Uuma kolme kopkaga...

Kui karkassid siis karkassid - see tähendab vingu ja virinat.
Ja vaata vingungi.
Põhimõtte pärast.
Käisin üleeila poes.
Ja sain tõmmata.
Haledalt.
Oma kodupoes - Grossi Toidukaupades.
Kodupood ses mõttes, et see on mulle kõige lähem pood.
Konsum on tegelikult vist pea sama kaugel (kui isegi mitte tiba lähemal), aga arvestades Konsumi hinnapoliitikat ning kohaliku TÜ tegevust (maal käin kohalikus AOs, mis kah Järva TÜ alla kuulub, ning see, mis seal toimub, on eraldi naljanumber), eelistan ma Grossi.
Suur pood, ruumi laialt, kaubavalik täitsa hea ja hinnad taskukohased.
Omamaine omanik ja tulumaks peaks kah minema naabermaakonna kassasse (mitte Talina).
No vat.
Tulin töölt.
Kõht tühi.
Ostsin juustu ja kurki ja muud nipet-näpet.
Ja siis nägin allahinnatud köögivilja kärus mõnd suurt kotti värske kartuliga.
Säänsega, nagu ma just eelmisel päeval olin ühepajatoidu sisse ostnud.

Uurisin sealsamas toimetava poetädi käest, et miks hind all.
Raffas ei osta, sorteerib suured välja ja jätab ülejäänud järele.
Nojaa, seal kotis olid sehukesed ilusad-ilusad keskmise suurusega värsked kartulid, just samasuured, kui ma olin ise ostnud.
Suurel kartulil pole ju seda värske kardula maitsetki enam juures.
Vaatamata oma ÄÄRMISELT piiratud eelarvele tõstsin selle üle 4 kilose koti endale korvi - krt, 6.45 ei ole ju üldse palju.
Äärmiselt vähe võiks isegi öelda.
Suisa poolmuidu.
Maksin kassas oma arve ja koduteel imestasin ja arvutasin ja mõtlesin, et krt, arve tuli kuidagi suurem, kui arvasin.
Tavaliselt ma sularaha kaasas ei kanna ja maksan kaardiga.
Aeg-ajalt (eriti siis, kui jälle keegi kurdab, et on kassapidajalt tõmmata saanud) arvutan enne maksmist peas asjade hinna kokku.
Aga igakord ei viitsi.
Eriti nii kuuma ilmaga töölt tulnuna.
No ja kodus selgus, et nad, kurjamid, olid mu käest ikkagist kardula eest täishinna küsinud.
Ei ole suur raha mõne jaoks.
Minu jaoks on.
Vahel on 20 krooni mul rohkem kui 3 päeva toidueelarve.
Ja seda "vahel" ei juhtugi nii harva.
Suht tihti isegi.
Ilmselt ei teinud mulle külma kassapidaja, sest vana hinna triipkood on ju uue kleepsu all peidus.
Pigem siis pakendaja?
Ei tea.
Aga ma olin selle kardulakotiga kolmandale korrusele jõudnuna juba nii krdi higine ja tülpinud ja väsinud, et ometi ei jaksand seda kaenlasse võtta ja uuesti poodi marssida.
Edaspidi olen jälle valvsam.

Aga ega see ainus ikaldus pole.
Eila ostsin poest saia.

MA EI ARMASTA ROSINAID!
Paki peal on kirjas ju, et TIHE.
Ei tuld selle pealegi, et tihe tähendab ka rosinaid.
Ja rosinasaia sees võiks neid sisi juba nii TIHEDALT olla, et ei piaks teisi nuaotsaga taga ajama.

Nu ja kui mõni snoob arvab, et krt, kui käid ostad oma kauba Grossist, siis on loogiline, et peadki petta saama.
"Poodlemas tuleb käia Selveris või Maksimarketis" (meil siin linnas on seda tendentsi suht palju näha).
Vat snoobe pole ma kunagi sallinud.
Ja kuna ma olen ise pisut aega töötand toiduainetetööstuses, siis tean, et sisu on enamjaolt sama, vaid pakend erinev.
Pealegi on suurem osa meie nn elitaarkaubandusest välismaised ketipoed.
Käin edaspidigi oma kodupoes.
Lihtsalt olen arve maksmisel hoolikam.
***

Aga kuidas muidu ka?
Väsinud olen.
Nii krdi väsinud.
Käin kahe koha peal tööl.
St et puhata sain jaanipäevanädala.
Ainult.
Ja mis puhkus see ka oli.
Sest alatasa palgata puhkuste ja väga ära nüditud palgaga ei ela ära.
Isegi igakuisteks maksudeks ei piisa.
Õppelaenukuust rääkimata.
Raban.
Eks kuni järgmise suveni.
Kui tervis nii kaua vastu peab.
A muidu pole viga.
Mirri peol käisin ja Estconil ju käisin ja pulmas käisin ja ... muud polegi vist teinud.
Üks juubelinätakas on ees ja oma sünnipäev  ja isa sünnipäev ja Tarbatu blogardgrenadierenid orgunnivad II vilmiblogardite kokkutulekut kah.
A tegelikult tahaks istuda omas kodus.
Oma sõpradega.
Niisama.
See oleks pisutki puhkuse aseaine.