Ilmaga meil vedas - vihma sadas ja palju sadas. Kuid alati siis, kui me parasjagu veeresime ühest sihtpunktist teise. Sõidu pikkuseks ajaliselt tuli peaaegu 12 tundi. Näha ja vaadata oli palju ning paljutki ei näinud.
Alu mõis jäi meile lihtsalt teepeale ette. Kaitseliidule kuuluv hoone on ilusti-kenasti renoveeritud, mõisa ümber park tiikide ja partide ja roosidega.
Alu mõis jäi meile lihtsalt teepeale ette. Kaitseliidule kuuluv hoone on ilusti-kenasti renoveeritud, mõisa ümber park tiikide ja partide ja roosidega. 
Varbola maalinnus on täitsa tore koht pikniku pidamiseks. Niidetud platsid, mitmeid kiviheitemasinaid, piiramistorn, puujuurikatest skulptuurid. Korralikumast materjalist infotahvlid on täitsa ilusad ja loetavad, kuid kiletatud paber oli tõenäoliselt mitte eriti ajaloohuvilistele külastajatele jalgu jäänud. Seega ei saanudki teada, et missuke massin see missuke on, sest vastavasisulised paprid olid ligasena ja märjana siin ja seal puntras maas ning seega täiesti kasutud. Aga võimas ja suur oli see linnus küll olnud. 
Vasalemma mõisa otsisin retke planeerides välja, sest tegemist üldse mitte minu silma jaoks tavalise kesk-eesti tüüpi mõisaga. Inglise keskaegseid rüütlilosse imiteeriv hoone sai valmis 1890-l. Stiililt neo-gootika. 1922-st aastast alates on seal haritud meie järeltulevaid põlvi. Uhke ehitis. Täitsa väärt tee pealt kõrvale pööramist.
Padise kloostris käisime ka. Siis kui väljas müristas ja vihma ladistas. Kolasime kõik need keldrid ja urkad läbi, võimas värk. Kahju, et sinna ühelegi kontserdile sattunud pole. A aega ju on. Jõuab veel. 
Paldiskist pilte ei teinud, sest siis avastasin, et olin oma mobla dressika taskust poetanud kas kloostri keldritesse või Varbola linnuse heina sisse. (Seega jäid üle andmata ka mu martensid kodanik Katile, kes neile kõikse kiiremini pretendeeris). Suurem ähm sai mööda ja siis käisime poolsaare tipus tormi murdmas. Tuul tahtis plikad vaateplatvormilt alla puhuda. Ja ilm oli sompus ja vihma sadas just täpselt nii lühikese pausiga, et saime selle maanuka üle kaeda ja autosse tagasi pugeda enne järgmisi suuremaid valinguid.
Klooga ranna rand on üksildane ja mahajäetud paik, kus mereäär adruvallide taga peidus ning kunagi õitsval pljääziks olemise aegadel ehitet rajatised üksinda lagunevad. Hale. 
Hale ja nukker on ka Keila-Joa mõis. Ilus ehitis. Täis veidra sisuga grafitit ning igast otsast lagunemas. Täiesti tulutult maha visatud ressursid.
Aga Keila juga iseenesest on suht armas. Saab joa peal turnida ja joa all turnida ja pärast veel rippsillal turnida ja tabalukkusid uurida. See tabalukkude panemise komme on küll veider. Peamiselt vene nimedega paarid seda vist harrastavad. Olen ka mujal näinud. 
Siseturism on soodne ja hariv ja täitsa äge. Ning boonuseks see, et õhtul saab ikkagist kodus oma voodis magada. Nii max 500 km jõuab päeva jooksul kenasti läbi sõita ning patseerida siin ja seal ning näha ja uurida päris mitut vaatamisväärsust. Kahju oli, et Paldiski muuseum suvehooajal kinni oli, sinna oleks tahtnud minna. Ning päris mitu kohta jäi seepärast üle kaemata, et plikad poleks viitsinud.
www.visitestonia.com
www.visitestonia.com
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar