Kolmapäev, detsember 13

Sain Hanneselt kirja

Et siis oli minu postkastis kiri, autoriks Hannes Rumm. Ja teemaks "Riigiametnik, mis sinust saab?" Juba algus on paljutõotav:
Kindlasti imestad, miks ma Sulle kirjutan. Mind sunnib kirjutama mure nii Sinu kui ka Eesti riigi tuleviku pärast.
Issand, kui armas, et keegi minu pärast muret tunneb. Ma ise ei olegi aru saanud, et mu olukord nii hull on.
Tead paremini kui mina, et põllumajandusministeerium ja keskkonnaministeerium on Rahvaliidu omad, haridusministeerium ja sotsiaalministeerium aga kuuluvad Keskerakonnale. Käib kavakindel ministeeriumite mehitamine nende parteikaaslastega, kes ise tööjõuturul piisavalt konkurentsivõimelised pole. Peaminister vaatab rahumeeli kõrvalt, kuidas terveid ministeeriume ja ametkondi ärastatakse. Juriidiliselt on kõik korrektne, aga eetiliselt läbinisti mäda.
Ega ma nüüd päris totu ka neis poliitikaasjades pole, aga no kindlasti ei julge ma arvata, et ma neid asju Hannesest paremini tean.
Kahjuks tuleb üha rohkematel ametnikel oma töö edukaks tegemiseks kuuluda “õigesse” erakonda.
Mnjaaa. Ma ei kuulu ühtegi erakonda, ja kui nüüd aus olla, siis ei kipugi, sest mulle sobivat erakonda lihtsalt ei ole. Aga et minu siia tööle saamisel oluline mu erakondlik kuuluvus oli? Nooh, mu vend ja isa on mõlemad erakondades, 1 reformikas ja teine sotsdem. Ei tea, kas see oli siis ka kuidagi oluline? No igatahes. Minu jaoks uus ja huvitav viis saada valimispropagandat.
Lubame, et pärast märtsivalimisi mistahes valitsusliidus võimule tulles lõpetavad sotsiaaldemokraadid jokitamise ja sundparteistamise.
Peame meeles.
Kuid kas sellest võib aru saada, et peale märtsikuiseid valimisi sotsiaaldemokraadid ise sellise asjaga enam ei tegelele, aga need mõned kuud, mis märtsini jäänud on, kasutavad sotsdem-d kiirelt ära ja jokitavad edasi ning topelt rohkem?
Ja aitäh, Hannes, et Sa mulle kirjutasid.

Kolmapäev, august 16

Üks mõte võidab

"Ma ei olnud noorena ja elusast peast kuigi osav kõneleja. Enamikust suhtluskordadest aitasid mind läbi õlakehitus ja naeratus. Tüdrukutega kohtamiseks pidin vaid nendega võidu tõtt vaatama ja valvama, et ma silmi ei pilgutaks. See toimis alati. Kuid nüüd mul on anne olla selge ja otsekohene.
Missugune on selgus?
Püüdke meenutada seda tunnet oma peas, kui pidite lahendama liiga rasket matemaatikaülesannet: ähmane sumin kõrvus, raskus mõlemal pool koljut ning tunne, nagu rapsiks su aju pealuus justkui kala kuival. See on selgusele vastupidine tunne. Kuid siiski muuutus minu aja inimeste puhul vananedes see tunne domineerivaks. Nagu oleks kahekümnenda sajandi igapäevane elu muutunud lahendamatuks algebraülesandeks. See on põhjus, miks Richard jõi. See on põhjus, miks mu vanad sõbrad oma elu kõigega, alates köhasiirupist ja lõpetades metamfetamiinipulbriga, pommitavad. Ükskõik mida, mis selle pideva sumina taanduma sunniks."

Douglas Coupland "Tüdruksõber koomas" (Hotger, 2004) lk 234

Minul on selline sumin peas. Vaheldudes totaalse vaikusega. Ja ma teen alateadlikult kõik, et seda suminat vaigistada. Samas ei suuda ma taluda ka seda vastikut vaikust. Vahel taban end mõtlemas, et millest ma just hetk tagasi mõtlesin. Ning vastuseks on tühipaljas "kutupiilu-kutupiilu-kutupiilu"
...