istun oma kõledalt külmas köögis
taburetil
sel vanal heal kolmejalgsel
kimun juba kolmandat
ommikust sigaretti
ja loen
ikka veel loen
seda roostesinijärvekünnapi raamatut
hea raamat
akna all härmatab
kärbatab
aga ega kolmanda korruse aknast
eriti täpselt ei paista
silmad ju täis
selle vastiku öö unesegast hägu
ja linad veel jätkuvalt
ligedad
higised
märjad
sest öö
see öö
kestis talumatult
öökimaajavalt kaua
ja ma ei suutnud seda
härmatand
kärbatand
ommikut ära oodata
vastik on
kui on korraga külm ja kuum
tahaks kõikse aeg
magada
ja samas ei suuda
võehh...
mul ei saa ju ikka veel paha olla olla
olla olla olla ollallaa
veel tunnike
ja siis on tarvis
timp-timp-timp
kõpsutada oma saabaste tärinal
tööle
ja olla seal asjalik
usin ja rosin
see päike
ju säratab
silma sisse
oh palun öelge
et ma ei kaotanud koos
vaimlise tervise
ja füüsilise
ja eneseväärikusega
ka oma
päikseprille
4 kommentaari:
Tundub hubane olemine olevat.
ohjumal mul oli u sama öö peale seda nädalavahetust...ja terve esmaspäeva kaa veel:)
See oli tõepoolest niisama hubane kui sealt tekstist paistab. Irreaalselt ebamaiselt öökimaajavalt zombistunud ommik. Ja ma pean ääremärkusena mainima, et kuigi on juba kolmapäeva õdak, ei ole mu enesetunne eriti paranenud. See vaimline pool peamiselt. Ja köögis on jätkuvalt külm. Ainult et tuu hea raamat sai läbi ja päike enam ei sirata särata silma sisse (kahjuks, sest prillid olid alles).
Mind vist päästis see tants ja muidugi varalahkumine. Mitte, et ma selle viimase üle eriti uhke oleks
Postita kommentaar