Teadlased, arstid, meditsiinilised organisatsioonid ja uurimisasutused kinnitavad viinamarjaveini kasulikkust, tõstes õigustatult esile tema toite- ning raviväärtust ja vastandades teda viinale.
Kõigi rahvaste sajandite pikkused kogemused tõestavad seda teaduslikku järeldust ja kõnelevad veenvalt alkoholismi kahjulikkusest ning selle tarvitamisega kaasnevaist õnnetustest, mis on peaaegu reeglipäraselt seotud mitte veini ja õlle, vaid nimelt viina tarvitamisega.
1936. a ütles seltsimees Mikojan, paljastades legendi "vene purjutamise" kohta, järgmist:
"Mõned inimesed arvavad ja räägivad, et näe, meil juuakse palju viina, aga vaat' välismaal juuakse vähe. See on täiesti väär kujutlus. Järnevalt on toodud arvud viina, veini ja õlle tarvitamise kohta ühele inimesele 1931. aastal ümber arvutatult puhtale piiritusele: Prantsusmaal 18,9 liitrit, Belgias 11,2, Inglismaal 3,2, NSV Liidus 1,6... Kuid miks seni levis kuuldus vene purjutamise kohta? Seepärast, et tsaariajal elas rahvas suures viletsuses ja tollal joodi mitte lõbu, vaid mure ja viletsuse pärast. Joodi nimelt selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Inimene muretseb mõnikord pudeli viina ja joob; söögiks seetõttu enam raha ei jätkunud, süüa polnud midagi ja inimene jõi kuni teadvuse kaotamiseni. Nüüd on elamine muutunud rõõmsamaks. Hea ja küllusliku elu pärast ei jooda... Elamine on rõõmus, tähendab, võib ka juua, kuid tuleb juua ilma mõistust kaotamata ja tervist kahjustamata."
Aga "juua tervist kahjustamata" - see tähendab juua vähem viina, asendades seda mõõdukas kogustes kerge, meeldiva viinamarjaveini ja õllega.
Harjumused, kogemused ja maitsed on tingitud majandusest. Vanal Venemaal mõjutasid kodanlus ja mõisnikud rahva maitset "kroonu viinapoest" müüdava puskari joomise suurendamise huvides; see vastas tolle ajastu mahajäänud majandusele ja oli kasulik valitsevatele klassidele.
Enda tarbeks aga vedasid vene kodanlus ja mõisnikud veine sisse välismaalt, uhkeldasid peente ning valitud maitsetega ja kiindumusega prantsuse viinamarjaveinisse ning šampanjasse ja välismaiste vanade konjakite kollektsioonidesse.
Nüüd aga tahame arendada kogu rahva hulgas maitset väljapaistvalt heade kodumaiste viinamarjaveinide, oivalise nõukogude šampanja ja suurepäraste nõukogude konjakite suhtes.
Seltsimees Mikojan ütles 1936. aastal:
"Seltsimees Stalin tegeleb sotsialismi ülesehitamise suurimate küsimustega meie maal. Tema hoiab oma tähelepanu sfääris kogu rahvamajandust, kuid ei unusta sealjuures ka pisiasju, sest iga pisiasi on tähtis. Seltsimees Stalin ütles, et stahhaanovlased teenivad praegu palju raha, ka insenerid ja teised töötajad teenivad palju. Aga kui nad tahavad osta šampanjat, kas nad suudavad seda muretseda? Šampanja - see on materiaalse heaolu tunnus, jõukuse tunnus."
Nõukogude Liidus toodetakse praegu rikkalikult mitmesuguseid viinamarjaveine - laua-, dessert-, vahutavaid ja kihisevaid veine.
Nõukogude veinitööstuse praktika on ümberlükkamatult tõestanud, et maailmas pole sellist viinamarjaveini sorti, sellist marki, mida ei saaks valmistada oma veinitööstuse ettevõtteis.
Meie dessertveinid, eriti krimmi muskaatveinid, gruusia naturaalsed lauaveinid, samuti punased ja valged veinid, armeenia madeira ja heres, aserbiadžaani ja kesk-aasia kagorid, abrau-dürso, krimmi ja gruusia šampanjad on rahvusvahelistel näitustel pälvinud kõrge hinnangu viinamarajaveini asjatundjate poolt.
Viinamarjaveini, šampanja ja õlle tootmist laiendame me aastast aastasse, viina aga püüame tarbimisest aegamööda välja tõrjuda. Selline on meie nõukogude poliitika sel alal, poliitika, mida dikteerivad rahva huvid ja mis seisavad rahva tervise ja jõu säilitamise ja edasise tugevdamise eest hoolitsemises.
Pühade, perekondliku pidustuse või sõprade vastuvõtu puhul arutletakse peaaegu igas perekonnas jookide sortimendi küsimust. Selles arutluses toetab "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" neid, kes soovitavad lauale anda viinamarjaveini ja õlut, viina aga vähesel hulgal, piirates maksimaalselt selle tarvitamist nii enda kui ka oma külaliste poolt.
"Raamat tervislikust ja maitsvast toidust"
Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1955 (Originaal välja antud Moskvas 1953)
Lk 71-72
***
Krt, tuleks see Mirr juba oma Jevroopatuurilt tagasi - tahaks temaga labaselt ja tagurlikult pisut viina visata. Jooks mure ja viletsuse pärast. Selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Ja ei arutleks üldse perekondlikult jookide sortimendi küsimust.
***
Muuseas - nagu mu kallis isa mainis, siis olla see raamat olnud üks prestiižne ja popp ning suht' raskesti kättesaadav teos omal ajal. Loen huviga. Näiteks saab sealt teada, miks on "doktori vorst" just nimelt doktori vorst. Või et kuidas serveerida keedetud põrsast tarretises. Ägedaid retsepte ja muidugi udupeent lisalugemist suurel ja võimsal kodumaal toodetavate toiduainete äärmiselt laiast sortimendist, nende koostisest ning muudki.
Pärl. Mu raamatukogus. A mul on sehukesi pärle veel. Hulgim. Terve kaheksarealise kee jagu kindlasti. Ajutiselt isegi sehuke raamatuke (laenasin Maideni käest):
"Wiimse aja märgid ehk Issanda pääw on ukse ees. Uks raamatuke neile, kes Issanda tulemist südamest ootavad." Välja antud Tallinas 1884. aastal ja trükitud J. Dunkel'i kuluga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar