PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS

Istsin oma hommikuse unega võideldes köögis, kimusin esimest sigaretti ja lehitsesin Vikerkaart aastast 1997. Seitsmendat numbrit.

Kohe viiendal leheküljel oli sehuke luuletus.

Sven Parmas

PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS

Vanad väsinud mehed

habemed sakris

joovad

päeva kõrval päev

Kõvahäälselt laulavad kiitust

vabaduse armule

st kenale vastassoole

ja sellele

mis kihab nende endi sees

Tean palju ilusaid tüdrukuid

kes lähevad voodi

ainult armastusest

iial ütlemata

et misse armastus on

Ainult joomisest impotentsed mehed

teavad tollest

üht-teist

nende tarkus tuleb läbi joogikõrre või mitte

aga ladinlaste järgi igatahes

Keskealine meelisklev mees

Jõuan selle teadmiseni koduteel

tee on porine

taevas madal

Väljas sügis või kevad või talv

ja juba hiline tund

Vat sehuke luuletus.

Kena kaunist teisipäävast tööpääva teile!

Ja kui Herr Parmas leiab, et tema õigusi on kurjasti ärr kasutet, et ma siia tema lulla nõnda ilma luba küsimata üles riputasin, siis ...

Kasvõi tulgu ja küsigu, annan ühe oma hommikustest sigarettidest talle.