Veidrad inglased III - enesetutvustamine

Enesetutvustuse reeglid
Seltskonnas peaks inimene ennast tutvustama. Eestlase jaoks on asi lihtne - tervitus ja otsene nimeküsimine ning igasuguste muude detailide välja uurimine ei ole sugugi keeruline (viisakas pole rääkida palganumbrist ja veel ühest-teisest, aga see juba sõltub olukorrast). Aga inglased ei ole nii vabad. Vana hea "How do you do?" pidavat kasutusel olema vaid sotsiaalse hierarhia ülemises otsas - ülemklassi ja kesklassi ülemise osa puhul. (Muuseas - kuigi see lause on tehniliselt võttes küll küsimus, ei esitata seda kui küsimust, see hääldub kui lihtsalt lause. Ning seepärast ei tundu ka tavapärane vastus väga kohtlane.) Teised arvavad, et see on relikt ning ei ole enam sobilik, samas aga ei oska midagi paremat asemele pakkuda.
Niisiis - enesetutvustus.
Kohmakuse reegel
Inglaste tutvustustseremooniad ja tervitused kipuvad olema ebamugavad, kohmakad ja maitsetud. Ka lähemate sõprade-tuttavatega on asi suht keeruline. Kunagi ei tea, kas suruda tervituseks kätt või teha läbi prantslaslik põsesuudlustseremoonia (nagu pidavat viimasel ajal kombeks olema keskklassi ja kõrgema keskklassi liikmetel). Eriti totter ja naeruvääristatud on nn õhusuudlus (mida praktiseerivad eranditult naised), seda viljelevaid inimesi kiputakse kutsuma "Mwah-mwah" inimesed. Kuid isegi inimesed, kelle ringkonnas on põsesuudlus aktsepteeritav, ei tea kunagi, kas peaks suudlema ühele või mõlemale põsele ning asi lõppeb ikka veidrate kokkupõrkamistega.
Käepigistus on reegel äriliste kohtumiste puhul. (Inglaste käepigistus on alati väga lühikene, käsi käsivarrepikkuselt ette sirutatud ning ei sisalda endas mingeid vigureid teise käega). Eriti siis, kui inimesi tutvustatakse omavahel esimest korda. Irooniline ongi, et esimene kohtumine on veel kõige kergem ja kõige vähem ebameeldivaid ja piinlikke olukordi tekitav. Aga järgnevatel kohtumistel, kus inimesed on ju formaalselt omavahel juba tuttavad,siis ei teata enam, kas peaks põsesuudlema (mis on ju liiga isiklik ning kunagi ei tee seda mehed omavahel) või peaks kättpidi tervitama (mis samas on liiga ametlik). Siis tavaliselt kipuvadki järgmised kohtumised olema piinlikud, kus inimesed sirutavad käsi välja, et tervitada, kuid mõtlevad viimasel hetkel ümber, teevad veidra lehvituse... tundub vajalik, et oleks mingi füüsiline tervitusmoment, sest kontakti puudumine tunduks ka kuidagi ebasõbralik. See on inglaste probleem - liigne formaalsus on häbiväärne, aga seda on ka liigne familiaarsus.
"No-name" reegel
Kui ametlike tutvustustseremooniate käigus öeldakse ka inimese nimi, siis mitteametlikul käsipidi tervitamine ning nimede ütlemine tundub liiga ametlik ja seega mitte sobilik. Samas on väga taunitav minna mõne inimese/inimgrupi juurde (olukorras, kus võõraste inimestega läbikäimine on lubatav - peod, baarileti äärne jne) ning tutvustada ennast "Tere, mina olen Peeter". Õige käitumine, kui tahetakse juttu teha, on üldse mitte oma nime mainida ning alustada vestlust - üllatus, üllatus - ilmast. Ameerikalik "Hi, I´m Bill from Iowa!", eriti kui sellise tervitusega kaasneb käesirutus ja valgete hammastega naeratus, on asi, mis paneb inglase nina kirtsutama. (Autor toob siinkohal palju näiteid arusaamatuses ameeriklaste suust, kes ei saa aru, miks peetakse nende nime kuidagi häbiväärseks või ei taheta neid tõsiselt võta, kuigi nemad on ju nii kaunisti ennast tutvustanud ja viisakalt ülal pidanud). Inglane ei taha teada su nime, või öelda enda oma, enne kui tutvus on arenenud edasi, nimi on isiklik, seda ei öelda võõrastele. Parem on teha märkus ilmast (mitte liiga kõva häälega ja nõudlikult, vaid pigem viisaka ääremärkusena), eesärk on libiseda vestlusesse, justkui juhuslikult. Kui oled veetnud kauni õhtu meeldiva in imesega, siis võid nagu muuseas enne lahkuminekut mainida, et "Goodbye, nice to meet you, er, oh - I didn´t catch your name?" ning saad sel juhul ka ennast tutvustada (aga sedagi nagu muuseas, et "I´m Bill, by the way.")
"Meeldiv tutvuda" ehk "Pleased to Meet You" probleem
Kui olete väiksemal peol, sisi perenaine võib lahendada nimeprobleemi külalisi üksteisele tutvustades. Aga see toob endaga kaasa uue probleemi - kuidas vastata? Traditisoonilsie "How do you do?" mitte kasutamine annaks võimaluse küsida "How are you?". Kuigi küsimus eeldab viisakat vastust (hästi, pole viga jne), on see siiski liiga isiklik ning seega mitet sobilik, sest eeldab, et teineteist juba tuntakse. Loogiline oleks öelda "Pleased to meet you" või miskit sarnast, aga kõrgemas keskklassist ja sellest ülalpool peetakse seda liiga madalamatele klassidele omaseks ning seega ka mittesobivaks. (Ei saa ju öelda, et kena sind kohata, kui sa ilmselgelt valetad, sa ei saa ju teada, kas tegemist on meeldiva inimesega). Samas - alternatiivi ka ei ole. Seega on tavaline, et öeldakse seesama lause mokaotsast ja kiiresti, et oleks midagi öeldud, aga samas mitte öelduga ka päris rahul olles.
Piinlikuse reegel
Tegelikult -et lahendada kõik need segadused tervituste ja tutvustustega ehtinglaslikul moel, peab selge olema, et sul on piinlik ja häbi. Misiganes sa ka teed, pead sa tundma ennast ilmselgelt ebamugavalt. Kokkuvõte - nimesid tuleb mõmiseda, käed tuleb koaahtult välja sirutada ja siis tagasi tõmmata ning vastuvõetav tervitus on midagi stiilis: "Er, how, um, plstm-, er, hello?"

Minul endal sellelaadsed kogemused puuduvad. Vähemalt nii ekstreemsed. Suht tavaline oli, et tehases sama liini taga tädike uuris sinu käest, kes sa oled ja kust sa tuled ja nime teada saamisel ei pidanud ka kedagi piinama. Aga samas oli tegemist ju ka alama klassi - suht harimatu tehasetöölisega. Aiandis oli see asi teistmoodi - nimedega probleeme ei olnud, neid oli ju vaja töö tegemiseks. Kuid sealsed tädid olid ka veits paremast sotsiaalsest klassist. Vist. Ning tegemist ei olnud sotsiaalsete koosviibimistega...