Karkasside kasvatajate peakorter

2011-05-31T14:04:00.000+02:00

BI
polaarsus

ihaldusväärne, imeteldav, imeline, ilus
või
pealiskaudne, rumal, tühine, igav

kevad
sirelid
päike
nohu

kevad
(taaskord)
eufooria
endorfiinid
ja
meeleheide
mure
hirm

väike laps mu sees
kes oskab pisiasjadest rõõmu tunda
nautida
mõnuleda
impulsiivne
ja ettearvamatu

väike laps mu sees
kes kardab
tohutult
üksindust
pimedust
hülgamist

see kevad tuli teisiti
aga suvi tuleb nagu ikka?

Vahva vahvärk

2011-03-01T21:24:00.001+02:00

Teate, mis see on?
Ise nad ütlevad nii:

Traditsiooniline vahvärkkonstruktsioon

Tahaksid endale traditsioonilise vahvärkkonstruktsiooniga ehitist?

Varjualust?

Metsamajakest?

Vahvärgialast koolitust?

MTÜ Vahvärkkonstruktsioonid on kamp maailma vahvamaid inimesi, võta nendega ühendust, küsi, uuri järele.

http://vahvark.eu/

http://www.facebook.com/pages/MT%C3%9C-Vahv%C3%A4rk-Konstruktsioonid/150886054937486

Miks ma seda siin üldse promon?

Sest Tarmo on tõepoolest üks igavesti vahva sell, kellel näpud töö järele sügelevad ;)

Uinaaamuinaaa

2011-02-28T23:10:00.000+02:00

Ma ei kirjuta.
Ma ei vaata ka vilme.
Või noh.
Tegelikult vaatan.
Aga ei kirjuta neist.
(Mul on vähemalt auväärne vilmiblogardite köögigeisha amet)
Raamatuid loen ka.
Aga blogimiseks pole jaksu.
Täna näiteks tõusin ommikul enne 7t, sõitsin tööle, aga tagasi sealt sain alles õhtul veerand 9.
Mu elamine on säänne, nagu oleks riidekapis plahvatanud pomm ning seejärel oleks müriaad mürgeldavaid mürsikuid...
(no ca tükki kümmekond)
... mu elamises peitust, kula, möla ja tola mänginud, külmkapi tühjaks söönud, kõik nõud pesemata jätnud ja siis veel natuke niisama lusti pärast tube segamini ajanud.
Tegelikult olen ma nii krdi väsinud, et ei jaksagi suurt midagi teha.
Kusnetsi kolmas raamat on nädalat kolm juba poole peal.
(Mitte, et ma vahepeal veel ca 12 raamatut poleks läbi lugenud).
Mu ALO-TVsse taustatantsijaks sobinud lopsakast sõnajalast on järel puhta roots.
Unustan lilli kasta (teised toataimed on miskipärast kuidagi leplikumad, ajavad lehed natuke longu, a kui vett saavad vahel ja harva, siis ikka elavad edasi).

Õnneks on ilm päikeseline.
Ja varsti saan oma tanksaabastega käima hakata.
(Sest nendega on miinuskraadidega see käimine krdima libe)

Ehh jah.
Peaksin veel ühe pangaülekande tegema ja elektrinäidu saatma...
Läen teen kohe ära, muidu jääb jälle tegemata.

7 euro eest tõepoolest ei saa kaks päeva gurmeest toituda

2011-02-05T15:14:00.000+02:00

Juhtusin eile öösel nägema Ringvaate nimelise saate kordusest üht juppi. Nimelt seda, kus kaks noort inimest pidid nädalavahetuse toidu muretsema poest 100 krooni (või noh - samas väärtustes eurode) eest.
Kas tõesti on päälinna inimesed reaalsest elust nii võõrdunud.
2 päeva ja ei ela ära 100 krooniga?
Veider.
Muidugi, kui osta selle raha eest poest killukese muskaatkõrvitsat ja krt teab mida veel.
Ma olen üsna tihti hämmelduses, kui sedalaadi eksperimente korraldatakse, sest sinna juurde käib hala ja ving, et see pole võimalik.
Ilmselt on laia lauaga lüües vähemalt ühe kolmandiku kaasmaalaste nädalavahetuse toidu eelarve inimese peale tublisti väiksem kui see summa.
Üksi elav inimene saab 100 krooniga hakkama vabalt.
Stockmani asemel maximast, säästukast või grossist osteldes saab täiesti kõhu täis ja kui korralikult läbi mõelda, jääb raha paariks õlleks või pakiks suitsukski üle.
No liha selle eest ei saa, aga hakklihalaadne materjal riisiga, ühepajatoit, supp, praekartul, omlett, pannkoogid, mõni ahjuvorm, värskekapsahautis... Võimalused on lõputud, sest ühele inimesele tegemiseks on kogused väikesed.
Miks ma üldse krääksun?
Ma olen pidanud aastaid elama aeg-ajalt nii, et nädala eelarve on vähem kui 100 krooni.
Ei ole nälgas olnud.
Seepärast ongi veider vaadata, kuidas maalt või väikelinnast päälinna kolinud inimesed, kes reeglina on pidanud lapsena sööma veega tehtud odrajahuputru ja sooja moosivett peale jooma (no neil keerulistel 90te alguse aegadel, kui poest tõepoolest suurt midagi saada polnud) on linnas nii peeneks ja pepsiks muutunud, et ei suuda ratsionaalselt mõelda ning peavad miskist välist glämmi olulisemaks kui elementaarsed hakkamasaamisoskused. Krt, tudengina pidid nad ehk ka hakkama saama palju vähesemaga, aga oi kui ruttu see meelest läheb.
Vist.
A no mida mina ka ilmaelust tean.
Oma eluga hästi hakkama saav inimene ju ei töötaks sellise palgaga...
Või mis iganes.

Teen teste, et olla ka popp ja noortepärane.

2011-01-30T15:57:00.001+02:00

Ja tulemused...
Niuniuniu
Ma ei olegi popp ja noortepärane.

See palju laineid löönud Aspi test ütleb, et:

Your Aspie score: 28 of 200
Your neurotypical (non-autistic) score: 166 of 200

Pole aspi, isegi Tourette' sündroomi ei ole.
Seega ei saagi ma kuuluda paljude tuntud blogarditega ühte kuulsusrikkasse seltskonda.
No üldse ei vea mul.

Ja noh see valimiskompass... Nii algeline ja pealiskaudne kui see ka pole... See paigutab mind taaskord sinna sektorise, kus meie poliitikamaastikul ei asetse mitte ühtegi parteid. Muidugi on kompass tehtud nii, et KÕIKI kandideerivaid parteisid pole sisse arvatud, a see selleks.

Nii et - läks nii nagu ikka läheb.
Minul ei tohi midagi olla...

Sõitsime läbi tuisu surnuaiale...

2010-12-25T22:33:00.000+02:00

Täitsa ilus oli.
Kuigi teed nägi kaks meetrit
Ja tee ääres vaid valle.

Eesti maarahva laul massidesse!

2010-12-08T12:26:00.000+02:00

Eesti maarahva laulAutor: Riho Rõõmus

1. Üks väikene rahvas, üks väikene maa
Kel hing on nii suur ja tahtmine ka
Ei murdnud meid võõrad, ei omadki saa –
Jääb linnamees nälga kui sööti jääb maa.

Ref:;: Eestimaa rahvas, Eesti maarahvas
Aeg on üles harida põld
Eestimaa rahvas, Eesti maarahvas
Külvamist ootamas jälle on muld :;:

2. Et oma maa toitu me iga päev sööks
Peab au sisse tõusma taas maarahva töö
Et laua peal aus oleks Eestimaa leib
See üheskoos võitlema tiivustab meid

Ref :;: Eestimaa rahvas, maarahvas ..... :;:

3. Kõik puhas ja maitsev, mis kasvamas siin
On valgem ja rammusam Eestimaa piim
Jääb talutööl terveks nii keha kui vaim
Peab maarahva töökätes olema võim

Ref :;: Eestimaa rahvas, Eesti maarahvas ..... :;:
************

Uhh, säänsed sõnad siis.
Nagu oleks ajamasinaga sõitnud...
Üllas, liigutav... lihtsalt suurepärane.
(Irooniliselt irvitades kõrvale ära)

Sinki, vorsti ja rulaadi, verivorsti, karbonaadi, särisevat ahjupraadi ehk miskine sisutu meem...

2010-12-07T22:30:00.001+02:00

Herr MNCl oli jultumust ja nahaalsust visata mind miskise jabura meemiga.Krt, ega ma temast jagu ju ei saa, eest ära joosta ka ei jõua. Eks siis tuleb ära teha.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Kui nüüd ausalt ja puhtsüdamlikult ära rääkida, siis mida aasta edasi, seda vähem olulised need pühad mulle tunduvad. Ma ei üllata kedagi, kui toon negatiivse poole pealt välja selle haige ja tüütu ja nõmeda tarbimishulluse, mis asjaga kaasas käib. Kaks kuud tohutut reklaami ja soigumist ja asjade pähe määrimist. Positiivne on see, et see saab laksust läbi, kui pühad möödas. A nii üldiselt - mul on suht savi. Jõuludest kui sellistest. Selles suures ja ülevas plaanis, eriti seotuna ühe teatava tegelase väidetava sünni tähistamisega ning kogu selle muinasjutu kommertsiks keeramisega. Mulle meeldib, et sel ajal on töölt vabad päevad ja teatud kombed ja traditsioonid, mida täita. Jõululaupäevane vahmiili kokkusaamine, I püha ja vanaema külastus, kogu see kompott. A see, et see just "jõulud" on?

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta?
Minu ideaalsed jõulud ongi need jõulud, mida ma igal aastal veedan. St jõululaupäeval olen KINDLALT nagu raudpolt oma perega. Inglismaalt tulin ka ekstra selle pärast korraks koju. Kahju, et vanavanemaid praeguseks vaid üks järele jäänud on. Aga vanemad ja vennad ja kõigi lapsed on alati kohal. Lisaks ehk mõni mu õnnetu ja üksildane sõber, venna üksildane ämm või veel keegi.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Esimesed mälestused on ikka nääridest. Ehk paari-kolme aastasena. Kuusk. Ja ehted ja tuled. A suht ebamäärane ja udune mälestus on. Aega ja vanust aitab paika panna meie komme kolida.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Nagu juba eelmises vastuses mainit, pold meil mingit jõuluvana. Kui säänsed välja julgesid tulla, olin mina juba teismeline. A näärivana? Ei mäleta, et oleksin kartnud. Pigem pelgasin seda kohustuslikku etlemisprogrammi, mis kingiandmisega paratamatult kaasas käis. Ja mõned neist näärivanadest oli ikka eriti rõlge taku-vatihabeme ja suvalise halatiga. Praegu piltide pealt vaatan, siis tõepoolest, isegi kolhoosi-küla nääripeol ei viitsitud eriti vaeva näha.

5. Parim jõulumälestus?
Ei teagi. Miskipärast tulevad meelde jõulud kuskilt 80-te lõpust-90te päris algusest, kui hoolega jõululaupa kirikus käidi. Sõitsime oma vana mosseloksuga Põltsamaale ja tagasiteel (kõik ilm oli PAKSULT lume all, teeäärsed vallid mingi meetri-pooleteise kõrgused) vanaema autos jõululaule laulis.
Kas see just parim mälestus on, vat seda ei tea.

6. Lemmikjõulutoit?
Liha, kapsad, verivorstid, hakkliharullid, kõrvits, pohlamoos, rulaad, kana ja kala taignas, kardulasalat, kasukas vai rosolje, heeringas, korralik sekser, kilode viisi mandariine, miskine kook ja veel 100 ja 7 muud asja, mida me igal aastal lauale kuhjame. Ei üllatanud sellega vist kedagi. Üks osa meie pere tradistioonist, ei muud.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Maal koos vahmiiliga. Kas sel aastal ka mõni üksildane sõber kaasa tuleb, seda ei tea ütelda.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.
No see ongi, et vahmiil tuleb kokku, pool päeva kokatakse, pannakse kuusk üles ja ehitakse ära, kaetakse laud, süüakse. Tädipoeg teeb jõuluvana ja vanaema aitab pakke kätte jagada. Ja siis räägitakse juttu - kõik korraga ja kõigiga ja keegi ei kuule tegelikult kedagi. Nagu itaalia vilmis, kui tsiteerida mu isa. Aga mulle see meeldib. Ei vahetaks millegi muu vastu.

9. Sinu jõulukingisoov?
Igaseid asju oleks tarvis. Aga asjad, need tulevad ja lähevad. Olen lame ja lihtne - ma tahan, et mul see vahmiil istuks seal jõululaua taga veel paljudel-paljudel-paljudel aastatel, kõigil tervis korras ja meel hea.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?
Vaat seda ei tea ka öelda. Nagu mainisin - asjad tulevad ja lähevad. Eks lapsena sai ikka mingist konkreetsest vidinast unistatud ja see rõõm oli üüratu, kui soovitu kingipakis oli. Aga ma olen vist nii kaks-jalga-maapeal-inimene, et ei unista suurtest asjadest. No säänsetest, mis võimatud või selle lähedased. Alati on rõõmu valmistanud ootamatu ja südamest tehtud kingitus.
Sel aastal saab mu südant võita villaste sokkidega. Kole puudus on neist. Ja minusugusel kanaarilinnul neid kulub.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Nõme küsimus. Ei taipa, kust üldse sehuke...

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Palju õnne? Pikka iga? Nael kummi?

A mingi pildijutt käis ka selle meemiga kaasas.
Selline pilt siis teile, aastast 1982.

Peaksin kedagi selle meemikolliga loopima, a ei oska sihtmärki valida. Metsavana vist pole veel kirjutand. Aga mul on sündimisest saati kõver viskekäsi, kunagi ei saa pihta. Nii et kui herr Metsavana ei taha, siis ärgu kirjutagu. Aga ma vähemalt üritasin.

Hallllooooo kosmos!

2010-10-22T12:06:00.000+02:00

Ma ei tea, kas on asi selles, et ma olen pisut eluvõõras ja ei saa asjadest ja ilmaelust päris täpselt aru, aga...
"Registreeritud töötute arv vähenes nii ja nii palju"
"Tulge võrde kohtlemise seminarile!" "Meil on tarvis sookvoote, sest naised saavad vähem palka kui mehed!"
Jne

Lihtne talupoja mõistus ja arunatuke ütleb, et registreeritud töötute arv väheneb, sest inimeste töötuna arvel olemise aeg on otsas, edasi on nad tööotsijad. St et tööd ei ole aga töötu abiraha ka enam ei saa. Aga kui kellata, et "registreeritud" töötute arv vähenes, siis jääb inimestele mulje, et kõik liigub paremuse poole ja on hästi
Ja et meil naisi nii kohutavalt ebavõrdsetena koheldakse.. No ega ei teagi. Kas pole mitte nii, et kõige madalamapalgalistel töökohtadel (müüjad, kultuuritöötajad, nõudepesijad, koristajad) töötavad valdavas osas naised. Mehed ei kipu minema miinimumpalga eest nõusid pesema või kõrgemapalgaliste järelt koristama. Ka raamatukogus ei tööta mehed. Kui paneme sookvoodid, siis hakkavad?
Ja kindlasti on meil tarvis kvoote ka usulisest, rahvusest, soolistest eelistustest lähtuvalt? Et nii ja nii mitu mustanahalist ja nii ja nii mitu moslemit ja nii ja nii mitu geid?
Krt.
Ma teen ettepaneku, et iga gei kohta peab tööle võetama ka üks äärmuslik šovinist, iga mustanahalise kohta üks äärmuslik parempoolne ja iga moslemi kohta padukristlane. Muidu ei ole ju asjad parlanksis ja diskrimineeritakse just neid teisi pooli.
Tule taevas appi!

Kola ema keldrist!

2010-09-20T10:15:00.003+03:00

Koristasin vanemate juures keldrit.

Suurem osa sodi rändab prügimäele, a päris mitu detaili olid liiga jaburad, et neid ärr visata.

Äkitse tahad endale?

Igased pisikesed räpased detailid lepime kokku!

Unustasin: mul on seal veel ca 15 liitrine nõuka-aegne akvaarium.

Ülejäänud materjaaaali näed siit:
http://www.facebook.com/album.php?aid=235071&id=698649908&saved#!/album.php?aid=235071&id=698649908

Ma avastasin, et miskipärast ei leia ma oma blogist enam seda kohta, kus mu epostkast kirjas oleks.
Täna on siit jubetumalt palju inimesi läbi lippand, tea, ehk mõni oleks taht mulle kirjutada...
Siin see on
juurakjuurak@hot.ee

Ja et asi veel selgem oleks - ema ei lubanud mitte ühtegi asja niisama ära anda.
Aga raha ma ei taha ühegi asja eest.
Ootan igasuguseid muid pakkumisi.

2010-09-07T07:00:00.001+02:00

Ma hüppasin vette ja tegin kukerpalle. Nagu delfiin või hüljes mängisin ma kaldaäärses vees, vahel mõneks hetkeks veepeale tulles. Vesi oli mu silmade kohal, kui ennast selili keerasin. Sädeles ja virvendas nii armsasti õhtupäikeses ja läbi selle paistis kaldalseisja kui läbi vanaaegse klaasi vaadates. Ma ei tundnud ennast sugugi halvasti, vaid korraks tuli tunne, et ma olen ju niiviisi läbi vee kallast ennegi näinud. Siis tuldi ja tõmmati mind veest välja. Öeldi, et mu jalad olla külmast veest krampunud ja see oli viimane hetk mu elunatukese päästmiseks. Endal oli mul küll tunne, justkui hakkaks ma märjal kaldamurul lämbuma. A see läks õnneks üle. Õige pea ma ärkasin üles. Päriselt. Enne olin näinud suht pika une, mis lõppes ülalkirjeldet moel.

Kurk on pisut valus ja mind vaevab too-hu-tu uni.
Riided, mis lubasin juba pühapäeva õdakul pessu panna, looklevad siiani mööda diivanit erinevaid puntraid moodustades, kraanikausis on miskised pesemata nõud. Paar asja. Sest söögiisu küll ei ole. Bussis, millega hommikuti tööle sõidan, on nagu ekstra minu kiusamiseks istmed, mis ei võimalda selleks kolmveerandtunniseks sõiduks mugavalt käntsu keerata. Töö juures pusid ja pusid tööga, mis oleks pidanud valmis olema juba nädal tagasi. Ja siis pakub küüti inimene, keda oled siiani sõbraks pidanud ning põmst sõimab ja näägutab terve tee. Edaspidi sõidan koju siiski bussiga, mitte ei ole nõus 30 km jagu moraalitsemist kuulama mehelt, kes on viimased 12 aastat "kasvatanud" (kasu) tütart, kes ei tohi vahel harva koju minnes isegi külmkapist võikut võtta. Ähh. Ei ole hea tunne, kui tead, et niipea, kui autost väljud, kistakse kogu su elu tagaselja ribadeks ja mätsutatakse läbi ning sülitatakse ülejäänud kogukonnale närimiseks. See oli eile. Keerasin paariks tunniks magama ning nüüd ei ole enam nii õnnetu. Tee veel inimesele head. Eks ma teen ikka, loomus on sehuke.

A see uppumine. See on tegelikult ka olnud. Kunagi tiinekapõlvedes. Olin ehk 17 või sinnakanti, läksin öösel ujuma. Kohaliku jõe äärde, kus kalakasvatus ja nibin-nabin alla kahemeetrine tamm. Tol suvel oli palju sadanud ja vett rohkem kui tavaliselt. Solberdasin sääl tammi all ja siis keeras veevool mind enda alla ja ma ei saanud enam välja. Silme kohal oli mõned sentimeetrid vett ja läbi selle nägin kallast. Aga välja ei saanud. Õnneks on mul häid sõpru, üht lapsepõlve parimat jään selle eest kiitma läbi aegade - juhtusime kokku, kui end ujuma asutasin. Ta tuli mulle järele ning leidis mu sealt tammi alt pöörlemast. Krabas mu poole tagumikuni juustest ja tiris mu välja. Ma ei ole selle peale ammu mõelnud, unes näidud pole ma seda kunagi. Tea, miks siis nüüd?

Aga Böff-pöffist kirjutan siis, kui ennast pisut rohkem inimesena tunnen.
Ükskord hiljem.
Aint niipalju ütlen, et kohal olid parimatest parimad!
(Pildil varahommik suisel Iiumaal)

Uuma kolme kopkaga...

2010-08-08T11:46:00.000+03:00

Kui karkassid siis karkassid - see tähendab vingu ja virinat.
Ja vaata vingungi.
Põhimõtte pärast.
Käisin üleeila poes.
Ja sain tõmmata.
Haledalt.
Oma kodupoes - Grossi Toidukaupades.
Kodupood ses mõttes, et see on mulle kõige lähem pood.
Konsum on tegelikult vist pea sama kaugel (kui isegi mitte tiba lähemal), aga arvestades Konsumi hinnapoliitikat ning kohaliku TÜ tegevust (maal käin kohalikus AOs, mis kah Järva TÜ alla kuulub, ning see, mis seal toimub, on eraldi naljanumber), eelistan ma Grossi.
Suur pood, ruumi laialt, kaubavalik täitsa hea ja hinnad taskukohased.
Omamaine omanik ja tulumaks peaks kah minema naabermaakonna kassasse (mitte Talina).
No vat.
Tulin töölt.
Kõht tühi.
Ostsin juustu ja kurki ja muud nipet-näpet.
Ja siis nägin allahinnatud köögivilja kärus mõnd suurt kotti värske kartuliga.
Säänsega, nagu ma just eelmisel päeval olin ühepajatoidu sisse ostnud.

Uurisin sealsamas toimetava poetädi käest, et miks hind all.
Raffas ei osta, sorteerib suured välja ja jätab ülejäänud järele.
Nojaa, seal kotis olid sehukesed ilusad-ilusad keskmise suurusega värsked kartulid, just samasuured, kui ma olin ise ostnud.
Suurel kartulil pole ju seda värske kardula maitsetki enam juures.
Vaatamata oma ÄÄRMISELT piiratud eelarvele tõstsin selle üle 4 kilose koti endale korvi - krt, 6.45 ei ole ju üldse palju.
Äärmiselt vähe võiks isegi öelda.
Suisa poolmuidu.
Maksin kassas oma arve ja koduteel imestasin ja arvutasin ja mõtlesin, et krt, arve tuli kuidagi suurem, kui arvasin.
Tavaliselt ma sularaha kaasas ei kanna ja maksan kaardiga.
Aeg-ajalt (eriti siis, kui jälle keegi kurdab, et on kassapidajalt tõmmata saanud) arvutan enne maksmist peas asjade hinna kokku.
Aga igakord ei viitsi.
Eriti nii kuuma ilmaga töölt tulnuna.
No ja kodus selgus, et nad, kurjamid, olid mu käest ikkagist kardula eest täishinna küsinud.
Ei ole suur raha mõne jaoks.
Minu jaoks on.
Vahel on 20 krooni mul rohkem kui 3 päeva toidueelarve.
Ja seda "vahel" ei juhtugi nii harva.
Suht tihti isegi.
Ilmselt ei teinud mulle külma kassapidaja, sest vana hinna triipkood on ju uue kleepsu all peidus.
Pigem siis pakendaja?
Ei tea.
Aga ma olin selle kardulakotiga kolmandale korrusele jõudnuna juba nii krdi higine ja tülpinud ja väsinud, et ometi ei jaksand seda kaenlasse võtta ja uuesti poodi marssida.
Edaspidi olen jälle valvsam.

Aga ega see ainus ikaldus pole.
Eila ostsin poest saia.

MA EI ARMASTA ROSINAID!
Paki peal on kirjas ju, et TIHE.
Ei tuld selle pealegi, et tihe tähendab ka rosinaid.
Ja rosinasaia sees võiks neid sisi juba nii TIHEDALT olla, et ei piaks teisi nuaotsaga taga ajama.

Nu ja kui mõni snoob arvab, et krt, kui käid ostad oma kauba Grossist, siis on loogiline, et peadki petta saama.
"Poodlemas tuleb käia Selveris või Maksimarketis" (meil siin linnas on seda tendentsi suht palju näha).
Vat snoobe pole ma kunagi sallinud.
Ja kuna ma olen ise pisut aega töötand toiduainetetööstuses, siis tean, et sisu on enamjaolt sama, vaid pakend erinev.
Pealegi on suurem osa meie nn elitaarkaubandusest välismaised ketipoed.
Käin edaspidigi oma kodupoes.
Lihtsalt olen arve maksmisel hoolikam.
***

Aga kuidas muidu ka?
Väsinud olen.
Nii krdi väsinud.
Käin kahe koha peal tööl.
St et puhata sain jaanipäevanädala.
Ainult.
Ja mis puhkus see ka oli.
Sest alatasa palgata puhkuste ja väga ära nüditud palgaga ei ela ära.
Isegi igakuisteks maksudeks ei piisa.
Õppelaenukuust rääkimata.
Raban.
Eks kuni järgmise suveni.
Kui tervis nii kaua vastu peab.
A muidu pole viga.
Mirri peol käisin ja Estconil ju käisin ja pulmas käisin ja ... muud polegi vist teinud.
Üks juubelinätakas on ees ja oma sünnipäev ja isa sünnipäev ja Tarbatu blogardgrenadierenid orgunnivad II vilmiblogardite kokkutulekut kah.
A tegelikult tahaks istuda omas kodus.
Oma sõpradega.
Niisama.
See oleks pisutki puhkuse aseaine.

Minge magama või ma kutsun politsei!*

2010-07-23T14:05:00.002+03:00

Kui kõik südame pealt ausalt ära rääkida, siis see sai alguse eelmisel kevadel, kui ma Metsavanaga tuttavaks sain... Ei, nii läheks liiga pikaks.

See sai alguse eelmise aasta juulis, kui ma oma elu esimesel Estconil käisin ja sellest üritusest nii vaimustusse sattusin, et juba enne ürituse lõppu hakkasin kannatlikult järgmist ootama.

No olgu, tuleme veel lähemale.

Miskisel kenal juunikuisel päeval sain ülekäigurajal kokku Adiga, kelle ei nimi, ei number mul meeles polnud, aga kes oli see ingellik olevus, kes mu juba eelmisel aastal Estconile kaasa võttis. Rõõmsa naeratusega uuris ta, kas ma ka sel aastal temaga koos tahan tulla. Otse loomulikult olin ma nõus.

No ja kui veel ligemale tulla, siis Estconile eelneva neljapäeva õdakul saabusin Übrwaldi, et pakkida asjad ja osta Metsavanale lubatud kingitus**.

Reede ommikul küpsetasin ühe käki (Jürkale mõeldes ilma sibulita), pakkisin Metsavana kingituse ja olingi valmis.
Ainus, kes veel valmis polnud, oli Adi, sest tema pidi keskõdakuni tööd orjama.

Imekaunis autosõit läbi imekauni kodumaa ja kohal.

Palju tuttavaid ja vähem tuttavaid nägusid, palju olulisi, vähemolulisi ja täiesti ebaolulisi sisukaid ja vähem sisukaid teemaarendusi, nalja raffamassidele ja raffamassides, kuumus, rabajärv ning kogu seda möllu kuni järgmise päeva lõunani. Siis väsisin ja andsin alla ning kobisin oma udupeene baldahiin-sääsevõrgu alla külitama.

Kui ma lauba õdakul silmakesed lahti tegin, olid möuravad natsizombid ja stalkerid ja krt teab kes veel juba oma metsajooksud lõpetanud ning sai taas usinalt pläägutama hakata (pean sellega ennast silmas). Õnneks oli viin juba otsas ja see pseudoõlu, mida ma kaasa varusin, ei kustutanud isegi mitte janu. Ja oma sigaretid olin ma ka kõik enne magamajäämist ära tõmmand ning lahke käega teistelegi jagand. A õnneks oli paar härrasmeest (ehk Andres ja Tarmo), kel süda suitsunälgas mind nähes härdaks läks. Aitähh ;)

Veel rabajärve, veel sisukaid ja vähemsisukaid kuid samas alati huvitavaid vestlusringe, saunatiir ning vasta ommikut kustus ka minu jaks ning pugesin taaskord oma võrgu alla.

Ommikul laksasin koffi rindu, kaklesin Mannuga tomati pärast, ujusin Mannu ja pingiga, pakkisin asjad ja kojusõitu alga. Sest Adi tahtis oma koju oma diivani peale oma pohmaõllega oma telekast mitte midagi vaatama ja oma maailmavalu maha tukastama ja seda kõike võimalikult kiiresti. Seega ei kuulnud ka kauaoodatud ja mitmeid kordi ettereklaamitud Veiko ettekannet, a sain aru, et seda saab lähiajal raamatukaante vaheltki lugeda (mis pole muidugi pooltki nii põnev kui seda elavas esituses kuulata, a see selleks).

Kogu seekordne Estcon möödus nagu mu kooliskäimine - loengutest nii puhtalt läbi, et ei kuuld-ei näind, aga väga lõbus oli.

Jürka lubas mulle vaadata, et mis asi see oli, mis kunagi mingil ajal Vikerkaares ilmus (pole mul täpselt üldsegi meeles, a küllap tal endal on).

Kivisildnik lubas uut raamatut kirjutama hakata.

Mina olen tige, sest vahetult enne Überwaldist lahkumist laadijast välja kougitud fotokaaku keeldus töötamast ning ei saanud ise ühtki pilti teha.

Ning seoses selle ja autorikaitse ja krt teab millega veel ei pane ma siia jutu illustreerimiseks ühtki pilti.
Vaadake ise ulmefoorumist, lugege Ene ja Ove ja Metsavana ja Sirje ja Kristjan-Jaagu lookesi ja kui kripeldama jääb, siis tulge järgmisel aastal kohale.

*Tsiteerides elavaid klassikuid ehk Nuxx'i

**Metsavana on suutnud elada vanemaks kui meie keegi ning samas ei oska ta ujuda. Eelmisel aastal lubasin talle kinkida kollase pardiga ujumisrõnga, aga kuna metsavanad kui sellised ei ole miskised haldja moodi kontkõhnad ja vasta valgust läbipaistvad (või mis veel hullem oleks - helendavad) tegelased, siis neile on krdima keeruline ujumisrõngast meie kaubandusvõrgust leida. Asendasin siis ujumisrõnga sujuvalt tuntud kaubamärgi poolt täiskasvanud vaegujujatele mõeldud käsivarre ümber käivate rõngastega. Nendega julgeb iga endast lugupidav mees ka suuremas seltskonnas veemõnudest lugu pidada ja kõht ülespidi naudiskleda.

Tahan olla öö su akna taga...

2010-07-13T16:17:00.000+03:00

Aegu ja aegu ja aegu ja aegu pole ma siia mitte ridagi kirja pannud. Pole tahtmist. Tegelikult siirdusin isegi mingi aeg tagasi vana hea märkmikku kribamise juurde, aga isegi see on sootuks soiku jäänud.
Olen käinud siin ja seal - st esinenud ja kuulanud mõnel konverentsil, visiteerinud Iiumaad ja Vilhandit, teinud vanemate juures rohkelt remonditöid (ma olen suuurepärane liffija-pahteldaja-liffija-pahteldaja-liffija-värvija-liffija-värvija... võibolla veel paar korda liffimist ja pahteldamist lisaks), ladunud höövli alt tulevaid laudu pakkidesse, teinud sekretäri tööd jne. Puhata pole põmst rohkem saanud, kui Iiumaal ja ega lähitulevik paremat olukorda ette ei näe. Nädalavahetusel ootab ees kalli sõbra sünnipäevamöll (tehtud, nähtud, käidud) ja siis juba ESTCON. Ja sinna vahele veel ja veel ja veel tööd. Aga mis teha... Eest ära ka ei jaksa joosta.
Õnneks ma päikese käes enda grillkanaks praadimisest ei hooli ja ujumiseks leian ikka vahel aega.
Asjalikke mõtteid on vahepeal olnud küll.
Näiteks see, miks riigi- ja kohaliku omavalitsuste vahel ei valitse koostööd ses vallas, et kui kuskil saadakse toetused ja rahad peale ning vahetatakse kogu sisseseade välja, siis vana visatakse lihtsalt minema, selle asemel, et kogu seda materjali mõnes mitte nii õnnelikus asutuses taaskasutada.
Aga noh. Jah.
Sehukese kuumaga oleks hääl meelel kaelast saaaati vees.....
Mõned tunnid veel tööd ja siis jõkke likku.

Üks võimalikke lähitulevikke või ehk juba peaaegu reaalsus?

2010-05-15T14:20:00.001+03:00

""Peaaegu igat elektroonilist ülekannet ja suhtlusakti on võimalik tuvastada ja konkreetse isikuga seostada. Seda informatsiooni saab paigutada keskandmebaasidesse ja talletada igaveseks. Me võime luua igast inimesest "varikujutise" ja tema igapäevast käitumist jälgida. Jah, Internetis leidub hulle, kuid suuremat osa meediast juhib väike rühm inimesi. Need mainekujundajad on meie sõbrad ja kui söödame neile ette ilusaid lugusid kelmidest, kangelastest, ähvardustest ning lahendustest, siis suudame tänavatel vastupidise tõe kuulutajad vaikima panna. Arvamusküsitlused on näidanud, et seaduskuulekatel kodanikel pole midagi selle vastu, kui ametivõimud neid jälgivad. Neile piisab heast töökohast ja võimalusest lõbutseda: mugavast, korrapärasest elust. Unustage radikaalid ja kõrvalise tähtsusega rühmitused. Pole kahtlustki, et avalikkus on meie poolt."
/.../
"Panoptikon loob stabiilse ühiskonna, kus on lihtsam käitumist mõjutada ja eriarvamusi maha suruda. Aga mida me uuest süsteemist võidame? Ajalugu on näidanud, et karm diktaatorlus paneb aluse nördinud ja mässumeelsele alamklassile. Parem eesmärk oleks ühendada järelvalve... küllusega. Bentahmi Panoptikoni nõrk külg oli see, et tema vangid ei käinud tööl. Tema vanamoeline vangla ei tee majandusest väljagi.
On aeg luua Uus Panoptikon. Kujutlege suurt kontorit - tohutut ruumi - miljardite boksidega. Minu süsteemi kohaselt leidub tööstusmaailmas üks elektrooniline boks igale kodanikule. Ja mida need kodanikud oma boksis teevad? Valmistavad tooteid või pakuvad teenuseid. Nad on loovad isiksused, kes täidavad oma ajakaarti ja ei virise.
Kohe, kui taipame, et meie tõeline eesmärk on ühine tööjõud, laieneb mitu probleemi. Pole tähtis, kas tegu on arstide, raamatupidajate, üliõpilaste, kiirtoidukokkade või terasetehase töölistega. Kõik nad tegutsevad oma nähtamatus boksis, kus neid jälgivad meie turvakaamerad ja suunavad meie sotsiaalparameetrite programmid.
Kas meid huvitab, kuidas töötajad oma bokse sisustavad? Kas muretseme sellepärast, kas nad vaatavad vabal ajal televiisorit või teevad aiatöid? Muidugi mitte. Pole tähtis, missuguses kirikus nad käivad, kuni usk nende elu pea peale ei pööra. Nad võivad valimistel hääletada ja kleepida autodele silte, kui valitud poliitiline kandidaat midagi ei muuda. Kui tekib majanduskriis, siis laseme valitsusel raha trükkida ja lihtsamaid muudatusi teha, kuid põhiline ülesehitus jääb samaks.
Uus Panoptikon võimaldab meil nii töötajate kui ka tarbijate käitumist mõjutada. Boksis viibiv kodanik on põhimõtteliselt abitu, kuid ta võib ennast ostukeskuses väljendada. Valikuvabadusest saab ostmisvabadus ja uus süsteem annab meile võimsad abivahendid tarbijate käitumist mõjutada. Kui kodanik kõnnib tänaval, tunnevad reklaamtahvlid tema näo ära. Viimaks teab arvuti keskandmebaas kõikide kodanike varasemaid oste ja hoolitseb selle eest, et talle ei pakutaks eales toodet, mis võiks tema maailmavaadete vastu seista. see on võrreldav raadiojaama kuulamisega, kus mängib alati meeldiv muusika."
/.../
"Selle asemel et oodata, millal inimesed süsteemiga liituvad, peame looma jada ülemaailmseid ohte ja hädaolukordi, mis sunnivad kodanikke vabatahtlikult vabadusest loobuma. Ja miks nad peaksid seda tegema? Sellele küsimusele on lihtne vastata. Sellepärast, et meie tõttu on nad nagu lapsed, kes kardavad pimedust. Nad otsivad meeleheitlikult meie abi ja kardavad kohutavalt elu väljaspool boksi, kus varitsevad kiskjad ja ohud."
lk. 160-162

"Igal siinviibijal on olnud elus hetk, mil oleme vaadanud maailma ja taibanud, et moodsa tehnoloogiaga luuakse püsivat seiresüsteemi. See süsteem suudab meie liigutusi tuvastada ja toimetusi jälgida. Mõne aasta pärast kontrollib see juba meie käitumist ja hävitab demokraatiaks vajaliku mõttevabaduse."
/.../
"Jälgimistehnoloogia on kõige nähtavam märk inimkonnas toimuvatest põhjalikest muutustest. Lähenemas on aeg, mil kõik me oleme lihtsalt järjekordsed triipkoodiga esemed asjade maailmas. Et kaasaegses elus saadab meid pidevalt hirm ja stress, siis võime valikuvabadust üksnes teeselda. Kasutan sõna "teeselda", sest meie elu sihte mõjutatakse juba sünnist saadik."
/.../
lk 291

John Twelve Hawks "Kuldne linn" triloogia III raamat. Ersen, 2010
Eelmisest kahest osast kirjutasin siin
***
Kas nii saabki olema?
Või on juba praegu?
Röövida üle riigi tosin last ning kogu riigi lapsevanemad on nõus "turvalisuse tagamiseks" laskma kiibistada oma lapsed (et neid saaks 24/7 jälgida, piirata nende liikumistrajektoor jne)... Et tervet põlvkonda saaks jälgida nagu triipkoodiga vorstilatti... Et kõik peaksid seda eluterveks ja normaalseks... (nagu selles raamatus)
Lemmikloomi ju kiibistatakse.
Viimases Tarkade Klubis oli uudisnupuke üübertehnoloogilisest uksekellast, mis võimaldab kaugteel näha, kes ukse taga seisab...
Kõik need ülitargad ja ägedad vidinad, millega saab jälgida teisi ja mis võimaldavad jälgida sind.
Inimestel kas on kadunud soov privaatsuse järele või on see neis kaotatud.
Vabatahtlikult riputatakse enda kohta kõige pisemaid detaile veebi, vabatahtlikult minnakse meedias pesema oma musta pesu, näitama oma magamistoa voodialust ja riidekapi sisu.
Vabatahtlikult, täiesti vabatahtlikult.
Järelkasvav põlvkond peab seda täiesti normaalseks.
Kas minus on pulbitsemas maaka mentaliteet?
Kartus?
Hirm?

1984?
Hea Uus Ilm?
Panoptikon?
Vandenõuteooriad?
Manipuleerimine?
Tähelepanu kõrvale juhtimine?

Ma ei taha.

Hiljem:
Leidsin sehukese uudise - http://gadgetsteria.com/2010/05/12/open-wifi-now-illegal-in-germany/
Saksamaa hakkab tasuta wifi (parooli alla panemata) levitamise eest inimesi trahvima... Jeehuuu! Veel üks samm lähemale piiratud ja turvatud ja suletud ühiskonnale. Kui see toimub juba Jevroopas, kaua siis ikka aega läheb, kui meie üliusinadrosinad euroametnikud seda ka meil keelama hakkavad. Ja noh - senisele tuginedes - meil kindlasti trahvitakse juba wifi omamise eest :D

Juhe koos.
Õhtul teatrisse.

Ilusama tuleviku sihis

2010-05-10T16:16:00.001+03:00

"Igaüks on oma õnne sepp" - nii lausub rahva elutarkus, mis on õige nii iga isiku kui rahva kohta. Oma õnne saavutamiseks on kõigepealt vajalik rahva ja riigi hea elukorraldus ja käekäik. Alles siis saame oma töövilja täielikult maitsta.

Kuidas jõuda rahva kaunimale tulevikule, selleks on meil kujukaid näiteid ajaloost ja ka igapäeva elust. Selgub, et oleme olnud edukad ja tugevad, kui oleme hoidnud ühte ja lasknud endid juhtida kõrgeimaist püüdeist. Säärases üksmeelses koostöös on meie rahvuslikud üritused annud alati parimaid tulemusi. Samas koostöö vaimus võime ka majanduslikul alal oma elu paremini organiseerida. Seks loob avaraid võimalusi ühistegevus.

Ühistegelised ettevõtted aitavad viljeldada kõigi oma liikmete majapidamist, millega käib samal ajal kaasas ka rahva kui terviku elujõukus.

Noored kaaslased, rakendame endid kõik selle suure töö edasiarendamisele. Tutvume selle tööga ühinguid külastades, koolis, ühistegelist kirjandust lugedes ja ühinguis kaasa töötades. Lähemaks koostööks annavad nooretele võimalusi ühingute juures loodavad noorteringid ja koolides õpilaskooperatiivid. Neis tegutsedes omandame praktilisi kogemusi ja teadmisi edaspidiseks tööks.

Ühistegevuse kaudu on kõigile avatud tee päikesepaistelisemale tulevikule. Oleme igaüks selles ühistöö ketis tugevad lülid. Siis saavutame sihi.

***

Aeg ajalt leiavad mu juurde tee igasugused veidrad asjad. Lisaks udupeenele Moskva 1980 Miša märgikesele sain täna ka 1958st aastast pärineva plekist "Sidruni ja apelsini lõigud" kommikarbi, mõned ümbrikud ja 1936. aasta "Ühiskalendri"

See viimane neist on Rapla Tarvitajate Ühingu jaoks välja antud taskuformaadis kalender, kus lisaks kalendrile on ägedad reklaampildikesed, muidu reklaamijuttu ja üldkasulikke andmeid (Eesti kohta, mõõduühikud jne). Pildikeste stiil on kuidagi Gorilik, a samas - ei pruugi olla. Ülalolev tekstike on selle muheda väljaande viimaselt lehelt.
Mõned pildikesed sealt:

***
A muidu?
Et miks ei kirjuta?
Sest ei ole midagi öelda.
Rutiinne töö-kodu-töö-kodu marsruut ja vahepeale kas külalised või väljasõidud.
Sel nädalavahetusel käisin Vilhandis "Puhtas Kullas" JMKE, Faasinihke ja Pindorava konsal "Jeesus Maria!"
Hea pidu oli.

Porgandi-jõffika-sõstramuffinid

2010-04-18T22:11:00.002+02:00

Lubasin kallitele kolleegidele, et küpsetan midagi...

Lõunaks-varaseks õhtusöögiks tegin porgandeid kastmes (stoovitud ehk hautatud porgandid).
Sõin kõhu täis, hea oli.
Mulle keedetud porgandid meeldivad.
No ja siis nuputasin, et mida küpsetada.
Sai ju lubatud.

Igastahhes - mida ma ikka vahutan - siit leidsin retsepti, mida kohandasin oma tarbeks:
5 muna
veerand klaasi piima
1 klaas suhkrut
250 g sulatatud võid (no mul oli vähem, sortsasin siis pisut õli ka)
3 klaasi jahu
2,5 tl küpsetuspulbrit
ja ehk tuli poolteist klaasitäit porgandikastet, millest porgandeid välja kurnasin ja pudrunuiaga vähe pudimaks tegin
külmutatud marju... ca kolm peotäit, mõtlesin järele, neid oli ikka pigem kaks peotäit.

Munad vahustasin suhkruga, juurde segasin sulavõi ja muud ained, kimasin kenaste segi.
Porgandid panin kõikse viimasena.
Siis võtsin oma suurepärastest talvevarudest peotäie punaseid sõstraid, teise peotäie musti sõstraid ja kamaluga jõhvikaid.
Segasin taignasse, panin vormidesse ja surasin 180 kraadisesse ahju..
Ehk miskiseks 15 minutiks... (tegelikult kella ei vaadanud üldse).
Sain 36 muffinit.
Peale raputasin tuhksuhkrut.
Ja testimise-mekkimise eesmärgil elik ettekäändel pistsin päris mitu neist nahka.
Porgandi maitsest eriti aru ei saanud, marjad domineerisid.
A ilusad porgandikarva träpsud jäid silma paitama.

Siiras kompliment, ilma mingi tagamõtteta

2010-03-24T15:42:00.000+02:00

"Sa oled nii ilus" ütles täna mulle üks võõras 5 aastane tüdruk.
Lihtsalt niisama lambist.
Ilm läks kuidagi veel päiksepaistelisemaks ja veed vulisesid kuidagi lõbusamini ja õhus on kevadet veel rohkem kui enne.
Vahva.

Taaskord see raamatute nimekiri...

2010-03-18T18:41:00.001+02:00

... mis meerikast tulnud ning kaks ja pool aastat tagasi meie blogosfääris ringles. Njah, vaatasin üle, olen mõned selle aja sees veel läbi lugenud.

1.Uhkus ja eelarvamus - Jane Austen

2.Sõrmuste isand - JRR Tolkien
3.Jane Eyre - Charlotte Bronte
4.Harry Potter ja järjed - JK Rowling (Kokku 7 raamatut)
5.Tappa laulurästast - Harper Lee
6.Piibel
7.Vihurimäe - Emily Bronte
8.1984 - George Orwell
9. Tema tuemdad ained- Philip Pullman
10. Suured lootused - Charles Dickens
11.Väikesed naised - Louisa M Alcott
12. D'Ubervillide Tess - Thomas Hardy
13.Catch 22 - Joseph Heller
14.William Shakespeare kogutud teosed
15.Rebecca - Daphne Du Maurier16.Kääbik - JRR Tolkien
17.Linnulaul - Sebastian Faulks
18.Kuristik rukkis - JD Salinger
19.Ajaränduri naine - Audrey Niffenegger
20.Middlemarch - George Eliot
21.Tuulest viidud - Margaret Mitchell 22.Suurt Gatsby - F Scott Fitzgerald
23.Bleak House - Charles Dickens
24. Sõda ja rahu - Lev Tolstoi
25. Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas- Douglas Adams
26. Tagasi Bridesheadi - Evelyn Waugh

27. Kuritöö ka karistus - Fjodor Dostojevski

28. Vihakobarad- John Steinbeck 29.Alice imedemaal - Lewis Carroll
30.Tuul pajuokstes - Kenneth Grahame
31.Anna Karenina - Leo Tolstoi
32.David Copperfield - Charles Dickens
33. Narnia kroonikad- CS Lewis
34. Emma - Jane Austen
35. Veenmine - Jane Austen 36. Lõvi, nõid ja riidekapp - C.S. Lewis
37.The Kite Runner - Khaled Hosseini
38.Kapten Corelli mandoliin - Louis De Bernieres
39.Geiša memuaarid - Arthur Golden
40.Karupoeg Puhh - AA Milne
41.Loomade farm - George Orwell
42.Da Vinci kood - Dan Brown
43.Sada aastat üksildust - Gabriel Garcia Marquez
44.A Prayer for Owen Meaney - John Irving
45. Naine valges - Wilkie Collins
46.Roheliste viilkatuste Anne - LM Montgomery
47.Far From The Madding Crowd - Thomas Hardy
48.Teenijanna lugu - Margaret Atwood
49. Kärbeste jumal - William Golding
50. Lepitus- Ian McEwan

51.Life of Pi - Yann Martel
52.Düün - Frank Herbert
53.Cold Comfort Farm - Stella Gibbons
54.Mõistus ja tunded - Jane Austen
55.A Suitable Boy - Vikram Seth
56.Tuule vari - Carlos Ruiz Zafon
57. Jutustus kahest linnast- Charles Dickens

58.Hea uus ilm - Aldous Huxley
59.Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal - Mark Haddon
60.Armastus koolera ajal - Gabriel Garcia Marquez
61.Hiirtest ja inimestest - John Steinbeck
62. Lolita - Vladimir Nabokov
63.Salajane ajalugu - Donna Tartt
64.Minu armsad luud - Alice Sebold
65.Krahv Monte Cristo - Alexandre Dumas
66.Teel - Jack Kerouac
67.Jude the Obscure - Thomas Hardy
68.Bridget Jonesi päevik - Helen Fielding
69.Midnight’s Children - Salman Rushdie
70.Moby Dick - Herman Melville
71.Oliver Twist - Charles Dickens72.Dracula - Bram Stoker
73.Salaaed - Frances Hodgson Burnett
74.Notes From A Small Island - Bill Bryson
75.Ulysses - James Joyce
76.Klaaskuppel - Sylvia Plath

77.Swallows and Amazons - Arthur Ransome
78.Söekaevurid - Emile Zola
79.Edevuse laat - William Makepeace Thackeray
80.Possession - AS Byatt
81.Jõululaul - Charles Dickens
82.Pilveatlas - David Mitchell
83.The Color Purple - Alice Walker
84.Päeva riismed - Kazuo Ishiguro
85.Madame Bovary - Gustave Flaubert
86.A Fine Balance - Rohinton Mistry
87.Charlotte koob võrku - EB White
88.Viis inimest, keda kohtad taevas - Mitch Albom
89.Sherlock Holmsi lood - Sir Arthur Conan Doyle
90.The Faraway Tree Collection - Enid Blyton
91.Pimeduse süda - Joseph Conrad
92.Väike prints - Antoine De Saint-Exupery
93.Herilasevabrik - Iain Banks
94.Watership Down - Richard Adams
95.A Confederacy of Dunces - John Kennedy Toole
96.A Town Like Alice - Nevil Shute
97.Kolm musketäri - Alexandre Dumas 98.Hamlet - William Shakespeare
99.Charlie ja šokolaadivabrik - Roald Dahl 100.Hüljatud - Victor Hugo

67/100

Väga hea tulemus, kas pole?

Kaldkirjas ehk pooleli on põmst Shakespeare kogutud teosed, sest ma tõepoolest ei tea, mis tal seal on (ometi ei ole ma herr S loomingut lugenud ühest PAKSUST raamatust, kus kõik ta kirjutet asjad koos on, seega pole kindel, kas olen kõiki ta kirjutatud asju lugenud) ja veel mõned, mida ei suutnud lõpuni lugeda. Raamatuid ma tavaliselt pooleli ei jäta – elu jooksul ehk mõned üksikud... ja sel juhul peab tegemist olema ikka ilge jamaga.

Neist, mida loetud pole... hmm... tõenäoliselt ei plaanigi lugeda. Klassikuid olen lugenud palju, aga ega need mulle erilist muljet jätnud. Nagu ennegi öelnud olen – ulme on lemmikuks ja lastekirjandust loen juba puhtalt eriala pärast.

Ei jää kaks kolmandata... või siis ma viies ratas vankri all (pühendusega proua Parrikule)

2010-02-26T16:30:00.001+02:00

Niih, ega kahe blogi pidamisest ei piisa, ikka moositakse kolmandasse kah.

Tänu Metsavanale hakkasin vilmidest kirjutama (kuigi ma seda eriti tihti ei tee).

Nüüd siis http://trykiveakurat.wordpress.com kah.

Et raamatutest blogi.

Minu tuleristsed seal kolmest tellisest - Gaimani "Ameerika Jumalad", Harrise "Ruunimärgid" ja Hargla "Frenchi ja Koulu reisid"

Eks kaege üle.

Ove kirjutab seal ja Metsavana ise ja vist veel keegi pidavat sõna võtma.

Loetud raamatud 1.jaanuar - 15.veebruar 2010

2010-02-15T14:36:00.001+02:00

Selline nimekiri tuli kokku:
Madis Jürgen "Kõik puha omad joped"
Kaspar Noor "Musta kulla needus: Tanel Talve ja Motoreporteri seiklused Musta mere ja...
Juha Vuorinen "Kristjani noorusaastad"
Tarmo Vahter "Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik"
Bix Pokupoeg "Üks peiarijutt suurest sangarist, tema..."
William Butler Yeats "Luulet"
Kurt Vonnegut "Kullisilm"
Merca "Mees"
Stephen King "Susannah´ laul"
Evelin Kivimaa "Arvo Kukumägi"
Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad"
Lauren St John "Valge kaelkirjak"
Aino Pervik "Tilluke loomateater"
Kalervo Hovi "Kuld Löwi ja Kultase ajal"
Mika Keränen "Peidetud hõbedane aardelaegas"
Kristiine Kurema "Jäätunud võõras"
Priit Aimla "Torisev vanatoi"
Cressida Cowell "Kuidas taltsutada lohet"
Scott Adams "Joonista koomikseid edasi, ahv!"
Reeli Reinaus "Mõistatus lossivaremetes"
Kristi Rebane "Minu oma"
Ene Jaaniste "Elu on ilus"
Kerli Altmart "Makaagid ja majad"
Kätlin Vainola "Peaaegu haldjas"
Kristiina Kass "Peeter ja mina"
Aidi Vallik "Pints ja Tutsik II osa"
Ketlin Priilinn "Mustlasplikad"
Christian Bienek "Ülemnuuskur Osvald jälitab jõuluvana"
J.K.Rowling "Bard Beedle'i lood"
Sally Gardner "Mina, Coriander"
Epp Petrone "Marta varbad"
Philippa Pearce "Tomi kesköine aed"
Aino Pervik "Ühes väikses veidras linnas"
Kubizek, August "Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber"
Alexander McCall Smith "Espressolood"
Mary Leonhardt "99 ways to get kids love reading"

Lisaks need, mida olen lugenud töö juures st õhukesed ja vähese tekstiga lastekad.
Aga kui palju ma sel ajal filme olen vaadanud?
Kaks tükki.
See telekast näidatud Kruusi Toomasega valküüri film, mis pold sugugi hästi tehtud ja oli paksult toredaid klišeesid ja muud saasta täis ning "Daybrakers", mis oli täitsa kena meelelahutus, aga äärmiselt pretensioonitu ning ei pannud sugugi mõtet niipalju liikuma, et tahaks sellest vilmiblogisse kirjutada.
Ja olümpiat ei ole ka vaadanud, praeguse seisuga ei ole ka plaanis.
Andke nüüd veel raamatuid vai soovitage mõni hea vilm.

pustata

2010-02-06T12:20:00.000+02:00

Ükskord olla nii old, et paar Taani turisti veeti üle jäätee Hiiumaale, pummeldati seal nädalavahetusel ja pühapäeva õdakul mindi praamiga mandrile tagasi. Praami peale minnes taanlased imestanud, et mes-mes, kuhu me läheme, miskisele saarele või? Oi kui äge. Ja kui siis neile öeldi, et kuulge, kallid sõbrad, me juba mitu päeva oleme juba saarel old, ei saand turistid aru, kuidas nad saarele said. Et ah see üle lageda lumise välja tulek oli üle mere? Ja meie veel mõtlesime, et äge stepilaadne maastik teil siin.. Et lumi ja lage ja ainult mõned üksikud poolkidurad puukesed kasvavad tee ääres...

Sehukese loo rääkis Erki meile, kui pühapäeva õhtul Hiiumaalt üle jäätee mandrile tulime. Rääkis ka teisi toredaid seiku. Kuidas eessõitva džiibi tagatuled jääpraost läbi sõites hetkeks vee alla kadusid ja kuidas lahke džiibimees siis teisel pool pragu sõitis, pea aknast väljas, ja teed juhendas, et näe, tule siit, peaksid üle saama...

Tore oli. Mina olen nii kõva närvikavaga, et nagu väike jaapani turist aina fotokat klõbistasin ja itsitasin. Ülejäänud reisiseltskond nii tugevad polnud. Vahepeal ikka kiljusid ja tahtsid autost põgeneda. Eessõitval autol kadusid poolele teele pooled ilukilbid ja vastu tuli suht mitu autot. Aga saime elusalt ja tervelt üle ja mina olen küll kindel, et tahan teinekordki autoga mere peal sõita.

Ülalkirjutatust võib järeldada, et käisin Hiiumaal. Minnes oli praamis 6 sõiduautot (enamikus ainult üks reisija) ja üks suurem veoauto, meie neljakesi ja 3 sõdurpoissi. Nii tühja reisi pole vist ammu olnud. Tegime kohe suuremat sorti pikniku ja itsitasime nagu neljateistaastased.

Oli tantsulka ja saun ja hobuste söötmine ja tore, nagu alati.

Chilli con carné a la Juurak

2010-01-27T19:38:00.001+02:00

Krdi külm on.
Õues.
Toas on stabiilne +24.
Nagu ikka.
Raha pole peaaegu et pennigi.
Aga ühel mõistlikumat sorti inimesel on kapis igaseid varusid, millest õhtuseks meeleheaks miskit vaaritada.
Minul oli kapis purgike maisi ja teine ube ja purustatud tomateid kah.
Ja kohe peale varude revideerimist oli aru saada, et selle eriti vastikult tuulise õdaku veedan tšillit podistades.
Kuna minu puhul on tegemist suht hullumeelse kokaga, siis ega ma ei tee nii, nagu need miljonid retseptid netis räägivad.
Mis ühepotipläust see on, kus kardulat sees pole?

Seega - chilli con carné a la juurak:

Praadisin pannil miskisest ajast sügavkülma varutud akkliha rohke sibuli ja küüslaugu ja 1 punase papariikaga.
Ködistasin sinna juurde purgi purustatud tomateid ja lajatasin pisut kõikse odavamat säästuka ketšupit (4 krooni suur pudel, niisama eriti süia ei sünni, aga söögi sisse kõlbab panna).
Krt, pean segama vahepeal.
Jajahh.
Pudistasin tšillipulbrit nii ca luskatäie (sehukest teravat, mitte nagu see santamariia oma on) ja basiilikut ja peterselli ja tilli ja oregaanot ja soola pisut ka.

Olen ju teada tuntud potipõllunaine - sügavkülmas oli karbike aedube, mis kaunast välja kooritud. Need viskasin ka sisse. Kogu selle pläusti valasin paksu põhjaga potti ümber ja sättisin podisema.

Siis koorisin ära oma viimased kardulad, lõikasin umbes nii suureks, nagu vanaemad supi sisse teevad ja panin selle sama pesemata panni peale särisema.

Siputasin peale natuke ürte ja tšillipulbrit ja säristasin neid nii, et noh... poolvalmis ja siis viskasin potti kogu muu pläusti juurde podisema.
Nüüd nad seal podisevad ja hauduvad.
Aga kapi peal on ootel purk maisi ja purk ube, mis lajatan söögi sisse siis, kui see peaaegu et valmis on.
Valetasin.
Kummastki purgist olen suure näljaga osa juba niisama ära söönud.

Lähen katsun, kas hakkab juba saama.
Ei veel, kartul pisut krõmpsub ja oad kah.
Eks pesen seni siis nõud ära.

Tegelikult oleks seda kõikse parem teha ahjupotiga ahjus.
Aga nagu ikka - minu imeilus pisike punane ahjupott on minu söögivalmistamiskommete juures (liiga suured kogused ka ainult iseendale kokates) liiga pisike.

Nii.
Valmis.

Kõrvale ammusta saia (vastavalt rahakotile - minul säästuajal säästusai) ja kõrvale joo piima või keefiri (minul säästuajal pole ei üht ega teist).
Hea pläust sai.
Nii parasjagu vürtsikas, et otsaesine on pisut higine, nina ilusti lahti ja täitsa vabalt võiks minna kellelegi õuest puid tooma.

***
Aa - see ka veel.
Kekutan.
Sain endale akklihamassina.
Alexanderwerk nr5.
Nüüd saan lõpuks ometi pasteeti teha ja häid lihapirukaid kah.
On küll uunikum, aga täiesti töökorras.

Kes sind jälitab ning sulle kassasabas kõrva hingeldab?

2010-01-19T14:38:00.000+02:00

Kas teil on ka nii, et hommikul tööle kõndides juurdlete, kas ikka said kõik riided selga?
Kogu oma teadliku täiskasvanuelu on see mõte mul ALATI kodust välja minnes korraks peast läbi käinud. Juurdlen, et kas seelik ikka sai selga ja kas kampsuni alla ikka panin pluusi. Kiire vaatlus tuvastab, et jah, seelik tundub seljas olema, aga mantli alt ju ei paista see osa, mis ülemist kehapoolt katab.
Jabur.
Sest peale kõige muu - mitte kunagi pole juhtunud, et ma oleks poolpaljalt tööle tulnud.
Alati on kõik kombes.
No olgu.
Alati ei ole.

Ma arvan, et kõigil normaalsetel naisteraffastel on korra lapsepõlves olnud "eriti piinlik juhtum sukapükstega". No on ka erandeid.
Need eriti jubedust tekitavalt pedantsed inimesed, kes kogu aeg, ka rampväsinuna ja poolsurnuna, suudavad kõik oma riided enne magama minekut üksipulgi lahti harutada ja siis kenaste toolile/riidepuule kokku voltida/laiali laotada. No ja kindlasti on ka mingi osa inimesi, kes noh.. kannavad sukapükse pükste peal või midagi muud sama totrat.
Kuid nagu juba mainit sai - normaalsetel naistel on seda kindlasti korra elus juhtunud.
Et õhtul on püksid koos sukkpükstega jalast ära võetud.
Korraga.
Nii, et sukad jäävad pükste sisse.
Hommikul unesegasena aga on jalga tõmmatud teised sukapüksid ning need eelmise päeva omad jäävad nagu kopra saba püksisäärtest välja tolknema ning sellest häbiväärsest detailist teadmatut püksikandjat jälitama.
Ilgelt piinlik.
Ja nõme.
Sest tegelikult ei pruugi keegi seda märgata.
Või ei julge seda öelda.
Ning käidki kogu päeva ringi tähtsalt nina püsti ja ei saa aru, miks kõik sind nõnda imelikult vaatavad.
Õhtul kodus aga avastad, et ups...

Tegelikult - tea, kas on ka nii uimaseid, kes ei avasta seda enne, kui kõik sukkpüksid majapidamisest kahtlasel kombel kadunud on... (see tähendab, et püksisäärtest tolkneb välja juba 7+n paari?)

Minul juhtus säänne lugu algklassides, irmus külm talv oli ja ema käskis kanda pükste all sukapükse. Ja ma avastasin oma sabad alles pääle lõunat, kui koju sõitvat bussi oodates ennast ahju ja seina vahelises praos soojendasin. Need ahju ja seina vahelised praod olid kõikse hinnatumad kohad... Seal oli hea soe ja turvaline, kui ennast sinna taha lõppu pressisid, siis keegi sind ei näinud ja sai vaikselt oma mõtteid mõlgutada, kuni tuli aeg bussi peale minna. Isegi pikapäevarühmas istumisest õnnestus vahel sedaviisi kõrvale hiilida.

Tea, kas selle piinliku episoodi pärast ma täiskasvanuna olen pükste alla sukapükse pannud vaid korra (miskine irrrmuskülm talveilm oli ning oli teada, et tuleb kaua väljas tuule ja pakase käes passida ning samas suht-koht viisakas välja näha).

Ja siis veel üks oopis teisest ooperist uitmõte.
Miks on ommikuti kõik kitsad odavpoed pensinääre täis?
No ma ei nuriseks, kui nad võtaks oma kassitoidukonservi ja paki kohupiima jaoks korvi, nagu normaalsed inimesed.
Aga ei - need vaegkõndijatest tötskääbikud võtavad oma kahe asja jaoks käru ja siis trolleerivad sellega mööda raffast pungil täis poodi ringi, ise täielikus teadmatuses nendest kohutavatest ummikutest ja sinikatest, mida nad tekitavad.

Ja kui juhtumisi on teisel pool neid saiakaste täiesti tühi liikumisruum ning leivariiuli ees seisan mina, nagu ikka hämmingus ja segaduses, et milline neid 1001 erinevast leivasordist see tavaline leib võiks olla, siis kõik need ostukärudega pensinäärid otsustavad rünnata just seda vahet, kus mina seisan, samas tahtmata sealt vahest midagi ning müksides mind oma krdi ostukäruga.

Kui lisada sinna juurde fakt, et ma jälestan seda, kui võõrad inimesed mulle liiga ligi tulevad, siis ma tunnen end nagu lõksuaetud rebasekustikas, ma tahaks pugeda kuhugi sügavasse pimedasse urgu ja mitte ühtegi pensinääri enam mitte kunagi näha. Ostukärudest ja kassasabadest rääkimata.

Kraban esimese ettejuhtuva (nagu ikka - selle kõikse kallima ja mõttetuma) leiva ja plagan, peast põgenend kõik need teised asjad, mida mul poest veel tarvis osta oli.
Ma tahaksin olla nii rikas, et minu jaoks aetaks poed raffast tühjaks ning mul oleks aega seal oma ostud teha nii, et mitte keegi mulle külje alla ei poe, mind ostukäruga alla ei püüa ajada või kassasabas mulle korviga ribidesse ei peksa mulle samal ajal astmaatiliselt kõrva hingeldades.
Umbes nii nagu Inglismaa krooniga mutt.

Ja tänane pidulik õhtusöök saab olema cannellonid tuunikala ja kodujuustuga ning härmas pitsike viina.
Ilus elu.
Kuigi igavavõitu.
Millal te mu juurde kelgutama tulete?

Jälle see torbik...

2010-01-18T12:20:00.000+02:00

Päris mitmed mu sõbrad juba teavad, aga pean tarvilikuks ka siin ära mainida.
Ilmselgelt on mul alzheimer.
Lühimälu on totaalselt lünklik.
Jah, muidugi ma mäletan, mis juhtus 4 aastat tagasi, kui pingutan, siis tuleb ehk ka viimasest aastavahetusest hetki meelde... Aga jah.
No ei seisa asjad meeles.
Kohe üldse ei seisa.
Enne aastavahetust lasin ATM oma pangakaardi ära süüa.
Krõmpsutas kohe mõnuga ja pärast limpsas keelt.
Mina olengi ju see totu, kes 3-4 korda aastas uut pangakaarti tahab saada.
No olgu.
Need eelmised korrad ei olnud MINU mälust tulenevad.
Aga jah.
See viimane oli küll nii, et mul lihtsalt ei tulnud pin-kood meelde.

Täna hommikul enne tööle tulekut otsustasin panka minna, sularahaseis hakkab rahakotis juba õige nutuseks muutuma. Pank mul kodu lähedal, peaaegu et kõrvalmajas.
Päike paistab, mp3 mängija laulab mulle Loikamied ja täitsa tore on.
Ilm ja tuju ja...
Panga ees 2 suurt kolimisautot ja sehukesed vinnilised lontkõrvadega ludrid, mokad töllakil, üritavad suuuurt kappi väikesesse autosse mahutada.
No ilmselgelt ei mahu.
Aga ega nemad sellest enne aru ei saa, kui on 6 korda proovinud.
Ehk oli asi perspektiivis - nii lähedalt vaadates nad ei saanud aru, et kui ei mahu, siis ei aita ka ropendamine ja sõim.
Igastahes küsisin noormeestelt, et kas täna on pank kinni. Üks neist vastab, et jah, kaks päeva on kinni. Mina omaette porisedes eemaldun lontkõrvalistest töllmokkadest ja selja tagant kostub biivisjabattheedlikku naeru... "Öhhhööhööö, oleks võind öelda, et kaks nädalat on kinni, öhhöhhhööö".
OI OI oli nali...

Aga selle mäluga.
No et ei ole asjad meeles jah.
Ma ostsin üle aastate endale märkmiku isegi.
Et saaks üles kirjutada.
Aga mul pole ju meeles sinna vaadata.
Ja neist kõigist teistest piinlikest ja õige pisut vähem piinlikest mälu puudulikuse episoodidest ei hakka siin rääkima. Las jääda siseringi :)

Kas teie olete mp3-mängija endale koos sokiga jalga pannud?
Mina täna hommikul panin.

Nädalavahetuse veetsin Tarbatu lähistel. Vennanaisel oli juubel.
Miskised inimesed orgunnisid juba mitu päeva ette, et nooh, ma tulen linna ja saaks kokku ja tähistaks ja... Asi päädis sellega, et ma jäin ööseks venna juurde ja ei saanud mitte kellegagi kokku.
Isegi mitte lõunaseks õlleks/siidriks mõnes suht suvalises Tartu kõrtsis.
Ju ma siis ikkagi ei ole nii populaarne, kui ma miskistel poolemeelsushetkedel arvan end olevat.

Nagu juba öeldud sai - torbik...

Kui see Anttis võtab nüüd selle soomekleidi ja kukub Tartu poole vihtuma, siis ommikuks on ta musklis. A kindlasti mitte Tartus.

2010-01-04T18:24:00.000+02:00

Õhtusöök - piparkook (üks) ja klaasike tšiidrit.
Kas ka 2 pseudovineeri ja pakike kiirnudleid?
Ei tea.
Aga tunnikese pärast lähen ujuma.

Nädal tsivilisatsioonist eemal Võrumaa paksude metsade vahel on läbi.
Matšalkasid ei kohanud.
Aga neid on pakšult täis hoopis teised metsad.
Tegime lumelinna,
käisime külas einestamas,
vedelesime
ja õgisime
ja vaatasime kinupilte.
Käisime peaaegu ujumas ja peaaegu kelgutamas.
Saunatasime.
Tantsupeotasime.
Oli maskiballe ja karnavaale.
Tükki mitu.
Meisterdasime tiigi peale liuvälja.
Üks õdak tegin üldsuse tungival soovil lihapirakaid.
Jah, just needsamad jahused junnid seal ülemisel pildil.
Mina sain võimsa nohu ja suht vähem võimsa köha.
A Mirr ja Anttis lasid röövida oma neerud.
Tulnukid eemaldasid neil need läbi ribide.
Hea oli.
Olla eemal.
Heade inimestega.
Hästi kaua.

Ja eelmise postituse korjas tsensuur ära.

Vaadake oopis Võromaa ilusat loodust.

Häid pühi, kallid sõbrad!

2009-12-23T21:06:00.001+02:00

Matke mind koos selle saarega.

2009-12-21T21:16:00.001+02:00

Käisin Iiumaal.

Sääl on majasuurused obused,
(Dilait ja Timmur vai oli see Simpson?),
karjade kaupa lokkispäiseid lehmisid,
saunalava sisse unustatud kruvid,
nii et takumikunahale templid jäävad
ja
maailma üks ägedamaid koeri,
Rimi,
kelle ainus puudus on märjakoeralõhn.

Sääl tuulitab irmsal kombel.
Ja tuiskab.

Aga pereraffas on lahke ja tuba suht soe.

Ja poes on ninakad müüjadaamid,
kellele viineritega veiderdajad küll meeldivad,
kuid kes ei suuda enda teada jätta sarkastilisi märkusi stiilis:
"Teid vaadates olen kindel, et te olete palju hullemaks võimelised".

Meri on jääs.

Ka Eltermaa sadamas võib piknikku pidada.

Aga Aapsalu bussis oli minnes suisa 7 (SEITSE!!!!) plusskraadi.
Celsiuse järele.

Jäämägedega paaritudes võib ilmale tuua pingviine,

kes kannavad salle ja kikilipse,

oskavad idamaiseid võitluskunste
ning laulda kõva ja koleda häälega.
Soovi korral saab ka teisi kombinatsioone.

Polaarööpäev

2009-12-12T19:51:00.000+02:00

Tänase seisuga ei ole päikesepaistelist päeva olnud NELIKÜMMEND päeva järjest.
See tähendab, et on natuke valgem ja natuke pimedam ja päris pime.
Ja kui väga vesine keskkond ja pätid oma tööd on usinalt teinud, siis veel pimedam.

Puuduliku fotosünteesi pärast loobivad suurem osa mu toalilledest lehti maha nagu puud sügisel.

Minu fotosüntees ehk siis selle aseaine on samamoodi puudulik.

Ma olen nii väsinud.
Ja tüdinud.
Ja morn nagu silotorn.
Kui olen üksi kodus.
Kõik negatiivsed emotsioonid võimenduvad.
Ja ma mõtlen veel rohkem ülearu kui tavaliselt.
Mu loomuomane uskumine, et kõik inimesed on ilusad ja head... ka see hakkab kaduma.
Ma tahaks neile öelda, mida ma neist arvan.
Peamiselt pahasti.
Arvan.
Või noh mitte nii otseselt.
Aga ma mõtlen välja pseudoprobleeme.
Ning ehk isegi ei kahtle teiste inimeste ilus ja headuses nii palju, kuivõrd iseenda väärtuslikuses.
Vajalikkuses.

Prioriteedid.
Ning olemasolu olulisus ainult varastel hommikutundidel.
Ja ...
Üleüldse.
Ähh.
Tuleks see lumi juba maha, oleks pisutki valgem.

Ulmekirjandus algajale ehk soovituslik nimekiri põhikooliealisele vähese lugemiskogemusega noorele

2009-11-30T13:00:00.003+02:00

Kogu see lugu sai alguse SF2001 listist. Või ei. Tegelikult sai see alguse sellest raamatust - Darren Shan "Cirque du freak" – mida soovitasin lugeda ühel äärmiselt väikse lugemiskogemusega 6. klassi noormehel. Minu üllatuseks see meeldis talle. Meeldis ka tema sõbrale. Minu heameel hästi tehtud tööst tekitas aga tahtmise seda tööd veel paremini teha ning sellest johtuvalt saatsin ülalmainit’ ulmelisti kirja palvega soovitada väikese lugemiskogemusega põhikooliealistele raamatuid, mis meelitaks ulmekirjanduse juurde (ning ehk ka üleüldse rohkem lugema). Vastuseid tuli üllatavalt palju ning soovituslik nimekiri küllalt pikk. Oli ka soovitusi, mille teised maha tegid, näiteks Pratchett, aga sellest allpool.

Kas ja kui palju peaks tegelikult noort ulme lugemise poole suunama? Tsiteerin kaht vastust:

Tarmo Rasmann ütles: Mulle on viimasel ajal ka mulje

jäänud, et tänapäeva noorem generatsioon kaldub

suhteliselt isevooluteed rohkemal või vähemal määral

ulmelise kirjanduse suunas ning märgatav osa

noortekirjandusest, mida raamatupoodidest mina

leian, tundub olevat kerge ulme/fantastika kübemega.

Raul Sulbi arvas midagi samalaadset: Ka minu

mingid 10-13-aastased sugulased on just kurtnud,

et tänapäeval on prakt. _kõik_ noortele suunatud

värk (meelelahutus, ajaviide: raamatud, filmid,

arvutimängud) üht- või teistpidi ulme ja see ajuti

isegi viskab üle :)

Kas siis üldse peaks oma pead vaevama, et mida siis pakkuda või millises järjekorras? No kui sai pall õhku visatud, võiks selle ka kinni püüda. Nii et see soovituslik nimekiri.

Päris mitu vastajat olid ühel nõul, et jutukogumik on alustamiseks parem kui pikk romaan ja ainsaks sobivaks tunnistati “Lilled Algernonile”. (Kas ei peaks seda ehk uuesti välja andma? Korralikus köites, ehk isegi illustratsioonidega?) Pakuti ka “Piletit Utoopiasse”, kuid samaväärselt laideti seda ka maha. Kas sama palju vastuhääli neutraliseerivad poolthääled?

Pikematest tekstidest enim mainimist pälvisid “Terasrott”, “Härjapõlvlaste kaitseala”, “Kääbik”, “Meremaa triloogia”, ”Amberi kroonikad”, “Krabat”, “Tema tumedad ained”.

Ma võiksin ju teha puhast statistikat ja panna siia raamatud selle järgi pingeritta, mitu korda neid mainiti, kuid see poleks õige, sest kui hea raamat juba nimetatud, siis ega ei kiputud seda enam eraldi esile tooma.

Eraldi teema on raamatud, mis ühelt poolt sobivaks tunnistati, kuid mõne teise poolt jälle sobimatuks. “Talismani vennaskond” ja “Nõitud palverännak”mitte kõige parema tõlke pärast, “Tulesüütaja” kui pikk ja lohisev tellis, Conani raamatud, Wells ja Stokeri “Dracula” kui liiga vanamoodsad ja ajale jalgujäänud, “Surmailm”, “Ajalaevad” ja “Rõngasplaneedi sari” kui liiga keerulised. Eks see ole suuresti nii lugemiskogemuse kui maitse/eelistuste asi.

Huvitav teemaarendus tekkis ka sellest, kas Terry Pratchett on sobivaim autor ulmega tutvuse tegemiseks.

Priit Reinmets: Minu arvamus, et enne Prachetti võtmist tuleb

maailmapilt õigetpidi paika saada. Alles siis pakub

kõverpeegli-maailm oma õige elamuse. Aga ma ei tea.  Mis saab

 inimestest, kes kõigepealt omandavad paroodia ja siis ehk

vaatavad ... Milline on nende maailmapilt.

Ka sellele arvamusele oli nii poolt-kui vastuargumente. Kas on mõistlik lugeda enne paroodiat, kas siis paodeeritav ise mitte paroodiaks ei muutu? Ja kui muutub, kas see on hea või halb. Ruumi edasiseks diskussiooniks on küll ja rohkem.

Loomulikult on minul selle nimekirja suhtes oma arvamus. Päris mitmed soovitatust on minu meelest algajale liiga rasked (inimestel, kes ise palju loevad, on väga keeruline aru saada ja harjuda sellega, et nooremad generatsioonid ei pühenda sellele tegevusele sama palju aega kui nemad ise oma nooruses). Kuna töötan lasteraamatukogus, siis näen, kui palju tegelikult noored üldse raamatuid loevad ning paljud neist loevad ka midagi muud peale kirjandusõpetaja “soovitusliku” nimekirja. Seega paljukiidetud ning hinnatud ulmeklassikud (Asimov, Clarke, Gibson, Harrison, Simmons jne) jäävad minu arvates pisut keeruliseks ning eeldavat veidi suuremat lugemiskogemust. Kuid õnneks on meil põhikooliealisi lugemishuvilisi ning ma loodan, et neid aja jooksul ikka juurde ja juurde tuleb. Kõik need suurepärased raamatud ootavad uusi särasilmseid lugejaid ning ehk on sellest nimekirjast ulmekirjanduses esimeste sammude tegemisel abi.

Nimekiri ise aga sai kokku selline:

„Lilled Algernonile“

„Pilet Utoopiasse“

Adams, Douglas „Püidlaküüdi reisijuht galaktikas“

Alexander, Lloyd, "Kolme raamat", "Kõrge Kuningas", "Llyri loss", "Mustpada", "Rändur Taran"

Anderson, Poul „Kõrge ristiretk“

Asimov, Isaac „Asum“

Aprin, Robert „Jälle üks mõnus müüt. Müüt ja eksiarvamused“, „Müüt ja eksiteed. Edu või müüt“, „Müüt ja kadunud kaaslased. Müüt ja pisike pandipiiga“

Banx, Iain M „Mängur“

Baxter, Stephen „Ajalaevad“

Belials, Veiko „Ashinari kroonikad“

Bradbury, Ray „Marsi kroonikad“

Brennan, Herbie „Purpurkeiser“ „Haldjasõjad“

Canavan, Trudi „Musta võluri triloogia“ („Võlurite gild“, „Õpilane“, „Ülemlord“)

Card, Orson Scott „Enderi mäng“

Carranza, Maite, "Emahundi klann", "Jäine kõrb", "Odi needus"

Carsac, Francis „Tulnukad eikusagilt“

Clarke, Arthur C „Linn ja tähed“ „Kosmoseodüsseia“

Colfer, Eoin "Artemis Fowl" „Soovileht“ „Airman“

De Lint, Charles "Kusagil lennata"

Doyle, A.C. „Kadunud maailm.“

Enthoven, Sam, "Mustad haarmed"

Funke, Cornelia „Varaste isand“

Gaiman, Neil, "Coraline"

Gibson, William "Idoru"

Harris, Joanne, "Ruunimärgid"

Harrison, Harry „Surmailm I-III“ „Terasrott“

Heran, Lian „Otori lood“ (Üle ööbikupõranda, Rohuvoodi asemeks, Kuu hele valgus, Haigru kähe huige, Taeva võrk on lai)

Hobb, Robin "Salamõrtsuka õpilane" „Kuninglik salamõrtuskas“

Howard, Robert E. „ Conan ja Musta Ranniku kuninganna“ „Conan ja Punane kants“ „Conan ja värelev vari“

Hubbard, L. Ron „Võitlustanner Maa“

Jordan, Robert "Maailma Silm".

Kaaberbøl, Lene, "Nägija tütar"

King, Stephen „ Tulesüütaja“

Krüss, James „Timm Thaler“

Le Guin, Ursula K. "Meremaa triloogia" (Meremaa võlur, Atuani hauad, Kaugeim kallas, Tehanu)

Loevenbruck, Henri "Emahunt ja tüdruk. Moira triloogia I raamat" "Huntide sõda. Moira triloogia II raamat"

Loon, Paul van „Nägu udus“

Lowecraft, Howard Phillips „Pimeduses Sosistaja“

Lukjanenko, Sergei "Öine vahtkond"

Mc Caffrey, Anne „Lohelend, „Lohelaul“

Mirer, Aleksander „Kus on rändurite kodu?“

Niven, Larry „Rõngasplaneet“, „Rõngasplaneedi ehitajad“

Paolini, Christopher „Eragon“ „Vanem“ „Brisingr“

Pratchett, Terry „Vaibarahvas“ , „Kaevajad“, „Autojuhid“, „Tiivad“

Preussler, Otfried „Krabat“

Pullman, Philip "Tema tumedad ained" (Kuldne kompass, Inglite torn, Vaigust kiiker)

Reeve, Philip „Surelikud masinad“, „Kuldseeklid“

Reger, Rob, "Emily the Strange : kaotatud päevad"

Robillard, Anne "Taevane tuli. Smaragdi rüütlid I"

Rothfuss, Patrick „Tuule nimi“

Scott, Michael „Surematu Nicholas Flameli saladused“

Simak, Clifford D., "Talismani vennaskond", "Nõiutud palverännak“ "Härjapõlvlaste kaitseala" „Libainimesed“

Simmons, Dan „Hyperion“

Stephenson, Neal „Lumevaring „

Stoker , Bram „Dracula“

Stroud, Jonathan, "Golemi silm", "Ptolemaiose värav", "Samarkandi amulett"

Zelazny, Roger "Amberi kroonikad" „Needuste allee“ "Üksildane oktoobriöö"

Tolkien, J. R. R. "Kääbik" „Leht ja puu“

Wells, H. G. "Võlupood"

Veskimees, Siim „Kuu ordu“

Wooding, Chris "Alaizabel Cray painaja"

***

Pildil uudiskirjanduse riiul Haapsalu lasteraamatukogus

Oled sa vaadanud, mis SINU passis kirjas on?

2009-11-10T11:42:00.000+02:00

Sellise asja leidsin. Ma tunnistan ausalt, et pole just kiirreageerija, aga...

No lugege.

Minul tekkis küll peas erinevaid mõtteid.

Et huvitav-huvitav või vat-vat-vat!

Tekst sellelt leheküljelt:

https://www.osale.ee/ideed/idea/view/2559/null/answers

Eesti kodanikul on hetkel veel olemas kaks passi, millest üks on sinine ja teine punane. Mõlemas passis on juriidiliselt tähtsad andmed, mida mõistetakse sõna täpse tähenduse ehk juriidilise täpsusega. Huvitav on aga passides olev üks ainus lause. Kui ei usu, loe ise!

EESTI PASS (sinine), lk 32
"KÄESOLEV PASS ON EESTI VABARIIGI OMAND - This passport is the property of the Resbublic of Estonia "

EUROOPA LIIDU EESTI PASS (punane), lk 32
"KÄESOLEV PASS ON EESTI RIIGI OMAND - This passport is the property of the Estonian Government - Ce passeport est la propriete de I`Etat estonien"
(Märkus: Lehekülgedel ei ole üleval olevad laused ainsad.)
Sinises, meile tuntud passis olevat lauset mõistetakse juriidilisel tasandil: riik kui rahvast koosnev üksus. Tavapärase, lihtsa loogika kohaselt. Inglise keelne tõlge aitab seda väga hästi kinnitada. Punases passis väljendatakse sarnast kuuluvuse konseptsiooni, mille lihtne tõlgendus peaks olema: riik kui organisatsioon. Inglise keelne tõlge täpsustab väga hästi eesti keelset lauset, millest arusaamise üle võib vaielda (prantsuse keelset tõlgendust ei oska kommenteerida).
Mina kui EV kodanik juriidiliselt kuulun (uue) punase passi järgi Eest riigi liikmeks ehk teisiti sõnastades"Eesti riik" on nüütsest uue ja ametliku tähendusega - organisatsioon, millel on liikmed.
Teen ettepaneku muuta kõikides punastes passides, juriidilise tähendusega antud lause inimlikumaks ehk (vana) sinise passi järgi.
***

Ning kena on ka vastavate instantside vastus sellele:

Vastuseks 29.09.2009 pöördumisele, mis puudutas Eesti kodaniku passi leheküljele 32 trükitavat teksti, anname teada järgnevat.

Eesti Vabariigi poolt isikut tõendavate dokumentide väljaandmist reguleerib „Isikut tõendavate dokumentide seadus“, mille kohaselt on üheks isikut tõendavaks dokumendiks Eesti kodaniku pass. Eesti kodaniku pass antakse Eesti kodanikule riigipiiri ületamiseks, seega on see eelkõige reisidokument.

Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määruse nr 52 „Eesti kodaniku passi vormi, tehnilise kirjelduse ja passi kantavate andmete loetelu kehtestamine“ § 3 lõike 18 kohaselt on passi kolmekümne teisel leheküljel tumesinise värviga trükitud tekst:

„Käesolev pass on Eesti riigi omand
This passport is the property of the Estonian Government
Ce passeport est la propriété de l’Etat estonien“.

Kuni 21.05.2007 kehtinud Vabariigi Valitsuse 12.11.2004 määruse nr 330 „Eesti kodaniku passi vormi, tehnilise kirjelduse ja passi kantavate andmete loetelu kehtestamine“ § 3 lõike 16 kohaselt trükiti passi kolmekümne teisele leheküljele tumesinise värviga tekst:

„Käesolev pass on Eesti Vabariigi omand

This passport is the property of the Republic of Estonia

Ce passeport est la propriété de la République d'Estonie “.

Oleme seisukohal, et nimetatud laused on oma sisult samaväärsed ja neil on sama õiguslik tähendus.

***

Kas ikka on samaväärsed?

(Pildike on siit: http://www.pass.ee/var/pass/storage/images/media/images/eesti_kodaniku_pass/6122-1-est-EE/eesti_kodaniku_pass.jpg)

Oi mulle meeldib...

2009-11-04T16:25:00.003+02:00

Oi mulle meeldib karjaga koos liduda ja ulguda täiskuu poole.

Kapates ninaga teiste tolmus.

Tegelikult ei plaaninud ma sellest kampaaiast osa võtta, MNC jäätisepakkumine oli palju paljutõotavam.

Peamiselt ikka seepärast, et ma olen pooled neist raamatutest juba läbi lugenud ja ehk loen teisegi poole (minu suurepärase ameti eelistused ikkagist).

Mingil ajal.

Kunagi.

Aga mu kallile naabrinaisele-kolleegile sobib sealt üks raamat niisama meeleheaks pihku pistmiseks nigu raamat naabrinaisele meeleheaks pihku pistmiseks :D

Nii et ka mina...

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 –http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 -http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa –http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa –http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo –http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt –http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

2009-11-03T09:35:00.003+02:00

ommik

istun oma kõledalt külmas köögis

taburetil

sel vanal heal kolmejalgsel

kimun juba kolmandat

ommikust sigaretti

ja loen

ikka veel loen

seda roostesinijärvekünnapi raamatut

hea raamat

akna all härmatab

kärbatab

aga ega kolmanda korruse aknast

eriti täpselt ei paista

silmad ju täis

selle vastiku öö unesegast hägu

ja linad veel jätkuvalt

ligedad

higised

märjad

sest öö

see öö

kestis talumatult

öökimaajavalt kaua

ja ma ei suutnud seda

härmatand

kärbatand

ommikut ära oodata

vastik on

kui on korraga külm ja kuum

tahaks kõikse aeg

magada

ja samas ei suuda

võehh...

mul ei saa ju ikka veel paha olla olla

olla olla olla ollallaa

veel tunnike

ja siis on tarvis

timp-timp-timp

kõpsutada oma saabaste tärinal

tööle

ja olla seal asjalik

usin ja rosin

see päike

ju säratab

silma sisse

oh palun öelge

et ma ei kaotanud koos

vaimlise tervise

ja füüsilise

ja eneseväärikusega

ka oma

päikseprille

Ossapühapeetrusepastlapaelad...

2009-10-18T14:38:00.001+02:00

Kena kaunist ja pidulikku valimispäeva Teile!

Eesti Nokia

2009-10-05T23:34:00.003+02:00

Tsiteerin:

Ehk puust ja punaselt: külaraamatukogu raamatuid ei pea tingimata ühte ruumi kokku tassima, need võivad vabalt ka kogu aeg lugejate kodudes elada. Ma isegi teeks nii, et iga raamat on kellegi oma - siis on vähemalt keegi, kes õnnetu trükise kaanelt rasvasemad näpujäljed maha pühib, hädapärasemad parandustööd teeb ja lõhkujal küla vahel natist kinni võtab. Omanikul oleks ka õigus igal hetkel raamatut ringlusest tagasi nõuda või vähemalt lugemisjärjekorda prioretiseerida.

http://abiraha.blogspot.com/2009/10/p2p-raamatukogu.html

Vaat kui huvitav mõte.

Ma kujutan ette, et seoses järgmisel aastal algava raamatuaastaga on see idee suisa kuldaväärt ning ERÜ inimesed hüplevad ja kekslevad ning plaksutavad käsi (Lible tegi, Libel tegi!)

Eks kohalik raatuski oleks õnnelik, kui saaks ühe asutuse oma kukla pealt ära täiesti isemajandavaks teha. Egas muud, kui järgmisest aastast avalik enampakkumine, kes meie fonde hooldama hakkavad (praegu ongi sitt seis, vesi jookseb keldrisse ja puha). Et kes ees, see mees. Ja meie asutuse mittekõikseusinam itimees saab teha ühe kena lihtsa programmijupikese ning ongi suur maja täitsa saadaval (no ehk mõnele kaubandusasutisele sobiv) ja tohutult palju raha nii majandus-, palga- kui muude kulude pealt kokku hoitud.

Tegelikult - mida siin ikka ironiseerida.

Mingis mõttes on ju ideel jumet, aga... kas raamatukogutöö eesmärk on AINULT arvet pidada, kelle käes mõni raamat on ning küla/linna vahel mõnel pätil kraest kinni krabada?

Ehh.

Hapud on need viimarjad.

Ja tammetõrud ka.

Aga miks ometi ehk minul ei tohi jätkuvalt midagi olla...

2009-10-05T18:02:00.004+02:00

Veider.

Et linnavalitsusel on raha, et liisida endile tohutu summa maksev koffimasin.

Et seoses säästuajaga paar korda must-valgena ja sital paberil välja antud linnaleht sel kuul teha sellel papril, mis ei põle ning toppida värvilist valimisreklaami täis.

Ja kõikse selles üldisest ääääärmiselt negatiivsest eelarvest, millest tuleb ka minu palk.

Aga mina?

Mina pean 9 päeva palgata puhkust võtma.

See tähendab, ma pean samas maksma oma maksud, kütteperiood algas ka, kvartali elekter kah sel kuul vaja maksta...

Ja kui uus linnavalitsus peale valimisi otsustab teistmoodi, kui praegune, siis pole mingi ime, kui peame veel palgata puhkama...

Kas pole mitte prioriteedid pisut paigast ära?

Ving. Ving. Ving.

Krt, ma suvel juba korra pidin tagastamatut laenu vanemate käest kerjama, et maksud ära saaks makstud (kah seoses palgata puhkusel olemisega).

Nüüd siis jälle?

Piinlik.

Peamiselt iseenda ees.

Ja tervis on kah korrast ära...

Eile...

2009-09-18T09:05:00.001+02:00

Väljasõidult kogutud elutarkused

2009-09-16T20:18:00.005+02:00

Käisin Haapsalus.

Erialane väljasõit.

Täitsa tore oli.

Vaatamata pisukestele viperustele.

Näiteks kukkus mul tänaval seelik seljast... Oli niigi lai ja siis läks miskipärast lukk katkski. Ju siis kui seelik saapahaakidesse takerdus. Igastahes tundsin, kuidas kuidagi tagumiku peale mahe tuuleke puhub. Õnneks oli mantel peal ja tänaval pold kedagi nägemas.

Piinlik igal juhul.

Kallis ülemus päästis hädast ja andis niiti-nõela.

Sealt ka mitu tarkust - ühel korralikul daamil on nipperkotis ALATI paar haaknõela, niit ja nõel, nuuskpiiritus ja validool.

Ja esmaabi kursustele peaks minema.

Kaitseliitu tegelikult astuks hääl meelel, sealt saaks ka muidu kasulikke ja tarvilikke teadmisi ja oskusi.

A jah.

Et siis Haapsalu.

Sääl avati suvel Iloni Imedemaa.

Seda käisime ka kaemas.

Meisterdasin kaltsutite ja joonistasin Karlssonile üksiku kuke.

Pilti tegin ka mõned.

Ja lossihoovis on krdima äge laste mänguväljak. Tõepoolest mõnusad atraktsioonid.

Vaadake ka...

http://www.visitestonia.com/en/

Kaks korda Hallelujah

2009-09-06T01:46:00.005+02:00

Juba eelmisest reedest on mul pleilistis 8 tunnine valik "ilusaid lugusid" ning kaks neist kummitavad mind...

(Vaatamata sellele, et mõni mu sõpradest aeg-ajalt viskab nalja teemal, et mind ei tohi lasta pleilisti kokku panema, sest siis tuleb sealt ju ainult koledat muusikat, kuulan ma tegelikult igast kraami.)

Rufus Wainwright

I heard there was a secret chord
That David played and it pleased the Lord
But you don't really care for music, do you?
It goes like this, the fourth, the fifth, the minor fall, the major lift, the baffled king composing Hallelujah

Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah

Your faith was strong but you needed proof, you saw her bathing on the roof, her beauty in the moonlight overthrew you
She tied you to a kitchen chair, she broke your throne, she cut your hair, and from your lips she drew the Hallelujah

Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah

Maybe I have been here before, I know this room; I have walked this floor, I used to live alone before I knew you
I've seen your flag on the marble arch, love is not a victory march, it's a cold and its a broken Hallelujah

Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah

There was a time you let me know whats really going on below, but now you never show it to me, do you? (and)
Remember when I moved in you; the holy dark was moving too, and every breath we drew was Hallelujah

Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah

Maybe there's a God above, and all I ever learned from love was how to shoot at someone who outdrew you
And its not a cry you can hear at night, its not somebody who's seen the light, its a cold and its a broken Hallelujah

Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu--jah

Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu---u---jah

Nick Cave

Alguses on intervjuu, 1.40pealt algab lugu.

Ja põmst jään ma vist enda lause juurde kidlaks, et Nick'il on kõikse seksikam lauluhääl üldse...

On the first day of May I took to the road
I'd been staring out the window most of the morning
I'd watched the rain claw at the glass
And a vicious wind blew hard and fast
I should have taken it as a warning
As a warning As a warning
As a warning

I'd given my nurse the weekend off
My meals were ill prepared
My typewriter had turned mute as a tomb
And my piano crouched in the corner of my room
With all its teeth bared
All its teeth bared All its teeth bared
All its teeth bared.

Hallelujah Hallelujah
Hallelujah Hallelujah

I left my house without my coat
Something my nurse would not have allowed
And I took the small roads out of town
And I passed a cow and the cow was brown
And my pyjamas clung to me like a shroud
Like a shroud Like a shroud
Like a shroud

There rose before me a little house
With all hope and dreams kept within
A woman's voice close to my ear
Said, "Why don't you come in here?"
"You looked soaked to the skin"
Soaked to the skin Soaked to the skin
Soaked to the skin

Hallelujah Hallelujah
Hallelujah Hallelujah

I turned to the woman and the woman was young
I extended a hearty salutation
But I knew if my nurse had been here
She would never in a thousand years
Permit me to accept that invitation
Invitation That invitation
That invitation

Now, you might think it wise to risk it all
Throw caution to the reckless wind
But with her hot cocoa and her medication
My nurse had been my one salvation
So I turned back home
I turned back home I turned back home
Singing my song

Hallelujah
The tears are welling in my eyes again
Hallelujah
I need twenty big buckets to catch them in
Hallelujah
And twenty pretty girls to carry
them down
Hallelujah
And twenty deep holes to bury them in
Hallelujah
The tears are welling in my eyes again
Hallelujah
I need twenty big buckets to catch them in
Hallelujah
And twenty pretty girls to carry them down
Hallelujah
And twenty deep holes to bury them in

Häppi häppi džoi džoi

2009-09-01T11:24:00.002+02:00

Rebane on selle pildi autor.

Siit saad tema Deviantart'i kontole.

Aga jah.

Esimene september.

Mul oli täna tegelikult tööle tulles täitsa hea meel, et ise ei pea enam minema.

Juba aastaid ei pea.

Kuigi just eile rääkisin, et natuke nagu tahaks.

Samas - ma oma sõbrale teen koolitöid.

Usinalt.

Ning saan A-sid ja abieluettepanekuid.

Ma olen lihtsalt suurepärane kirjatööline ju.

Seoses suurepäraseks kirjatööliseks olemisele olen ma veel ka:

suurepärane kokk (ma sain veel tänagi ekstrakiitused oma lauba kokatud metsseaprae eest)

Ning lisaks tsiteerides klassikuid:

ta kokkab, ta laulab, ta joonistab ja issand, ta tantsib ka :D

(Või midagi samalaadset)

Oijahh.

Palju õnne mulle...

Plaaaaastrid?

2009-08-28T10:27:00.002+02:00

Panin hommikul jala peale plaastrit ja mõtlesin.

Et mis värvi plaastreid Aafrikas müüakse?

Aga kõige demokraatlikumas ja rassismisvastasemas riigis USAs?

Et läed poodi ja valid nigu naesteraffad jumestuskreemi?

Sest kui kõik plaastrid, mis pole just pokemonide või muu lastekraamiga kirjatud, on sehukese minu värvi rõõsad, siis see on ju teist tooni nahaga inimesele diskrimineerimine...

Ilus päev tõepoolest.

2009-08-27T19:16:00.002+02:00

Mu püsilugejad on kindlasti elevusest kõik küüned lihani närinud...

Mäletate, kevadel panin aiamaale kardulasi maha.

Tervelt 38.

Käisin täna neid üles kaapimas.

Ostsin selle puhuks endale sünnipäevakingiks isegi uued kummikud.

No ja mis ma siis sain?

Peaaegu 2 pangetäit kardulasi.

Kummikusse augu (lõin endale hargiga varbasse)

Seljanikastuse.

Hulgim sääsepunne.

Ning paistes silma.

Sest üks värdjas putukas mind silmalau ALLA nõelas.

Hea saak, kas pole?

Homme pean tööl vist päikseprillidega olema.

Ja kardulakott läks koju lohistades puruks.

Ja köögi põrand on mulda täis.

Ja silm on JÄTKUVALT paistes.

Ilus päev tõpoolest.

***

2009-08-26T23:49:00.002+02:00

Ärge saatke mulle sünnipäevakaarte,

ärge toretsevaid telegramme saatke.

Usun, sõbrad, teisse, ilma et

usukinnitusi vajaks iga hetk.

Tõesti, sõbrad, tõesti ärge saatke.

Niigi koormatud on telegrammikandjad,

raudtee, post ja telefonivõrk.

Iga rubla jaoks on kohti, kus ta andjam.

See mu argument ei olegi nii nõrk.

Niigi koormatud kõik tegijad ja andjad.

Milleks seda "palju oenne" -lokku?

Mis on õnn, näeb silmast silma vaadates.

Parem saame lihtsalt kuskil kokku.

Kellel alles, võtku kaasa aated.

Arvi Siig

Kuuldekaugus

Eesti Raamat : Tallinn, 1978

lk 136

Ja nii ongi...

Rattarännak Tarbatus

2009-08-25T09:20:00.005+02:00

Kõiksepealt ehk siis tsiteerin:

Järvamaa noored rattaekskursioonil
23.08.2009

13. augustil k.a käis Eesti noorim muuseumiomanik, Ründo Mülts koos teiste Järvamaa noortega Tartus rattaekskursioonil. Päinurmest pärit noormees võitis kevadel üle-eestilise noorgiidide konkursi, kuna pani Rattarännakute rõõmuks just rõhku sellele, et tema kaitstud marsruuti saab kõige paremini läbida rattal. Nimelt osales Märt Männik OÜ Rattarännakud esindajana noorgiidide konkursi zhüriis.

Rattarännakud OÜ premeeris omalt poolt Ründot ja tema partnerit rattaekskursiooniga Tartus, et tutvustada Tartut rohkem kui jalgsituuri raames ja paindlikumalt kui bussiekskursiooniga.

Kokku osales kaheksa noort koos kahe täiskasvanud saatjaga. Rattamarsruut kulges läbi vanalinna Riia mäest üles ja tagasi jõe äärde, kust liiguti Ülejõele ja Raadile. Päevotsa sadanud vihm lakkas vahetult enne algust ja väntajad sõitsid koju tagasi värskelt ja rõõmsalt. Ekskursiooni läbivaks teemaks oli I üldlaulupidu 1869. aastal.

Koostas: Märt Männik

Jutukese sain siit: http://www.rattarannakud.ee/?p=3&news=22

***

Et siis Ründo kutsus ka mind kaasa oma võidetud rattarännakule mööda Tarbatut.

Mainitud kirjatükis olen mina siis tõenäoliselt "nooreks" ja mitte täiskasvanud saatjaks tituleeritud. Äge varajane sünnipäevakingitus.

Aga asjast rääkides - Tardo liinas on sehuke tore firma nagu "Rattarännakud", kes siis (nagu ülalt lugeda võib) auhindasid noort muuseumiomanikku rattamatkaga. Terve suve toimusid läbirääkimised minu ja mu vahmiili vahel, sest kogu matka orgunnumise päev sõltus otseselt minust ja minu töögraafikust. Eks ma ajasin neid segadusse ja pakkusin hulgim ebasobivaid kuupäevi, kuid lõpuks jõudsime kokkuleppele (Minule muidugi sobivalt nõnda, et peale matka ka Tartuffi sain külastada).

Igastahes transporditi meid plikaga Tartu (samas kui maalt tuli terve bussitäis raffast, kes linna poodlema, kes hängima ja tšillima, 1 proua veetis suisa 7 ja pool tundi Lõunakeskuses (????) ning asisem seltskond ka rattamatakale).

Noorem generatsioon esialgu hirmsasti häbenes neid kolmekäigulisi naiste linnasõidurattaid. Aga mina olin küll rahul. Liikusid kergelt ja ees oli korv, kuhu sai vajamineva inventari lahedalt ära mahutada.

Ega ma enam täpset marsruuti ei mäleta, aga lubatud 2 tundi olime sõidus küll. Karlova algus, Maarjamäe ja Vana-Vanemuine, Kassitoome, Raadi mõis ja veel nipet-näpet. Giidihärra väga pikki loenguid ei pidanud, aga väga erinevas vanuses ja huvidega kuulajaskond ei teinud tal seda tööd ka eriti lihtsaks. Vennatütar puges kapuutsi sisse, kui tuttavaid nägi ning oma plika käis rattaga ristmikul kõhuli, kui eesolija ei pidurdanud.

Aga ilm oli ilus, tuju hea ning rattakellade kõlinal veedetud õhtupoolik oli täitsa tore sissejuhatus hiljem järgnenud filmivaatamismaratonile.

Soovitan soojalt.

Seda matka.

Firmat.

(Mulle mainis giid muidugi hinnavahemikku 70-90 krooni per nase, a ehk on kõik kokkuleppeküsimus)

PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS

2009-08-25T09:11:00.004+02:00

Istsin oma hommikuse unega võideldes köögis, kimusin esimest sigaretti ja lehitsesin Vikerkaart aastast 1997. Seitsmendat numbrit.

Kohe viiendal leheküljel oli sehuke luuletus.

Sven Parmas

PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS

Vanad väsinud mehed

habemed sakris

joovad

päeva kõrval päev

Kõvahäälselt laulavad kiitust

vabaduse armule

st kenale vastassoole

ja sellele

mis kihab nende endi sees

Tean palju ilusaid tüdrukuid

kes lähevad voodi

ainult armastusest

iial ütlemata

et misse armastus on

Ainult joomisest impotentsed mehed

teavad tollest

üht-teist

nende tarkus tuleb läbi joogikõrre või mitte

aga ladinlaste järgi igatahes

Keskealine meelisklev mees

Jõuan selle teadmiseni koduteel

tee on porine

taevas madal

Väljas sügis või kevad või talv

ja juba hiline tund

Vat sehuke luuletus.

Kena kaunist teisipäävast tööpääva teile!

Ja kui Herr Parmas leiab, et tema õigusi on kurjasti ärr kasutet, et ma siia tema lulla nõnda ilma luba küsimata üles riputasin, siis ...

Kasvõi tulgu ja küsigu, annan ühe oma hommikustest sigarettidest talle.

Ilus headöödsoov healt sõbralt:

2009-08-19T00:02:00.000+03:00

ja ma usun
et sa peagi avastad ennast
või ma loodan vähemalt
et oled tabanud selle tülpinud irivitamise juures
et oled äkitselt hakanud lihtsalt mossitama
ja edasi saab juba minna ainult paremaks ja paremaks
sest
eksole
on 1 korralik mossitamine depreka juurest tubli samm edasi
sammu julgelt ja kõhklusteta
kõike paremat soovides
head ööd

Viinamarjaveinist, viinast, õllest

2009-08-08T02:01:00.007+03:00

Jookide tarvitamises tuleb üle minna labaselt, primitiivselt maitselt komplitseeritumale - viinalt viinamarjaveinile, mille on kõige rikkalikum maitsevarjundite ja aroomide koostis (nn bukett).

Teadlased, arstid, meditsiinilised organisatsioonid ja uurimisasutused kinnitavad viinamarjaveini kasulikkust, tõstes õigustatult esile tema toite- ning raviväärtust ja vastandades teda viinale.

Kõigi rahvaste sajandite pikkused kogemused tõestavad seda teaduslikku järeldust ja kõnelevad veenvalt alkoholismi kahjulikkusest ning selle tarvitamisega kaasnevaist õnnetustest, mis on peaaegu reeglipäraselt seotud mitte veini ja õlle, vaid nimelt viina tarvitamisega.

1936. a ütles seltsimees Mikojan, paljastades legendi "vene purjutamise" kohta, järgmist:

"Mõned inimesed arvavad ja räägivad, et näe, meil juuakse palju viina, aga vaat' välismaal juuakse vähe. See on täiesti väär kujutlus. Järnevalt on toodud arvud viina, veini ja õlle tarvitamise kohta ühele inimesele 1931. aastal ümber arvutatult puhtale piiritusele: Prantsusmaal 18,9 liitrit, Belgias 11,2, Inglismaal 3,2, NSV Liidus 1,6... Kuid miks seni levis kuuldus vene purjutamise kohta? Seepärast, et tsaariajal elas rahvas suures viletsuses ja tollal joodi mitte lõbu, vaid mure ja viletsuse pärast. Joodi nimelt selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Inimene muretseb mõnikord pudeli viina ja joob; söögiks seetõttu enam raha ei jätkunud, süüa polnud midagi ja inimene jõi kuni teadvuse kaotamiseni. Nüüd on elamine muutunud rõõmsamaks. Hea ja küllusliku elu pärast ei jooda... Elamine on rõõmus, tähendab, võib ka juua, kuid tuleb juua ilma mõistust kaotamata ja tervist kahjustamata."

Aga "juua tervist kahjustamata" - see tähendab juua vähem viina, asendades seda mõõdukas kogustes kerge, meeldiva viinamarjaveini ja õllega.

Harjumused, kogemused ja maitsed on tingitud majandusest. Vanal Venemaal mõjutasid kodanlus ja mõisnikud rahva maitset "kroonu viinapoest" müüdava puskari joomise suurendamise huvides; see vastas tolle ajastu mahajäänud majandusele ja oli kasulik valitsevatele klassidele.

Enda tarbeks aga vedasid vene kodanlus ja mõisnikud veine sisse välismaalt, uhkeldasid peente ning valitud maitsetega ja kiindumusega prantsuse viinamarjaveinisse ning šampanjasse ja välismaiste vanade konjakite kollektsioonidesse.

Nüüd aga tahame arendada kogu rahva hulgas maitset väljapaistvalt heade kodumaiste viinamarjaveinide, oivalise nõukogude šampanja ja suurepäraste nõukogude konjakite suhtes.

Seltsimees Mikojan ütles 1936. aastal:

"Seltsimees Stalin tegeleb sotsialismi ülesehitamise suurimate küsimustega meie maal. Tema hoiab oma tähelepanu sfääris kogu rahvamajandust, kuid ei unusta sealjuures ka pisiasju, sest iga pisiasi on tähtis. Seltsimees Stalin ütles, et stahhaanovlased teenivad praegu palju raha, ka insenerid ja teised töötajad teenivad palju. Aga kui nad tahavad osta šampanjat, kas nad suudavad seda muretseda? Šampanja - see on materiaalse heaolu tunnus, jõukuse tunnus."

Nõukogude Liidus toodetakse praegu rikkalikult mitmesuguseid viinamarjaveine - laua-, dessert-, vahutavaid ja kihisevaid veine.

Nõukogude veinitööstuse praktika on ümberlükkamatult tõestanud, et maailmas pole sellist viinamarjaveini sorti, sellist marki, mida ei saaks valmistada oma veinitööstuse ettevõtteis.

Meie dessertveinid, eriti krimmi muskaatveinid, gruusia naturaalsed lauaveinid, samuti punased ja valged veinid, armeenia madeira ja heres, aserbiadžaani ja kesk-aasia kagorid, abrau-dürso, krimmi ja gruusia šampanjad on rahvusvahelistel näitustel pälvinud kõrge hinnangu viinamarajaveini asjatundjate poolt.

Viinamarjaveini, šampanja ja õlle tootmist laiendame me aastast aastasse, viina aga püüame tarbimisest aegamööda välja tõrjuda. Selline on meie nõukogude poliitika sel alal, poliitika, mida dikteerivad rahva huvid ja mis seisavad rahva tervise ja jõu säilitamise ja edasise tugevdamise eest hoolitsemises.

Pühade, perekondliku pidustuse või sõprade vastuvõtu puhul arutletakse peaaegu igas perekonnas jookide sortimendi küsimust. Selles arutluses toetab "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" neid, kes soovitavad lauale anda viinamarjaveini ja õlut, viina aga vähesel hulgal, piirates maksimaalselt selle tarvitamist nii enda kui ka oma külaliste poolt.

"Raamat tervislikust ja maitsvast toidust"

Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1955 (Originaal välja antud Moskvas 1953)

Lk 71-72

***

Krt, tuleks see Mirr juba oma Jevroopatuurilt tagasi - tahaks temaga labaselt ja tagurlikult pisut viina visata. Jooks mure ja viletsuse pärast. Selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Ja ei arutleks üldse perekondlikult jookide sortimendi küsimust.

***

Muuseas - nagu mu kallis isa mainis, siis olla see raamat olnud üks prestiižne ja popp ning suht' raskesti kättesaadav teos omal ajal. Loen huviga. Näiteks saab sealt teada, miks on "doktori vorst" just nimelt doktori vorst. Või et kuidas serveerida keedetud põrsast tarretises. Ägedaid retsepte ja muidugi udupeent lisalugemist suurel ja võimsal kodumaal toodetavate toiduainete äärmiselt laiast sortimendist, nende koostisest ning muudki.

Pärl. Mu raamatukogus. A mul on sehukesi pärle veel. Hulgim. Terve kaheksarealise kee jagu kindlasti. Ajutiselt isegi sehuke raamatuke (laenasin Maideni käest):

"Wiimse aja märgid ehk Issanda pääw on ukse ees. Uks raamatuke neile, kes Issanda tulemist südamest ootavad." Välja antud Tallinas 1884. aastal ja trükitud J. Dunkel'i kuluga.

I'll kill You first

2009-08-07T23:26:00.004+03:00

Mitte, et mulle Basement Jaxx muusikalisest küljest meeldiks.

Kaugel sellest.

Ei ole minu tassike teed... ega pitsike viina.

A kinupilt on äge.

***

Veider tunne on, kui lambist äkki kogu elujõud nagu välja imetaks.

Kõik on must-hall-valge.

Praegu ma vist ainult magaks.

A sada ja seitse asja on vaja ära teha.

Tüütu.

Krdi meerikaraudtee.

2009-08-07T16:27:00.004+03:00

Oijahh.

Sitt päev.

***

Tunnikese pärast lähen koju, värvin köögiukse teiskorda üle, pesen pesu ja sätin elamist natuke korda.

Ei istu asenduselu elama.

Ei vaata ühtegi filmi.

Ja ei kirjuta neist.

Seitse tundi tükist.

Kõige parem, kui arvuti üldse kinni paneks.

Ja siis sõidan maale maapakku.

Kauaks.

Ja olen omaette.

Tunne oma kodumaad. Kirde-Eesti. II

2009-08-04T16:37:00.009+03:00

Enne Narva-Jõesuu pljääžilt lahkumist söötsime kajakaid saiakestega, mis mu vennatütar korduvalt liiva sisse oli puistanud (venna kommentaar - ma pole enne näinud, et gravitatsioon ühele inimesele nii teistmoodi saab mõjuda, kui üljeäänutele). Ja taevas oli tõepoolest ägedalt äikseeelne. Eriti sealt Kiviõli poolsest küljest.

Leidsime veel uhkeid pitsilisi villasid. Sellel siin polnud korralikku katustki peal. Läbini mäda. Aga samas - nii krdi palju vaeva on nähtud. Nüüd kõik raisus või selle poole teel. Kahju.

Ka Narva-Jõesuus olev mõis ei saa oma välimusega just uhkeldada. A mõisa ümber miskised töömehed sebisid. Küll vist rohkem haljastusega tegelesid ja vanu puid maha võtsid, a ehk on lootust.

Edasi viis tee meid Sinimägedesse. Juba kaugele paistis vaatetorn, ei osanud ainult õiget kohta leida, et kuskohalt see siis ronimist alustama peab, et mäe otsa jõuda. Tegime mäele poolteist tiiru peale, enne kui ühe kõige potentsiaalsema teeotsa leidsime. Uurisime II MS aegseid kaotaja poolele kuulunud laskemoonaladusid-koopaid ja siis turnisime torni. Seened kasvasidki ühe koopa ukse juures.
Tornist avanes kena vaade päris kaugele. Nägi Eesti Elektrijaama korstnaid ja Kiviõli linna ja merd ja... Põllud, metsad, heinamaad. Oma boonusefekti andsid taaskord lähenevad äikesepilved. Ja need olid alles pilved.

Oleks tahtnud kõik need Sinimägede mäed läbi käia ja kalmistule kiigata ja üleüldse sealkandis rohkem olla, aga nõiamoor oli vastu. Sest mäest alla juba kiirustasime ning nii kui liikuma hakkasime, lõid taevaluugid valla.... Ja aina kallas ja kallas ja kallas.

Iisakus tegime poepeatuse, et uimaseid lapsi jäätise ja limpsiga kosutada (ka Iisakus on sarnane vaatetorn), Mustvees sättisime autodes kohad ringi ning vend varustas end tomati-kurgiga ja kimas Tarbatu poole ning meie jälle tagasi maale...

Seekordne reis kestis isegi kauem kui 12 tundi. Kokku ehk mingi 13-14. Kilte tuli üle 500. Aga vaadata oli palju.

Samas - me oleme suht vähenõudlikud turistid. Ei nõua erilisi atrkatsioone, uurime ja vaatame niisama ilma ja inimesi.

Minul on kahju, et Narva ei jõudnud. Põmst võtan ma endale plaani sinna kanti järgmisel suvel uuesti minna. Sest ka Toila pargi teine pool jäi käimata. Ja pool Narva-Jõesuud samuti. Ning tuhamäe otsa ronima ka ei jõudnud.

***

Nüüd üle 1000 km Eesti teedest siseturistina läbinuna tahaks natuke kritiseerida...

Et on ilusad pruunid viidad küll jah, suure tee pealt näitab, et keera siia. Keeradki, aga edasi enam ei pääse... Keerutad mööda pisikesi kruusateekesi ja keerutad ja jäädki keerutama, kui just mõnd kohalikku obese vai traktori vai jalgaratta pääl vastu ei tule ning õiget teed ei juhata.

Ah et näiteid - no Paldiskis näitab peatänavalt silt linnamuuseumisse. Sõidad - jääb vasakule hoone, kus peal suurelt, et linnaraamatukogu ja veel 100 ja 7 muud asutust, a see, et seal ka muuseum on - ega muidu teada ei saa, kui igaks juhuks autot kinni ei pea, et raamatukogust teed küsida.

Nii nagu selle Sinimägede vaatetorniga - näed juba kaugelt, et mägi ja torn ja koopad ja inimesed. Aga kuidas ligi pääseda? Millist rada mööda suudavad käia ka väikesed lapsed ja vanad inimesed? Või ongi ainult jäsrk ja porine matkarada? No hiljem selgub, et on teisigi radu, aga poolteist ringi ümber mäe tegime ju alguses ja ei leidnud neid...

Ja Padise linnamäge me ka ei leidnud. Et tahaksi tsiteerida ja parafraseerida oma isa, kes võib pikalt tulist kurja vanduda kirudes meil valitsevaid kolkamaneere. A la bussiaegu pole vaja üles panna, sest koahlikud ju teavad... Või et milleks mingeid viitasid ja silte panna, kõik ju teavad kus ja mis ja kes.

Ning mis veel häirima jäi - võimalust ihuhädade rahuldamiseks mujal kui põõsa taga eriti naljalt ei leia. Ning kui ongi miskine kalevipoja jalajälg, siis see on nii krdima räpane, et vabatahtlikult läheks pigem põõsa taha.

Aga Eestimaa on ilusaid ja põnevaid kohti paksult täis. Vaja on ainult pealehakkamist.
http://www.visitestonia.com/en/

Tunne oma kodumaad - Kirde-Eesti. I

2009-08-04T16:02:00.009+03:00

Reedel leppisime vennaga kokku, et läheme mitme perega Ida-Eestit uurima. Eeltööd ei teinud, ühtki turismiteatmikku kaasa ei haaranud, netti läbi ei lugenud. Lihtsalt. Eksprompt. Vend perega ja meie. Kokku 8 inimest.

Valaste - Toila oru park - Narva-Jõesuu - Sinimäed

Esimene sihtpunkt oli Valaste juga. Ema mäletas lapsepõlvest mingit kitserada, kus serva pääl kõõludes uudistada sai. Praegu on uhked keerdtrepid, mida mööda pööreldes merehaigeks võib jääda ja sillad ja värgid. Saab täitsa lähedale. No kui eelmisel matkal isa oma laialdasi teadmisi jagas (ta ajaloo õpetaja on), siis seekord lisas ajaloo- ja kultuurialastele loengutele oma osa mu kallis vend, kes lisaks muule targutamisele ka keskkonnateadusi ja muud sellealast infi valdab. Luges meile pikalt laialt ette erinevate kihtide ja värvide tähendused ja saamislood (ning kuna tööalaselt on sealkandis palju käinud, teadis täpselt rääkida ja näidata, kus mis tuhamägi või ladestusbassein või muu sehuke asetseb).

Järgmisena tiirutasime Toila oru pargi risti-põiki läbi. See pärnaallee on hingematvalt kaunis. Mul pole enam meeles, et mis liiki pärn see täpselt oli, mis sehukesi paunu ja mügarikke tüve peale kasvatab, a see täiesti loomulik on ja teeb allee veel nõiduslikumaks.

Loss lasti viimase sõja aeg õhku, kuid tolleaegset haljastust on säilinud ning hoolega ka uuendatud. Vaade merele ja jõele. Purskkaevud, hekid, pingikesed, allikas...

Pargi juurde kuulub ka denrdopark, a mulle jäeti selle külastamiseks vaid 5 minutit, seega sain näha ainult seda osa, mis teispool hekki on. (Lapsed NÕUDSID valjuhäälselt sööki ja pljääži). Sehukesed punased marjad jäid pildi peale. Läikisid juba eemalt nii kutsuvalt.

Edasi viis tee Narva-Jõesuusse. Nägime mõnd paljukiidetud puitpitsarhitektuuri näidist, sõime kohalikus restoran-putkas kõhu täis ja siirdusime laste rõõmukiljatuste saatel randa, kus vedelesime päris mitu tundi. Päevane parkimispilet teises tsoonis oli vaid 35 krooni ning oleksime seal veel kauemgi olnud, kui mitte taevas poleks äikest lubanud.

JÄTKUB järgmises postituses...

http://www.visitestonia.com/en/

Tunne oma kodumaad - Loode-Eesti

2009-08-04T13:57:00.006+03:00

Esimene reis sarjast "tunne oma kodumaad" trajektooril Alu mõis - Varbola maalinnus - Vasalemma mõis - Padise klooster - Paldiski - Pakri poolsaaretipp ja majakas - Lohusuu - Klooga rand - Keila-Joa.

Ilmaga meil vedas - vihma sadas ja palju sadas. Kuid alati siis, kui me parasjagu veeresime ühest sihtpunktist teise. Sõidu pikkuseks ajaliselt tuli peaaegu 12 tundi. Näha ja vaadata oli palju ning paljutki ei näinud.
Alu mõis jäi meile lihtsalt teepeale ette. Kaitseliidule kuuluv hoone on ilusti-kenasti renoveeritud, mõisa ümber park tiikide ja partide ja roosidega.

Varbola maalinnus on täitsa tore koht pikniku pidamiseks. Niidetud platsid, mitmeid kiviheitemasinaid, piiramistorn, puujuurikatest skulptuurid. Korralikumast materjalist infotahvlid on täitsa ilusad ja loetavad, kuid kiletatud paber oli tõenäoliselt mitte eriti ajaloohuvilistele külastajatele jalgu jäänud. Seega ei saanudki teada, et missuke massin see missuke on, sest vastavasisulised paprid olid ligasena ja märjana siin ja seal puntras maas ning seega täiesti kasutud. Aga võimas ja suur oli see linnus küll olnud.

Vasalemma mõisa otsisin retke planeerides välja, sest tegemist üldse mitte minu silma jaoks tavalise kesk-eesti tüüpi mõisaga. Inglise keskaegseid rüütlilosse imiteeriv hoone sai valmis 1890-l. Stiililt neo-gootika. 1922-st aastast alates on seal haritud meie järeltulevaid põlvi. Uhke ehitis. Täitsa väärt tee pealt kõrvale pööramist.

Padise kloostris käisime ka. Siis kui väljas müristas ja vihma ladistas. Kolasime kõik need keldrid ja urkad läbi, võimas värk. Kahju, et sinna ühelegi kontserdile sattunud pole. A aega ju on. Jõuab veel.

Paldiskist pilte ei teinud, sest siis avastasin, et olin oma mobla dressika taskust poetanud kas kloostri keldritesse või Varbola linnuse heina sisse. (Seega jäid üle andmata ka mu martensid kodanik Katile, kes neile kõikse kiiremini pretendeeris). Suurem ähm sai mööda ja siis käisime poolsaare tipus tormi murdmas. Tuul tahtis plikad vaateplatvormilt alla puhuda. Ja ilm oli sompus ja vihma sadas just täpselt nii lühikese pausiga, et saime selle maanuka üle kaeda ja autosse tagasi pugeda enne järgmisi suuremaid valinguid.

Klooga ranna rand on üksildane ja mahajäetud paik, kus mereäär adruvallide taga peidus ning kunagi õitsval pljääziks olemise aegadel ehitet rajatised üksinda lagunevad. Hale.

Hale ja nukker on ka Keila-Joa mõis. Ilus ehitis. Täis veidra sisuga grafitit ning igast otsast lagunemas. Täiesti tulutult maha visatud ressursid.

Aga Keila juga iseenesest on suht armas. Saab joa peal turnida ja joa all turnida ja pärast veel rippsillal turnida ja tabalukkusid uurida. See tabalukkude panemise komme on küll veider. Peamiselt vene nimedega paarid seda vist harrastavad. Olen ka mujal näinud.

Siseturism on soodne ja hariv ja täitsa äge. Ning boonuseks see, et õhtul saab ikkagist kodus oma voodis magada. Nii max 500 km jõuab päeva jooksul kenasti läbi sõita ning patseerida siin ja seal ning näha ja uurida päris mitut vaatamisväärsust. Kahju oli, et Paldiski muuseum suvehooajal kinni oli, sinna oleks tahtnud minna. Ning päris mitu kohta jäi seepärast üle kaemata, et plikad poleks viitsinud.

www.visitestonia.com

The Indian Condom Song

2009-08-04T09:36:00.003+03:00

Tore, kui iga hommik nii lõbusalt algaks.

Harkust leidsin vaatamisväärsuse ehk...

2009-07-20T20:44:00.003+03:00

... siis leidsin Harkust leida olevate vaatamisväärsustega seoses ühe ilusa ja täiesti usutavalt ning kenasti kõlava loo.

"Eksperimentaalbioloogia Instituudist 400 m läände, sovhoosi töökoja lähedale, jääb Jevgeni Nikonovi hukkamispaik (Aj.), mis on tähistatud mälestusmärgiga. Tallinna kaitsel kirjutas oma nime surematute kangelaste nimistusse Punalipulise Balti Laevastiku madrus, kommunistlik noor Jevgeni Nikonov (sünd. 18. detsembril 1920). Meremeeste salk, kuhu kuulus ka Nikonov, oli läbinud Keila, pidanud lahingu hitlerlaste mootorratturitega ja oli nüüd kaitsel Harku mõisa joonel. Öösel saadeti välja luurekolmik sidet looma Tallinna töölispolguga, salka kuulus ka J. Nikonov. Sakslased avastasid luurajad, neist kaks said tulevahetusel surma. Nikonov aga veeti haavatuna fašistide laagrisse, kus teda metsikult piinati ja lõpuks puu külge seotuna elusalt põletati. See toimus 19. augustil 1941. Postuumselt anti Jevgeni Nikonovile Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. J. Nikonov on maetud Maarjamäele, tema monument on Kadriorus."

Siin ja sealpool maanteed : Harju rajoon.

Helgi Kukk, Voldemar Kukk

Tallinn : Eesti Raamat, 1978

Lk. 37

Tea, kas asjad ka tegelikult nii juhtusid, või on selle looga sama kui nii mõnegi teisega, kus postuumselt N. Liidu kangelaseks kuulutatu tegelikult veel mitukümmend aastat hiljem teiste meestega külapoe taga suure tamme all "žigulid" larpis ja muljeid rääkis...

Kuhu minna läbides teekonda Paide-Paldiski?

2009-07-20T19:36:00.004+03:00

Homme võib mind leida Paldiskist.

Vaatamisväärsustega tutvumas.

Algne generalplan oli ka Haapsalu kant läbi konnata, aga kas hommikul suts pääle seitset Paidest startides üldse jõuakski?

Kui plaan on öö veeta kodus.

Igastahes kui Haapsallu ikka jõuaks, siis tahaks läbi hüpata ka Koluvere lossist, a sain vihje, et ei pruugi isegi sinna saare pääle pääseda. Et eravaldus ja puha. No ega ei plaanigi kuhugi siseruumidesse minna, oleks taht ringi ümber teha ja vaadata, kui kõrged need tornid ikka on ja palju vanadest parkidest säilinud on ja puha.

Ja siis tahtsin Kullamaa surnuaias selle rõngasristi ka ära näha, kuhu peale on kirjutatud "1621 Sitta Kotd Matz"

Vasalemma mõis ja Ungru lossi varemed peaks jääma tee peale igal juhul.

A mida veel?

Ja mis vaatamisväärsused Paldiskis üldse on?

Ma olen uurind siit ja sealt, aga ega seda infi nüüd üleliia palju ei ole.

Mina kui Liivimaa parim infootsija (no olgu, ei ole parim, aga siiski) peaks ju ikka midagi leidma. Ehk on viga ka selles, et interneedust läbi lugedes jäävad ette igased muud huvitavad kohad ja aeg lihtsalt kaob käest ära...

Oskab keegi nõu anda?

Et kuhu peaks veel minema, kui siirduda siiski ehk ainult Paidest Paldiski poole?

Mõni muuseum võib olla, a mitte väga palju, sest venna plika on alles neljane ja ei viitsiks väga siseruumides paterdada...

Et lihtsalt pigem ilusaid vaateid, mõnd ägedamat vaatetorni, lihtsalt toredat kohta?

Hägused seksistseenid ja raffaste rändamine

2009-07-19T18:51:00.007+03:00

Kui öelda ühe lausega oma arvamus Estconist, siis peaks tsiteerima klassikuid ehk "Võimash aur!"

Samas - kui ma juba eetriaega sain, siis peaksin tänama Metsavana, et ta mind kaasa moosis (mitte et ta selleks palju tegema pidi) ning samal ajal talle sünnipäeva puhul õnne soovima ning enda jaoks kirja panema (et meeles püsiks), et talle on vaja sünnipäevaks kinkida ujumisrõngas. Sehuke roosa (vai äärmisel juhul kollane), kus naba koha peale part jääb.

A tagasi Estconi juurde.

Kaasa võetud 10 liitrit lihapirukaid ei jäänudki Trashi tagumise poole alla ning "normaalsed inimesed ei pane piruka sisse sibulat".

Trash sai Ove käest nikurauad.

Vaade tagant

Vaade eest

Mina käisin korduvalt ja korduvalt sauna ja tiigi vahet (miskine hetk eksisin nende kahe ja poole puuriida vahele ära). Ning ühel veidral ajahetkel avastasin ennast köögist mingit lauamängu mängimas. Varahommikul ehk siis tegelikult mitte enam eriti vara hommikul istusime ja ajasime täiesti mõttetuid purjus inimeste teooriaid, millest mitte keegi midagi aru ei saa, rääkijad ise kaasa arvatud. Ning kuskil ommikul 10 aeg keerasin ennast telki magama.

Laupäeval ärkasin ja kohe kukkusin pea ees tiiki. Käisin seal päeva jooksul korduvalt ja korduvalt, sest vata vanainimese tervis ei kannata nii kuuma päikese käes istumist kaua välja.

Vahepeal rääkis Sash noortefäntäsist ja Veiko kuulas Tamurit üle. Õpetlik oli. Ja nauditav. Paljugi parem, kui suur osa neist mu erialastest konverentsidest, kus ettekandjad miskist igavat iba tuimalt ja monotoonselt papri pealt maha veerivad.

Juurak, kas sa oled emo-hoor?

Siis vehiti mõõkadega ja sihiti vibuga ja... Mina harjutasin Sashiga käesurumist püstiasendis.

Lõkke ääres võistles raffas Tamuriga anekdoodivestlemises ja mina loobusin radikast (ääremärkusena peab ütlema, et kui ma ommikul 5 aeg telgis lõdisesin, siis küll pisut kahetsesin oma tormakat keeldumist).

Öösel käisin ja üritasin kinupilti vaadata, a mu kallis eksülemus ja -kolleeg meelitas mu juttu ajama ja sinna see läks. Sest maailmasju sai taaskord paika panna kella viieni ommikul, kui ma otsustasin, et viimne aeg on magama minna, sest varbad külmetasid.

Ommikul tõmbasin ühe koffi rindu ja panime kodu poole ajama.

Juurak, ma tean küll, kes sa oled! Sa oled nats!!!

Sain hulge filmisoovitusi ning teadmise, et see raamatunimekiri, mida ma tahan uuesti lugeda, aina pikeneb ja pikeneb.

Ootamas mind kas Talinas vai Tarbatus on üits ruubikukuubik.

Ja üleüldse.

See on üritus, kuhu ma edaspidigi lähen.

Vat.

Ning Jyrkale - et mis muusikat ma kuulan - no praegu on mp3 mängijas järgmised nimed - Sniper, Mistreat, Pitbullfarm, In Extremo, Dropkick Murphies, Screwdriver, Falkenbach, Blood Red Eagle, Cocksparrer ning mõned üksikud lood (Kino, Patti Smith, Angelic Upstarts ja krtteab mis kõik veel). Ja see on täiesti suvaline valik, mis muidugi ilmselgelt suht ühte auku läheb (mõningate eranditega). A samas ... Homme võiks seal olla Skyforger või hoopis Howling Wolf või Black Sabbath või Johnny Lee Hooker, Bo Diddley või Berurier Noir. Nii et suht seinast seina. Nagu ütsin - mul on lihtsam öelda, et mida ma EI kuula :D

Edit:

Samas nähes elavat vastukaja ja positiivseid reageeringuid peaks ajalooannaalidesse säilitamise nimel siia panema need 2 igivana ja ammust vanaraffatarkust:

"Kes hommikul diivani alt läbi ei käi, võib õhtul suu õllest puhtaks pühkida"

"Hea naine muneb ka siis, kui kukke parasjagu kodus pole"

Pihulirakad, koomakommid ja oasupp

2009-07-17T01:17:00.002+03:00

Täna Estconile.

Küpsetasin 10 liitrise pangetäie lihapirukaid ja tainast jäi veel ülegi. (Ma pole siin nii ammu küpsetanud, ei osanud koguseid arvestada).

Seega pidin otsima välja oma kolm viimast koomakommi* ja miskisest leivateost järele jäänud pähkli-rosina segu, et miskine kringlilaadne asi kah teha.

Tänu headele sõpradele ja kenadele kokkusattumustele saan kohe siit autoga kohale ja ehk tagasigi.

Et ei peagi hääletama.

Vaja natuke siit-sealt sättida ja minekut...

Ja Metsavana ennustas, et Trash istub mu pirukad kõik lapikuks :D

Saab näha.

*Koomakommid - antud hetkel miskised mitu kuud vanad pralineekommid. Hoian neid seks puhuks, kui tohutu magusavajadus peaks tulema. Ma muidu eriti magusat ei armasta. Kui just tegu sokulaadi vai jäätisega pole. A sokulaadi söön ma ju kohe ära ja seda ei saa kooma puhuks hoida. Seega seisavad mul miskised suht vastikud a magusad kommid baarikapis. Nüüd riivisin need kolm viimast kringi vahele. Sest isegi mitte kaneeli polnud.

A praegu magama ära. Kell juba pool kaks.

Oh ennusta mulle, mustlane!

2009-07-16T14:49:00.005+03:00

*Kui ma sulle otsa vaatan... su näost võib välja lugeda, et sul on hea süda. Aga sa ütled prauh välja kohe kõik, mis saada tahad. Ja süda läheb kähku täis. Aga 5 minutit ja see on möödas. Sul on kaks austajat. Üks on hele ja teine tume. A sa ei suuda valida. Uhke oled. Väga uhke. Luba ma ennustan sulle. Mul on kaardid kaasas. Need ei ole mängukaardid.

*Jah, las ta paneb sulle kaarte.

*A ma ei taha.

*Miks?

*Sest ma ei taha. Isegi kui ta räägibki õigust, siis ma ei taha teada saada, sest nii pole üldse huvitav. Kui tead, mis ees ootab. Et muudkui võrdled, et kas rääkis õigust või mitte. Mulle nii ei meeldi.

*Ähh?

*Mitte üks naine pole enne NII öelnud. Mitte kunagi.

*A see on ju loogiline.

Käisid mul siin kaks mustlasdaami. Üks neist kohalik, teine vist kaugelt külla tulnud sõbranje. Istusid veel mõne minuti, jõid vett ja leffisid minema.

Selline väike vahepala äikse-eelsest väikelinnaraamatukogust...

(Selle daami jutt oli küll vist pisut pikem, aga ometi ei jäänud mulle kõik meelde)

Müün maha oma Dr Martensid

2009-07-15T23:36:00.001+03:00

Et siis müün maha oma Dr Martensid. Sel lihtsal põhjusel, et need mulle nii krdima väiksed on. Teate ju küll - kui need saapad on mulle parajad, siis nad on mulle väiksed. Ei mahu varbaid liigutama ega midagi. Suurus on briti numbrites nr 5, meie maal siis ehk nr 37. Tugevdatud ninaga, vähe käidud, korralikud.

Kui huvi on, siis kirjuta mulle

juurakjuurak@hot.ee

Riiki tappev kuumalaine

2009-07-15T16:30:00.005+03:00

Loen üht sellist toredat raamatut

Tiit Madisson

"Riiki tappev kuumalaine"

Matrix 2009

Täitsa tore raamat.

Ei hakka määgima sellest, kui kõrgel kirjanduslikul tasemel see on. Esimene ilukirjanduslik üllitis autorilt ju.

Ei ole suuremat sorti sõnamulinat, tammsaarelikult pikki lauseid, ilutsemist ja metafooridest kubisevat deliiriumihägust ning elitaarset soigumist, millest autor isegi aru ei saa, lugejast rääkimata. Kõik on otse ja maamehelikult välja öeldud. Keerutamata. Ilustamata.

Nn ohuromaan meie lähitulevikust, võimalikust stsenaariumist, kus välja kuulutatakse Narva-Äärne Vabariik ning võimul olijad selle heaks kiidavad.

Raamatus on palju just sellist teemaarendust, mida miskipärast meinstriim meedias ei avaldata. Mõtlemapanevaid arutelusid eestlaseks olemise kohta, selle kohta, kas ja kui palju on meil oma rahvusriiki vaja, kui me ise oleme nii krdi lorud ja apsakuradimaluutselt ei huvitu sellest, mis tegelikult toimub (kõik need inimesed, kes silmad suured ja käsi südamel ütlevad, et võeh, poliitika, see on nii räpane ja keeruline ja mind see üldse ei puuduta). See jutt, mida Robert Kivistik ja Artur Tamm saunatades räägivad, see on seesama, mida arutavad minu tutvusringkonnas päris mitmed.

Ainus, mis mind häiris, olid need suht oskamatult ja labaselt kirja pandud seksistseenid (ühe sellisega raamat ka algab). Autori põhjendus, et nii ehk loeb raamatut ka mõni Kroonika ja muu sarnase ülistaja... Hmm. No ei kõla minu jaoks veenvalt. A krt seda teab. Mu meelest läks Tiit selle lähenemisega küll libedale ja kukkus korraks ka kummuli. A kõik see ülejäänu on täitsa tore.

Ma ei ole veel lõpuni lugenud, eks õdakul kodus jõuan.

Samas - soovitan. Ka neile, kellel herr Madisooni nime mainimine toob silme ette paremäärmuslikud fanaatikud või muud sarnast.

Mulle on alternatiivajalugu alati meeldinud. Loodan, et see raamat ka antud teema alla kvalifitseerub, mitte lähiajal tõelisuseks ei saa.

Imestama paneb see, et antud teosest meedias nii vähe juttu on.

Allpool see vähene, mis leidsin.

Kalev Vilgats on Pärnu Postimehes raamatut arvustanud:

http://www.parnupostimees.ee/?id=124123

Ning Henn Põlluaas kirjutab sellest Terve Mõistuse Sündikaadi lehel:

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=2962〈=est

***

Herr Max Kaur aga käib välja sehukese mõtte:

Pronksöö aastapäeval golfiklubis

Postitas: Max Kaur. Aeg: 27.04.09 19:30. Kommentaare pole.

Just nii nagu tsiviliseeritud lääneriigis kombeks olin nädalavahetuse päikselisel kevadpäeval golfiklubis lööke lihvimas. Majanduskriisi tipphetkel olid kohal ka mitmed Reformierakonna tippärimehed. Miks ka mitte. Äri praegu eriti teha pole, eks tule siis golfilööke harjutada! Puhkehetkel golfiklubi kohvikus sirvisin Tiit Madissoni raamatut ?Riiki tappev kuumalaine? ... Olin minagi suisa riigikogu liikmena mainitud. Kes see küll Madissonile papib selle tuututamise eest? Ega ei varjagi - olin ja olen kriitiline kogu selle pronksjama suhtes. Selle asemel, et teha põhjaliku tööd elanikkonnaga, istuti Tõnismäel pöösas. Ja kuhu jäi rahvusvaheline PR-töö? Ja mis oli siis tulemus? Ütles ju Savisaar, et ??Ansip viis pronkssõduri paar kilomeetrit Tartule lähemale ja oli esimene EV peaminister, kes talle lilli tõi?, seda koos Palo ja Aaviksooga. Isamaaliitlane Aaviksoo nimetas ümbermaetud vene sõdureid otsesõnu kangelasteks. Öise vahtkonna põhieesmärk oli vist täidetud.

http://riigikogu.postimees.ee/online/riigikogu2007/blog.php?ID=118808

Edit:

Ühe unustasin

Holger Kaljulaid oma blogis Isekiri on sellest ka rääkinud

http://isekiri.blogspot.com/2009/04/neodissidentlik-dokubelletristika-i.html

Popp ja noortepärane ehk tee oma ketsid eriti uhkeks

2009-07-14T12:41:00.005+03:00

Tööl.

Raffast äärmiselt vähe.

Seega pole suurem osa ajast muud teha, kui interneedust läbi lugeda.

Vat nüüd saate teada, kuidas võimalikult efektselt ja efektiivselt tennisepaelu siduda.

"Ian Knot", the World's Fastest Shoelace Knot

http://www.fieggen.com/shoelace/ianknot.htm?

Sel lehel on üldse palju erinevaid ja ägedaid viise, kuidas saab paelu siduda.

Mul on vääga kahju, et mu saabastel on nii öösid kui haagid, seega ei saa mingit ägedat ja fänsi-pänsi süsteemi seal rakendada ja tenkudel ei olegi paelu.

A vaata siit http://www.fieggen.com/shoelace/lacingmethods.htm, kui Sul on paelad ja öösid ja tahad popp ja noortepärane välja näha..

***

Mida kõik inimene ei tee, et aega mittejusteritikasulikult veeta.

Kuidas see rätik siia maha sai?

2009-07-13T23:26:00.001+03:00

Inimkonna tulevikust

2009-07-13T18:48:00.004+03:00

Uku Masing

Lubatagu mõned minutid enne muud kõnelda sellest, miks just mulle on oluline Homo Sapiensi tulevik ja põhjustest, miks mul inimene, kes sellest ei mõtle, tundub mõttetu. Kymneaastaselt lugesin WELLSi „Sabatähe aastal“. Ei ole tänini kohanud inimest, kes lugenuks seda raamatut. Kui mõni ehk leidub, siis sellel ta kindlasti pole mõjunud nõnda nagu tollal olevaga rahulolematule mulle. Teisel lugemisel aastate eest leidsin, et selles on yks parimaid inglise (või eesti) pisikodanluse ja selle mõtteviisi kirjeldusi ning yks WELLSi mitmeid kujutelmi tuleviku seltskonna struktuurist. Need olid ununenud. Kuid iial ei unune pikk kirjeldus rohelisest udust, mis täidab õhu, kui maa läbib komeedi saba, udust, mis paneb magama inimesed nõnda, et nad kõik ärkavad uutena psykoloogiliselt ja sotsioloogiliselt. Ärkamiskirjeldus on praegugi mu meelest yks oivalisi tekste maailmakirjanduses. Ja see WELLSi unistus kõige muutumisest on mulle jäänud verre või hinge. Olen surmani rohelise udu vang ja ootan lausa uut hommiku maailmas, milles kõik on teisenenud seepärast ainult, et inimene on muutunud. (1)

Olin eksperdiks aruande koostamisel Klooga hävituslaagri kohta. Siis mulle näis, et kõik inimesed tunnevad ainult selle koledust ja lubamatust. Nyyd arvan, et mõned kogesid seal ainult iseennast ja oma ylesande tähtsust, otsekui oleksid need inimesed jälgilt mõrvatud selleks, et nende enam-vähem pidulikult matjad saavutaksid võimaluse oma seltskondliku tähtsuse avaldamiseks. Arvan nyyd nõnda, sest olen kogenud just seda suhtumisviisi mujalgi. Mõlemad suhtlusviisid on yldinimlikul pinnal võimalikud. Esimene näeb inimkonda, teine ainult oma väärtuslikku mina ehk isiksust (olgu eetilisel või seltskondlikul taustal), oma aulisust ypris yyrikeses elus. Teatavasti ei tarvitse inimene säärast aulisust nõuelda teistelt, vaid seistes tegelikkuses kahejalgselt ja täisvereliselt pysti nagu yks pithecantropus või homo erectus ta võib endale kogu aeg ise sugereerida „Oh, important me“ (W. H. MALLOCK).

Aatompommi, laseri, roboti, kosmonautika jne ajastul ei ole enam akadeemiliselt fantastiline kysimus: mis saab inimkonnast? Praegu meil võib veel selle kysimuse mätsida kinni, öelda ta olevat ajast ja arust, eatanud või ebaelulise. (Sest eluline on katku ajal pidutsevale generatsioonile ainult: kui kõrgel kohal keegi töötab, kas ta saab samapalju palka kui mina, on mu vääriline, kes magab kellega, kuidas, kunas ja kus?). Umbes tosina aasta pärast on just see kõige elulisem kõigist probleemidest. Mida meie teame sellest, kust on tulnud inimkond, kuidagi oskame hinnata, milline on ta tulevik võrreldes inimkonna olevikuga yks sajand tagasi. Nende andmete varal võime ekstrapoolida tuleviku, ehkki teades, et ekstrapolatsioon muidugi on vigane. Kuid ta on vähem ekslik sellest, mis anti Ch. DARWINi, T. H. HUXLEY ja E. HAECKELi aegu, kellele ainult valged lugesid inimestena ja värvilised kuulusid kaotamisele ning valgete ajalugu algas alles kreeklastest.

„Teadusliku fantastika“ algatajaks võiks lugeda LUKIANOSt, kuid esimene meil arvestatavaid autoreid oli ehk Cyrano de BERGERAC (1619-1655), kes mu meelest kirjutas paremini kui edvistav Jules VERNE. Arvatav on ka VILLIERS DE L’ISLE ADAM, kes unistas endale esimese täiusliku naisroboti. Teised nende kaasaegsed on ysna igavad ja paljud Jules VERNEi traditsiooni jätkajad, kellede hulka kahjuks kuulub ka Hugo GEBNSVACK „Ralph 124c 41 plus“ (1911/12, raamatuna alles 1925). Õigupoolest algas arvestatav Science Fiction alles H. G. WELLESiga (1895), kelle parim romaan mu meelest on „Men like Gods“. Erilise joone lisas O. STAPL-DONi (1886-1950) „Last and First Men“ (1930, Pelican 1937), mis tollal odavana vedeles kõigil myygipaigul ega ole ma seni näinud yhtki inimest, kes teda oleks lugenud, ehkki ta 1963 ilmus uuesti ja SF autorid tunnistavad, kui suur on olnud tema mõtteviisi (inimene on bioloogiliselt muudetav) mõju. Samuti andis suure panuse K. ČAPEKi „Rur“ (1921), mis meil lavastati mõned aastad hiljem ja tema teised teosed, millest meil enamasti tavatsetakse vaikida. ČAPEKi oma on praegu yldtuttav termin „robot“. SF kirjandus ise läks moodi alles pärast II maailmasõda ja 1955 lõpul oli USAs 13 lausa SF ajakirja, Inglismaal 4 ning ilmus vist loendamatuid romaane ja novelle. Mul pole uuemaid andmeid ega tea me kui suur osa seda kirjandust on ainult labased seiklusromaanid nagu enamik DDRi ja SSSR omasidki. Anglosaksid on jäänud selle kirjandusliigi meistreiks. Sotsialistlikelt maadelt võib kiita praegu ainult S. LEMi ja tulevikus ehk mõnda venelast. Minu meelest on SF praegu hoolimata sellesse toodud rämpsust muilt pindadelt ainus liik proosat, mille kohta võib öelda, et tema autorid osalt mõtlevad. Ainult see liik kirjandust kuidagi rahuldab inimese vajadust teada, mida võiks teha olemasolevate ja kujuteldavate tehniliste vahenditega. Rahuldab ka vajadust mõista, kelleks võiks saada inimene ise. Seda ei tee aga hoopiski mitte eksistentsialistlik-darwinistlik timukakirjandus ega tee ka tegeliku kolhoosi-tehase olukirjeldajad autorid või perekonnaromaanide kokkuvorpijad. Järgmiste aastakymnete kirjanduses on tõenäoliselt pääosa just teaduslikul fantastikal. Tendentsi ilmutab ehk seegi tõik, et R. Bradbury „Fantastika“ 1964 ilmus NSVLs 315 000 eksemplaris.

Võib eraldada kaks liiki SF kirjandust sõltuvalt sellest, kuidas autorid suhtuvad inimese enda tulevikku. Yhel pool on need sageli väga pessimistlikud optimistid, kes eeldavad, et inimene on võimeline teisenema, muutuma, pöörduma bioloogiliselt, psykoloogilisel ja sotsioloogilisel pinnal. Seega kõik need, kes arvavad, et inimene pole veel tardunud olend, vaid võib saada igati täiuslikumaks. Teise leeri moodustavad need, kes arvavad, et inimene peab varem-hiljem hukkuma, sest ta ei suuda muutuda ja täieneda enam mitte yhelgi pinnal. Ta ainsaks ylesandeks maailmas jääb siis valmistada ajaloolasile myytilistele valgusolendeile vastavaid roboteid, kellel puuduvad kõik need omadused, mis takistavad täienemist. Mõlema poole arvates eelarvamuslikud systeemid takistavad inimese täienemist, kui esimeste meelest need systeemid on yletatavad, teised väidavad nad inimesele kui liigile yletamatuiks. Eelarvamuslike systeemide lähteks on inimese eeldus, et ta „tervemõistus-commonsense“ kõikide anneksite ja meelemõlgutustega on absoluutselt ilmeksimatu paavst. Seejuures on täiesti ykskõik, millised on need systeemid. Ratsionalismi aegu tervemõistus ylistas iseennast, romantismi aegu kasutati teda tunnete ylistamiseks ja DARWIN-FREUDi kaudu temaga õigustatakse paratamatuiks instinktideks teatavad viha või teises systeemis inimesele sissekasvanud tunge. Kolmel mainitud pinnal kuulutatakse kyll erinevaid dogmasid, kuid ei ole lubatud kahelda nende absoluutses väärtuses. Kõik SF autorid teavad, et inimkonnal ei ole tulevikku, ta ei saa säilitada end, ennast ymbritsevat loodust ega maad, kui ta hoiakus midagi ei muutu. Yhed usuvad, et inimese aju ei ole nigel ning teda on võimalik kasutada paremini kui praegu, teised kahtlevad selles ja loodavad – kui yldse - siis robotite pääle. Yksmeelselt kinnitavad kõik, et inimene õigupoolest on juba jäänud maha oma ajast.

Need ei ole minu väited, vaid 10-15 aasta pärast juba kõikide omad, ehkki nad praegu ka nende SF autorite juttudest võivad kõlada mõnele ketserlikud, teisele eatanud. Tosina aasta pärast on mõtlevale inimesele endastmõistetav, et kehtivad hoiakud designeerivad inimkonna enda ja maa hävitajaks. Selle SURImuriga, mida nimetatakse „teaduslikuks maailmavaateks“ või „tegelikuks täisverelikuks (2) eluks“ ei suuda inimkond leida yhtki teist teed. Sest selle sihiks on yhelt poolt iga hinna eest säilitada praegust sotsioloogilist, psykoloogilist ja bioloogilist pinda, teiseltpoolt ta ise võimatustab sellegi pysimise lubades „tervemõistuslikult“ või „instinktiivselt“ õigustatud võistlemist.

Rohelise udu pärast ma kuulun nende leeri, kes usuvad inimese teisenemisvõimalust mistahes tõuke mõjul. Kõige rängemad hetked mu elus on olnud need, mil mulle siiski tundub, et kogu eelarvamusist ja väärkujutelmist koosnev dogmatistlikult „tegelik“ teooria oma tobeduses ei võimutse ainult minu aegu, vaid ta hävitab inimkonna (mis on tema tõttu just massa perditionis), kõik elusa maal (tuleb mõelda, et universumiski vast siiski pole elu kohutavalt palju) ja ehk ka need robotid, kelle inimene võib olla valmistanud täiuslikumaks iseendast. Põhjust selle kurtmiseks on teatavasti kyllalt ja eriti ilmselt sotsioloogilisel pinnal.

Mainin ainult mõned punktid kõigist neist, millede pärast muretsetakse. Inimkond kasvab plahvatuslikult ja ometi seesama varsti kuuest miljardist maost koosnev inimkond kulutab suurema osa oma tööst ja töötulust vahendite valmistamiseks, et hävitada sedasama magukonda. Toidukysimus ei ole viimati lahendatav merede muutmisega vetika „põldudeks“ ega silmakirjatsevate väidetega, et leidub veel kasutamata põllupinda, toitu tuleb jagada ratsionaalsemalt ja tingimata avastatakse uusi võimalusi inimkonna toitmiseks. Olukord praegu paratamatult näib tyyrivat yldise hävitussõjani. Põllupinna laiendamist kaastab pinnase kõlbmatustamine. Päevast päeva 10 000 ha maad muutub erosiooni tõttu kasutamatuks ja uut saab ainult laastades metsi või kuivendades soid. See toiming ähvardab tuua veepuuduse lähimas tulevikus (DDRis juba 1970 enam vett ei piisa). Liiatigi reostavad tehased jne kasutatavaid magevee varusid sageli lausa hoolimatult. Merevee magestamine vist ainult osaliselt võimaldaks maa kõrvestumise ohtu nihutada kaugemale tulevikku. Põllu saagikuse tõstmiseks kasutab inimene keemilisi kahjuritõrjevahendeid, mille tulemuseks on kasulike putukate ja lindudegi hävitamine, pinnase ja vee myrgistamine ning viimati inimese enda ohustamine. Bioloogiline kahjuritõrje võtaks rohkem aega ega annaks nii tõhusaid teenimisvõimalusi profiidiahneile. Teatavasti oli USA-s 1962 yheks bestselleriks Rahel CARSONi „The silent spring“, mille pääle Kennedy määras Wiesneri komisjoni uurima olukorda. Komisjoni aruanne oli kohutavam raamatust. Selle tõlge ilmus 1963 DDR-is ja mõni kuu hiljem vastusena „Die Wissenschaft (3) nimmt Rachel Carson’s „Der stumme Frühling“ nicht stamm hin. Presseinformationsstelle des Verbandes der chemischen Industrie a. V.“ Keemiakontsernid muidugi ei või loobuda oma loodusseaduslikest õigusist! Et DDR-is (kus raamatut ja olukorda võetakse tõsiselt) ja meilgi on iga aastaga vähem linde ja teatavad taimeliigid (needki, mis ei ole looduskaitse all) hävitatakse varsti jäljetult, teame meie ise. Meie ei tea veel, millise toorainesena teatavate taimede mahlad võiksid kunagi olla asendamatud. Kuid rahvaarvu plahvatuslik kasv ei põhjusta ainult toidupuudust, vaid paratamatult ka yldist harimatustamist. Nagunii kasvab vajaliste teadmiste kogus nii kiiresti, et vajalist ei jõuta enam õpetada (kui olekski õpetajaid koolitatud kyllalt) ega jõua inimesed praegustena omandada (pääle yksikute erandite) kuigi palju enne seniilseks muutumist. Tuleks muuta õppesysteemi, tõsta inimese vastuvõtlikkust ja pikendada ta töötamisvõimelist eluaega. Paratamatult kasvab aga logardlikkus, sest harimatud lapsed peavad elama vanemate kulul, kes neid vaevu jõuavad toita. Mingi koduse kasvatusega pole mõtet arvestadagi, kui verinoored vaenemad laste syndimisajaks pole veel jõudnud või viitsinud midagi õppida. Logardid võivad kyll emalik-isalikult hakata hooldama oma järglasi, aga õpetada pole neil midagi.

Neid tervemõistuslik-tunglikke inimkonna rumalusi, mis mõne sajandi vältel võivad teha võimatuks ta edasise eksisteerimise, on muidugi palju rohkem sotsioloogilisel pinnal. Ma ei viitsi kõnelda sellest, kuidas DARWINi arvates kõik muud tõud pidid kaduma valgete ehk anglosakside eest just nii nagu nende tekstiil kadus inglise tekstiili eest. Ehkki me nyyd teame, et iga rahvas ehk keel on milleski asendamatu, teame meie ka seda, mida DARWIN-HUXLEY-HAECKEL pidanuksid hulluseks: valgete hegemooniaeg maailmas on lõppemas. Veel vähem kui sulgeda silmi selle tõe eest on mõtet lääne-eurooplaste kombel lohutada inimkonda, et pinnase myrgistamine ei avalda mingit mõju inimkonna pääle, et kopsuvähk sageneb suitsetaimse pärast, et midagi olulist inimkonna saatuses ei muuda radioaktiivsuse paratamatu tõus tuleviku õhkkonnas, et toitu maailmas jätkub kindlasti sajale miljardile, et aatomisõda muidugi ei hävita kõike, vaid viib läbi loomuliku valiku kohaseima ellujätmiseks jne. Kõik säärased silmakirjatsemised on vajalised profiidihankijaile, et alistada yleyldisse totrumisse paiskuvat inimkonda ning arvata iseend välja sellest. Sest nemad muidugi hetkekski ei mõlguta sellest, milleks nad on. Olelusvõitluses säilitavad omale tallamisõiguse ehk iseenda ja jätavad järglasi. Need yksikud näited annavad juba piisavalt põhjust suhtuda inimkonna tulevikulootusisse täiesti pessimistlikult. Lugu meil ei ole ju põhimõtteliselt parem, vaid on samasugune silmakirjatsemine. Ei ole mingit mõtet yhe „kultuuritegelase“ kombel II maailmasõja järel yhes jaamas väita, et kui polnuks sõda, siis selle jaama pajude asemel ja mujal kõikjal juba kasvanuks õunapuud. Ei ole mõtet salata, et Põltsamaal ilutses kaunis maal roosidesse ehitud emiseperekonnast ja vasikas, kes ruttu igatses jõuda 200 kiloseks, et inimesed ta suvatseksid tappa. Ykski taolisi „kultuuritegelasi“ ei tee ise midagi pääle kultuuri materdamise ja teiste käsutamise. Teised talitavad ylemuste eeskuju järgi ja viimased täituruorjad jamavad või laisklevad või ei jätku neil enam aega teha midagi, sest neid on vähe. Teiselt pinnalt vaadates võime nentida, et eesti järved pole muudetud kalajärviks, ehkki selleks on eeskiri. Iga ha uudismaa asemel rabastus mõne aasta eest kaks ja pool endist heinamaad. Arvatavasti pole suhe praeguseks palju muutunud, kui aga, siis seepärast, et poel enam taolisi heinamaid. Sovhoosid on teatavasti virtsatiigid ja muu räpasuse pesad peale yksikute erandite, kus inimesed mõtlevad kollektiivselt, nagu muiste Põhja-Eesti ETK kooperatiivides, masinayhingutes jm. Lõunas ju kelkisid mulgid oma rehepeksumasinatega, rendile antavate veskitega ja ylikorraliku muinasaegse erakaubandusega. Need ja muud taolised nähted annavad õiguse väita, et inimene sotsioloogilisel pinnal kuskil enam tõepoolest ei tule toime tervemõistuslikult eelarvamuslike systeemidega ja paratamatult peaks hukkuma nende dogmade sunnil.

Inimese muudetavust, tema pöördumisvõimelisust jaatavad SF autorid enamasti piirduvad sotsioloogilise kyljega. Vähesed söendavad katsuda esitada psykoloogiliselt erinevat inimest, kellel puuduvad hinge pinnal praegused eelarvamuslikud systeemid. Siin on muidugi tegemist igivana probleemiga yksiku ja yhiskonna suhtest, mida aga tõepoolest on ka ainult yks tervemõistulik probleem dogmade poolt ja vastu. On selge, et sotsioloogiliselt ei muutu midagi, kui inimene ei taha muuta end sotsioloogiliste vigade muutmiseks. Kui inimene ei taha pöörduda, siis on teda võimatu pöörata. (Pessimistid ytleksid, et inimene ei saa tahtagi pöörduda: on non posse non peccare ja servum arbitrium). Sotsioloogilised vead on osalt võimuga riiklikult kõrvaldatavad, kuid ainult näiliselt. Nad kaovad alles siis, kui inimkond tahab nende kadumist ja enda muutumist. (4).

SF autorid tavatsevad rõhutada – kui nad yldse kõnelevad psyyhiliselt erinevast tulevikuinimesest – et tulevikuyhiskonnas valitseb armastus inimeste vahel umbes sel kujul: „kes teisele jätab ytlemata lahke sõna, mille ta võiks öelda, see peab andma aru sellest (kohtupäeval)“. Praegusel inimesel pole armastust endagi vastu, vaid ainult selline haiglane huvi, nagu SS-meestel teostada tapmisi. Aga needki autorid teevad seda pool häbelikult, teades yheltpoolt, et „armastus“ on teotatud sõna, mida kultuurne inimene enam ei kasuta, teades teiseltpoolt maast madalast sissetuubitud tõika, et agressioonitung tingimata „on ja peab jääma“ yldinimliku psyyhika „aluseks“ ja paratamatuseks nagu dekaloogi käsud. Seda hoolimata katseist, mis tõestavad, et koguni kiskjate agressioonitung on „koduse kasvatuse“ produkt. Seda hoolimata arutlusist, mis näitavad, et inimesel peaaegu täiesti puuduvad instinktid. Kui oleks kellelgi oskust kasvatada lapsi ilma agressioonitungi sisseistutamiseta, juba siis inimkond muutuks peaaegu kujuteldamatult põhjalikult. Agressioonitungi asendumine armastusega on mõeldav ja võimalik. Oletage korraks – ehkki teie muidugi ei taha uskuda – et on inimesi, kelle pole mõnd agressioonitungi avalduskuju, nagu kadedust, kahjurõõmu ega auahnust-saamahimu-omanikuõigust ega laiskust. Taolisel inimesel on muidugi väga raske elada nende yldinimlikeks nimetatud tungide-instinktide puudumise pärast teie pisikodanlikult meelestatud tervemõistuslikus maailmas. Aga see maailm tundub talle koolieelsete laste või algkooliealiste oma. Nende yldinimlikeks kuulutatud, kuid ometi ainult õpitud instinktide säilitamiseks ja harrastamiseks selles maailmas kulutab normaalne inimene meeletult oma ajukapatsiteeti või hingejõudu. Kui ta sageli või pidevalt ei peaks kannatama siinse yhiskonna lapsikult õpitud totruse pärast, suudaks ta seetõttu oma praegustegi vahenditega teha näiliselt võimatut. Teatavasti suvatseb enamik inimkonda kelkida igayks oma samba otsas oma „peente täisvereliste ja eluliste vigade“ pärast, mis on täpselt samased teise samba otsas räuskava omadega. Inimesed, kellel need „instinktid“ puuduvad, ei roni enam yhegi samba otsa ega hangi endale imetlejaid, neil pole muud teha kui praeguses yhiskonnas kurvalt nentida oma erinevust, sest nad ei leia omataolisi, kelle yhiskonnas võiksid elada ilma igavuse ja tylgastuseta. Sääraseid kasvatusvigu inimeses – mida keegi ei tahaks paigutada valmistatavasse inimest asendavasse robotisse – on palju rohkem muidugi.

Sotsioloogilisel pinnal tehtavaid vigu ei söendata nimetada loodusseaduslikeks, ehkki äärmiselt parempoolsed eksistentsialistid pyyavad sageli! Sissekasvatatud psykoloogilisi eelarvamusi austatakse alati loodusseaduslikeks kuulutamisega. Jant, mida inimkond mängib sel pinnal, on halenaljakas kurioosum. Ykssama inimene täävitab vigu tehes mõlemat, ytleb: „Eksimine on inimlik! Inimene on niisugune!“ ja ometi nagu laps, kes kerjab vanemailt tunnustust: „Mõtle, kui huvitav inimene ma olen: mul on kõik halvad omadused eriliselt välja kujunenult olemas, järelikult ma tunnetan „elu“ põhjani ja olen teistest ees!“ Juba see käitumisviis ainuyksi tõestab, et inimene on kasvatatud logardiks või lojuseks ja võiks olla inimesem, efektiivsem juba oma praegusis tingimusis, oma aju praeguse kasutamiskoefitsendiga, oma nyydse intelligentsi-indeksiga (90-110). Intelligentsi-indeks tõuseks kyllap kiiresti, kui laps ei kulutaks pumbates neile sisse loodusseaduslikke instinkte“.

Samuti nagu on võimalik selliste „hingeomaduste“ kadumine ilma mingi võitluseta, selgemõistuse pärast, inimesterviku pärast, on võimalik nende lähtepunkti kadumine. Selleks on narr usk tervemõistuse-common-sense’i ainuvõimsusse ja ainuväärtusse. Kui selgemõistus, inimestervik kord taipab ja julgeb täävitada, et tervemõistus pole aidanud inimkonda ega aita edaspidigi, siis on selle aeg möödas. Selgemõistus ei tunnista yhtki dogmat, olgu nad religioossed, seltskondlikud või „teaduslikud“. Tema meelest on kõik dogmad yhtmoodi nullile lähenevad suurused. Kõik tervemõistuse poolt loodusseaduslikeks ja yldinimlikeks tunnistatud instinkt-tungid on ainult iganenud maailmapildi (XVIII/XIX sajandi Euroopa) sissejuurutamiseks sissekasvatatud eelarvamused, milliste varal tervemõistus pyyab säilitada muudetamatuid tingimusi sotsioloogilisele seedimistalitlusele. Mõistlikule inimesele peaksid kõik tema dogmad olema iganenud ja kõik ta huvid lapsikud. Mind näiteks huvitab ainult, et mulle ega inimkonnale ei saaks osaks trilobiidi või sauruse saatus. Võibolla, on võimatu vältida saatust või olemist streptokokkide aretajaks, kuid – saurused ja trilobiidid ei osanud muunduda, inimene võib pöörduda ja teiseneda, kui ta usub muutumise võimalikkust.

SF romaanides on loomulikult armetuim kylg see, milline on inimene tulevikus psykoloogiliselt. Kirjeldused on enamasti naiivsed, sest autorid ei pääse valla väärarvamusest, et praegused „inimlikud kvaliteedid“ ja „tõekspidamised-seisukohad“ paratamatult säilivad. Nad teevad ainult pisikesi armetuid korrektuure, vahel ei tule toime nendegagi (nagu J. Brabenec-Z. Vesely „Gestrandet bei der Sonne Epsilon“, Berlin 1964/1961, mille Eridani yhele planeedile saabub äärmiselt keskpärane praegune seltskond!). Autorid teavad kyll, et praegune inimene on jäänud maha oma tehnilisest arengust, ei oska oma saavutusi optimaalselt rakendada, kui yldse teab, mida juba saaks rakendada, aga nad näivad nagu arvestavat, et kiviaegne inimene oma mentaliteediga tuleks hästi toime matemaatikaga jne. Ammugi ei oska praegune inimene ega enamik SF autoreid (pääle väheste erandite, nagu WELLS, STAPLEDON, WYNDHAM) kasutada selgemõistuslikult mingiks uueks tarbeks seda vaba aega, mida tehniline progress inimesele praegu võiks võimaldada ja võimaldaks tulevikus. Seda ei osata tegelikkuses rakendada muuks kui enda tobestamiseks joomise või mõnd muud stiili „väljaelamises“. Kyllap ei andnud evolutsiooni edusammud trilobiidile ja sauruselegi võimalusi muuks. Yheks näiteks võiks olla, et Carlos RASCHi kõrgelt arenenud „Asteroidenjäger“ (Berlin 1963) korraldavad omale „Steinzeitfesti“ ja sääraseid mõttetusi leidub korralikemail autoreilgi. Teiseks näitajaks olgu, et „tänane päev on eilsest targem“ võiks ometi arutella tänase targemust (sest seda on iga päev milleski) kirjutades kas või laserist-maserist, mille eest ju ometi ka kaks NSVL teadlast on saanud Nobeli preemia. Selle asemel peavad tuhanded inimesed kulutama oma vabu tunde säält lugedes adventistide propagandakirjanduses olulist tõde „imevihmadest“ (ime on, et pole ka pimedaist päevist jne, mis ju kõik esinevad selles maailmas peatse lõpu endeina) või „teaduslikke“ arutlusi sellest, kuidas Gagarin ei kohanud pilvede pääl ingleid ega Jumalat.

Ainult mõned Sf autorid unistavad bioloogiliste puuduste muutmisest inimeses. Vigu sellel pinnal tavatsetakse ju pidada absoluutseiks paratamatusiks, mida inimene iial ei saa vältida, ehkki võib konstruida paremais roboteid. On muidugi ka äärmiselt raske kujutella, mis kõik muutuks maailmas, kui lisaneksid mõned uued organid uute meelte tarbeks või praeguste võimsus teiseneks, msi kõik muutuks maailmas, kui inimeses toiduassimilatsioonikäik teiseneks, tal puuduks praegune magu ja viis meetrit sooli. Koguni STAPLEDON, kes bioloogilist muutlikust rõhutab ja pyyab kirjeldada, ei oska ometi ytelda, mis on muutunud selles maailmas, kel on kuues kahekaruline sõrm või kolmanda silmana lagipääl teleskoop.

Tõelise sja arvestatavas Sf kirjanduses alatasa liigutatakse kaht igivana probleemi, mida „teaduslik-tervemõistuslik maailmavaade“ kuidagi ei tahtnud diskuteerida. Esimene on: mis on inimese mina? Mis on inimene? (See vaevab eriti LEMi). Millisel pinnal ei ole inimese „mina“ ainult muusikapala ettekanne, vaid on partituur, mida oskaja alati võib kuulda? Teine lähtub kurvavõitu teadmisest: kuitahes pikaks oleks võimalik venitada inimese elu, ta jääb ikkagi liiga lyhikeseks selleks, et inimene võiks öelda enne surma: olen kasutanud kõik endas (ehk oma praeguses ajus) kätkevad võimalused olemaks inimene! Paljud räägivad eluaja pikendamisest (SHAW, WYNDHAM, JEMTSEV-PARNOV jt), teised pyyavad kujutella tehnilisi vahendeid aegruumi tõkke yletamiseks (WELLS, „Men like Gods“, PRIESTLEY, JEFREMOV, WINDHAM, SEPPY jt), olgu siis, et ruumi suhtes on võimalik kasutada mingit kompressorit, mis sadu parseke saab ahendada 10² või 10⁶ korda. Või pyytakse näidata, et mingi ajamasin võimaldab inimesele aega võtta teisiti kui yhesuunalise kraavina, milles ei saa joosta kiiremini valgusest. Muidu näiteks muutuks tarbetuks käia uurimas Põhjanaela, sysiniktähti, sest ajaks, mil kosmonaut jõuab tagasi maale, võib olla iganenud kogu kasutatud aparatuur ja toodud andmed seega päriselt tarbetud. Mis mõtet oleks tulla tagasi mõnelt Tolimani planeedilt teatega, et sääl elamistingimused rahuldavad ja tooraineid leidub, kui inimkond saabunu ajaks enam ei vajagi neid tooraineid ega otsi koloniaalplaneeti.

Need on õigupoolest kaks igivana ja yldinimlikku kysimust ning mõlemad selmääral yldinimlikud, et võiks kahelda, kas kosmonaudid mujalt või STAPLEDONi stiili mõnelt hukkunud planeedilt levitatud elueosed-viirused pole arenedes meis või meieni toonud neid kaasa. Kui inimkond tunnistab enda võimetuks vastama neid, siis ta aina spetsialiseerudes ja tardudes peab kaduma tarbetult nagu saurused või valmistama enda asemele nii täiuslikke roboteid, kellele need kysimused hakkavad eksisteerima teisel kujul. Igatahes, inimene, kes ei mõtle inimkonna tulevikku, on mõttetu ja inimkonna tulevikust mõtlemise põhjaks on needsamad kaks kysimust. Tarbetu on see inimene, kes ei mõtle, mis on tema mina ega mõtle, kuidas kasutada aegruumi nõnda yleolevalt nagu praegune inimkond kasutab toitu. Inimene, kes ei mõtle noist asjust, ei ole inimene, ta pole loomgi, sest tal on ometi see mõistus, mida loomadel ei ole. Aga iga rohelise udu vang loodab ometi praeguse inimese muudetavust.

Märkused:

Seda motiivi kordab paigutades muutuse inimesse Carl Friedrich von WEIZSÄCKER: „Zum Weltbild der Physik“, Stuttgart 1943, 1960 lk 157: „Nicht das isolierte Ding, sondern nur das Ganze des Zusammenhanges Mench-Ding gilt der modernen Physik als fassbare Wirklichkeit. Änderung in einen Pol dieses Zusammenhanges kann den anderen nicht unterührt lassen, Es ist müssig, über die Auswirkungen dieser Änderung zu spekulieren, ... sie selbst eingetreten ist. Gewiss wird sie das Rad der Geschichte nicht zurückdrehen. Sie wird den methodisch sauberen Begriff von Naturwissenschaft, den die Neuzeit erarbeitet hat, nicht zerstören. Aber sie wierd uns eininges sehen lehren, was wir bisher übersehen ..., weil wir es nicht sehen wollten, an einem Tage von den Heute noch niemand sagen kane, ob er nah oder ... ist, wird vielleicht ein neuer Mensch die augen öffnen und sicht mit Erstaunen einer Natur gegemüher sehen.“ Teda on varieeritud mitmeti. J. Wyndham, The Day of Triffids (1951) laseb komeetideks kuulutatud eripommide kogu öö kestnud rohelise leegitsemise pimestada peaaegu kogu inimkonna. P. Werfel, „Der Stern der Ungeboren“ (1945) tyhise murdosa sekundist kestnud päikese „transparents“ ja mõni minut kestnud hapnikukvantumi kõikumise õhkkonnas annab inimkonnale võimaluse astuda astromentaalsesse epohhi.
Termin „täisvereline“ on äärmiselt ähmane ja vaevalt defineeritav. Ta ei tähenda „reostatud verega“ ega taha öelda, et yhel inimesel on verd rohkem kui teisel ja vere kvantumist sõltub inimese olemus. Ta on meil vist eufemismiks „seksuaalselt temperamentne, liiderlik“ asemel. Õigupoolest ta on aga rassistlik termin, sest „vollblütig“ (eriti hobuste kohta!) tähendab „puhast verd, puhast tõugu.“
Nagu paarkymmend meest kokku võisid end muiste nimetada kirikuks ja terroriseerida yhiskonda, nõnda keemiakontsernid (aga ka igasugused muud klikid ja tegelinskid) suvatsevad end nimetada TEADUSeks, et hävitada oma vastaseid. TEADUS on solgitud termin, mille abil odavasti saab tobestada inimkonda.
Margaret MEAD, New Lives for Old (1956) jutustab, kuidas Manuse saarel 1946-1953 Baluani distrikt (4487 inimest 1954) otsustas muutuda ja muutus põhjalikult psykoloogiliselt ja sotsioloogiliselt. Yheski yhiskonnas ei ole analoogne toiming võimatu.

9. XII 1964

Teoloogiline Kogumik XXII lk. 25-38

*****

Leidsin mõni aeg tagasi töö juures vanapaberi hulgast kaks kirjutusmasinal paljundatud ja kokkuklammerdatud Uku Masingu teksti.

See siin on üks neist.

Täitsa põnevad ja praegugi asjakohased.

Ning sobiv häälestus kõigile ESTCONile minejatele ;)

Kiišu on tubli laps

2009-07-12T22:32:00.004+03:00

Esimene laks puhkust sai nüüd läbi.

Ma olen käinud igal pool ja teinud igasuguseid asju.

Kodus olnud kokku 2 ja pool päeva.

Et lilli ja tomateid ja basiilikuid kasta.

Ainus, mis jääb, on pliit!

See oli hüüdlause sellest korrast, kui ma Tarbatus meronti tegin.

Telk ja magamiskott on mu käpakeste külge kleepunud.

Igasugustest sääskedest pungil maakohtadest on küllastumiseni ja rohkem.

HRL oli äärmiselt tore.

Ja maal käisin kaevasin heki äärest muru.

Mirr sai aasta vanemaks.

Missomassos on äge soojärv ja Piia peldik on äärmiselt ilusa väljavaatega.

Rantšos sain ma osa überägedast vannipeost.

Ja Keimol on kõige paremad mudimiskäed.

Aga praegu olen nii krdi väsinud, et lähen magama ära.

Ma saan omaenda voodis magada!

Mitte ei pea kügelema kuskil püstkojas, aidapõrandal, võõras telgis (kus oli tegelikult täitsa hea radikas sisse installeeritud), suvalise kušeti või koiku serva pääl jne.

Päris oma päris voodis.

Aga samas ei saa märkimata jätta, et mul on maailma kõige paremad sõbrad.

Terve vald oli kokku aetud...

2009-07-02T01:44:00.004+03:00

Oijahh...

Õudselt hea, kui om Mirr, kes aitab maailma asju paika panna...

A samas...

Hmm.

Et kui ma mõtlen aja peale aasta tagasi, kui ma olin oluline inime.

Kuidagist veider on, kui enam ei ole...

A samas - keda kotib...

Ses mõttes, et

... kui tsiteerida klassikuid

ehk antud hetkel iseennast

keda kotib...

mitte kedagi...

Bööööö

Omme ommikul sätin raffariided valmis, et kallis Mirr saaks laulupiule minna....

Natuke õmblemist ja natuke sättimist ja nagu uus...

Ses mõttes et mul on raffariided ja tal pole.

Kuigi minu omad on natuke muulised.

Antoshka selle pluusiga üits jaanipäe ullunult kugeripalle tegi ja seelik tollest samast ajast mullane on pisut.

Isegi üits koniauk on sees.

Oi seda äbi...

Proovisin pesta a lõpetasin nii, et kõik valged triibud pisut roosad on...

Selle raffariiete pesemise juures on miskine kiiks, mida mina ei tea...

Tahaks teada saada...

edit: tahtsin seia panna illustreerivat näidet a ei jaksa miskiseid plaate piltidega välja otsida.

Ju siis pole ka nõnda oluline....

Kui mul miskine päev jaksu on, siis ehk räägin lähemalt oma puhkuse esimest 3 + n nädalast.

Sest nii ägedat puhkust pole ammu old.

Isegi Tarbatu koorekiht pold mängus.

A selle eest zavood ja genklubi ja piiamaa ja missomasso ja mirr ja vilhandi ning veidrad netitutvused...

Puhkus - lühikokkuvõte piltides

2009-07-01T01:52:00.006+03:00

Kolimine Marta tänavale

Kalle tehtud erinevad tuleskulptuurid Piiamaa

Kõikse ilusama vaatega välikäimla

Missomasso jaanilõke ja lööge tantsu, värdjad!

Jüri sünnipäevakaart ja pidulaud.

Testisime erinevaid Vilhandi jäätisekoktaile

Lossikates kõmmeldamas

Paalakal nautimas.

Apteekri käsi ehk ilus elu

Eva karussellitab...

Linnupeeeeesa sarnaneee

2009-06-13T16:10:00.002+03:00

Kui puhtsüdamlikult üles tunnistada ja agusihvkalikult kõik ära rääkida, nii nagu oli, siis...

mul oli juba ammu aegu tüdimus oma poolde selga parukast.

Tehtud!

Enam ei ole.

On hoopis üks pesa.

Eks tulge ja kaege ise, mis linnu oma täpsemalt.

Aga muidu tegelen intensiivselt puhkamisega.

Ära täitsa väsitab.

We're mad

2009-06-08T15:21:00.002+03:00

Hmm.

Et santlaagri eri.

Mirri jalg on taaskord kipsis.

Seekord siis minu puhkuse alguse puhul.

Seega suundun Vilhandisse teda põetama.

Hea, kui puhkus on.

Ja seda puhkust on mul kaua kaua kaua.

Samas ootan erinevaid huvitavaid ettepanekuid ja küllakutseid.

Ette tänades

Juurak

Unetus

2009-06-02T03:49:00.003+03:00

Hmm.

Kell saab kohe neli öösel.

Ja ma ei maga.

Täitsa vabatahtlikult.

Und lihtsalt ei ole.

Ja ma ei saa süüdistada oma unetuses isegi täiskuud mitte.

Just lõpetasin leivataigna sõtkumise, panin kerkima, et saaks lõuna ajal ahju torgata.

See ei ole normaalne.

Vist.

Laup öösel läksin ka viie-poole kuue ajal magama, a tol korral oli see arusaadav.

Istusin herr Anttise ja kodanik Soometsaga püstkojas ja panin maailmaasju paika.

Aga eile läksin magama 3 ajal.

Ja eelmisel nädalal mitte ühelgi ööl enne kella poolt kolme.

Kui ma elaks kuskil troopikas, kus suhteliselt lühikesed ööd või põhjas polaarpäeva ajal, siis ma vist tõenäoliselt ei magaks üldse.

Narr on kuidagi - väljas päike tõuseb ja linnud röögivad laulda nagu poolemeelsed.

Homme pean tööle minema alles peale lõunat.

Ja raudpoltkindlalt olen ma kell 9 üleval.

Alleaa ja alleaa...

Homme 12 aastat tagasi sündis mulle tütar.

Mul pole südametunnistust, on ainult närvid

2009-05-28T01:34:00.003+03:00

Ehh. Ma ka ei saa.

Ma vaatan kinublogardite ühisvaatamise filmid ju alati enne õiget päeva ära...

Näpud sügelevad, tahaks postituse üles lasta, aga ei saa.

Peab kannatama.

Eks ma siis kannatan.

Lähen raamatut lugema, kell juba pool kaks ka.