kolmapäev, august 16

Üks mõte võidab

"Ma ei olnud noorena ja elusast peast kuigi osav kõneleja. Enamikust suhtluskordadest aitasid mind läbi õlakehitus ja naeratus. Tüdrukutega kohtamiseks pidin vaid nendega võidu tõtt vaatama ja valvama, et ma silmi ei pilgutaks. See toimis alati. Kuid nüüd mul on anne olla selge ja otsekohene.
Missugune on selgus?
Püüdke meenutada seda tunnet oma peas, kui pidite lahendama liiga rasket matemaatikaülesannet: ähmane sumin kõrvus, raskus mõlemal pool koljut ning tunne, nagu rapsiks su aju pealuus justkui kala kuival. See on selgusele vastupidine tunne. Kuid siiski muuutus minu aja inimeste puhul vananedes see tunne domineerivaks. Nagu oleks kahekümnenda sajandi igapäevane elu muutunud lahendamatuks algebraülesandeks. See on põhjus, miks Richard jõi. See on põhjus, miks mu vanad sõbrad oma elu kõigega, alates köhasiirupist ja lõpetades metamfetamiinipulbriga, pommitavad. Ükskõik mida, mis selle pideva sumina taanduma sunniks."

Douglas Coupland "Tüdruksõber koomas" (Hotger, 2004) lk 234

Minul on selline sumin peas. Vaheldudes totaalse vaikusega. Ja ma teen alateadlikult kõik, et seda suminat vaigistada. Samas ei suuda ma taluda ka seda vastikut vaikust. Vahel taban end mõtlemas, et millest ma just hetk tagasi mõtlesin. Ning vastuseks on tühipaljas "kutupiilu-kutupiilu-kutupiilu"
...