Sõitsime läbi tuisu surnuaiale...

Täitsa ilus oli.
Kuigi teed nägi kaks meetrit
Ja tee ääres vaid valle.

Porgandi-jõffika-sõstramuffinid

Lubasin kallitele kolleegidele, et küpsetan midagi...

Lõunaks-varaseks õhtusöögiks tegin porgandeid kastmes (stoovitud ehk hautatud porgandid).
Sõin kõhu täis, hea oli.
Mulle keedetud porgandid meeldivad.
No ja siis nuputasin, et mida küpsetada.
Sai ju lubatud.

Igastahhes - mida ma ikka vahutan - siit leidsin retsepti, mida kohandasin oma tarbeks:
5 muna
veerand klaasi piima
1 klaas suhkrut
250 g sulatatud võid (no mul oli vähem, sortsasin siis pisut õli ka)
3 klaasi jahu
2,5 tl küpsetuspulbrit
ja ehk tuli poolteist klaasitäit porgandikastet, millest porgandeid välja kurnasin ja pudrunuiaga vähe pudimaks tegin
külmutatud marju... ca kolm peotäit, mõtlesin järele, neid oli ikka pigem kaks peotäit.

Munad vahustasin suhkruga, juurde segasin sulavõi ja muud ained, kimasin kenaste segi.
Porgandid panin kõikse viimasena.
Siis võtsin oma suurepärastest talvevarudest peotäie punaseid sõstraid, teise peotäie musti sõstraid ja kamaluga jõhvikaid.
Segasin taignasse, panin vormidesse ja surasin 180 kraadisesse ahju..
Ehk miskiseks 15 minutiks... (tegelikult kella ei vaadanud üldse).
Sain 36 muffinit.
Peale raputasin tuhksuhkrut.
Ja testimise-mekkimise eesmärgil elik ettekäändel pistsin päris mitu neist nahka.
Porgandi maitsest eriti aru ei saanud, marjad domineerisid.
A ilusad porgandikarva träpsud jäid silma paitama.

Chilli con carné a la Juurak

Krdi külm on.
Õues.
Toas on stabiilne +24.
Nagu ikka.
Raha pole peaaegu et pennigi.
Aga ühel mõistlikumat sorti inimesel on kapis igaseid varusid, millest õhtuseks meeleheaks miskit vaaritada.
Minul oli kapis purgike maisi ja teine ube ja purustatud tomateid kah.
Ja kohe peale varude revideerimist oli aru saada, et selle eriti vastikult tuulise õdaku veedan tšillit podistades.
Kuna minu puhul on tegemist suht hullumeelse kokaga, siis ega ma ei tee nii, nagu need miljonid retseptid netis räägivad.
Mis ühepotipläust see on, kus kardulat sees pole?

Seega - chilli con carné a la juurak:

Praadisin pannil miskisest ajast sügavkülma varutud akkliha rohke sibuli ja küüslaugu ja 1 punase papariikaga.
Ködistasin sinna juurde purgi purustatud tomateid ja lajatasin pisut kõikse odavamat säästuka ketšupit (4 krooni suur pudel, niisama eriti süia ei sünni, aga söögi sisse kõlbab panna).
Krt, pean segama vahepeal.
Jajahh.
Pudistasin tšillipulbrit nii ca luskatäie (sehukest teravat, mitte nagu see santamariia oma on) ja basiilikut ja peterselli ja tilli ja oregaanot ja soola pisut ka.

Olen ju teada tuntud potipõllunaine - sügavkülmas oli karbike aedube, mis kaunast välja kooritud. Need viskasin ka sisse. Kogu selle pläusti valasin paksu põhjaga potti ümber ja sättisin podisema.

Siis koorisin ära oma viimased kardulad, lõikasin umbes nii suureks, nagu vanaemad supi sisse teevad ja panin selle sama pesemata panni peale särisema.

Siputasin peale natuke ürte ja tšillipulbrit ja säristasin neid nii, et noh... poolvalmis ja siis viskasin potti kogu muu pläusti juurde podisema.
Nüüd nad seal podisevad ja hauduvad.
Aga kapi peal on ootel purk maisi ja purk ube, mis lajatan söögi sisse siis, kui see peaaegu et valmis on.
Valetasin.
Kummastki purgist olen suure näljaga osa juba niisama ära söönud.

Lähen katsun, kas hakkab juba saama.
Ei veel, kartul pisut krõmpsub ja oad kah.
Eks pesen seni siis nõud ära.

Tegelikult oleks seda kõikse parem teha ahjupotiga ahjus.
Aga nagu ikka - minu imeilus pisike punane ahjupott on minu söögivalmistamiskommete juures (liiga suured kogused ka ainult iseendale kokates) liiga pisike.

Nii.
Valmis.

Kõrvale ammusta saia (vastavalt rahakotile - minul säästuajal säästusai) ja kõrvale joo piima või keefiri (minul säästuajal pole ei üht ega teist).
Hea pläust sai.
Nii parasjagu vürtsikas, et otsaesine on pisut higine, nina ilusti lahti ja täitsa vabalt võiks minna kellelegi õuest puid tooma.

***
Aa - see ka veel.
Kekutan.
Sain endale akklihamassina.
Alexanderwerk nr5.
Nüüd saan lõpuks ometi pasteeti teha ja häid lihapirukaid kah.
On küll uunikum, aga täiesti töökorras.

Häid pühi, kallid sõbrad!

Eile...

Väljasõidult kogutud elutarkused

Käisin Haapsalus.

Erialane väljasõit.

Täitsa tore oli.

Vaatamata pisukestele viperustele.

Näiteks kukkus mul tänaval seelik seljast... Oli niigi lai ja siis läks miskipärast lukk katkski. Ju siis kui seelik saapahaakidesse takerdus. Igastahes tundsin, kuidas kuidagi tagumiku peale mahe tuuleke puhub. Õnneks oli mantel peal ja tänaval pold kedagi nägemas.

Piinlik igal juhul.

Kallis ülemus päästis hädast ja andis niiti-nõela.

Sealt ka mitu tarkust - ühel korralikul daamil on nipperkotis ALATI paar haaknõela, niit ja nõel, nuuskpiiritus ja validool.

Ja esmaabi kursustele peaks minema.

Kaitseliitu tegelikult astuks hääl meelel, sealt saaks ka muidu kasulikke ja tarvilikke teadmisi ja oskusi.

A jah.

Et siis Haapsalu.

Sääl avati suvel Iloni Imedemaa.

Seda käisime ka kaemas.

Meisterdasin kaltsutite ja joonistasin Karlssonile üksiku kuke.

Pilti tegin ka mõned.

Ja lossihoovis on krdima äge laste mänguväljak. Tõepoolest mõnusad atraktsioonid.

Vaadake ka...

http://www.visitestonia.com/en/

Tunne oma kodumaad. Kirde-Eesti. II

Enne Narva-Jõesuu pljääžilt lahkumist söötsime kajakaid saiakestega, mis mu vennatütar korduvalt liiva sisse oli puistanud (venna kommentaar - ma pole enne näinud, et gravitatsioon ühele inimesele nii teistmoodi saab mõjuda, kui üljeäänutele). Ja taevas oli tõepoolest ägedalt äikseeelne. Eriti sealt Kiviõli poolsest küljest.

Leidsime veel uhkeid pitsilisi villasid. Sellel siin polnud korralikku katustki peal. Läbini mäda. Aga samas - nii krdi palju vaeva on nähtud. Nüüd kõik raisus või selle poole teel. Kahju.

Ka Narva-Jõesuus olev mõis ei saa oma välimusega just uhkeldada. A mõisa ümber miskised töömehed sebisid. Küll vist rohkem haljastusega tegelesid ja vanu puid maha võtsid, a ehk on lootust.

Edasi viis tee meid Sinimägedesse. Juba kaugele paistis vaatetorn, ei osanud ainult õiget kohta leida, et kuskohalt see siis ronimist alustama peab, et mäe otsa jõuda. Tegime mäele poolteist tiiru peale, enne kui ühe kõige potentsiaalsema teeotsa leidsime. Uurisime II MS aegseid kaotaja poolele kuulunud laskemoonaladusid-koopaid ja siis turnisime torni. Seened kasvasidki ühe koopa ukse juures.
Tornist avanes kena vaade päris kaugele. Nägi Eesti Elektrijaama korstnaid ja Kiviõli linna ja merd ja... Põllud, metsad, heinamaad. Oma boonusefekti andsid taaskord lähenevad äikesepilved. Ja need olid alles pilved.

Oleks tahtnud kõik need Sinimägede mäed läbi käia ja kalmistule kiigata ja üleüldse sealkandis rohkem olla, aga nõiamoor oli vastu. Sest mäest alla juba kiirustasime ning nii kui liikuma hakkasime, lõid taevaluugid valla.... Ja aina kallas ja kallas ja kallas.

Iisakus tegime poepeatuse, et uimaseid lapsi jäätise ja limpsiga kosutada (ka Iisakus on sarnane vaatetorn), Mustvees sättisime autodes kohad ringi ning vend varustas end tomati-kurgiga ja kimas Tarbatu poole ning meie jälle tagasi maale...

Seekordne reis kestis isegi kauem kui 12 tundi. Kokku ehk mingi 13-14. Kilte tuli üle 500. Aga vaadata oli palju.

Samas - me oleme suht vähenõudlikud turistid. Ei nõua erilisi atrkatsioone, uurime ja vaatame niisama ilma ja inimesi.

Minul on kahju, et Narva ei jõudnud. Põmst võtan ma endale plaani sinna kanti järgmisel suvel uuesti minna. Sest ka Toila pargi teine pool jäi käimata. Ja pool Narva-Jõesuud samuti. Ning tuhamäe otsa ronima ka ei jõudnud.

***

Nüüd üle 1000 km Eesti teedest siseturistina läbinuna tahaks natuke kritiseerida...

Et on ilusad pruunid viidad küll jah, suure tee pealt näitab, et keera siia. Keeradki, aga edasi enam ei pääse... Keerutad mööda pisikesi kruusateekesi ja keerutad ja jäädki keerutama, kui just mõnd kohalikku obese vai traktori vai jalgaratta pääl vastu ei tule ning õiget teed ei juhata.

Ah et näiteid - no Paldiskis näitab peatänavalt silt linnamuuseumisse. Sõidad - jääb vasakule hoone, kus peal suurelt, et linnaraamatukogu ja veel 100 ja 7 muud asutust, a see, et seal ka muuseum on - ega muidu teada ei saa, kui igaks juhuks autot kinni ei pea, et raamatukogust teed küsida.

Nii nagu selle Sinimägede vaatetorniga - näed juba kaugelt, et mägi ja torn ja koopad ja inimesed. Aga kuidas ligi pääseda? Millist rada mööda suudavad käia ka väikesed lapsed ja vanad inimesed? Või ongi ainult jäsrk ja porine matkarada? No hiljem selgub, et on teisigi radu, aga poolteist ringi ümber mäe tegime ju alguses ja ei leidnud neid...

Ja Padise linnamäge me ka ei leidnud. Et tahaksi tsiteerida ja parafraseerida oma isa, kes võib pikalt tulist kurja vanduda kirudes meil valitsevaid kolkamaneere. A la bussiaegu pole vaja üles panna, sest koahlikud ju teavad... Või et milleks mingeid viitasid ja silte panna, kõik ju teavad kus ja mis ja kes.

Ning mis veel häirima jäi - võimalust ihuhädade rahuldamiseks mujal kui põõsa taga eriti naljalt ei leia. Ning kui ongi miskine kalevipoja jalajälg, siis see on nii krdima räpane, et vabatahtlikult läheks pigem põõsa taha.

Aga Eestimaa on ilusaid ja põnevaid kohti paksult täis. Vaja on ainult pealehakkamist.
http://www.visitestonia.com/en/

Tunne oma kodumaad - Kirde-Eesti. I

Reedel leppisime vennaga kokku, et läheme mitme perega Ida-Eestit uurima. Eeltööd ei teinud, ühtki turismiteatmikku kaasa ei haaranud, netti läbi ei lugenud. Lihtsalt. Eksprompt. Vend perega ja meie. Kokku 8 inimest.

Valaste - Toila oru park - Narva-Jõesuu - Sinimäed

Esimene sihtpunkt oli Valaste juga. Ema mäletas lapsepõlvest mingit kitserada, kus serva pääl kõõludes uudistada sai. Praegu on uhked keerdtrepid, mida mööda pööreldes merehaigeks võib jääda ja sillad ja värgid. Saab täitsa lähedale. No kui eelmisel matkal isa oma laialdasi teadmisi jagas (ta ajaloo õpetaja on), siis seekord lisas ajaloo- ja kultuurialastele loengutele oma osa mu kallis vend, kes lisaks muule targutamisele ka keskkonnateadusi ja muud sellealast infi valdab. Luges meile pikalt laialt ette erinevate kihtide ja värvide tähendused ja saamislood (ning kuna tööalaselt on sealkandis palju käinud, teadis täpselt rääkida ja näidata, kus mis tuhamägi või ladestusbassein või muu sehuke asetseb).

Järgmisena tiirutasime Toila oru pargi risti-põiki läbi. See pärnaallee on hingematvalt kaunis. Mul pole enam meeles, et mis liiki pärn see täpselt oli, mis sehukesi paunu ja mügarikke tüve peale kasvatab, a see täiesti loomulik on ja teeb allee veel nõiduslikumaks.

Loss lasti viimase sõja aeg õhku, kuid tolleaegset haljastust on säilinud ning hoolega ka uuendatud. Vaade merele ja jõele. Purskkaevud, hekid, pingikesed, allikas...

Pargi juurde kuulub ka denrdopark, a mulle jäeti selle külastamiseks vaid 5 minutit, seega sain näha ainult seda osa, mis teispool hekki on. (Lapsed NÕUDSID valjuhäälselt sööki ja pljääži). Sehukesed punased marjad jäid pildi peale. Läikisid juba eemalt nii kutsuvalt.

Edasi viis tee Narva-Jõesuusse. Nägime mõnd paljukiidetud puitpitsarhitektuuri näidist, sõime kohalikus restoran-putkas kõhu täis ja siirdusime laste rõõmukiljatuste saatel randa, kus vedelesime päris mitu tundi. Päevane parkimispilet teises tsoonis oli vaid 35 krooni ning oleksime seal veel kauemgi olnud, kui mitte taevas poleks äikest lubanud.


JÄTKUB järgmises postituses...

http://www.visitestonia.com/en/