reede, juuli 23

Minge magama või ma kutsun politsei!*

Kui kõik südame pealt ausalt ära rääkida, siis see sai alguse eelmisel kevadel, kui ma Metsavanaga tuttavaks sain... Ei, nii läheks liiga pikaks.

See sai alguse eelmise aasta juulis, kui ma oma elu esimesel Estconil käisin ja sellest üritusest nii vaimustusse sattusin, et juba enne ürituse lõppu hakkasin kannatlikult järgmist ootama.

No olgu, tuleme veel lähemale.

Miskisel kenal juunikuisel päeval sain ülekäigurajal kokku Adiga, kelle ei nimi, ei number mul meeles polnud, aga kes oli see ingellik olevus, kes mu juba eelmisel aastal Estconile kaasa võttis. Rõõmsa naeratusega uuris ta, kas ma ka sel aastal temaga koos tahan tulla. Otse loomulikult olin ma nõus.

No ja kui veel ligemale tulla, siis Estconile eelneva neljapäeva õdakul saabusin Übrwaldi, et pakkida asjad ja osta Metsavanale lubatud kingitus**.

Reede ommikul küpsetasin ühe käki (Jürkale mõeldes ilma sibulita), pakkisin Metsavana kingituse ja olingi valmis.
Ainus, kes veel valmis polnud, oli Adi, sest tema pidi keskõdakuni tööd orjama.

Imekaunis autosõit läbi imekauni kodumaa ja kohal.

Palju tuttavaid ja vähem tuttavaid nägusid, palju olulisi, vähemolulisi ja täiesti ebaolulisi sisukaid ja vähem sisukaid teemaarendusi, nalja raffamassidele ja raffamassides, kuumus, rabajärv ning kogu seda möllu kuni järgmise päeva lõunani. Siis väsisin ja andsin alla ning kobisin oma udupeene baldahiin-sääsevõrgu alla külitama.

Kui ma lauba õdakul silmakesed lahti tegin, olid möuravad natsizombid ja stalkerid ja krt teab kes veel juba oma metsajooksud lõpetanud ning sai taas usinalt pläägutama hakata (pean sellega ennast silmas). Õnneks oli viin juba otsas ja see pseudoõlu, mida ma kaasa varusin, ei kustutanud isegi mitte janu. Ja oma sigaretid olin ma ka kõik enne magamajäämist ära tõmmand ning lahke käega teistelegi jagand. A õnneks oli paar härrasmeest (ehk Andres ja Tarmo), kel süda suitsunälgas mind nähes härdaks läks. Aitähh ;)

Veel rabajärve, veel sisukaid ja vähemsisukaid kuid samas alati huvitavaid vestlusringe, saunatiir ning vasta ommikut kustus ka minu jaks ning pugesin taaskord oma võrgu alla.

Ommikul laksasin koffi rindu, kaklesin Mannuga tomati pärast, ujusin Mannu ja pingiga, pakkisin asjad ja kojusõitu alga. Sest Adi tahtis oma koju oma diivani peale oma pohmaõllega oma telekast mitte midagi vaatama ja oma maailmavalu maha tukastama ja seda kõike võimalikult kiiresti. Seega ei kuulnud ka kauaoodatud ja mitmeid kordi ettereklaamitud Veiko ettekannet, a sain aru, et seda saab lähiajal raamatukaante vaheltki lugeda (mis pole muidugi pooltki nii põnev kui seda elavas esituses kuulata, a see selleks).

Kogu seekordne Estcon möödus nagu mu kooliskäimine - loengutest nii puhtalt läbi, et ei kuuld-ei näind, aga väga lõbus oli.

Jürka lubas mulle vaadata, et mis asi see oli, mis kunagi mingil ajal Vikerkaares ilmus (pole mul täpselt üldsegi meeles, a küllap tal endal on).

Kivisildnik lubas uut raamatut kirjutama hakata.

Mina olen tige, sest vahetult enne Überwaldist lahkumist laadijast välja kougitud fotokaaku keeldus töötamast ning ei saanud ise ühtki pilti teha.

Ning seoses selle ja autorikaitse ja krt teab millega veel ei pane ma siia jutu illustreerimiseks ühtki pilti.
Vaadake ise ulmefoorumist, lugege Ene ja Ove ja Metsavana ja Sirje ja Kristjan-Jaagu lookesi ja kui kripeldama jääb, siis tulge järgmisel aastal kohale.

*Tsiteerides elavaid klassikuid ehk Nuxx'i

**Metsavana on suutnud elada vanemaks kui meie keegi ning samas ei oska ta ujuda. Eelmisel aastal lubasin talle kinkida kollase pardiga ujumisrõnga, aga kuna metsavanad kui sellised ei ole miskised haldja moodi kontkõhnad ja vasta valgust läbipaistvad (või mis veel hullem oleks - helendavad) tegelased, siis neile on krdima keeruline ujumisrõngast meie kaubandusvõrgust leida. Asendasin siis ujumisrõnga sujuvalt tuntud kaubamärgi poolt täiskasvanud vaegujujatele mõeldud käsivarre ümber käivate rõngastega. Nendega julgeb iga endast lugupidav mees ka suuremas seltskonnas veemõnudest lugu pidada ja kõht ülespidi naudiskleda.

2 kommentaari:

Ulmeguru ütles ...

Mõtlesin mis ma mõtlesin ning välja mõtlesin...

Me rääkisime murdes kirjutatud ja murdekeelde tõlgitud jutust... ehk siis Robert Louis Stevensoni šoti murdes kirjutatud õudusjutust «Thrawn Janet» (1881), mis maakeeles ilmus ajakirja «Vikerkaar» 1986. aasta viiendas numbris ning mis seal kandis pealkirja «Kõver Janet».

Jutuks tuli see nõnda, et ma rääkisin, et kuidas murdekeel pole mu tugevaim külg, aga et see Stevensoni jutt töötas minu jaoks õudukana küll... kuigi oli tõlgitud (vist?) Lõuna-Eesti murdesse...

Juurak ütles ...

No näädsasiis - ma teadsin, et sinul on meeles. Nüüd tuli minul ka meelde, et murdekeelest jutt käis. Aitähh, mul polegi enam midagi lugeda...