Porgandi-jõffika-sõstramuffinid

Lubasin kallitele kolleegidele, et küpsetan midagi...

Lõunaks-varaseks õhtusöögiks tegin porgandeid kastmes (stoovitud ehk hautatud porgandid).
Sõin kõhu täis, hea oli.
Mulle keedetud porgandid meeldivad.
No ja siis nuputasin, et mida küpsetada.
Sai ju lubatud.

Igastahhes - mida ma ikka vahutan - siit leidsin retsepti, mida kohandasin oma tarbeks:
5 muna
veerand klaasi piima
1 klaas suhkrut
250 g sulatatud võid (no mul oli vähem, sortsasin siis pisut õli ka)
3 klaasi jahu
2,5 tl küpsetuspulbrit
ja ehk tuli poolteist klaasitäit porgandikastet, millest porgandeid välja kurnasin ja pudrunuiaga vähe pudimaks tegin
külmutatud marju... ca kolm peotäit, mõtlesin järele, neid oli ikka pigem kaks peotäit.

Munad vahustasin suhkruga, juurde segasin sulavõi ja muud ained, kimasin kenaste segi.
Porgandid panin kõikse viimasena.
Siis võtsin oma suurepärastest talvevarudest peotäie punaseid sõstraid, teise peotäie musti sõstraid ja kamaluga jõhvikaid.
Segasin taignasse, panin vormidesse ja surasin 180 kraadisesse ahju..
Ehk miskiseks 15 minutiks... (tegelikult kella ei vaadanud üldse).
Sain 36 muffinit.
Peale raputasin tuhksuhkrut.
Ja testimise-mekkimise eesmärgil elik ettekäändel pistsin päris mitu neist nahka.
Porgandi maitsest eriti aru ei saanud, marjad domineerisid.
A ilusad porgandikarva träpsud jäid silma paitama.

Chilli con carné a la Juurak

Krdi külm on.
Õues.
Toas on stabiilne +24.
Nagu ikka.
Raha pole peaaegu et pennigi.
Aga ühel mõistlikumat sorti inimesel on kapis igaseid varusid, millest õhtuseks meeleheaks miskit vaaritada.
Minul oli kapis purgike maisi ja teine ube ja purustatud tomateid kah.
Ja kohe peale varude revideerimist oli aru saada, et selle eriti vastikult tuulise õdaku veedan tšillit podistades.
Kuna minu puhul on tegemist suht hullumeelse kokaga, siis ega ma ei tee nii, nagu need miljonid retseptid netis räägivad.
Mis ühepotipläust see on, kus kardulat sees pole?

Seega - chilli con carné a la juurak:

Praadisin pannil miskisest ajast sügavkülma varutud akkliha rohke sibuli ja küüslaugu ja 1 punase papariikaga.
Ködistasin sinna juurde purgi purustatud tomateid ja lajatasin pisut kõikse odavamat säästuka ketšupit (4 krooni suur pudel, niisama eriti süia ei sünni, aga söögi sisse kõlbab panna).
Krt, pean segama vahepeal.
Jajahh.
Pudistasin tšillipulbrit nii ca luskatäie (sehukest teravat, mitte nagu see santamariia oma on) ja basiilikut ja peterselli ja tilli ja oregaanot ja soola pisut ka.

Olen ju teada tuntud potipõllunaine - sügavkülmas oli karbike aedube, mis kaunast välja kooritud. Need viskasin ka sisse. Kogu selle pläusti valasin paksu põhjaga potti ümber ja sättisin podisema.

Siis koorisin ära oma viimased kardulad, lõikasin umbes nii suureks, nagu vanaemad supi sisse teevad ja panin selle sama pesemata panni peale särisema.

Siputasin peale natuke ürte ja tšillipulbrit ja säristasin neid nii, et noh... poolvalmis ja siis viskasin potti kogu muu pläusti juurde podisema.
Nüüd nad seal podisevad ja hauduvad.
Aga kapi peal on ootel purk maisi ja purk ube, mis lajatan söögi sisse siis, kui see peaaegu et valmis on.
Valetasin.
Kummastki purgist olen suure näljaga osa juba niisama ära söönud.

Lähen katsun, kas hakkab juba saama.
Ei veel, kartul pisut krõmpsub ja oad kah.
Eks pesen seni siis nõud ära.

Tegelikult oleks seda kõikse parem teha ahjupotiga ahjus.
Aga nagu ikka - minu imeilus pisike punane ahjupott on minu söögivalmistamiskommete juures (liiga suured kogused ka ainult iseendale kokates) liiga pisike.

Nii.
Valmis.

Kõrvale ammusta saia (vastavalt rahakotile - minul säästuajal säästusai) ja kõrvale joo piima või keefiri (minul säästuajal pole ei üht ega teist).
Hea pläust sai.
Nii parasjagu vürtsikas, et otsaesine on pisut higine, nina ilusti lahti ja täitsa vabalt võiks minna kellelegi õuest puid tooma.

***
Aa - see ka veel.
Kekutan.
Sain endale akklihamassina.
Alexanderwerk nr5.
Nüüd saan lõpuks ometi pasteeti teha ja häid lihapirukaid kah.
On küll uunikum, aga täiesti töökorras.

Hullumeelse koka katsetused

Uus rubriik:

"Hullumeelse koka katsetused"

Anttise ja Timmoga läks eile õlli rüübates jutt  miskipärast toidule. 

Meil Anttiga tuli meelde see super-hüperhea salat, mida me Wisplikülas ikka tegime. 

A minul pold päris täpselt meeles, et kuidas seda ikka tehti.

Kallis sõber tuletas meelde.

Terve eilase ja tänase päeva on mul selle järele neelud käinud. 

(Tegin pisikese pausi ja passisin köögis oma uut kandilist ja valget sõpra ja siis panin pesu kuivama. Saapapaelad pesin ka ära. Ilusad puhtad said. Ja armsa isa eila ehitatud vee- ja kanalisatsioonisüsteem täitsa toimib ja ei leki enam kusagilt.)

Tagasi kokkamise juurde.

Noh et põmst on tegu nii lihtsa ja suurepärase söögiga, et pole tarvis olla ei Imrekose ega Jamieoliver. 

Hea suurema nälja puhul õlle kõrvale ampsata.

Vai õhtusöögiks.

Et siis:

Herr Anttise suurepärane salat

Tuleb minna poodi ja tuua sealt mõningased porknad, porrut ning otsida, ehk leiab toorsuitsupeekonit. (Minul täna oli miskine teine suitsusingi-aines, aga ehtsaga tuleb parem. Väga rasvane ei tohi see olla ja hea, kui on ikka enne viilutatud. Et saaks head krõbedad ja õhukesed praadida)

No ja siis ongi - teed peekonist väikesed viilukesed-tükikesed, paned pannile (koos küüslauguga) ja praed krõbedaks.

Samal ajal koorid ja riivid porknad ja hakid porru.

Kui keik ettevalmistused tehtud, kimad selle kõik kaussi kokku ja segad juurde pisut majoneesi.

Tehtud!

Ah et kogused?

No mina ka ei tea.

Oli 1 pakk seda lihaainest, 2 küüslauguküünt, pisikene porru ja ehk miskine 6 porgandit. A porknaid võib ka vähem panna ja lihaainest rohkem. Ja majoneesi täitsa tunde järele. 

Maitseasi.

Sõin oma kõhu täis ja viisin naabrinaiselegi kausikesega.

Sest jätkuvalt ei oska ma ühele inimesele süüa teha.

A küla pealt koffitadest tulles hopsasin poodi, et tuua pakk suitsu ja ostsin miskipärast ka sutsuke hakkliha. 

Ja see tuli ju täna ära teha, sest homme lubas mu kallis ülemus mulle räime osta. 

No ja siis tegin sellest järelejäänud salatist külmkapikraapekotlette.

Panin sinna suts papariikat ja riivisin ära kuivand suitsuvorsti otsa ja panin muna ja värki ja no nii suurepärased kotletid said.

Ahvatlevad mind seal köögis.

A kõht sai ju juba salatit täis.

Hommikusöögiks ja õhtusöögiks siis jäävad.

Miskine kokandusjutt ei ole pooltki nii tore, kui illustreerivat materiali pole juurde lisat´.

A mida pole, seda pole.

Apastraat ju juba aegu katski.

Ajame ilma läbi. 

Lõhna niiehknaa salvestada ei saa. 

A selle suure õgimisjutu peale andis Mirr mulle lingi juutjuubi, kus mehed pornomuusika saatel 8 minutit kõhulihastele trenni teevad. 

http://www.youtube.com/watch?v=iWxM995gDDA

Minu sport piirdus paarikümne sekundi vaatamisega.

Vedelen oma tugitoolis ja teen mugava kinuõhtu, sest Metsavana soovitas üht kinupilti, mida nüüd kaema hakkan.

Harilik rabarberikook vol.2

Hmm. Viimasel paaril nädalal on päris palju inimesi otsinud netist "rabarberikooki" ja sattunud mu blogisse. Kahjuks olen pidanud neile pettumuse valmistama - siit näevad nad vaid üht isuäratavat pilti harilikust rabarberikoogist. Aga noh - kui nii tungivalt nõutakse, sisi võin ju kirja panna, kuidas ma seda teen.


Et siis:
Põhi on muretaignast. Mina seda päris ehtsat tavaliselt teha ei viisti ja teen hoopis nii:

200 g margariini

1 klaas suhkrut

2 muna

2 klaasi jahu

2 klaasi pannkoogijahu

(Kui pannkoogijahu pole, siis asendan selle tavalise jahuga ning lisan 1 tl või noh tunde järgi küpsetuspulbrit).


Margariin sulatada, muna vahustada suhkruga, lisada veidi jahtunud margariin ja jahuaines ning mätsida taignaks. Oma konsistentsilt peab see ikka parasjagu muretaigna moodi olema. Kui on vedel, siis ei muud, kui jahu juurde. Kui on maiasmokki läheduses, siis tuleb ettevaatlik olla, et kõike nahka ei pandaks :D Sellest kogusest saab tavaliselt sehukese hariliku praeahju mõõduga pannitäie...


Vahele: tükeldatud rabarberit, suhkrut ja kaneeli.

Mõistlik oleks see siis nüüd kuskil 225 kraadisesse ahju torgata.


Samal ajal tuleb hakata kibekähku biskviittaigent tegema.

Et siis Peale:

8 muna

8 sl jahu

4 sl vett

8 sl suhkrut

Munavalge eraldada kollasest, kollane vahustada suhkruga. Valge ajada vahule teises anumas. Kollasele lisada vesi ja jahu sõeludes ning pool munavalgest. Segada tuleb suht ettevaatlikult. Siis lõpuks teine pool munavalgevahust. Või noh kuidagi nii. (Tegelikult tehakse seda ehk teistmoodi, a nii mu vanaema mind õpetas).

Igatahes peaks selle aja peale põhi ahjus juba piisavalt küps olema - valad biskviittaigna sinna peale ja pane veel ahju, kuni kook kena isuäratava välimuse on saanud.

Ma ei tea, kas sellest nüüd otsijaile abi saab, aga noh - kui seda kokkamissoont üldse ei ole, siis poest ostetud muretaignale rabarber-kaneel-suhkur peale ja ahju ja on ka hea.