Teisipäev, aprill 17

Kunksmoor

"Vaene Kunksmoorike! On sind selle tormiga alles külm läbi tõmmanud!" lõdises Kunksmoor vaimustusega.

Ta hakkas voodit seadma. Kuna tal oli plaanis pikemat aega haige olla ja haigusest ka õiget mõnu tunda, pani ta puhtad linad ja otsis välja uue udusuleteki. Voodi kõrvale kuhjas ta suure virna taskurätikuid ja sarjatäie kraadiklaase. Kui Kunksmooril oli kõrge palavik, ei raatsinud ta kraadi kunagi alla lüüa ja pidi seepärast võtma kogu aeg uue kraadiklaasi. Haiguse ajal kraadis ta ennast vahetpidamata. See just see haigusemõnu oligi. Kraadiklaasid paremate palavikkudega pani ta pärast ühte eraldi suhvlisse ja vaatas neid vahel õhtuti teed juues.

Rohtu võtta ta täna õhtul veel ei raatsinud. Kunksmooril olid väga tõhusad rohud, ja kui ta neid võtnud oleks, poleks ta haigusest niiviisi hommikul midagi järele jäänud.

Siis keetis ta endale kuuma kibuvitsamarjateed meega, kuid ei hakanud ka seda jooma, et mitte haiguse ilusat käiku ära rikkuda. Ta pani tee niisama voodi kõrvale lauale, et kõik oleks nagu kord ja kohus. Kunksmoorile nimelt meeldis kohutavalt haige olla.

Ta heitis voodisse ja pani endale kraadi. Palavikku oli üle neljakümne, nii et kraadiklaas enam ei näidanudki. Kunksmoor higistas ja külmetas korraga.

"Oh sa vaene Kunksmoorike, küll sul on kõrge palavik," ütles ta magusa murega.

Tal oli väga tore olla. Vahetpidamata läkastas ta raske ja valusa köha käes.

"Oh sa vanene Kunksmoorike," rögises moor lämbudes, "no on sul alles puuslak peal!"

Köha oli küll väga huvitav, ent hakkas pikapeale kõvasti kurnama. Kunksmooril oli ääretult kahju sellest erakordsest köhast loobuda, kuid lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja tegi endale rohuteed. Ta proovis üht ammumõeldud rohusegu, mida ta veel polnud katsetanud. Moor pani teesse soomündi pealseid ja konnamündi kasvusid, pimpernelli juurt ja mõõgavilla vart, angerpüssi õisi ja veel näputäie tiimeoni puhkemata pungi. Sellest sai kange ja kibe jook, mis võttis silmist vee välja ja pühkis köha kui käega ära.

Aga eks pimpernell ajas higistama ja ähvardas palaviku alla tõmmata. Mõõgavillad võtsid voolmed ära, tiimeon, nii vähe kui seda pandigi, peletas lendva minema ja angerpüss lõi kurgu lahti.

Kunksmoor ajas tekid pealt ja lükaks aknad pärani, et palavik alla ei langeks. Nohugi oli veel ilusti kallal. Tuuletõmbus andis sellele uut hoogu, nii et nina jooksis kui mahlakask ja taskurätitagavara aina vähenes. Nüüd, kus köha enam ei seganud, kõlas iga aevastus puhtalt kui pasunakoor.

"Oh sa vaene Kunksmoorike," ütles Kunksmoor rõõmsa õhinaga. "See nohu sind viib."

Ta aevastas ja turtsus mis jaksas. Paha oli ainult see, et nina läks suurest pühkimisest algul valusaks, seejärel päris villi ja verele. Pealegi torkas Kunksmoorile äkitselt pähe, et kõik need msutad taskurätikud tahavad ju jälle pesta. Ta ohkas sügavalt, ronis voodist välja ja nuuskas nohu vastu peotäie üleüheksmameherohu pulbrit sisse. Muidugi oli nohu kohe läinud. Ja nuta või naera, aga ka ristluud said pulbrist kergendust.

Palavik oli siiski veel alles. See oli tõeliselt tore kõrge palavik tugevate külmavärinate ja näriva luuvaluga. Kunksmoor otsustas, et selle palaviku käes ta vähemalt sonib paraja jao.

"Vaene Kunksmoorike," ütles ta. "Kas sinuga on lood tõesti juba nii kaugel, et sa hakkad sonima?"

Ometi ei tahtnud sonimisest asja saada. Mõtted olid liiga klaarid. Kunksmoor tuli voodist välja ja võttis parajad tropid tungalteratinktuuri sisse, et pead pöörasemaks ajada ja segast juttu rääkida. Aga ei tea, kas ta ajas tinktuurid palavikuga segi või mõjus tungaltera hoopis teisiti, kui Kunksmoor oli arvanud: palavik hakaks kiiresti langema ja kondivalu andis järele.

"Noh, Kunksmoor," ütles moor pahaselt. "Paistab, et sa hakkad paranema."

Südametäiega jõi ta ka jahtunud kibuvitsatee ära ja jäi sügavalt magama. Hommikuks oli Kunksmoor terve kui purikas. Ta ohkas ja ütles:

"Vaene Kunksmoorike, haigustele ei jaksa sa ka enam üldse vastu pidada."


Aino Pervik "Kunksmoor"

****
Aino Pervik on fantastiline lastekirjanik. Ma olen ta raamatuid lapsepõlves palju lugenud, mitmeid isegi korduvalt. Sest head olid. Aga nüüd neid lugeda - hoopis teine lugu. Nüüd on need lood veel paremad.

22. aprillil saab see tore proua 75 aastaseks. Palju õnne ja tervist ja jaksu jne.