Kuvatud on postitused sildiga huuvitav. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga huuvitav. Kuva kõik postitused

reede, juuli 23

Minge magama või ma kutsun politsei!*

Kui kõik südame pealt ausalt ära rääkida, siis see sai alguse eelmisel kevadel, kui ma Metsavanaga tuttavaks sain... Ei, nii läheks liiga pikaks.

See sai alguse eelmise aasta juulis, kui ma oma elu esimesel Estconil käisin ja sellest üritusest nii vaimustusse sattusin, et juba enne ürituse lõppu hakkasin kannatlikult järgmist ootama.

No olgu, tuleme veel lähemale.

Miskisel kenal juunikuisel päeval sain ülekäigurajal kokku Adiga, kelle ei nimi, ei number mul meeles polnud, aga kes oli see ingellik olevus, kes mu juba eelmisel aastal Estconile kaasa võttis. Rõõmsa naeratusega uuris ta, kas ma ka sel aastal temaga koos tahan tulla. Otse loomulikult olin ma nõus.

No ja kui veel ligemale tulla, siis Estconile eelneva neljapäeva õdakul saabusin Übrwaldi, et pakkida asjad ja osta Metsavanale lubatud kingitus**.

Reede ommikul küpsetasin ühe käki (Jürkale mõeldes ilma sibulita), pakkisin Metsavana kingituse ja olingi valmis.
Ainus, kes veel valmis polnud, oli Adi, sest tema pidi keskõdakuni tööd orjama.

Imekaunis autosõit läbi imekauni kodumaa ja kohal.

Palju tuttavaid ja vähem tuttavaid nägusid, palju olulisi, vähemolulisi ja täiesti ebaolulisi sisukaid ja vähem sisukaid teemaarendusi, nalja raffamassidele ja raffamassides, kuumus, rabajärv ning kogu seda möllu kuni järgmise päeva lõunani. Siis väsisin ja andsin alla ning kobisin oma udupeene baldahiin-sääsevõrgu alla külitama.

Kui ma lauba õdakul silmakesed lahti tegin, olid möuravad natsizombid ja stalkerid ja krt teab kes veel juba oma metsajooksud lõpetanud ning sai taas usinalt pläägutama hakata (pean sellega ennast silmas). Õnneks oli viin juba otsas ja see pseudoõlu, mida ma kaasa varusin, ei kustutanud isegi mitte janu. Ja oma sigaretid olin ma ka kõik enne magamajäämist ära tõmmand ning lahke käega teistelegi jagand. A õnneks oli paar härrasmeest (ehk Andres ja Tarmo), kel süda suitsunälgas mind nähes härdaks läks. Aitähh ;)

Veel rabajärve, veel sisukaid ja vähemsisukaid kuid samas alati huvitavaid vestlusringe, saunatiir ning vasta ommikut kustus ka minu jaks ning pugesin taaskord oma võrgu alla.

Ommikul laksasin koffi rindu, kaklesin Mannuga tomati pärast, ujusin Mannu ja pingiga, pakkisin asjad ja kojusõitu alga. Sest Adi tahtis oma koju oma diivani peale oma pohmaõllega oma telekast mitte midagi vaatama ja oma maailmavalu maha tukastama ja seda kõike võimalikult kiiresti. Seega ei kuulnud ka kauaoodatud ja mitmeid kordi ettereklaamitud Veiko ettekannet, a sain aru, et seda saab lähiajal raamatukaante vaheltki lugeda (mis pole muidugi pooltki nii põnev kui seda elavas esituses kuulata, a see selleks).

Kogu seekordne Estcon möödus nagu mu kooliskäimine - loengutest nii puhtalt läbi, et ei kuuld-ei näind, aga väga lõbus oli.

Jürka lubas mulle vaadata, et mis asi see oli, mis kunagi mingil ajal Vikerkaares ilmus (pole mul täpselt üldsegi meeles, a küllap tal endal on).

Kivisildnik lubas uut raamatut kirjutama hakata.

Mina olen tige, sest vahetult enne Überwaldist lahkumist laadijast välja kougitud fotokaaku keeldus töötamast ning ei saanud ise ühtki pilti teha.

Ning seoses selle ja autorikaitse ja krt teab millega veel ei pane ma siia jutu illustreerimiseks ühtki pilti.
Vaadake ise ulmefoorumist, lugege Ene ja Ove ja Metsavana ja Sirje ja Kristjan-Jaagu lookesi ja kui kripeldama jääb, siis tulge järgmisel aastal kohale.

*Tsiteerides elavaid klassikuid ehk Nuxx'i

**Metsavana on suutnud elada vanemaks kui meie keegi ning samas ei oska ta ujuda. Eelmisel aastal lubasin talle kinkida kollase pardiga ujumisrõnga, aga kuna metsavanad kui sellised ei ole miskised haldja moodi kontkõhnad ja vasta valgust läbipaistvad (või mis veel hullem oleks - helendavad) tegelased, siis neile on krdima keeruline ujumisrõngast meie kaubandusvõrgust leida. Asendasin siis ujumisrõnga sujuvalt tuntud kaubamärgi poolt täiskasvanud vaegujujatele mõeldud käsivarre ümber käivate rõngastega. Nendega julgeb iga endast lugupidav mees ka suuremas seltskonnas veemõnudest lugu pidada ja kõht ülespidi naudiskleda.

esmaspäev, mai 10

Ilusama tuleviku sihis

"Igaüks on oma õnne sepp" - nii lausub rahva elutarkus, mis on õige nii iga isiku kui rahva kohta. Oma õnne saavutamiseks on kõigepealt  vajalik rahva ja riigi hea elukorraldus ja käekäik. Alles siis saame oma töövilja täielikult maitsta.


Kuidas jõuda rahva kaunimale tulevikule, selleks on meil kujukaid näiteid ajaloost ja ka igapäeva elust. Selgub, et oleme olnud edukad ja tugevad, kui oleme hoidnud ühte ja lasknud endid juhtida kõrgeimaist püüdeist. Säärases üksmeelses koostöös on meie rahvuslikud üritused annud alati parimaid tulemusi. Samas koostöö vaimus võime ka majanduslikul alal oma elu paremini organiseerida. Seks loob avaraid võimalusi ühistegevus.


Ühistegelised ettevõtted aitavad viljeldada kõigi oma liikmete majapidamist, millega käib samal ajal kaasas ka rahva kui terviku elujõukus.


Noored kaaslased, rakendame endid kõik selle suure töö edasiarendamisele. Tutvume selle tööga ühinguid külastades, koolis, ühistegelist kirjandust lugedes ja ühinguis kaasa töötades. Lähemaks koostööks annavad nooretele võimalusi ühingute juures loodavad noorteringid ja koolides õpilaskooperatiivid. Neis tegutsedes omandame praktilisi kogemusi ja teadmisi edaspidiseks tööks.


Ühistegevuse kaudu on kõigile avatud tee päikesepaistelisemale tulevikule. Oleme igaüks selles ühistöö ketis tugevad lülid. Siis saavutame sihi.

***

Aeg ajalt leiavad mu juurde tee igasugused veidrad asjad. Lisaks udupeenele Moskva 1980 Miša märgikesele sain täna ka 1958st aastast pärineva plekist "Sidruni ja apelsini lõigud" kommikarbi, mõned ümbrikud ja 1936. aasta "Ühiskalendri"

See viimane neist on Rapla Tarvitajate Ühingu jaoks välja antud taskuformaadis kalender, kus lisaks kalendrile on ägedad reklaampildikesed, muidu reklaamijuttu ja üldkasulikke andmeid (Eesti kohta, mõõduühikud jne). Pildikeste stiil on kuidagi Gorilik, a samas - ei pruugi olla. Ülalolev tekstike on selle muheda väljaande viimaselt lehelt.
Mõned pildikesed sealt:




***
A muidu?
Et miks ei kirjuta?
Sest ei ole midagi öelda.
Rutiinne töö-kodu-töö-kodu marsruut ja vahepeale kas külalised või väljasõidud.
Sel nädalavahetusel käisin Vilhandis "Puhtas Kullas" JMKE, Faasinihke ja Pindorava konsal "Jeesus Maria!"
Hea pidu oli.

teisipäev, august 25

Rattarännak Tarbatus



Kõiksepealt ehk siis tsiteerin:

Järvamaa noored rattaekskursioonil
23.08.2009

13. augustil k.a käis Eesti noorim muuseumiomanik, Ründo Mülts koos teiste Järvamaa noortega Tartus rattaekskursioonil. Päinurmest pärit noormees võitis kevadel üle-eestilise noorgiidide konkursi, kuna pani Rattarännakute rõõmuks just rõhku sellele, et tema kaitstud marsruuti saab kõige paremini läbida rattal. Nimelt osales Märt Männik OÜ Rattarännakud esindajana noorgiidide konkursi zhüriis.

Rattarännakud OÜ premeeris omalt poolt Ründot ja tema partnerit rattaekskursiooniga Tartus, et tutvustada Tartut rohkem kui jalgsituuri raames ja paindlikumalt kui bussiekskursiooniga.

Kokku osales kaheksa noort koos kahe täiskasvanud saatjaga. Rattamarsruut kulges läbi vanalinna Riia mäest üles ja tagasi jõe äärde, kust liiguti Ülejõele ja Raadile. Päevotsa sadanud vihm lakkas vahetult enne algust ja väntajad sõitsid koju tagasi värskelt ja rõõmsalt. Ekskursiooni läbivaks teemaks oli I üldlaulupidu 1869. aastal.

Koostas: Märt Männik

Jutukese sain siit: http://www.rattarannakud.ee/?p=3&news=22

***

Et siis Ründo kutsus ka mind kaasa oma võidetud rattarännakule mööda Tarbatut.

Mainitud kirjatükis olen mina siis tõenäoliselt "nooreks" ja mitte täiskasvanud saatjaks tituleeritud. Äge varajane sünnipäevakingitus.

Aga asjast rääkides - Tardo liinas on sehuke tore firma nagu "Rattarännakud", kes siis (nagu ülalt lugeda võib) auhindasid noort muuseumiomanikku rattamatkaga. Terve suve toimusid läbirääkimised minu ja mu vahmiili vahel, sest kogu matka orgunnumise päev sõltus otseselt minust ja minu töögraafikust. Eks ma ajasin neid segadusse ja pakkusin hulgim ebasobivaid kuupäevi, kuid lõpuks jõudsime kokkuleppele (Minule muidugi sobivalt nõnda, et peale matka ka Tartuffi sain külastada).

Igastahes transporditi meid plikaga Tartu (samas kui maalt tuli terve bussitäis raffast, kes linna poodlema, kes hängima ja tšillima, 1 proua veetis suisa 7 ja pool tundi Lõunakeskuses (????) ning asisem seltskond ka rattamatakale).

Noorem generatsioon esialgu hirmsasti häbenes neid kolmekäigulisi naiste linnasõidurattaid. Aga mina olin küll rahul. Liikusid kergelt ja ees oli korv, kuhu sai vajamineva inventari lahedalt ära mahutada.

Ega ma enam täpset marsruuti ei mäleta, aga lubatud 2 tundi olime sõidus küll. Karlova algus, Maarjamäe ja Vana-Vanemuine, Kassitoome, Raadi mõis ja veel nipet-näpet. Giidihärra väga pikki loenguid ei pidanud, aga väga erinevas vanuses ja huvidega kuulajaskond ei teinud tal seda tööd ka eriti lihtsaks. Vennatütar puges kapuutsi sisse, kui tuttavaid nägi ning oma plika käis rattaga ristmikul kõhuli, kui eesolija ei pidurdanud.

Aga ilm oli ilus, tuju hea ning rattakellade kõlinal veedetud õhtupoolik oli täitsa tore sissejuhatus hiljem järgnenud filmivaatamismaratonile.

Soovitan soojalt.

Seda matka.

Firmat.

(Mulle mainis giid muidugi hinnavahemikku 70-90 krooni per nase, a ehk on kõik kokkuleppeküsimus)

laupäev, august 8

Viinamarjaveinist, viinast, õllest

Jookide tarvitamises tuleb üle minna labaselt, primitiivselt maitselt komplitseeritumale - viinalt viinamarjaveinile, mille on kõige rikkalikum maitsevarjundite ja aroomide koostis (nn bukett).

Teadlased, arstid, meditsiinilised organisatsioonid ja uurimisasutused kinnitavad viinamarjaveini kasulikkust, tõstes õigustatult esile tema toite- ning raviväärtust ja vastandades teda viinale.

Kõigi rahvaste sajandite pikkused kogemused tõestavad seda teaduslikku järeldust ja kõnelevad veenvalt alkoholismi kahjulikkusest ning selle tarvitamisega kaasnevaist õnnetustest, mis on peaaegu reeglipäraselt seotud mitte veini ja õlle, vaid nimelt viina tarvitamisega.

1936. a ütles seltsimees Mikojan, paljastades legendi "vene purjutamise" kohta, järgmist:
"Mõned inimesed arvavad ja räägivad, et näe, meil juuakse palju viina, aga vaat' välismaal juuakse vähe. See on täiesti väär kujutlus. Järnevalt on toodud arvud viina, veini ja õlle tarvitamise kohta ühele inimesele 1931. aastal ümber arvutatult puhtale piiritusele: Prantsusmaal 18,9 liitrit, Belgias 11,2, Inglismaal 3,2, NSV Liidus 1,6... Kuid miks seni levis kuuldus vene purjutamise kohta? Seepärast, et tsaariajal elas rahvas suures viletsuses ja tollal joodi mitte lõbu, vaid mure ja viletsuse pärast. Joodi nimelt selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Inimene muretseb mõnikord pudeli viina ja joob; söögiks seetõttu enam raha ei jätkunud, süüa polnud midagi ja inimene jõi kuni teadvuse kaotamiseni. Nüüd on elamine muutunud rõõmsamaks. Hea ja küllusliku elu pärast ei jooda... Elamine on rõõmus, tähendab, võib ka juua, kuid tuleb juua ilma mõistust kaotamata ja tervist kahjustamata."

Aga "juua tervist kahjustamata" - see tähendab juua vähem viina, asendades seda mõõdukas kogustes kerge, meeldiva viinamarjaveini ja õllega.

Harjumused, kogemused ja maitsed on tingitud majandusest. Vanal Venemaal mõjutasid kodanlus ja mõisnikud rahva maitset "kroonu viinapoest" müüdava puskari joomise suurendamise huvides; see vastas tolle ajastu mahajäänud majandusele ja oli kasulik valitsevatele klassidele.

Enda tarbeks aga vedasid vene kodanlus ja mõisnikud veine sisse välismaalt, uhkeldasid peente ning valitud maitsetega ja kiindumusega prantsuse viinamarjaveinisse ning šampanjasse ja välismaiste vanade konjakite kollektsioonidesse.

Nüüd aga tahame arendada kogu rahva hulgas maitset väljapaistvalt heade kodumaiste viinamarjaveinide, oivalise nõukogude šampanja ja suurepäraste nõukogude konjakite suhtes.

Seltsimees Mikojan ütles 1936. aastal:
"Seltsimees Stalin tegeleb sotsialismi ülesehitamise suurimate küsimustega meie maal. Tema hoiab oma tähelepanu sfääris kogu rahvamajandust, kuid ei unusta sealjuures ka pisiasju, sest iga pisiasi on tähtis. Seltsimees Stalin ütles, et stahhaanovlased teenivad praegu palju raha, ka insenerid ja teised töötajad teenivad palju. Aga kui nad tahavad osta šampanjat, kas nad suudavad seda muretseda? Šampanja - see on materiaalse heaolu tunnus, jõukuse tunnus."

Nõukogude Liidus toodetakse praegu rikkalikult mitmesuguseid viinamarjaveine - laua-, dessert-, vahutavaid ja kihisevaid veine.

Nõukogude veinitööstuse praktika on ümberlükkamatult tõestanud, et maailmas pole sellist viinamarjaveini sorti, sellist marki, mida ei saaks valmistada oma veinitööstuse ettevõtteis.

Meie dessertveinid, eriti krimmi muskaatveinid, gruusia naturaalsed lauaveinid, samuti punased ja valged veinid, armeenia madeira ja heres, aserbiadžaani ja kesk-aasia kagorid, abrau-dürso, krimmi ja gruusia šampanjad on rahvusvahelistel näitustel pälvinud kõrge hinnangu viinamarajaveini asjatundjate poolt.

Viinamarjaveini, šampanja ja õlle tootmist laiendame me aastast aastasse, viina aga püüame tarbimisest aegamööda välja tõrjuda. Selline on meie nõukogude poliitika sel alal, poliitika, mida dikteerivad rahva huvid ja mis seisavad rahva tervise ja jõu säilitamise ja edasise tugevdamise eest hoolitsemises.

Pühade, perekondliku pidustuse või sõprade vastuvõtu puhul arutletakse peaaegu igas perekonnas jookide sortimendi küsimust. Selles arutluses toetab "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" neid, kes soovitavad lauale anda viinamarjaveini ja õlut, viina aga vähesel hulgal, piirates maksimaalselt selle tarvitamist nii enda kui ka oma külaliste poolt.

"Raamat tervislikust ja maitsvast toidust"
Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1955 (Originaal välja antud Moskvas 1953)
Lk 71-72

***
Krt, tuleks see Mirr juba oma Jevroopatuurilt tagasi - tahaks temaga labaselt ja tagurlikult pisut viina visata. Jooks mure ja viletsuse pärast. Selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Ja ei arutleks üldse perekondlikult jookide sortimendi küsimust.

***
Muuseas - nagu mu kallis isa mainis, siis olla see raamat olnud üks prestiižne ja popp ning suht' raskesti kättesaadav teos omal ajal. Loen huviga. Näiteks saab sealt teada, miks on "doktori vorst" just nimelt doktori vorst. Või et kuidas serveerida keedetud põrsast tarretises. Ägedaid retsepte ja muidugi udupeent lisalugemist suurel ja võimsal kodumaal toodetavate toiduainete äärmiselt laiast sortimendist, nende koostisest ning muudki.

Pärl. Mu raamatukogus. A mul on sehukesi pärle veel. Hulgim. Terve kaheksarealise kee jagu kindlasti. Ajutiselt isegi sehuke raamatuke (laenasin Maideni käest):
"Wiimse aja märgid ehk Issanda pääw on ukse ees. Uks raamatuke neile, kes Issanda tulemist südamest ootavad." Välja antud Tallinas 1884. aastal ja trükitud J. Dunkel'i kuluga.

teisipäev, august 4

Tunne oma kodumaad - Loode-Eesti

Esimene reis sarjast "tunne oma kodumaad" trajektooril Alu mõis - Varbola maalinnus - Vasalemma mõis - Padise klooster - Paldiski - Pakri poolsaaretipp ja majakas - Lohusuu - Klooga rand - Keila-Joa.

Ilmaga meil vedas - vihma sadas ja palju sadas. Kuid alati siis, kui me parasjagu veeresime ühest sihtpunktist teise. Sõidu pikkuseks ajaliselt tuli peaaegu 12 tundi. Näha ja vaadata oli palju ning paljutki ei näinud.
Alu mõis jäi meile lihtsalt teepeale ette. Kaitseliidule kuuluv hoone on ilusti-kenasti renoveeritud, mõisa ümber park tiikide ja partide ja roosidega.



Varbola maalinnus on täitsa tore koht pikniku pidamiseks. Niidetud platsid, mitmeid kiviheitemasinaid, piiramistorn, puujuurikatest skulptuurid. Korralikumast materjalist infotahvlid on täitsa ilusad ja loetavad, kuid kiletatud paber oli tõenäoliselt mitte eriti ajaloohuvilistele külastajatele jalgu jäänud. Seega ei saanudki teada, et missuke massin see missuke on, sest vastavasisulised paprid olid ligasena ja märjana siin ja seal puntras maas ning seega täiesti kasutud. Aga võimas ja suur oli see linnus küll olnud.



Vasalemma mõisa otsisin retke planeerides välja, sest tegemist üldse mitte minu silma jaoks tavalise kesk-eesti tüüpi mõisaga. Inglise keskaegseid rüütlilosse imiteeriv hoone sai valmis 1890-l. Stiililt neo-gootika. 1922-st aastast alates on seal haritud meie järeltulevaid põlvi. Uhke ehitis. Täitsa väärt tee pealt kõrvale pööramist.




Padise kloostris käisime ka. Siis kui väljas müristas ja vihma ladistas. Kolasime kõik need keldrid ja urkad läbi, võimas värk. Kahju, et sinna ühelegi kontserdile sattunud pole. A aega ju on. Jõuab veel.


Paldiskist pilte ei teinud, sest siis avastasin, et olin oma mobla dressika taskust poetanud kas kloostri keldritesse või Varbola linnuse heina sisse. (Seega jäid üle andmata ka mu martensid kodanik Katile, kes neile kõikse kiiremini pretendeeris). Suurem ähm sai mööda ja siis käisime poolsaare tipus tormi murdmas. Tuul tahtis plikad vaateplatvormilt alla puhuda. Ja ilm oli sompus ja vihma sadas just täpselt nii lühikese pausiga, et saime selle maanuka üle kaeda ja autosse tagasi pugeda enne järgmisi suuremaid valinguid.



Klooga ranna rand on üksildane ja mahajäetud paik, kus mereäär adruvallide taga peidus ning kunagi õitsval pljääziks olemise aegadel ehitet rajatised üksinda lagunevad. Hale.


Hale ja nukker on ka Keila-Joa mõis. Ilus ehitis. Täis veidra sisuga grafitit ning igast otsast lagunemas. Täiesti tulutult maha visatud ressursid.



Aga Keila juga iseenesest on suht armas. Saab joa peal turnida ja joa all turnida ja pärast veel rippsillal turnida ja tabalukkusid uurida. See tabalukkude panemise komme on küll veider. Peamiselt vene nimedega paarid seda vist harrastavad. Olen ka mujal näinud.


Siseturism on soodne ja hariv ja täitsa äge. Ning boonuseks see, et õhtul saab ikkagist kodus oma voodis magada. Nii max 500 km jõuab päeva jooksul kenasti läbi sõita ning patseerida siin ja seal ning näha ja uurida päris mitut vaatamisväärsust. Kahju oli, et Paldiski muuseum suvehooajal kinni oli, sinna oleks tahtnud minna. Ning päris mitu kohta jäi seepärast üle kaemata, et plikad poleks viitsinud.


www.visitestonia.com

kolmapäev, juuli 15

Riiki tappev kuumalaine


Loen üht sellist toredat raamatut
Tiit Madisson
Matrix 2009

Täitsa tore raamat.
Ei hakka määgima sellest, kui kõrgel kirjanduslikul tasemel see on. Esimene ilukirjanduslik üllitis autorilt ju.
Ei ole suuremat sorti sõnamulinat, tammsaarelikult pikki lauseid, ilutsemist ja metafooridest kubisevat deliiriumihägust ning elitaarset soigumist, millest autor isegi aru ei saa, lugejast rääkimata. Kõik on otse ja maamehelikult välja öeldud. Keerutamata. Ilustamata.
Nn ohuromaan meie lähitulevikust, võimalikust stsenaariumist, kus välja kuulutatakse Narva-Äärne Vabariik ning võimul olijad selle heaks kiidavad.
Raamatus on palju just sellist teemaarendust, mida miskipärast meinstriim meedias ei avaldata. Mõtlemapanevaid arutelusid eestlaseks olemise kohta, selle kohta, kas ja kui palju on meil oma rahvusriiki vaja, kui me ise oleme nii krdi lorud ja apsakuradimaluutselt ei huvitu sellest, mis tegelikult toimub (kõik need inimesed, kes silmad suured ja käsi südamel ütlevad, et võeh, poliitika, see on nii räpane ja keeruline ja mind see üldse ei puuduta). See jutt, mida Robert Kivistik ja Artur Tamm saunatades räägivad, see on seesama, mida arutavad minu tutvusringkonnas päris mitmed.

Ainus, mis mind häiris, olid need suht oskamatult ja labaselt kirja pandud seksistseenid (ühe sellisega raamat ka algab). Autori põhjendus, et nii ehk loeb raamatut ka mõni Kroonika ja muu sarnase ülistaja... Hmm. No ei kõla minu jaoks veenvalt. A krt seda teab. Mu meelest läks Tiit selle lähenemisega küll libedale ja kukkus korraks ka kummuli. A kõik see ülejäänu on täitsa tore.

Ma ei ole veel lõpuni lugenud, eks õdakul kodus jõuan.
Samas - soovitan. Ka neile, kellel herr Madisooni nime mainimine toob silme ette paremäärmuslikud fanaatikud või muud sarnast.

Mulle on alternatiivajalugu alati meeldinud. Loodan, et see raamat ka antud teema alla kvalifitseerub, mitte lähiajal tõelisuseks ei saa.

Imestama paneb see, et antud teosest meedias nii vähe juttu on.
Allpool see vähene, mis leidsin.


Kalev Vilgats on Pärnu Postimehes raamatut arvustanud:



Ning Henn Põlluaas kirjutab sellest Terve Mõistuse Sündikaadi lehel:


***

Herr Max Kaur aga käib välja sehukese mõtte:
Pronksöö aastapäeval golfiklubis

Postitas: Max Kaur. Aeg: 27.04.09 19:30. Kommentaare pole.

Just nii nagu tsiviliseeritud lääneriigis kombeks olin nädalavahetuse päikselisel kevadpäeval golfiklubis lööke lihvimas. Majanduskriisi tipphetkel olid kohal ka mitmed Reformierakonna tippärimehed. Miks ka mitte. Äri praegu eriti teha pole, eks tule siis golfilööke harjutada! Puhkehetkel golfiklubi kohvikus sirvisin Tiit Madissoni raamatut ?Riiki tappev kuumalaine? ... Olin minagi suisa riigikogu liikmena mainitud. Kes see küll Madissonile papib selle tuututamise eest? Ega ei varjagi - olin ja olen kriitiline kogu selle pronksjama suhtes. Selle asemel, et teha põhjaliku tööd elanikkonnaga, istuti Tõnismäel pöösas. Ja kuhu jäi rahvusvaheline PR-töö? Ja mis oli siis tulemus? Ütles ju Savisaar, et ??Ansip viis pronkssõduri paar kilomeetrit Tartule lähemale ja oli esimene EV peaminister, kes talle lilli tõi?, seda koos Palo ja Aaviksooga. Isamaaliitlane Aaviksoo nimetas ümbermaetud vene sõdureid otsesõnu kangelasteks. Öise vahtkonna põhieesmärk oli vist täidetud.

http://riigikogu.postimees.ee/online/riigikogu2007/blog.php?ID=118808


Edit:
Ühe unustasin
Holger Kaljulaid oma blogis Isekiri on sellest ka rääkinud

laupäev, mai 9

Internet on plastmassist. Taaskord.


Nagu ikka - veedan aega interneedust läbi lugedes.
See ei ole esimene kord, kui olen sattunud mõne Venemaalt pärit kunstniku kodulehele. 
Nad oskavad atraktiivseid ja ilusaid veebe teha.
Hingematvalt ilusaid.
Ja ägedaid.
Vladimir Gvozdev on selle kunstniku nimi.

Aga tolle kunstniku pildi sääl üleval ja tegelikult üldse lingi kodulehele sain hoopis sehukese koha pealt:
Seal öeldakse tolle kunstniku kohta nõnnamoodu:
Back to the actual artwork portfolios, one of the most original and inspiring ones comes from Russia, by the artist who calls himself Gvozd (an iron nail). His actual name is Vladimir Gvozdev, and he has a very distinct, slightly whimsical style.

http://www.darkroastedblend.com on üleüldse üks hea koht, kus aega surnuks lüüa.

Tegelikult oli mul täna plaanis nikerdada edasi oma ühe filmindusalase postituse kallal, a selle jaoks peab lulli olema. 
Vihjeks võin öelda, et filmiks on "Operation Crossbow"
Natuke sättisin, a siis juba pläägutasin msnis (imelugu, mõni inimene isegi viitsib minuga suhelda)
Nu ja siis läks lull pealt ära.
Ning siis, kui plaanisin uut kinukunstimeistriteost vaatama hakata, pidin hoopis hakkama piljardiajalugu ja reegleid uurima, sest pean aitama kallil vennapojal uurimistööd teha.
Ja ei saa seepärast ka oma nädalavahetusega midagi asjalikku teha.
Kuna juba nii ehk naa pean siin olema, siis lähen homme tööle ka.

Ehk ikka õnnestub homme õhtul maale minna.
Emadepäev ikkagi.
Ja kallis ema ütles, et tal on ekstra minu jaoks plaanitud üks hea töö.
Ma pean uue terrassi äärde hakkama lillepeenart kaevama.
Krdi äge, et me põllupidamisega ei tegele, kardulaid maha panna küll ei tahaks. 

Kell on saanud 1:11
Läheks täna normaalsel ajal magama.
Viimane poolteist nädalat ma oma kaheksat unetundi küll pole kätte saanud.
Ikka jõuan voodisse alles kolme aeg öösel.
Seda argipäevaõhtuti.
Kui just kallis Mirr mul külas pole.
Sest siis nihkub seemagamaminek kella kuue peale.
(Ta juba korra ähvardas, et oleks tulnud selgi nädalavahetusel ning oleksime jälle hommikuni maailmaasju paika pannud, a läheb hoopis kanuutama vai ujuma vai kalale vai ma ei teagi)

Jajahh.
Head ööd.


teisipäev, veebruar 17

Ületame jõge

Millised kenad pringid kannid - ekstra Mirri jaoks :D




Pildid pätsatud ühest foorumist...
(Pold seal ei vihjet sellele, kes autor või kust saadud, olid lihtsalt üles laksitud, seega ei oska ka viidata).

teisipäev, jaanuar 20

Vana pildike Paide keskväljakust




Ega ei teagi, mis seal toimub ja mis aastaga tegemist. Tundub, et ikka nõukogude ajal, sehukesi loosungeid ju ennem polnud.

1. mai paraad?

1. september?

A vahetult peale sõda neid puid seal veel ei kasvanud ja praegu on need suure ja vanad...

Olen õppesessioonil
Laps haige
Olen haige
Olen seminaril
Olen puhkusel
Olen õppekäigul teises raamatukogus
Olen arsti juures
Olen kaupluses
Olen koolimajas
Olen kultuurimajas
Olen palka toomas
Olen sides
Olen külanõukogus
Seoses riiklike pühadega
RAAMATUKOGU SULETUD
Selline kena komplekt trükitud silte, mida vajaduse korral raamatukogu uksele kleepida.
Aga kus on sellised :
Ilusa ilma puhul
RAAMATUKOGU SULETUD
Läksin uisutama
Läksin ujuma
Olen maal vanaema juures
JNE
JNE
JNE
***
See kena komplekt tuli välja raamatukogu kroonikate vahelt :D

neljapäev, september 25

Privaatsuse hauakivile kirjutatakse "See oli ainult teie endi turvalisuse huvides"

esmaspäev, mai 7

Kevad tuli


Et kust need karu jäljed? Käisime metsa tegemas jälle. No ja metsa minnes jäi pilk pidama sellele ema ja poja jäljele. Hiljem selgus, et seal teeristis, kuhu me oma auto jätsime, oli neid karusid suisa mitu old. Jälgi oli väga palju. Neil oleks nagu nõupidamine olnud - jäljeread läksid kolme erinevat teed pidi eemale.

Veel üks karu


Emakaru pojaga läks siit

teisipäev, märts 20

neljapäev, veebruar 22

Pole midagi uut ehk sttagi pole muutunud

Üldrahvalik pidupäev

Linnaväljakule, kus rahvast on murruna koos,
tulevad:
härra riigijuht isiklikult
(isikliku ihukaitseväega),
härrad ministrid
(tublid kuldsuud),
härrad valitsuse liikmed
(kes on ühtlasi ka inimsoo liikmed).

Vaata, rahvas!
Siin on sinu juhid.
Kõrval on politsei, taga on nuhid.
Ning rahvahulk juubeldab nii nagu vaja,
ja selleks on põhjust, kuna
sel kuul
ei ole veel tõstetud kaupade hinda,
ei ole veel kärbitud tööliste palka,
ei ole veel tehtud muid väärikaid tegusid,
mida ei saa mitte tegemata jätta.

Ülistuskõnede lõppedes,
kui annab tagasi massipsühhoos,
lähevad kõik kenasti laiali
ja eeskujulikus riigis
on igalühel koht, kuhu minna.
Nagu kerjatud münt
läigatab kuuketta serv üle linna, kus
üks poliitiline manjakk karjub tänaval hüüdlauseid,
üks kaineks saanud joodik tõmbab end oksa,
üks tülpinud libu hüppab jõkke,
üks puhkusele tulnud sõdur läheb hulluks,
üks kombekas pereema vägistatakse,
mõned riigivastased lastakse lihtsalt maha.

Aga ühes eeskujulikus riigis,
kus on üldrahvalik pidupäev,
ei ole see kõik üldse oluline.

Albert Koeney kogust "Vihmade vaikus : luuletusi 1965-1966"
Eesti Raamat, 1968


Kaunist pidupäeva! (Suts vara küll, aga näed juhtus eila juhuslikult sehuke raamat ette)

kolmapäev, detsember 13

Sain Hanneselt kirja

Et siis oli minu postkastis kiri, autoriks Hannes Rumm. Ja teemaks "Riigiametnik, mis sinust saab?" Juba algus on paljutõotav:
Kindlasti imestad, miks ma Sulle kirjutan. Mind sunnib kirjutama mure nii Sinu kui ka Eesti riigi tuleviku pärast.
Issand, kui armas, et keegi minu pärast muret tunneb. Ma ise ei olegi aru saanud, et mu olukord nii hull on.
Tead paremini kui mina, et põllumajandusministeerium ja keskkonnaministeerium on Rahvaliidu omad, haridusministeerium ja sotsiaalministeerium aga kuuluvad Keskerakonnale. Käib kavakindel ministeeriumite mehitamine nende parteikaaslastega, kes ise tööjõuturul piisavalt konkurentsivõimelised pole. Peaminister vaatab rahumeeli kõrvalt, kuidas terveid ministeeriume ja ametkondi ärastatakse. Juriidiliselt on kõik korrektne, aga eetiliselt läbinisti mäda.
Ega ma nüüd päris totu ka neis poliitikaasjades pole, aga no kindlasti ei julge ma arvata, et ma neid asju Hannesest paremini tean.
Kahjuks tuleb üha rohkematel ametnikel oma töö edukaks tegemiseks kuuluda “õigesse” erakonda.
Mnjaaa. Ma ei kuulu ühtegi erakonda, ja kui nüüd aus olla, siis ei kipugi, sest mulle sobivat erakonda lihtsalt ei ole. Aga et minu siia tööle saamisel oluline mu erakondlik kuuluvus oli? Nooh, mu vend ja isa on mõlemad erakondades, 1 reformikas ja teine sotsdem. Ei tea, kas see oli siis ka kuidagi oluline? No igatahes. Minu jaoks uus ja huvitav viis saada valimispropagandat.
Lubame, et pärast märtsivalimisi mistahes valitsusliidus võimule tulles lõpetavad sotsiaaldemokraadid jokitamise ja sundparteistamise.
Peame meeles.
Kuid kas sellest võib aru saada, et peale märtsikuiseid valimisi sotsiaaldemokraadid ise sellise asjaga enam ei tegelele, aga need mõned kuud, mis märtsini jäänud on, kasutavad sotsdem-d kiirelt ära ja jokitavad edasi ning topelt rohkem?
Ja aitäh, Hannes, et Sa mulle kirjutasid.