Häid pühi, kallid sõbrad!

Matke mind koos selle saarega.

Käisin Iiumaal.

Sääl on majasuurused obused,
(Dilait ja Timmur vai oli see Simpson?),
karjade kaupa lokkispäiseid lehmisid,
saunalava sisse  unustatud kruvid,
nii et takumikunahale templid jäävad
ja
maailma üks ägedamaid koeri,
Rimi,
kelle ainus puudus on märjakoeralõhn.

Sääl tuulitab irmsal kombel.
Ja tuiskab.

Aga pereraffas on lahke ja tuba suht soe.

Ja poes on ninakad müüjadaamid,
kellele viineritega veiderdajad küll meeldivad,
kuid kes ei suuda enda teada jätta sarkastilisi märkusi stiilis:
"Teid vaadates olen kindel, et te olete palju hullemaks võimelised".

Meri on jääs.

Ka Eltermaa sadamas võib piknikku pidada.

Aga Aapsalu bussis oli minnes suisa 7 (SEITSE!!!!) plusskraadi.
Celsiuse järele.

Jäämägedega paaritudes võib ilmale tuua pingviine,

kes kannavad salle ja kikilipse,

oskavad idamaiseid võitluskunste
ning laulda kõva ja koleda häälega.
Soovi korral saab ka teisi kombinatsioone.

Polaarööpäev

Tänase seisuga ei ole päikesepaistelist päeva olnud NELIKÜMMEND päeva järjest.
See tähendab, et on natuke valgem ja natuke pimedam ja päris pime.
Ja kui väga vesine keskkond ja pätid oma tööd on usinalt teinud, siis veel pimedam.

Puuduliku fotosünteesi pärast loobivad suurem osa mu toalilledest lehti maha nagu puud sügisel.

Minu fotosüntees ehk siis selle aseaine on samamoodi puudulik.

Ma olen nii väsinud.
Ja tüdinud.
Ja morn nagu silotorn.
Kui olen üksi kodus.
Kõik negatiivsed emotsioonid võimenduvad.
Ja ma mõtlen veel rohkem ülearu kui tavaliselt.
Mu loomuomane uskumine, et kõik inimesed on ilusad ja head... ka see hakkab kaduma.
Ma tahaks neile öelda, mida ma neist arvan.
Peamiselt pahasti.
Arvan.
Või noh mitte nii otseselt.
Aga ma mõtlen välja pseudoprobleeme.
Ning ehk isegi ei kahtle teiste inimeste ilus ja headuses nii palju, kuivõrd iseenda väärtuslikuses.
Vajalikkuses.

Prioriteedid.
Ning olemasolu olulisus ainult varastel hommikutundidel.
Ja ...
Üleüldse.
Ähh.
Tuleks see lumi juba maha, oleks pisutki valgem.