Juhtusin eile öösel nägema Ringvaate nimelise saate kordusest üht juppi. Nimelt seda, kus kaks noort inimest pidid nädalavahetuse toidu muretsema poest 100 krooni (või noh - samas väärtustes eurode) eest.
Kas tõesti on päälinna inimesed reaalsest elust nii võõrdunud.
2 päeva ja ei ela ära 100 krooniga?
Veider.
Muidugi, kui osta selle raha eest poest killukese muskaatkõrvitsat ja krt teab mida veel.
Ma olen üsna tihti hämmelduses, kui sedalaadi eksperimente korraldatakse, sest sinna juurde käib hala ja ving, et see pole võimalik.
Ilmselt on laia lauaga lüües vähemalt ühe kolmandiku kaasmaalaste nädalavahetuse toidu eelarve inimese peale tublisti väiksem kui see summa.
Üksi elav inimene saab 100 krooniga hakkama vabalt.
Stockmani asemel maximast, säästukast või grossist osteldes saab täiesti kõhu täis ja kui korralikult läbi mõelda, jääb raha paariks õlleks või pakiks suitsukski üle.
No liha selle eest ei saa, aga hakklihalaadne materjal riisiga, ühepajatoit, supp, praekartul, omlett, pannkoogid, mõni ahjuvorm, värskekapsahautis... Võimalused on lõputud, sest ühele inimesele tegemiseks on kogused väikesed.
Miks ma üldse krääksun?
Ma olen pidanud aastaid elama aeg-ajalt nii, et nädala eelarve on vähem kui 100 krooni.
Ei ole nälgas olnud.
Seepärast ongi veider vaadata, kuidas maalt või väikelinnast päälinna kolinud inimesed, kes reeglina on pidanud lapsena sööma veega tehtud odrajahuputru ja sooja moosivett peale jooma (no neil keerulistel 90te alguse aegadel, kui poest tõepoolest suurt midagi saada polnud) on linnas nii peeneks ja pepsiks muutunud, et ei suuda ratsionaalselt mõelda ning peavad miskist välist glämmi olulisemaks kui elementaarsed hakkamasaamisoskused. Krt, tudengina pidid nad ehk ka hakkama saama palju vähesemaga, aga oi kui ruttu see meelest läheb.
Vist.
A no mida mina ka ilmaelust tean.
Oma eluga hästi hakkama saav inimene ju ei töötaks sellise palgaga...
Või mis iganes.
