kolmapäev, august 26

***

Ärge saatke mulle sünnipäevakaarte,
ärge toretsevaid telegramme saatke.
Usun, sõbrad, teisse, ilma et
usukinnitusi vajaks iga hetk.

Tõesti, sõbrad, tõesti ärge saatke.

Niigi koormatud on telegrammikandjad,
raudtee, post ja telefonivõrk.
Iga rubla jaoks on kohti, kus ta andjam.
See mu argument ei olegi nii nõrk.

Niigi koormatud kõik tegijad ja andjad.

Milleks seda "palju oenne" -lokku?
Mis on õnn, näeb silmast silma vaadates.
Parem saame lihtsalt kuskil kokku.

Kellel alles, võtku kaasa aated.

Arvi Siig
Kuuldekaugus
Eesti Raamat : Tallinn, 1978
lk 136

Ja nii ongi...

teisipäev, august 25

Rattarännak Tarbatus



Kõiksepealt ehk siis tsiteerin:

Järvamaa noored rattaekskursioonil
23.08.2009

13. augustil k.a käis Eesti noorim muuseumiomanik, Ründo Mülts koos teiste Järvamaa noortega Tartus rattaekskursioonil. Päinurmest pärit noormees võitis kevadel üle-eestilise noorgiidide konkursi, kuna pani Rattarännakute rõõmuks just rõhku sellele, et tema kaitstud marsruuti saab kõige paremini läbida rattal. Nimelt osales Märt Männik OÜ Rattarännakud esindajana noorgiidide konkursi zhüriis.

Rattarännakud OÜ premeeris omalt poolt Ründot ja tema partnerit rattaekskursiooniga Tartus, et tutvustada Tartut rohkem kui jalgsituuri raames ja paindlikumalt kui bussiekskursiooniga.

Kokku osales kaheksa noort koos kahe täiskasvanud saatjaga. Rattamarsruut kulges läbi vanalinna Riia mäest üles ja tagasi jõe äärde, kust liiguti Ülejõele ja Raadile. Päevotsa sadanud vihm lakkas vahetult enne algust ja väntajad sõitsid koju tagasi värskelt ja rõõmsalt. Ekskursiooni läbivaks teemaks oli I üldlaulupidu 1869. aastal.

Koostas: Märt Männik

Jutukese sain siit: http://www.rattarannakud.ee/?p=3&news=22

***

Et siis Ründo kutsus ka mind kaasa oma võidetud rattarännakule mööda Tarbatut.

Mainitud kirjatükis olen mina siis tõenäoliselt "nooreks" ja mitte täiskasvanud saatjaks tituleeritud. Äge varajane sünnipäevakingitus.

Aga asjast rääkides - Tardo liinas on sehuke tore firma nagu "Rattarännakud", kes siis (nagu ülalt lugeda võib) auhindasid noort muuseumiomanikku rattamatkaga. Terve suve toimusid läbirääkimised minu ja mu vahmiili vahel, sest kogu matka orgunnumise päev sõltus otseselt minust ja minu töögraafikust. Eks ma ajasin neid segadusse ja pakkusin hulgim ebasobivaid kuupäevi, kuid lõpuks jõudsime kokkuleppele (Minule muidugi sobivalt nõnda, et peale matka ka Tartuffi sain külastada).

Igastahes transporditi meid plikaga Tartu (samas kui maalt tuli terve bussitäis raffast, kes linna poodlema, kes hängima ja tšillima, 1 proua veetis suisa 7 ja pool tundi Lõunakeskuses (????) ning asisem seltskond ka rattamatakale).

Noorem generatsioon esialgu hirmsasti häbenes neid kolmekäigulisi naiste linnasõidurattaid. Aga mina olin küll rahul. Liikusid kergelt ja ees oli korv, kuhu sai vajamineva inventari lahedalt ära mahutada.

Ega ma enam täpset marsruuti ei mäleta, aga lubatud 2 tundi olime sõidus küll. Karlova algus, Maarjamäe ja Vana-Vanemuine, Kassitoome, Raadi mõis ja veel nipet-näpet. Giidihärra väga pikki loenguid ei pidanud, aga väga erinevas vanuses ja huvidega kuulajaskond ei teinud tal seda tööd ka eriti lihtsaks. Vennatütar puges kapuutsi sisse, kui tuttavaid nägi ning oma plika käis rattaga ristmikul kõhuli, kui eesolija ei pidurdanud.

Aga ilm oli ilus, tuju hea ning rattakellade kõlinal veedetud õhtupoolik oli täitsa tore sissejuhatus hiljem järgnenud filmivaatamismaratonile.

Soovitan soojalt.

Seda matka.

Firmat.

(Mulle mainis giid muidugi hinnavahemikku 70-90 krooni per nase, a ehk on kõik kokkuleppeküsimus)

PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS

Istsin oma hommikuse unega võideldes köögis, kimusin esimest sigaretti ja lehitsesin Vikerkaart aastast 1997. Seitsmendat numbrit.
Kohe viiendal leheküljel oli sehuke luuletus.

Sven Parmas

PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS

Vanad väsinud mehed
habemed sakris
joovad
päeva kõrval päev
Kõvahäälselt laulavad kiitust
vabaduse armule
st kenale vastassoole
ja sellele
mis kihab nende endi sees
Tean palju ilusaid tüdrukuid
kes lähevad voodi
ainult armastusest
iial ütlemata
et misse armastus on
Ainult joomisest impotentsed mehed
teavad tollest
üht-teist
nende tarkus tuleb läbi joogikõrre või mitte
aga ladinlaste järgi igatahes
Keskealine meelisklev mees
Jõuan selle teadmiseni koduteel
tee on porine
taevas madal
Väljas sügis või kevad või talv
ja juba hiline tund


Vat sehuke luuletus.
Kena kaunist teisipäävast tööpääva teile!

Ja kui Herr Parmas leiab, et tema õigusi on kurjasti ärr kasutet, et ma siia tema lulla nõnda ilma luba küsimata üles riputasin, siis ...
Kasvõi tulgu ja küsigu, annan ühe oma hommikustest sigarettidest talle.

kolmapäev, august 19

Ilus headöödsoov healt sõbralt:

ja ma usun
et sa peagi avastad ennast
või ma loodan vähemalt
et oled tabanud selle tülpinud irivitamise juures
et oled äkitselt hakanud lihtsalt mossitama
ja edasi saab juba minna ainult paremaks ja paremaks
sest
eksole
on 1 korralik mossitamine depreka juurest tubli samm edasi
sammu julgelt ja kõhklusteta
kõike paremat soovides
head ööd

laupäev, august 8

Viinamarjaveinist, viinast, õllest

Jookide tarvitamises tuleb üle minna labaselt, primitiivselt maitselt komplitseeritumale - viinalt viinamarjaveinile, mille on kõige rikkalikum maitsevarjundite ja aroomide koostis (nn bukett).

Teadlased, arstid, meditsiinilised organisatsioonid ja uurimisasutused kinnitavad viinamarjaveini kasulikkust, tõstes õigustatult esile tema toite- ning raviväärtust ja vastandades teda viinale.

Kõigi rahvaste sajandite pikkused kogemused tõestavad seda teaduslikku järeldust ja kõnelevad veenvalt alkoholismi kahjulikkusest ning selle tarvitamisega kaasnevaist õnnetustest, mis on peaaegu reeglipäraselt seotud mitte veini ja õlle, vaid nimelt viina tarvitamisega.

1936. a ütles seltsimees Mikojan, paljastades legendi "vene purjutamise" kohta, järgmist:
"Mõned inimesed arvavad ja räägivad, et näe, meil juuakse palju viina, aga vaat' välismaal juuakse vähe. See on täiesti väär kujutlus. Järnevalt on toodud arvud viina, veini ja õlle tarvitamise kohta ühele inimesele 1931. aastal ümber arvutatult puhtale piiritusele: Prantsusmaal 18,9 liitrit, Belgias 11,2, Inglismaal 3,2, NSV Liidus 1,6... Kuid miks seni levis kuuldus vene purjutamise kohta? Seepärast, et tsaariajal elas rahvas suures viletsuses ja tollal joodi mitte lõbu, vaid mure ja viletsuse pärast. Joodi nimelt selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Inimene muretseb mõnikord pudeli viina ja joob; söögiks seetõttu enam raha ei jätkunud, süüa polnud midagi ja inimene jõi kuni teadvuse kaotamiseni. Nüüd on elamine muutunud rõõmsamaks. Hea ja küllusliku elu pärast ei jooda... Elamine on rõõmus, tähendab, võib ka juua, kuid tuleb juua ilma mõistust kaotamata ja tervist kahjustamata."

Aga "juua tervist kahjustamata" - see tähendab juua vähem viina, asendades seda mõõdukas kogustes kerge, meeldiva viinamarjaveini ja õllega.

Harjumused, kogemused ja maitsed on tingitud majandusest. Vanal Venemaal mõjutasid kodanlus ja mõisnikud rahva maitset "kroonu viinapoest" müüdava puskari joomise suurendamise huvides; see vastas tolle ajastu mahajäänud majandusele ja oli kasulik valitsevatele klassidele.

Enda tarbeks aga vedasid vene kodanlus ja mõisnikud veine sisse välismaalt, uhkeldasid peente ning valitud maitsetega ja kiindumusega prantsuse viinamarjaveinisse ning šampanjasse ja välismaiste vanade konjakite kollektsioonidesse.

Nüüd aga tahame arendada kogu rahva hulgas maitset väljapaistvalt heade kodumaiste viinamarjaveinide, oivalise nõukogude šampanja ja suurepäraste nõukogude konjakite suhtes.

Seltsimees Mikojan ütles 1936. aastal:
"Seltsimees Stalin tegeleb sotsialismi ülesehitamise suurimate küsimustega meie maal. Tema hoiab oma tähelepanu sfääris kogu rahvamajandust, kuid ei unusta sealjuures ka pisiasju, sest iga pisiasi on tähtis. Seltsimees Stalin ütles, et stahhaanovlased teenivad praegu palju raha, ka insenerid ja teised töötajad teenivad palju. Aga kui nad tahavad osta šampanjat, kas nad suudavad seda muretseda? Šampanja - see on materiaalse heaolu tunnus, jõukuse tunnus."

Nõukogude Liidus toodetakse praegu rikkalikult mitmesuguseid viinamarjaveine - laua-, dessert-, vahutavaid ja kihisevaid veine.

Nõukogude veinitööstuse praktika on ümberlükkamatult tõestanud, et maailmas pole sellist viinamarjaveini sorti, sellist marki, mida ei saaks valmistada oma veinitööstuse ettevõtteis.

Meie dessertveinid, eriti krimmi muskaatveinid, gruusia naturaalsed lauaveinid, samuti punased ja valged veinid, armeenia madeira ja heres, aserbiadžaani ja kesk-aasia kagorid, abrau-dürso, krimmi ja gruusia šampanjad on rahvusvahelistel näitustel pälvinud kõrge hinnangu viinamarajaveini asjatundjate poolt.

Viinamarjaveini, šampanja ja õlle tootmist laiendame me aastast aastasse, viina aga püüame tarbimisest aegamööda välja tõrjuda. Selline on meie nõukogude poliitika sel alal, poliitika, mida dikteerivad rahva huvid ja mis seisavad rahva tervise ja jõu säilitamise ja edasise tugevdamise eest hoolitsemises.

Pühade, perekondliku pidustuse või sõprade vastuvõtu puhul arutletakse peaaegu igas perekonnas jookide sortimendi küsimust. Selles arutluses toetab "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" neid, kes soovitavad lauale anda viinamarjaveini ja õlut, viina aga vähesel hulgal, piirates maksimaalselt selle tarvitamist nii enda kui ka oma külaliste poolt.

"Raamat tervislikust ja maitsvast toidust"
Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1955 (Originaal välja antud Moskvas 1953)
Lk 71-72

***
Krt, tuleks see Mirr juba oma Jevroopatuurilt tagasi - tahaks temaga labaselt ja tagurlikult pisut viina visata. Jooks mure ja viletsuse pärast. Selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Ja ei arutleks üldse perekondlikult jookide sortimendi küsimust.

***
Muuseas - nagu mu kallis isa mainis, siis olla see raamat olnud üks prestiižne ja popp ning suht' raskesti kättesaadav teos omal ajal. Loen huviga. Näiteks saab sealt teada, miks on "doktori vorst" just nimelt doktori vorst. Või et kuidas serveerida keedetud põrsast tarretises. Ägedaid retsepte ja muidugi udupeent lisalugemist suurel ja võimsal kodumaal toodetavate toiduainete äärmiselt laiast sortimendist, nende koostisest ning muudki.

Pärl. Mu raamatukogus. A mul on sehukesi pärle veel. Hulgim. Terve kaheksarealise kee jagu kindlasti. Ajutiselt isegi sehuke raamatuke (laenasin Maideni käest):
"Wiimse aja märgid ehk Issanda pääw on ukse ees. Uks raamatuke neile, kes Issanda tulemist südamest ootavad." Välja antud Tallinas 1884. aastal ja trükitud J. Dunkel'i kuluga.

teisipäev, august 4

Tunne oma kodumaad. Kirde-Eesti. II

Enne Narva-Jõesuu pljääžilt lahkumist söötsime kajakaid saiakestega, mis mu vennatütar korduvalt liiva sisse oli puistanud (venna kommentaar - ma pole enne näinud, et gravitatsioon ühele inimesele nii teistmoodi saab mõjuda, kui üljeäänutele). Ja taevas oli tõepoolest ägedalt äikseeelne. Eriti sealt Kiviõli poolsest küljest.



Leidsime veel uhkeid pitsilisi villasid. Sellel siin polnud korralikku katustki peal. Läbini mäda. Aga samas - nii krdi palju vaeva on nähtud. Nüüd kõik raisus või selle poole teel. Kahju.

Ka Narva-Jõesuus olev mõis ei saa oma välimusega just uhkeldada. A mõisa ümber miskised töömehed sebisid. Küll vist rohkem haljastusega tegelesid ja vanu puid maha võtsid, a ehk on lootust.


Edasi viis tee meid Sinimägedesse. Juba kaugele paistis vaatetorn, ei osanud ainult õiget kohta leida, et kuskohalt see siis ronimist alustama peab, et mäe otsa jõuda. Tegime mäele poolteist tiiru peale, enne kui ühe kõige potentsiaalsema teeotsa leidsime. Uurisime II MS aegseid kaotaja poolele kuulunud laskemoonaladusid-koopaid ja siis turnisime torni. Seened kasvasidki ühe koopa ukse juures.
Tornist avanes kena vaade päris kaugele. Nägi Eesti Elektrijaama korstnaid ja Kiviõli linna ja merd ja... Põllud, metsad, heinamaad. Oma boonusefekti andsid taaskord lähenevad äikesepilved. Ja need olid alles pilved.







Oleks tahtnud kõik need Sinimägede mäed läbi käia ja kalmistule kiigata ja üleüldse sealkandis rohkem olla, aga nõiamoor oli vastu. Sest mäest alla juba kiirustasime ning nii kui liikuma hakkasime, lõid taevaluugid valla.... Ja aina kallas ja kallas ja kallas.
Iisakus tegime poepeatuse, et uimaseid lapsi jäätise ja limpsiga kosutada (ka Iisakus on sarnane vaatetorn), Mustvees sättisime autodes kohad ringi ning vend varustas end tomati-kurgiga ja kimas Tarbatu poole ning meie jälle tagasi maale...

Seekordne reis kestis isegi kauem kui 12 tundi. Kokku ehk mingi 13-14. Kilte tuli üle 500. Aga vaadata oli palju.

Samas - me oleme suht vähenõudlikud turistid. Ei nõua erilisi atrkatsioone, uurime ja vaatame niisama ilma ja inimesi.

Minul on kahju, et Narva ei jõudnud. Põmst võtan ma endale plaani sinna kanti järgmisel suvel uuesti minna. Sest ka Toila pargi teine pool jäi käimata. Ja pool Narva-Jõesuud samuti. Ning tuhamäe otsa ronima ka ei jõudnud.
***

Nüüd üle 1000 km Eesti teedest siseturistina läbinuna tahaks natuke kritiseerida...
Et on ilusad pruunid viidad küll jah, suure tee pealt näitab, et keera siia. Keeradki, aga edasi enam ei pääse... Keerutad mööda pisikesi kruusateekesi ja keerutad ja jäädki keerutama, kui just mõnd kohalikku obese vai traktori vai jalgaratta pääl vastu ei tule ning õiget teed ei juhata.

Ah et näiteid - no Paldiskis näitab peatänavalt silt linnamuuseumisse. Sõidad - jääb vasakule hoone, kus peal suurelt, et linnaraamatukogu ja veel 100 ja 7 muud asutust, a see, et seal ka muuseum on - ega muidu teada ei saa, kui igaks juhuks autot kinni ei pea, et raamatukogust teed küsida.

Nii nagu selle Sinimägede vaatetorniga - näed juba kaugelt, et mägi ja torn ja koopad ja inimesed. Aga kuidas ligi pääseda? Millist rada mööda suudavad käia ka väikesed lapsed ja vanad inimesed? Või ongi ainult jäsrk ja porine matkarada? No hiljem selgub, et on teisigi radu, aga poolteist ringi ümber mäe tegime ju alguses ja ei leidnud neid...

Ja Padise linnamäge me ka ei leidnud. Et tahaksi tsiteerida ja parafraseerida oma isa, kes võib pikalt tulist kurja vanduda kirudes meil valitsevaid kolkamaneere. A la bussiaegu pole vaja üles panna, sest koahlikud ju teavad... Või et milleks mingeid viitasid ja silte panna, kõik ju teavad kus ja mis ja kes.

Ning mis veel häirima jäi - võimalust ihuhädade rahuldamiseks mujal kui põõsa taga eriti naljalt ei leia. Ning kui ongi miskine kalevipoja jalajälg, siis see on nii krdima räpane, et vabatahtlikult läheks pigem põõsa taha.

Aga Eestimaa on ilusaid ja põnevaid kohti paksult täis. Vaja on ainult pealehakkamist.
http://www.visitestonia.com/en/

Tunne oma kodumaad - Kirde-Eesti. I

Reedel leppisime vennaga kokku, et läheme mitme perega Ida-Eestit uurima. Eeltööd ei teinud, ühtki turismiteatmikku kaasa ei haaranud, netti läbi ei lugenud. Lihtsalt. Eksprompt. Vend perega ja meie. Kokku 8 inimest.

Valaste - Toila oru park - Narva-Jõesuu - Sinimäed

Esimene sihtpunkt oli Valaste juga. Ema mäletas lapsepõlvest mingit kitserada, kus serva pääl kõõludes uudistada sai. Praegu on uhked keerdtrepid, mida mööda pööreldes merehaigeks võib jääda ja sillad ja värgid. Saab täitsa lähedale. No kui eelmisel matkal isa oma laialdasi teadmisi jagas (ta ajaloo õpetaja on), siis seekord lisas ajaloo- ja kultuurialastele loengutele oma osa mu kallis vend, kes lisaks muule targutamisele ka keskkonnateadusi ja muud sellealast infi valdab. Luges meile pikalt laialt ette erinevate kihtide ja värvide tähendused ja saamislood (ning kuna tööalaselt on sealkandis palju käinud, teadis täpselt rääkida ja näidata, kus mis tuhamägi või ladestusbassein või muu sehuke asetseb).

Järgmisena tiirutasime Toila oru pargi risti-põiki läbi. See pärnaallee on hingematvalt kaunis. Mul pole enam meeles, et mis liiki pärn see täpselt oli, mis sehukesi paunu ja mügarikke tüve peale kasvatab, a see täiesti loomulik on ja teeb allee veel nõiduslikumaks.
Loss lasti viimase sõja aeg õhku, kuid tolleaegset haljastust on säilinud ning hoolega ka uuendatud. Vaade merele ja jõele. Purskkaevud, hekid, pingikesed, allikas...








Pargi juurde kuulub ka denrdopark, a mulle jäeti selle külastamiseks vaid 5 minutit, seega sain näha ainult seda osa, mis teispool hekki on. (Lapsed NÕUDSID valjuhäälselt sööki ja pljääži). Sehukesed punased marjad jäid pildi peale. Läikisid juba eemalt nii kutsuvalt.
Edasi viis tee Narva-Jõesuusse. Nägime mõnd paljukiidetud puitpitsarhitektuuri näidist, sõime kohalikus restoran-putkas kõhu täis ja siirdusime laste rõõmukiljatuste saatel randa, kus vedelesime päris mitu tundi. Päevane parkimispilet teises tsoonis oli vaid 35 krooni ning oleksime seal veel kauemgi olnud, kui mitte taevas poleks äikest lubanud.


JÄTKUB järgmises postituses...

http://www.visitestonia.com/en/

Tunne oma kodumaad - Loode-Eesti

Esimene reis sarjast "tunne oma kodumaad" trajektooril Alu mõis - Varbola maalinnus - Vasalemma mõis - Padise klooster - Paldiski - Pakri poolsaaretipp ja majakas - Lohusuu - Klooga rand - Keila-Joa.

Ilmaga meil vedas - vihma sadas ja palju sadas. Kuid alati siis, kui me parasjagu veeresime ühest sihtpunktist teise. Sõidu pikkuseks ajaliselt tuli peaaegu 12 tundi. Näha ja vaadata oli palju ning paljutki ei näinud.
Alu mõis jäi meile lihtsalt teepeale ette. Kaitseliidule kuuluv hoone on ilusti-kenasti renoveeritud, mõisa ümber park tiikide ja partide ja roosidega.



Varbola maalinnus on täitsa tore koht pikniku pidamiseks. Niidetud platsid, mitmeid kiviheitemasinaid, piiramistorn, puujuurikatest skulptuurid. Korralikumast materjalist infotahvlid on täitsa ilusad ja loetavad, kuid kiletatud paber oli tõenäoliselt mitte eriti ajaloohuvilistele külastajatele jalgu jäänud. Seega ei saanudki teada, et missuke massin see missuke on, sest vastavasisulised paprid olid ligasena ja märjana siin ja seal puntras maas ning seega täiesti kasutud. Aga võimas ja suur oli see linnus küll olnud.



Vasalemma mõisa otsisin retke planeerides välja, sest tegemist üldse mitte minu silma jaoks tavalise kesk-eesti tüüpi mõisaga. Inglise keskaegseid rüütlilosse imiteeriv hoone sai valmis 1890-l. Stiililt neo-gootika. 1922-st aastast alates on seal haritud meie järeltulevaid põlvi. Uhke ehitis. Täitsa väärt tee pealt kõrvale pööramist.




Padise kloostris käisime ka. Siis kui väljas müristas ja vihma ladistas. Kolasime kõik need keldrid ja urkad läbi, võimas värk. Kahju, et sinna ühelegi kontserdile sattunud pole. A aega ju on. Jõuab veel.


Paldiskist pilte ei teinud, sest siis avastasin, et olin oma mobla dressika taskust poetanud kas kloostri keldritesse või Varbola linnuse heina sisse. (Seega jäid üle andmata ka mu martensid kodanik Katile, kes neile kõikse kiiremini pretendeeris). Suurem ähm sai mööda ja siis käisime poolsaare tipus tormi murdmas. Tuul tahtis plikad vaateplatvormilt alla puhuda. Ja ilm oli sompus ja vihma sadas just täpselt nii lühikese pausiga, et saime selle maanuka üle kaeda ja autosse tagasi pugeda enne järgmisi suuremaid valinguid.



Klooga ranna rand on üksildane ja mahajäetud paik, kus mereäär adruvallide taga peidus ning kunagi õitsval pljääziks olemise aegadel ehitet rajatised üksinda lagunevad. Hale.


Hale ja nukker on ka Keila-Joa mõis. Ilus ehitis. Täis veidra sisuga grafitit ning igast otsast lagunemas. Täiesti tulutult maha visatud ressursid.



Aga Keila juga iseenesest on suht armas. Saab joa peal turnida ja joa all turnida ja pärast veel rippsillal turnida ja tabalukkusid uurida. See tabalukkude panemise komme on küll veider. Peamiselt vene nimedega paarid seda vist harrastavad. Olen ka mujal näinud.


Siseturism on soodne ja hariv ja täitsa äge. Ning boonuseks see, et õhtul saab ikkagist kodus oma voodis magada. Nii max 500 km jõuab päeva jooksul kenasti läbi sõita ning patseerida siin ja seal ning näha ja uurida päris mitut vaatamisväärsust. Kahju oli, et Paldiski muuseum suvehooajal kinni oli, sinna oleks tahtnud minna. Ning päris mitu kohta jäi seepärast üle kaemata, et plikad poleks viitsinud.


www.visitestonia.com