Reis "Tunne oma kodumaad" on nüüd seljataga.
Peaaegu elu ja tervise juures ja kodus tagasi.
"Peaaegu" seepärast, et miskine gripilaadne külmetushaigus on kallal.
Vist.
Sest hea olla küll pole.
Aga kui rääkida kõigest, nii nagu oli, siis peaksin alustama kolmapäevast.
Tarbatus oli konverents.
Lutsuraamatukogus.
Täitsa toredaid ettekandeid oli.
Herr Kraavi jutukesi on alati lust kuulata.
See, kuidas tal silmas kõikse aeg kaval tuluke on ja tekstist irooniat nõriseb nagu meekärjest mett.
(Pühapäevases "Litris" Vikerraadios rääkis ta kodanik Raua skandaalsest "memuaaride raamatust" "Musta pori näkku")
Aga kolmapäev oli ka see päev, kui sain kokku staarblogijate
Metsavana ja
MNCga, et konsumeerida mõningad õlled ning konsulteerida filminduse ning elu teemadel.
Ei saa öelda, et oleks mõttetiheduselt kuidagi alla jäänud tollel konverentsil kõlanud ettekannetele :D
Viimase bussiga põrutasin Vilhandisse, kus parasjagu kena sõprade kogunemine oli.
Neljapäeval käisin järgmisel teabepäeval, einestasin Mirriga Armeenia köögis ning siis põrutasime
Pärnu veekeskusesse.
Mul oli kindel plaan ära uppuda või torusse kinni jääda.
Osa plaanist ka realiseerisin.
Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis ära ma ei uppunud.
A need torud...
Vata need torud on küll ühed kavalad asjandused.
Kõiksepealt muidugi ronisime sinna kõikse kuumema veega basseini.
Ja siis üritasime minna välibasseini.
No ei ole aru inimestel peas.
See vesi tundus seal ju täiesti ülemõistuse külm olema.
Eriti peale kuumas vannis ligunemist.
Lustisime kärestikujões.
Seal on täitsa äge.
Aga nagu ikka - enne igast muhust üle saamist pidime mitu-mitu tiiru keerlema.
Ja lõpuks võtsime südame rindu ja ründasime seda kurikuulsat musta toru.
Seal tuleb ju alla kelgutada kui bobikelgutaja - et korralikult selili...
A ei mina tea, kas sattusin nii suurde elevusse, kui tulukesed laes ja põrandal põlema hakkasid või mis seal oli.
Ju ma siis ennast pisut istukile kergitasin.
Ja selle peale kadus minu hoog ära.
Lihtsalt istusin seal torus.
Oi raisk, kus tuli paanikahoog peale.
Sest üleval oli valgusfoor, mille kõrval silt, et kui foor ei tööta, siis tuleb oodata 20 sekundit, enne kui järgmine inimene torusse võib ronida...
Ja seal üks issi (sehuke suur ja heas toitumuses) oma pojaga koos nigu Kopli tramm aina alla sõitis.
Mina siis kujutasin ette, kuda nad kahekesi mulle ülehelikiirusel selga sõidavad.
Kaapasin aga hoogu juurde, a no ei...
Lõpuks ikka jõudsin alla.
Teist korda ei tihanud sinna küll enam ronida.
Nüüd (peale nii mitmegi asjatundjaga konsulteerimist tean põhjust ja julgeksin küll).
A tol hetkel sai mu ettekujutusvõime minust võitu.
Igastahes see on koht, kuhu hea seltskonnaga mõni teine kordki läheks.
Reedel sõitsime rongiga Lelle, seal passisime 40 minutit, et saada teise rongiga Sakku.
Sest
Edelaraudtee on asjad nii korraldanud, et Vilhandist väljuvad rongid mitte ei taha Sakus peatuda.
Õnneks oli ootesaal lahti ja me saime seal tuulevarjus olla.
Krt teab, mis kellani hommikul.
Tegin aga sakuskaks heeringaleibu, kuulasin bändi, vestlesin suht veidratel teemadel ühe Norrast pärit noormehega ning sotsialiseerusin ja alkoholiseerusin.
Millele järgnes vanni, sauna ja pokkerimänguga afterparty.
Mispeale ma pühapäeva lõunaks lasin ennast Talina Lennujaama juurde transportida, sest nii rongide kui bussideni oli krdi palju aega.
Passisin seal tuule käes nii kolmveerand tundi ja sain kenaste koduukse ette.
Kogu selle reisi miinuspoolel on kadumaajäänud sõrmus, sall ja MP3 laadija ning plusspoolel tohutult palju ägedaid meenutusi ning kohtumisi ammukadunud sõpradega (no tegelt olen see ammukadunud pool pigem mina).
No ja siis see kah, et ma päris tervena ennast ei tunne.
Nagu jutu alguses juba mainit' sai.
Tuleb teinekordki ette võtta.
Tore oli.
