Chilli con carné a la Juurak

Krdi külm on.
Õues.
Toas on stabiilne +24.
Nagu ikka.
Raha pole peaaegu et pennigi.
Aga ühel mõistlikumat sorti inimesel on kapis igaseid varusid, millest õhtuseks meeleheaks miskit vaaritada.
Minul oli kapis purgike maisi ja teine ube ja purustatud tomateid kah.
Ja kohe peale varude revideerimist oli aru saada, et selle eriti vastikult tuulise õdaku veedan tšillit podistades.
Kuna minu puhul on tegemist suht hullumeelse kokaga, siis ega ma ei tee nii, nagu need miljonid retseptid netis räägivad.
Mis ühepotipläust see on, kus kardulat sees pole?

Seega - chilli con carné a la juurak:

Praadisin pannil miskisest ajast sügavkülma varutud akkliha rohke sibuli ja küüslaugu ja 1 punase papariikaga.
Ködistasin sinna juurde purgi purustatud tomateid ja lajatasin pisut kõikse odavamat säästuka ketšupit (4 krooni suur pudel, niisama eriti süia ei sünni, aga söögi sisse kõlbab panna).
Krt, pean segama vahepeal.
Jajahh.
Pudistasin tšillipulbrit nii ca luskatäie (sehukest teravat, mitte nagu see santamariia oma on) ja basiilikut ja peterselli ja tilli ja oregaanot ja soola pisut ka.

Olen ju teada tuntud potipõllunaine - sügavkülmas oli karbike aedube, mis kaunast välja kooritud. Need viskasin ka sisse. Kogu selle pläusti valasin paksu põhjaga potti ümber ja sättisin podisema.

Siis koorisin ära oma viimased kardulad, lõikasin umbes nii suureks, nagu vanaemad supi sisse teevad ja panin selle sama pesemata panni peale särisema.

Siputasin peale natuke ürte ja tšillipulbrit ja säristasin neid nii, et noh... poolvalmis ja siis viskasin potti kogu muu pläusti juurde podisema.
Nüüd nad seal podisevad ja hauduvad.
Aga kapi peal on ootel purk maisi ja purk ube, mis lajatan söögi sisse siis, kui see peaaegu et valmis on.
Valetasin.
Kummastki purgist olen suure näljaga osa juba niisama ära söönud.

Lähen katsun, kas hakkab juba saama.
Ei veel, kartul pisut krõmpsub ja oad kah.
Eks pesen seni siis nõud ära.

Tegelikult oleks seda kõikse parem teha ahjupotiga ahjus.
Aga nagu ikka - minu imeilus pisike punane ahjupott on minu söögivalmistamiskommete juures (liiga suured kogused ka ainult iseendale kokates) liiga pisike.

Nii.
Valmis.

Kõrvale ammusta saia (vastavalt rahakotile - minul säästuajal säästusai) ja kõrvale joo piima või keefiri (minul säästuajal pole ei üht ega teist).
Hea pläust sai.
Nii parasjagu vürtsikas, et otsaesine on pisut higine, nina ilusti lahti ja täitsa vabalt võiks minna kellelegi õuest puid tooma.

***
Aa - see ka veel.
Kekutan.
Sain endale akklihamassina.
Alexanderwerk nr5.
Nüüd saan lõpuks ometi pasteeti teha ja häid lihapirukaid kah.
On küll uunikum, aga täiesti töökorras.

Kes sind jälitab ning sulle kassasabas kõrva hingeldab?

Kas teil on ka nii, et hommikul tööle kõndides juurdlete, kas ikka said kõik riided selga?
Kogu oma teadliku täiskasvanuelu on see mõte mul ALATI kodust välja minnes korraks peast läbi käinud. Juurdlen, et kas seelik ikka sai selga ja kas kampsuni alla ikka panin pluusi. Kiire vaatlus tuvastab, et jah, seelik tundub seljas olema, aga mantli alt ju ei paista see osa, mis ülemist kehapoolt katab.
Jabur.
Sest peale kõige muu - mitte kunagi pole juhtunud, et ma oleks poolpaljalt tööle tulnud.
Alati on kõik kombes.
No olgu.
Alati ei ole.

Ma arvan, et kõigil normaalsetel naisteraffastel on korra lapsepõlves olnud "eriti piinlik juhtum sukapükstega". No on ka erandeid.
Need eriti jubedust tekitavalt pedantsed inimesed, kes kogu aeg, ka rampväsinuna ja poolsurnuna, suudavad kõik oma riided enne magama minekut üksipulgi lahti harutada ja siis kenaste toolile/riidepuule kokku voltida/laiali laotada. No ja kindlasti on ka mingi osa inimesi, kes noh.. kannavad sukapükse pükste peal või midagi muud sama totrat.
Kuid nagu juba mainit sai - normaalsetel naistel on seda kindlasti korra elus juhtunud.
Et õhtul on püksid koos sukkpükstega jalast ära võetud.
Korraga.
Nii, et sukad jäävad pükste sisse.
Hommikul unesegasena aga on jalga tõmmatud teised sukapüksid ning need eelmise päeva omad jäävad nagu kopra saba püksisäärtest välja tolknema ning sellest häbiväärsest detailist teadmatut püksikandjat jälitama.
Ilgelt piinlik.
Ja nõme.
Sest tegelikult ei pruugi keegi seda märgata.
Või ei julge seda öelda.
Ning käidki kogu päeva ringi tähtsalt nina püsti ja ei saa aru, miks kõik sind nõnda imelikult vaatavad.
Õhtul kodus aga avastad, et ups...

Tegelikult - tea, kas on ka nii uimaseid, kes ei avasta seda enne, kui kõik sukkpüksid majapidamisest kahtlasel kombel kadunud on... (see tähendab, et püksisäärtest tolkneb välja juba 7+n paari?)

Minul juhtus säänne lugu algklassides, irmus külm talv oli ja ema käskis kanda pükste all sukapükse. Ja ma avastasin oma sabad alles pääle lõunat, kui koju sõitvat bussi oodates ennast ahju ja seina vahelises praos soojendasin. Need ahju ja seina vahelised praod olid kõikse hinnatumad kohad... Seal oli hea soe ja turvaline, kui ennast sinna taha lõppu pressisid, siis keegi sind ei näinud ja sai vaikselt oma mõtteid mõlgutada, kuni tuli aeg bussi peale minna. Isegi pikapäevarühmas istumisest õnnestus vahel sedaviisi kõrvale hiilida.

Tea, kas selle piinliku episoodi pärast ma täiskasvanuna olen pükste alla sukapükse pannud vaid korra (miskine irrrmuskülm talveilm oli ning oli teada, et tuleb kaua väljas tuule ja pakase käes passida ning samas suht-koht viisakas välja näha).

Ja siis veel üks oopis teisest ooperist uitmõte.
Miks on ommikuti kõik kitsad odavpoed pensinääre täis?
No ma ei nuriseks, kui nad võtaks oma kassitoidukonservi ja paki kohupiima jaoks korvi, nagu normaalsed inimesed.
Aga ei - need vaegkõndijatest tötskääbikud võtavad oma kahe asja jaoks käru ja siis trolleerivad sellega mööda raffast pungil täis poodi ringi, ise täielikus teadmatuses nendest kohutavatest ummikutest ja sinikatest, mida nad tekitavad.

Ja kui juhtumisi on teisel pool neid saiakaste täiesti tühi liikumisruum ning leivariiuli ees seisan mina, nagu ikka hämmingus ja segaduses, et milline neid 1001 erinevast leivasordist see tavaline leib võiks olla, siis kõik need ostukärudega pensinäärid otsustavad rünnata just seda vahet, kus mina seisan, samas tahtmata sealt vahest midagi ning müksides mind oma krdi ostukäruga.

Kui lisada sinna juurde fakt, et ma jälestan seda, kui võõrad inimesed mulle liiga ligi tulevad, siis ma tunnen end nagu lõksuaetud rebasekustikas, ma tahaks pugeda kuhugi sügavasse pimedasse urgu ja mitte ühtegi pensinääri enam mitte kunagi näha. Ostukärudest ja kassasabadest rääkimata.

Kraban esimese ettejuhtuva (nagu ikka - selle kõikse kallima ja mõttetuma) leiva ja plagan, peast põgenend kõik need teised asjad, mida mul poest veel tarvis osta oli.
Ma tahaksin olla nii rikas, et minu jaoks aetaks poed raffast tühjaks ning mul oleks aega seal oma ostud teha nii, et mitte keegi mulle külje alla ei poe, mind ostukäruga alla ei püüa ajada või kassasabas mulle korviga ribidesse ei peksa mulle samal ajal astmaatiliselt kõrva hingeldades.
Umbes nii nagu Inglismaa krooniga mutt.

Ja tänane pidulik õhtusöök saab olema cannellonid tuunikala ja kodujuustuga ning härmas pitsike viina.
Ilus elu.
Kuigi igavavõitu.
Millal te mu juurde kelgutama tulete?

Häid pühi, kallid sõbrad!

Ulmekirjandus algajale ehk soovituslik nimekiri põhikooliealisele vähese lugemiskogemusega noorele

Kogu see lugu sai alguse SF2001 listist. Või ei. Tegelikult sai see alguse sellest raamatust - Darren Shan "Cirque du freak" – mida soovitasin lugeda ühel äärmiselt väikse lugemiskogemusega 6. klassi noormehel. Minu üllatuseks see meeldis talle. Meeldis ka tema sõbrale. Minu heameel hästi tehtud tööst tekitas aga tahtmise seda tööd veel paremini teha ning sellest johtuvalt saatsin ülalmainit’ ulmelisti kirja palvega soovitada väikese lugemiskogemusega põhikooliealistele raamatuid, mis meelitaks ulmekirjanduse juurde (ning ehk ka üleüldse rohkem lugema). Vastuseid tuli üllatavalt palju ning soovituslik nimekiri küllalt pikk. Oli ka soovitusi, mille teised maha tegid, näiteks Pratchett, aga sellest allpool.

Kas ja kui palju peaks tegelikult noort ulme lugemise poole suunama? Tsiteerin kaht vastust:

Tarmo Rasmann ütles: Mulle on viimasel ajal ka mulje 

jäänud, et tänapäeva noorem generatsioon kaldub 

suhteliselt isevooluteed rohkemal või vähemal määral 

ulmelise kirjanduse suunas ning märgatav osa 

noortekirjandusest, mida raamatupoodidest mina 

leian, tundub olevat kerge ulme/fantastika kübemega.

Raul Sulbi arvas midagi samalaadset: Ka minu 

mingid 10-13-aastased sugulased on just kurtnud, 

et tänapäeval on prakt. _kõik_ noortele suunatud 

värk (meelelahutus, ajaviide: raamatud, filmid, 

arvutimängud) üht- või teistpidi ulme ja see ajuti 

isegi viskab üle :)

Kas siis üldse peaks oma pead vaevama, et mida siis pakkuda või millises järjekorras? No kui sai pall õhku visatud, võiks selle ka kinni püüda. Nii et see soovituslik nimekiri.

Päris mitu vastajat olid ühel nõul, et jutukogumik on alustamiseks parem kui pikk romaan ja ainsaks sobivaks tunnistati “Lilled Algernonile”. (Kas ei peaks seda ehk uuesti välja andma? Korralikus köites, ehk isegi illustratsioonidega?) Pakuti ka “Piletit Utoopiasse”, kuid samaväärselt laideti seda ka maha. Kas sama palju vastuhääli neutraliseerivad poolthääled?

Pikematest tekstidest enim mainimist pälvisid  “Terasrott”, “Härjapõlvlaste kaitseala”, “Kääbik”, “Meremaa triloogia”, ”Amberi kroonikad”, “Krabat”, “Tema tumedad ained”.

Ma võiksin ju teha puhast statistikat ja panna siia raamatud selle järgi pingeritta, mitu korda neid mainiti, kuid see poleks õige, sest kui hea raamat juba nimetatud, siis ega ei kiputud seda enam eraldi esile tooma.

Eraldi teema on raamatud, mis ühelt poolt sobivaks tunnistati, kuid mõne teise poolt jälle sobimatuks. “Talismani vennaskond” ja “Nõitud palverännak”mitte kõige parema tõlke pärast, “Tulesüütaja” kui pikk ja lohisev tellis, Conani raamatud, Wells ja Stokeri “Dracula” kui liiga vanamoodsad ja ajale jalgujäänud, “Surmailm”, “Ajalaevad” ja “Rõngasplaneedi sari” kui liiga keerulised. Eks see ole suuresti nii lugemiskogemuse kui maitse/eelistuste asi. 

Huvitav teemaarendus tekkis ka sellest, kas Terry Pratchett on sobivaim autor ulmega tutvuse tegemiseks.

Priit Reinmets: Minu arvamus, et enne Prachetti võtmist tuleb 

maailmapilt õigetpidi paika saada. Alles siis pakub 

kõverpeegli-maailm oma õige elamuse. Aga ma ei tea.  Mis saab

 inimestest, kes kõigepealt omandavad paroodia ja siis ehk 

vaatavad ... Milline on nende maailmapilt.

Ka sellele arvamusele oli nii poolt-kui vastuargumente. Kas on mõistlik lugeda enne paroodiat, kas siis paodeeritav ise mitte paroodiaks ei muutu? Ja kui muutub, kas see on hea või halb. Ruumi edasiseks diskussiooniks on küll ja rohkem.

Loomulikult on minul selle nimekirja suhtes oma arvamus. Päris mitmed soovitatust on minu meelest algajale liiga rasked (inimestel, kes ise palju loevad, on väga keeruline aru saada ja harjuda sellega, et nooremad generatsioonid ei pühenda sellele tegevusele sama palju aega kui nemad ise oma nooruses). Kuna töötan lasteraamatukogus, siis näen, kui palju tegelikult noored üldse raamatuid loevad ning paljud neist loevad ka midagi muud peale kirjandusõpetaja “soovitusliku” nimekirja. Seega paljukiidetud ning hinnatud ulmeklassikud (Asimov, Clarke, Gibson, Harrison, Simmons jne) jäävad minu arvates pisut keeruliseks ning eeldavat veidi suuremat lugemiskogemust. Kuid õnneks on meil põhikooliealisi lugemishuvilisi ning ma loodan, et neid aja jooksul ikka juurde ja juurde tuleb. Kõik need suurepärased raamatud ootavad uusi särasilmseid lugejaid ning ehk on sellest nimekirjast ulmekirjanduses esimeste sammude tegemisel abi.

Nimekiri ise aga sai kokku selline:

„Lilled Algernonile“

„Pilet Utoopiasse“

Adams, Douglas „Püidlaküüdi reisijuht galaktikas“

Alexander, Lloyd, "Kolme raamat", "Kõrge Kuningas", "Llyri loss", "Mustpada", "Rändur Taran"

Anderson, Poul „Kõrge ristiretk“

Asimov, Isaac „Asum“

Aprin, Robert „Jälle üks mõnus müüt. Müüt ja eksiarvamused“, „Müüt ja eksiteed. Edu või müüt“, „Müüt ja kadunud kaaslased. Müüt ja pisike pandipiiga“

Banx, Iain M „Mängur“

Baxter, Stephen „Ajalaevad“

Belials, Veiko „Ashinari kroonikad“

Bradbury, Ray „Marsi kroonikad“

Brennan, Herbie „Purpurkeiser“ „Haldjasõjad“

Canavan, Trudi  „Musta võluri triloogia“ („Võlurite gild“, „Õpilane“, „Ülemlord“)

Card, Orson Scott „Enderi mäng“

Carranza, Maite, "Emahundi klann", "Jäine kõrb", "Odi needus"

Carsac, Francis „Tulnukad eikusagilt“

Clarke, Arthur C „Linn ja tähed“  „Kosmoseodüsseia“

Colfer, Eoin  "Artemis Fowl" „Soovileht“ „Airman“

De Lint, Charles  "Kusagil lennata"

Doyle,  A.C. „Kadunud maailm.“

Enthoven, Sam, "Mustad haarmed"

Funke, Cornelia „Varaste isand“

Gaiman, Neil, "Coraline"

Gibson, William  "Idoru"

Harris, Joanne, "Ruunimärgid"

Harrison, Harry „Surmailm I-III“ „Terasrott“

Heran, Lian „Otori lood“ (Üle ööbikupõranda, Rohuvoodi asemeks, Kuu hele valgus, Haigru kähe huige, Taeva võrk on lai)

Hobb,  Robin  "Salamõrtsuka õpilane" „Kuninglik salamõrtuskas“

Howard, Robert E. „ Conan ja Musta Ranniku kuninganna“ „Conan ja Punane kants“ „Conan ja värelev vari“

Hubbard, L.  Ron „Võitlustanner Maa“

Jordan, Robert  "Maailma Silm".

Kaaberbøl, Lene,  "Nägija tütar"

King, Stephen „ Tulesüütaja“

Krüss, James „Timm Thaler“

Le Guin, Ursula K.  "Meremaa triloogia" (Meremaa võlur, Atuani hauad, Kaugeim kallas, Tehanu)

Loevenbruck,  Henri "Emahunt ja tüdruk. Moira triloogia I raamat" "Huntide sõda. Moira triloogia II raamat"

Loon, Paul van „Nägu udus“

Lowecraft, Howard Phillips „Pimeduses Sosistaja“

Lukjanenko, Sergei  "Öine vahtkond"

Mc Caffrey, Anne „Lohelend, „Lohelaul“

Mirer, Aleksander „Kus on rändurite kodu?“

Niven, Larry „Rõngasplaneet“, „Rõngasplaneedi ehitajad“

Paolini, Christopher „Eragon“ „Vanem“ „Brisingr“

Pratchett, Terry „Vaibarahvas“ ,  „Kaevajad“, „Autojuhid“, „Tiivad“

Preussler, Otfried „Krabat“

Pullman, Philip "Tema tumedad ained" (Kuldne kompass, Inglite torn, Vaigust kiiker)

Reeve, Philip „Surelikud masinad“, „Kuldseeklid“

Reger, Rob, "Emily the Strange : kaotatud päevad"

Robillard, Anne "Taevane tuli. Smaragdi rüütlid I"

Rothfuss, Patrick „Tuule nimi“

Scott, Michael „Surematu Nicholas Flameli saladused“

Simak, Clifford D., "Talismani vennaskond", "Nõiutud palverännak“  "Härjapõlvlaste kaitseala"  „Libainimesed“

Simmons, Dan „Hyperion“

Stephenson, Neal „Lumevaring „

Stoker , Bram „Dracula“

Stroud, Jonathan, "Golemi silm", "Ptolemaiose värav", "Samarkandi amulett"

Zelazny, Roger  "Amberi kroonikad" „Needuste allee“ "Üksildane oktoobriöö"

Tolkien, J. R. R.  "Kääbik"  „Leht ja puu“

Wells, H. G. "Võlupood"

Veskimees, Siim „Kuu ordu“

Wooding, Chris "Alaizabel Cray painaja"

***

Pildil uudiskirjanduse riiul Haapsalu lasteraamatukogus

ommik

istun oma kõledalt külmas köögis

taburetil

sel vanal heal kolmejalgsel

kimun juba kolmandat

ommikust sigaretti

ja loen

ikka veel loen

seda roostesinijärvekünnapi raamatut

hea raamat

akna all härmatab

kärbatab

aga ega kolmanda korruse aknast

eriti täpselt ei paista

silmad ju täis

selle vastiku öö unesegast hägu

ja linad veel jätkuvalt

ligedad

higised

märjad

sest öö

see öö

kestis talumatult

öökimaajavalt kaua

ja ma ei suutnud seda

härmatand

kärbatand

ommikut ära oodata

vastik on

kui on korraga külm ja kuum

tahaks kõikse aeg

magada

ja samas ei suuda

võehh...

mul ei saa ju ikka veel paha olla olla

olla olla olla ollallaa

veel tunnike

ja siis on tarvis

timp-timp-timp

kõpsutada oma saabaste tärinal

tööle

ja olla seal asjalik

usin ja rosin

see päike

ju säratab

silma sisse

oh palun öelge

et ma ei kaotanud koos

vaimlise tervise

ja füüsilise

ja eneseväärikusega

ka oma

päikseprille

Eile...

Väljasõidult kogutud elutarkused

Käisin Haapsalus.

Erialane väljasõit.

Täitsa tore oli.

Vaatamata pisukestele viperustele.

Näiteks kukkus mul tänaval seelik seljast... Oli niigi lai ja siis läks miskipärast lukk katkski. Ju siis kui seelik saapahaakidesse takerdus. Igastahes tundsin, kuidas kuidagi tagumiku peale mahe tuuleke puhub. Õnneks oli mantel peal ja tänaval pold kedagi nägemas.

Piinlik igal juhul.

Kallis ülemus päästis hädast ja andis niiti-nõela.

Sealt ka mitu tarkust - ühel korralikul daamil on nipperkotis ALATI paar haaknõela, niit ja nõel, nuuskpiiritus ja validool.

Ja esmaabi kursustele peaks minema.

Kaitseliitu tegelikult astuks hääl meelel, sealt saaks ka muidu kasulikke ja tarvilikke teadmisi ja oskusi.

A jah.

Et siis Haapsalu.

Sääl avati suvel Iloni Imedemaa.

Seda käisime ka kaemas.

Meisterdasin kaltsutite ja joonistasin Karlssonile üksiku kuke.

Pilti tegin ka mõned.

Ja lossihoovis on krdima äge laste mänguväljak. Tõepoolest mõnusad atraktsioonid.

Vaadake ka...

http://www.visitestonia.com/en/

Kaks korda Hallelujah

Juba eelmisest reedest on mul pleilistis 8 tunnine valik "ilusaid lugusid" ning kaks neist kummitavad mind...

(Vaatamata sellele, et mõni mu sõpradest aeg-ajalt viskab nalja teemal, et mind ei tohi lasta pleilisti kokku panema, sest siis tuleb sealt ju ainult koledat muusikat, kuulan ma tegelikult igast kraami.)

Rufus Wainwright

I heard there was a secret chord
That David played and it pleased the Lord
But you don't really care for music, do you?
It goes like this, the fourth, the fifth, the minor fall, the major lift, the baffled king composing Hallelujah

Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah

Your faith was strong but you needed proof, you saw her bathing on the roof, her beauty in the moonlight overthrew you
She tied you to a kitchen chair, she broke your throne, she cut your hair, and from your lips she drew the Hallelujah

Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah

Maybe I have been here before, I know this room; I have walked this floor, I used to live alone before I knew you
I've seen your flag on the marble arch, love is not a victory march, it's a cold and its a broken Hallelujah

Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah

There was a time you let me know whats really going on below, but now you never show it to me, do you? (and)
Remember when I moved in you; the holy dark was moving too, and every breath we drew was Hallelujah

Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah

Maybe there's a God above, and all I ever learned from love was how to shoot at someone who outdrew you
And its not a cry you can hear at night, its not somebody who's seen the light, its a cold and its a broken Hallelujah

Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu--jah

Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu---u---jah

Nick Cave

Alguses on intervjuu, 1.40pealt algab lugu.

Ja põmst jään ma vist enda lause juurde kidlaks, et Nick'il on kõikse seksikam lauluhääl üldse...

On the first day of May I took to the road
I'd been staring out the window most of the morning
I'd watched the rain claw at the glass
And a vicious wind blew hard and fast
I should have taken it as a warning
As a warning As a warning
As a warning

I'd given my nurse the weekend off
My meals were ill prepared
My typewriter had turned mute as a tomb
And my piano crouched in the corner of my room
With all its teeth bared
All its teeth bared All its teeth bared
All its teeth bared.

Hallelujah Hallelujah
Hallelujah Hallelujah

I left my house without my coat
Something my nurse would not have allowed
And I took the small roads out of town
And I passed a cow and the cow was brown
And my pyjamas clung to me like a shroud
Like a shroud Like a shroud
Like a shroud

There rose before me a little house
With all hope and dreams kept within
A woman's voice close to my ear
Said, "Why don't you come in here?"
"You looked soaked to the skin"
Soaked to the skin Soaked to the skin
Soaked to the skin

Hallelujah Hallelujah
Hallelujah Hallelujah

I turned to the woman and the woman was young
I extended a hearty salutation
But I knew if my nurse had been here
She would never in a thousand years
Permit me to accept that invitation
Invitation That invitation
That invitation

Now, you might think it wise to risk it all
Throw caution to the reckless wind
But with her hot cocoa and her medication
My nurse had been my one salvation
So I turned back home
I turned back home I turned back home
Singing my song

Hallelujah
The tears are welling in my eyes again
Hallelujah
I need twenty big buckets to catch them in
Hallelujah
And twenty pretty girls to carry
them down
Hallelujah
And twenty deep holes to bury them in
Hallelujah
The tears are welling in my eyes again
Hallelujah
I need twenty big buckets to catch them in
Hallelujah
And twenty pretty girls to carry them down
Hallelujah
And twenty deep holes to bury them in

***

Ärge saatke mulle sünnipäevakaarte,

ärge toretsevaid telegramme saatke.

Usun, sõbrad, teisse, ilma et

usukinnitusi vajaks iga hetk.

Tõesti, sõbrad, tõesti ärge saatke.

Niigi koormatud on telegrammikandjad,

raudtee, post ja telefonivõrk.

Iga rubla jaoks on kohti, kus ta andjam.

See mu argument ei olegi nii nõrk.

Niigi koormatud kõik tegijad ja andjad.

Milleks seda "palju oenne" -lokku?

Mis on õnn, näeb silmast silma vaadates.

Parem saame lihtsalt kuskil kokku.

Kellel alles, võtku kaasa aated.

Arvi Siig

Kuuldekaugus

Eesti Raamat : Tallinn, 1978

lk 136

Ja nii ongi...

Rattarännak Tarbatus

Kõiksepealt ehk siis tsiteerin:

Järvamaa noored rattaekskursioonil
23.08.2009

13. augustil k.a käis Eesti noorim muuseumiomanik, Ründo Mülts koos teiste Järvamaa noortega Tartus rattaekskursioonil. Päinurmest pärit noormees võitis kevadel üle-eestilise noorgiidide konkursi, kuna pani Rattarännakute rõõmuks just rõhku sellele, et tema kaitstud marsruuti saab kõige paremini läbida rattal. Nimelt osales Märt Männik OÜ Rattarännakud esindajana noorgiidide konkursi zhüriis.

Rattarännakud OÜ premeeris omalt poolt Ründot ja tema partnerit rattaekskursiooniga Tartus, et tutvustada Tartut rohkem kui jalgsituuri raames ja paindlikumalt kui bussiekskursiooniga.

Kokku osales kaheksa noort koos kahe täiskasvanud saatjaga. Rattamarsruut kulges läbi vanalinna Riia mäest üles ja tagasi jõe äärde, kust liiguti Ülejõele ja Raadile. Päevotsa sadanud vihm lakkas vahetult enne algust ja väntajad sõitsid koju tagasi värskelt ja rõõmsalt. Ekskursiooni läbivaks teemaks oli I üldlaulupidu 1869. aastal.

Koostas: Märt Männik

Jutukese sain siit: http://www.rattarannakud.ee/?p=3&news=22

***

Et siis Ründo kutsus ka mind kaasa oma võidetud rattarännakule mööda Tarbatut.

Mainitud kirjatükis olen mina siis tõenäoliselt "nooreks" ja mitte täiskasvanud saatjaks tituleeritud. Äge varajane sünnipäevakingitus.

Aga asjast rääkides - Tardo liinas on sehuke tore firma nagu "Rattarännakud", kes siis (nagu ülalt lugeda võib) auhindasid noort muuseumiomanikku rattamatkaga. Terve suve toimusid läbirääkimised minu ja mu vahmiili vahel, sest kogu matka orgunnumise päev sõltus otseselt minust ja minu töögraafikust. Eks ma ajasin neid segadusse ja pakkusin hulgim ebasobivaid kuupäevi, kuid lõpuks jõudsime kokkuleppele (Minule muidugi sobivalt nõnda, et peale matka ka Tartuffi sain külastada).

Igastahes transporditi meid plikaga Tartu (samas kui maalt tuli terve bussitäis raffast, kes linna poodlema, kes hängima ja tšillima, 1 proua veetis suisa 7 ja pool tundi Lõunakeskuses (????) ning asisem seltskond ka rattamatakale).

Noorem generatsioon esialgu hirmsasti häbenes neid kolmekäigulisi naiste linnasõidurattaid. Aga mina olin küll rahul. Liikusid kergelt ja ees oli korv, kuhu sai vajamineva inventari lahedalt ära mahutada.

Ega ma enam täpset marsruuti ei mäleta, aga lubatud 2 tundi olime sõidus küll. Karlova algus, Maarjamäe ja Vana-Vanemuine, Kassitoome, Raadi mõis ja veel nipet-näpet. Giidihärra väga pikki loenguid ei pidanud, aga väga erinevas vanuses ja huvidega kuulajaskond ei teinud tal seda tööd ka eriti lihtsaks. Vennatütar puges kapuutsi sisse, kui tuttavaid nägi ning oma plika käis rattaga ristmikul kõhuli, kui eesolija ei pidurdanud.

Aga ilm oli ilus, tuju hea ning rattakellade kõlinal veedetud õhtupoolik oli täitsa tore sissejuhatus hiljem järgnenud filmivaatamismaratonile.

Soovitan soojalt.

Seda matka.

Firmat.

(Mulle mainis giid muidugi hinnavahemikku 70-90 krooni per nase, a ehk on kõik kokkuleppeküsimus)

PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS

Istsin oma hommikuse unega võideldes köögis, kimusin esimest sigaretti ja lehitsesin Vikerkaart aastast 1997. Seitsmendat numbrit.

Kohe viiendal leheküljel oli sehuke luuletus.

Sven Parmas

PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS

Vanad väsinud mehed

habemed sakris

joovad

päeva kõrval päev

Kõvahäälselt laulavad kiitust

vabaduse armule

st kenale vastassoole

ja sellele

mis kihab nende endi sees

Tean palju ilusaid tüdrukuid

kes lähevad voodi

ainult armastusest

iial ütlemata

et misse armastus on

Ainult joomisest impotentsed mehed

teavad tollest

üht-teist

nende tarkus tuleb läbi joogikõrre või mitte

aga ladinlaste järgi igatahes

Keskealine meelisklev mees

Jõuan selle teadmiseni koduteel

tee on porine

taevas madal

Väljas sügis või kevad või talv

ja juba hiline tund

Vat sehuke luuletus.

Kena kaunist teisipäävast tööpääva teile!

Ja kui Herr Parmas leiab, et tema õigusi on kurjasti ärr kasutet, et ma siia tema lulla nõnda ilma luba küsimata üles riputasin, siis ...

Kasvõi tulgu ja küsigu, annan ühe oma hommikustest sigarettidest talle.

Ilus headöödsoov healt sõbralt:

ja ma usun
et sa peagi avastad ennast
või ma loodan vähemalt
et oled tabanud selle tülpinud irivitamise juures
et oled äkitselt hakanud lihtsalt mossitama
ja edasi saab juba minna ainult paremaks ja paremaks
sest
eksole
on 1 korralik mossitamine depreka juurest tubli samm edasi
sammu julgelt ja kõhklusteta
kõike paremat soovides
head ööd

Viinamarjaveinist, viinast, õllest

Jookide tarvitamises tuleb üle minna labaselt, primitiivselt maitselt komplitseeritumale - viinalt viinamarjaveinile, mille on kõige rikkalikum maitsevarjundite ja aroomide koostis (nn bukett).

Teadlased, arstid, meditsiinilised organisatsioonid ja uurimisasutused kinnitavad viinamarjaveini kasulikkust, tõstes õigustatult esile tema toite- ning raviväärtust ja vastandades teda viinale.

Kõigi rahvaste sajandite pikkused kogemused tõestavad seda teaduslikku järeldust ja kõnelevad veenvalt alkoholismi kahjulikkusest ning selle tarvitamisega kaasnevaist õnnetustest, mis on peaaegu reeglipäraselt seotud mitte veini ja õlle, vaid nimelt viina tarvitamisega.

1936. a ütles seltsimees Mikojan, paljastades legendi "vene purjutamise" kohta, järgmist:

"Mõned inimesed arvavad ja räägivad, et näe, meil juuakse palju viina, aga vaat' välismaal juuakse vähe. See on täiesti väär kujutlus. Järnevalt on toodud arvud viina, veini ja õlle tarvitamise kohta ühele inimesele 1931. aastal ümber arvutatult puhtale piiritusele: Prantsusmaal 18,9 liitrit, Belgias 11,2, Inglismaal 3,2, NSV Liidus 1,6... Kuid miks seni levis kuuldus vene purjutamise kohta? Seepärast, et tsaariajal elas rahvas suures viletsuses ja tollal joodi mitte lõbu, vaid mure ja viletsuse pärast. Joodi nimelt selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Inimene muretseb mõnikord pudeli viina ja joob; söögiks seetõttu enam raha ei jätkunud, süüa polnud midagi ja inimene jõi kuni teadvuse kaotamiseni. Nüüd on elamine muutunud rõõmsamaks. Hea ja küllusliku elu pärast ei jooda... Elamine on rõõmus, tähendab, võib ka juua, kuid tuleb juua ilma mõistust kaotamata ja tervist kahjustamata."

Aga "juua tervist kahjustamata" - see tähendab juua vähem viina, asendades seda mõõdukas kogustes kerge, meeldiva viinamarjaveini ja õllega.

Harjumused, kogemused ja maitsed on tingitud majandusest. Vanal Venemaal mõjutasid kodanlus ja mõisnikud rahva maitset "kroonu viinapoest" müüdava puskari joomise suurendamise huvides; see vastas tolle ajastu mahajäänud majandusele ja oli kasulik valitsevatele klassidele.

Enda tarbeks aga vedasid vene kodanlus ja mõisnikud veine sisse välismaalt, uhkeldasid peente ning valitud maitsetega ja kiindumusega prantsuse viinamarjaveinisse ning šampanjasse ja välismaiste vanade konjakite kollektsioonidesse.

Nüüd aga tahame arendada kogu rahva hulgas maitset väljapaistvalt heade kodumaiste viinamarjaveinide, oivalise nõukogude šampanja ja suurepäraste nõukogude konjakite suhtes.

Seltsimees Mikojan ütles 1936. aastal:

"Seltsimees Stalin tegeleb sotsialismi ülesehitamise suurimate küsimustega meie maal. Tema hoiab oma tähelepanu sfääris kogu rahvamajandust, kuid ei unusta sealjuures ka pisiasju, sest iga pisiasi on tähtis. Seltsimees Stalin ütles, et stahhaanovlased teenivad praegu palju raha, ka insenerid ja teised töötajad teenivad palju. Aga kui nad tahavad osta šampanjat, kas nad suudavad seda muretseda? Šampanja - see on materiaalse heaolu tunnus, jõukuse tunnus."

Nõukogude Liidus toodetakse praegu rikkalikult mitmesuguseid viinamarjaveine - laua-, dessert-, vahutavaid ja kihisevaid veine.

Nõukogude veinitööstuse praktika on ümberlükkamatult tõestanud, et maailmas pole sellist viinamarjaveini sorti, sellist marki, mida ei saaks valmistada oma veinitööstuse ettevõtteis.

Meie dessertveinid, eriti krimmi muskaatveinid, gruusia naturaalsed lauaveinid, samuti punased ja valged veinid, armeenia madeira ja heres, aserbiadžaani ja kesk-aasia kagorid, abrau-dürso, krimmi ja gruusia šampanjad on rahvusvahelistel näitustel pälvinud kõrge hinnangu viinamarajaveini asjatundjate poolt.

Viinamarjaveini, šampanja ja õlle tootmist laiendame me aastast aastasse, viina aga püüame tarbimisest aegamööda välja tõrjuda. Selline on meie nõukogude poliitika sel alal, poliitika, mida dikteerivad rahva huvid ja mis seisavad rahva tervise ja jõu säilitamise ja edasise tugevdamise eest hoolitsemises.

Pühade, perekondliku pidustuse või sõprade vastuvõtu puhul arutletakse peaaegu igas perekonnas jookide sortimendi küsimust. Selles arutluses toetab "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" neid, kes soovitavad lauale anda viinamarjaveini ja õlut, viina aga vähesel hulgal, piirates maksimaalselt selle tarvitamist nii enda kui ka oma külaliste poolt.

"Raamat tervislikust ja maitsvast toidust"

Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1955 (Originaal välja antud Moskvas 1953)

Lk 71-72

***

Krt, tuleks see Mirr juba oma Jevroopatuurilt tagasi - tahaks temaga labaselt ja tagurlikult pisut viina visata. Jooks mure ja viletsuse pärast. Selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Ja ei arutleks üldse perekondlikult jookide sortimendi küsimust.

***

Muuseas - nagu mu kallis isa mainis, siis olla see raamat olnud üks prestiižne ja popp ning suht' raskesti kättesaadav teos omal ajal. Loen huviga. Näiteks saab sealt teada, miks on "doktori vorst" just nimelt doktori vorst. Või et kuidas serveerida keedetud põrsast tarretises. Ägedaid retsepte ja muidugi udupeent lisalugemist suurel ja võimsal kodumaal toodetavate toiduainete äärmiselt laiast sortimendist, nende koostisest ning muudki.

Pärl. Mu raamatukogus. A mul on sehukesi pärle veel. Hulgim. Terve kaheksarealise kee jagu kindlasti. Ajutiselt isegi sehuke raamatuke (laenasin Maideni käest):

"Wiimse aja märgid ehk Issanda pääw on ukse ees. Uks raamatuke neile, kes Issanda tulemist südamest ootavad." Välja antud Tallinas 1884. aastal ja trükitud J. Dunkel'i kuluga.

Tunne oma kodumaad. Kirde-Eesti. II

Enne Narva-Jõesuu pljääžilt lahkumist söötsime kajakaid saiakestega, mis mu vennatütar korduvalt liiva sisse oli puistanud (venna kommentaar - ma pole enne näinud, et gravitatsioon ühele inimesele nii teistmoodi saab mõjuda, kui üljeäänutele). Ja taevas oli tõepoolest ägedalt äikseeelne. Eriti sealt Kiviõli poolsest küljest.

Leidsime veel uhkeid pitsilisi villasid. Sellel siin polnud korralikku katustki peal. Läbini mäda. Aga samas - nii krdi palju vaeva on nähtud. Nüüd kõik raisus või selle poole teel. Kahju.

Ka Narva-Jõesuus olev mõis ei saa oma välimusega just uhkeldada. A mõisa ümber miskised töömehed sebisid. Küll vist rohkem haljastusega tegelesid ja vanu puid maha võtsid, a ehk on lootust.

Edasi viis tee meid Sinimägedesse. Juba kaugele paistis vaatetorn, ei osanud ainult õiget kohta leida, et kuskohalt see siis ronimist alustama peab, et mäe otsa jõuda. Tegime mäele poolteist tiiru peale, enne kui ühe kõige potentsiaalsema teeotsa leidsime. Uurisime II MS aegseid kaotaja poolele kuulunud laskemoonaladusid-koopaid ja siis turnisime torni. Seened kasvasidki ühe koopa ukse juures.
Tornist avanes kena vaade päris kaugele. Nägi Eesti Elektrijaama korstnaid ja Kiviõli linna ja merd ja... Põllud, metsad, heinamaad. Oma boonusefekti andsid taaskord lähenevad äikesepilved. Ja need olid alles pilved.

Oleks tahtnud kõik need Sinimägede mäed läbi käia ja kalmistule kiigata ja üleüldse sealkandis rohkem olla, aga nõiamoor oli vastu. Sest mäest alla juba kiirustasime ning nii kui liikuma hakkasime, lõid taevaluugid valla.... Ja aina kallas ja kallas ja kallas.

Iisakus tegime poepeatuse, et uimaseid lapsi jäätise ja limpsiga kosutada (ka Iisakus on sarnane vaatetorn), Mustvees sättisime autodes kohad ringi ning vend varustas end tomati-kurgiga ja kimas Tarbatu poole ning meie jälle tagasi maale...

Seekordne reis kestis isegi kauem kui 12 tundi. Kokku ehk mingi 13-14. Kilte tuli üle 500. Aga vaadata oli palju.

Samas - me oleme suht vähenõudlikud turistid. Ei nõua erilisi atrkatsioone, uurime ja vaatame niisama ilma ja inimesi.

Minul on kahju, et Narva ei jõudnud. Põmst võtan ma endale plaani sinna kanti järgmisel suvel uuesti minna. Sest ka Toila pargi teine pool jäi käimata. Ja pool Narva-Jõesuud samuti. Ning tuhamäe otsa ronima ka ei jõudnud.

***

Nüüd üle 1000 km Eesti teedest siseturistina läbinuna tahaks natuke kritiseerida...

Et on ilusad pruunid viidad küll jah, suure tee pealt näitab, et keera siia. Keeradki, aga edasi enam ei pääse... Keerutad mööda pisikesi kruusateekesi ja keerutad ja jäädki keerutama, kui just mõnd kohalikku obese vai traktori vai jalgaratta pääl vastu ei tule ning õiget teed ei juhata.

Ah et näiteid - no Paldiskis näitab peatänavalt silt linnamuuseumisse. Sõidad - jääb vasakule hoone, kus peal suurelt, et linnaraamatukogu ja veel 100 ja 7 muud asutust, a see, et seal ka muuseum on - ega muidu teada ei saa, kui igaks juhuks autot kinni ei pea, et raamatukogust teed küsida.

Nii nagu selle Sinimägede vaatetorniga - näed juba kaugelt, et mägi ja torn ja koopad ja inimesed. Aga kuidas ligi pääseda? Millist rada mööda suudavad käia ka väikesed lapsed ja vanad inimesed? Või ongi ainult jäsrk ja porine matkarada? No hiljem selgub, et on teisigi radu, aga poolteist ringi ümber mäe tegime ju alguses ja ei leidnud neid...

Ja Padise linnamäge me ka ei leidnud. Et tahaksi tsiteerida ja parafraseerida oma isa, kes võib pikalt tulist kurja vanduda kirudes meil valitsevaid kolkamaneere. A la bussiaegu pole vaja üles panna, sest koahlikud ju teavad... Või et milleks mingeid viitasid ja silte panna, kõik ju teavad kus ja mis ja kes.

Ning mis veel häirima jäi - võimalust ihuhädade rahuldamiseks mujal kui põõsa taga eriti naljalt ei leia. Ning kui ongi miskine kalevipoja jalajälg, siis see on nii krdima räpane, et vabatahtlikult läheks pigem põõsa taha.

Aga Eestimaa on ilusaid ja põnevaid kohti paksult täis. Vaja on ainult pealehakkamist.
http://www.visitestonia.com/en/

Tunne oma kodumaad - Kirde-Eesti. I

Reedel leppisime vennaga kokku, et läheme mitme perega Ida-Eestit uurima. Eeltööd ei teinud, ühtki turismiteatmikku kaasa ei haaranud, netti läbi ei lugenud. Lihtsalt. Eksprompt. Vend perega ja meie. Kokku 8 inimest.

Valaste - Toila oru park - Narva-Jõesuu - Sinimäed

Esimene sihtpunkt oli Valaste juga. Ema mäletas lapsepõlvest mingit kitserada, kus serva pääl kõõludes uudistada sai. Praegu on uhked keerdtrepid, mida mööda pööreldes merehaigeks võib jääda ja sillad ja värgid. Saab täitsa lähedale. No kui eelmisel matkal isa oma laialdasi teadmisi jagas (ta ajaloo õpetaja on), siis seekord lisas ajaloo- ja kultuurialastele loengutele oma osa mu kallis vend, kes lisaks muule targutamisele ka keskkonnateadusi ja muud sellealast infi valdab. Luges meile pikalt laialt ette erinevate kihtide ja värvide tähendused ja saamislood (ning kuna tööalaselt on sealkandis palju käinud, teadis täpselt rääkida ja näidata, kus mis tuhamägi või ladestusbassein või muu sehuke asetseb).

Järgmisena tiirutasime Toila oru pargi risti-põiki läbi. See pärnaallee on hingematvalt kaunis. Mul pole enam meeles, et mis liiki pärn see täpselt oli, mis sehukesi paunu ja mügarikke tüve peale kasvatab, a see täiesti loomulik on ja teeb allee veel nõiduslikumaks.

Loss lasti viimase sõja aeg õhku, kuid tolleaegset haljastust on säilinud ning hoolega ka uuendatud. Vaade merele ja jõele. Purskkaevud, hekid, pingikesed, allikas...

Pargi juurde kuulub ka denrdopark, a mulle jäeti selle külastamiseks vaid 5 minutit, seega sain näha ainult seda osa, mis teispool hekki on. (Lapsed NÕUDSID valjuhäälselt sööki ja pljääži). Sehukesed punased marjad jäid pildi peale. Läikisid juba eemalt nii kutsuvalt.

Edasi viis tee Narva-Jõesuusse. Nägime mõnd paljukiidetud puitpitsarhitektuuri näidist, sõime kohalikus restoran-putkas kõhu täis ja siirdusime laste rõõmukiljatuste saatel randa, kus vedelesime päris mitu tundi. Päevane parkimispilet teises tsoonis oli vaid 35 krooni ning oleksime seal veel kauemgi olnud, kui mitte taevas poleks äikest lubanud.


JÄTKUB järgmises postituses...

http://www.visitestonia.com/en/