järves liiga väheseks, kui nii palju rahvast kokku tuleb. Teine jälle oli darmenite peale tige, et nad vaenlasi siiapoole meelitasid. Arvamusi oli veel mitmesuguseid, aga suurem osa olid ikkagi varmad abi pakkuma. Ja kui oleks küsitud neilt, kes tegelikult olid darmenite tuleku vastu, siis oleks ka nemad arvatavasti olnud Kauge Kantsi elanike aitamise poolt.
"Palun hetkeks vaikust!" kõlas Järve vanema hääl. "Ma olen juba lasknud laevad minekuvalmis seada. Kui kellelgi on veel soovi ühineda maakuulajatega või laevameestega, siis palun. Sõjakäigule me esialgu veel ei lähe."
Vanem pöördus juba minekule, kuid siis meenus talle veel üks tähtis asi: "Ja ma arvan, et darmeneid pole rohkem, kui järvlasi, niisiis poole kellelgi vast kahju, kui me kõik võtame enese katuse alla mõned inimesed juurde. See kestab vaid niikaua, kuni nad on endale mingi väljapääsu leidnud. Ja nüüd - sadamasse!"
Rahvasumm hakkas laiali minema ja Asher arutas, kuhu tema suunduma peaks. Omal käel Redrocki minema hakata oleks puhas lollus, kui sealne laev on siinsamas. Aga teisest küljest - niipea laev arvatavasti liikuma ei hakka ning Asher oli ka võõraid näinud sadama poole liikumas. Äkki võiks temagi luurele minna.
***
http://www.poogen.ee/index.php?SubID=8&ArID=44882
neljapäev, Veebruar 12
Vindoosavaba elu on alanud!
Peale seitset (!) tundi nökerdamist on nüüd siis selge, et mu läpakas ei leia lihtsalt kõvaketast üleski, a livecd-ga saaksin ma sellega netis käia, kui kabla taga on. Ja kompuutris on nüüd Estobuntu 8.09. Ja see viimane on küll üks veider asi. No ei ole keeruline, a asjad on ju teistmoodi ja teiste kohtade peal ja no ei leia üles. A õnneks ei aja see mind närvi. Irvitan omaette ja pusin. Isegi Amarokis (millega saab muusikat kuulata) pidin otsima, kust saaks "shuffle" ja "repeat all" panna. Leidsin :D
Nalja hakkab veel saama.
A Eerule tänud mu isiklikuks itimeheks olemise eest ja Janale kaasaelamise eest.
Laupäevale näeme, raisk!
Nalja hakkab veel saama.
A Eerule tänud mu isiklikuks itimeheks olemise eest ja Janale kaasaelamise eest.
Laupäevale näeme, raisk!
laupäev, Veebruar 7
Testikene
Tegin nädalake tagasi testi. Igav oli noh... Sain tulemuseks ENFP ja ENTP oli 1 punktiga taga. Tavaliselt olen ikka ENTP saand (ja teine on 1 punktiga alla jäänd), a ju see 1 punkt siis tol päeval just selle tüübi kasuks oli...
Extroverted (E) 74.07% Introverted (I) 25.93%Intuitive (N) 71.43% Sensing (S) 28.57%Feeling (F) 53.33% Thinking (T) 46.67%Perceiving (P) 72.73% Judging (J) 27.27%
Preferred type: ENFP(who you prefer to be)
Extroverted (E) 72.73% Introverted (I) 27.27%Intuitive (N) 72% Sensing (S) 28%Feeling (F) 62.07% Thinking (T) 37.93%Perceiving (P) 69.7% Judging (J) 30.3%
Attraction type: ENTP(who you are attracted to)
Extroverted (E) 65.79% Introverted (I) 34.21%Intuitive (N) 71.43% Sensing (S) 28.57%Thinking (T) 51.85% Feeling (F) 48.15%Perceiving (P) 70.59% Judging (J) 29.41%
Veel üks
Advanced Global Personality Test Results
|
neljapäev, Veebruar 5
Ma olen nüüd mitu-mitu päeva üksi kodus olnud. Pole enam harjunud ju.
Hädas.
Ikka need samad asjad - ei oska ühele inimesele süüa teha näiteks. Pühapäevast ribi ja ahjukartulit sõin 3 päeva.
No ja pole isegi kellegi selga vaadata.
Kudusin sõbrale mitu meetrit salli ja olen vaadanud kinupilte.
Neli osa sehukesest šedöövrist nagu "Phantasm" (neist muljetan homme) ning täna siis "Metropolis"
Oi see viimati mainitu on üks erakordselt ilus film. Fullmetalmetsavana on sellest kena jutu kirjutand, ei hakka mina sellele midagi lisama. Ja üleüldse. Koreograafia. Kaameratöö. Valgus. Eriefektid. No võimash aur ma ütlen.
Tõenäoliselt imetlen ma seda kunstiteost miskine päev veel korra. Või kaks.
Ja homseks jääb ehk "Valgus koordis"... :D
A teie vaadake ilusaid pilte "Metropolisest"
teisipäev, Veebruar 3
No personal messages
Kas inimestest peab hoolima?
Kas sõpradest peab hoolima?
Või saab läbi elu lennelda nagu liblikas, sittudes kajaka moodi suuri lärakaid pähe neile, kes sinust hoolivad?
Lihtsalt.
Ise seda tähele panemata.
Või sellest välja tegemata.
Sest vaata - mina olen ju liblikas - vaata kui ilusad tiivad mul on.
Ja isegi kui tuleb meelde, et ööd on külmad ja vahel sajab vihma ja meie kliimas on üldse sitt suusailm.
Ja et tuul puhub suunalt kõrvale ja kõik lilled ei olegi nii ilusad, kui kaugelt vaadates.
Teha sinna juurde ikka nägu, et ma ei hooli.
Ma olen tugev.
Ma olen ilus.
Ja nii ongi.
Kuigi vahel hinges kripeldab, et miks keegi ei näe mu ilusaid tiibu, miks keegi ei hooli minust.
Aga ma ei näita seda välja!
Sest siis nad äkki näevad, et ma ei ole TUGEV.
Ja tegelikult sülitan ma selle sitase maailma peale.
Ma saan hakkama.
Aga mis hinnaga?
Võiks ju rääkida hoopis kotkastest.
Või varblastest.
Pange tihastele pekki!
Kas sõpradest peab hoolima?
Või saab läbi elu lennelda nagu liblikas, sittudes kajaka moodi suuri lärakaid pähe neile, kes sinust hoolivad?
Lihtsalt.
Ise seda tähele panemata.
Või sellest välja tegemata.
Sest vaata - mina olen ju liblikas - vaata kui ilusad tiivad mul on.
Ja isegi kui tuleb meelde, et ööd on külmad ja vahel sajab vihma ja meie kliimas on üldse sitt suusailm.
Ja et tuul puhub suunalt kõrvale ja kõik lilled ei olegi nii ilusad, kui kaugelt vaadates.
Teha sinna juurde ikka nägu, et ma ei hooli.
Ma olen tugev.
Ma olen ilus.
Ja nii ongi.
Kuigi vahel hinges kripeldab, et miks keegi ei näe mu ilusaid tiibu, miks keegi ei hooli minust.
Aga ma ei näita seda välja!
Sest siis nad äkki näevad, et ma ei ole TUGEV.
Ja tegelikult sülitan ma selle sitase maailma peale.
Ma saan hakkama.
Aga mis hinnaga?
Võiks ju rääkida hoopis kotkastest.
Või varblastest.
Pange tihastele pekki!
Telli:
Postitused (Atom)
