Käisime Elistvere loomaaias plika sünnipäeva pidamas...

Eila tuuritasin Norra allikatel (Järvamaa, Endla looduskaitseala) ja täna siis Elistveres. Tallad on ümmargused ja uni murrab häbematult varakult maha. Homme suur grill ja tshill - plika sünnipäeva auks. Täna ei jaksa küll mingeid ettevalmistusi teha. Kutupiilu.

"Kõik minu prügi, mida ma toodan, see on mul maja taga kemmergus, see, mida siin sorteerida lastakse, see on poemeeste prügi, mitte minu oma."
S. Lotmani vanaisa ülimalt targad sõnad tänases (paberkandjal) "Rohelises Väravas".

Ei hakka pikalt heietama, aga ise võitlen poes kilekottidega kõikse aeg. Üldiselt osades kaubandusasutistes juba mäletatakse, et mina olen see veidrik "mul ju on juba kott üle õla, miks ma veel peaksin iga asja eraldi kilekotti panema".

Harilik rabarberikook vol.2

Hmm. Viimasel paaril nädalal on päris palju inimesi otsinud netist "rabarberikooki" ja sattunud mu blogisse. Kahjuks olen pidanud neile pettumuse valmistama - siit näevad nad vaid üht isuäratavat pilti harilikust rabarberikoogist. Aga noh - kui nii tungivalt nõutakse, sisi võin ju kirja panna, kuidas ma seda teen.


Et siis:
Põhi on muretaignast. Mina seda päris ehtsat tavaliselt teha ei viisti ja teen hoopis nii:

200 g margariini

1 klaas suhkrut

2 muna

2 klaasi jahu

2 klaasi pannkoogijahu

(Kui pannkoogijahu pole, siis asendan selle tavalise jahuga ning lisan 1 tl või noh tunde järgi küpsetuspulbrit).


Margariin sulatada, muna vahustada suhkruga, lisada veidi jahtunud margariin ja jahuaines ning mätsida taignaks. Oma konsistentsilt peab see ikka parasjagu muretaigna moodi olema. Kui on vedel, siis ei muud, kui jahu juurde. Kui on maiasmokki läheduses, siis tuleb ettevaatlik olla, et kõike nahka ei pandaks :D Sellest kogusest saab tavaliselt sehukese hariliku praeahju mõõduga pannitäie...


Vahele: tükeldatud rabarberit, suhkrut ja kaneeli.

Mõistlik oleks see siis nüüd kuskil 225 kraadisesse ahju torgata.


Samal ajal tuleb hakata kibekähku biskviittaigent tegema.

Et siis Peale:

8 muna

8 sl jahu

4 sl vett

8 sl suhkrut

Munavalge eraldada kollasest, kollane vahustada suhkruga. Valge ajada vahule teises anumas. Kollasele lisada vesi ja jahu sõeludes ning pool munavalgest. Segada tuleb suht ettevaatlikult. Siis lõpuks teine pool munavalgevahust. Või noh kuidagi nii. (Tegelikult tehakse seda ehk teistmoodi, a nii mu vanaema mind õpetas).

Igatahes peaks selle aja peale põhi ahjus juba piisavalt küps olema - valad biskviittaigna sinna peale ja pane veel ahju, kuni kook kena isuäratava välimuse on saanud.

Ma ei tea, kas sellest nüüd otsijaile abi saab, aga noh - kui seda kokkamissoont üldse ei ole, siis poest ostetud muretaignale rabarber-kaneel-suhkur peale ja ahju ja on ka hea.

Emadepävaks

Mis on elumõte? Õnneks ei ole praegusel ajal enam kombeks selle probleemi üle targutada, nagu seda tehti varemail aegadel vene mentaliteedi mõjutusel ja sageli satuti kõige äärmisemasse pessimismi. Kui aga nüüdki peaks vilksatama säärane küsimus läbi pea, siis on vastus nagu instinktiivselt valmis: elan oma perekonnale, oma l a s t e l e.

Suures ja pühas loodusesaladuses, mis tekitab maailma e l u, on lapsed meile kõige konkreetsemaks ning ühtlasi kallimaks tõendiks. Nende kaudu sünnib inimese suur osasaamine loodusest ning ümbritsevast maailmast, nemad seovad oleviku minevikuga ning tulevikuga, annavad kindla jalgealuse eluks ning õnneks.

Siit mõistame, miks just eriliselt hindame e m a, lastele eluandjat. Hindavad noored ja vanad, hindab terve ühiskond. Selles lugupidamises ei ole tühja, pinnapealset kiitust, teeseldud aukartust, õõnsate ülistussõnade langetamist, vaid selles peitub kõige otsesem ja siiram poolehoid.

Jah, muidugi, igapäevase elu raginas paistab sageli, nagu oleks see lugupidamine ununemas. Noored langetavad teinekordki ägedat meelepaha ema aadressil, vanad soetavad tüli ja pahandust.

Emadepäeva mõte õieti selles seisnebki, et ta aitaks inimest sagedamini elu argipäeva närveldusest välja kiskuda ja tõsisemalt ning sügavamalt mõtlema panna. Meie aeg on ju säärane, kus inimene nii vähe saab enesega üksi olla, mõtisklusse laskuda, elu tähtsamaid põhimomente tõsisemalt sirvida. Selleks peavad paratamatult vastavad üritused appi tulema ja sobivaid võimalusi looma. Kui emadepäev ühele osalegi rahvast neid võimalusi suudab pakkuda, siis on ta ülesanne kuhjaga täidetud.

Olgu siis igas perekonnas emadepäeval ema pidulapseks, kus pannakase kõik tülid ja tusad vaka alla ja mõeldakse sellele, kui suur ja kui püha on õieti see missioon, mis emal meie kõigi elus on täita. Mõelgem minevikule ja mõlegem tulevikule, mõlegem elu pühale müsteeriumile, mille kaasosalised kõik oleme.

Näidakem tegelikult ja siiralt, et armastame ema.

"Maret : naiste ja kodude kuukiri" aprill 1937

Lemuuria ja madam Blavatsky

Et siis jätkuvalt tudeerin mu tänaõhtust lugemisvara – see Fosteri „From Mu to Thule and the Inner Earth”. Ning ma ei saa seda oma olematute lugejatega jagamata jätta.

Lemuuria on „kadunud kontinent”, mis eeldatavasti asus Ida-Aafrika ja Loode-India vahel. (Nime pani sellele zooloog Philip L. Sclater.) Lemuuria „on” kadunud lüli ahvinimese ja inimese vahel, vähemalt nii usuti 19. saj lõpul (nad vaesekesed ei teadnud ju siis midagi praegu levinud tõest, et algselt olid need kaks kohta omavahel üks).

Proua Helena Petrovna Blavatsky (ja SEE nimi on mul ikka mitmeid kordi oma eneseharimistee käigus ette tulnud), tuntud selgeltnägija ja okultist, kes rajas Teosoofilise Ühingu, väitis, et tal on läbi oma võimete kontakt Mahatma Vennaskonnaga (grupp „ethereal” – no mis kurat – eeterlikud, õhulised, no ei tule meelde, kuda seda maakeeli nimetama peaks- olendeid, kes juhivad maailma oma Tiibeti peakorterist), kes teavad, kuidas on elu Maal alguse saanud. (See tuli nüüd küll üks keeruline lause!) Ilma pisikestesse räpastesse detailidesse laskumata on see Vennaskond öelnud, et saatuse poolt on määratud, et Maal saavad elama 7 põhilisse (juur-) rassi kuuluvaid olendeid. Ja et meie praegune inimkond on neist seitsmest viies. Peale meid on veel kahte sorti olendeid tulemas. Et kuues põlvkond olendeid ei ole „inimesed” ning nemad taasokupeerivad Lemuuria (?) ning seitsmes ning viimane „Root Race” lahkub siit planeedilt lõplikult ning asub elama Merkuuril. Oijahh. Kui tsiteerida artikli autorit, siis „Palju õnne, ja ma loodan, et neil on meeles kaasa võtta oma tule/kuumuskindel aluspesu”.

Eelpool mainit maadam Blavatskyle tuginedes olid mõned lemuurlased nelja käega, samas osadel olid hoopis silmad ka seljataga, mis andis neile selgeltnägemisvõimed. Need veidrad olendid suhtlesid telepaatilisel teel ning olid oma tahtejõuga võimelised liigutama mägesid, vaatamata sellele, et neil polnud meie mõistes ajusid.

Nagu juba eelpool mainit – on see Blavatsky nimi mulle ennegi ette tulnud. Aga no kui see nüüd praegusesse konteksti panna, siis... irw. No mina ka ei tea. Liiga jabur.

A too maadam andis välja „The Story of Atlantis and The Lost Lemuria” aastal 1896 ja „The Secret Doctrine”1888 ning need teosed on teatud ringkonnas siiani suht loetavad, hinnatud ning on inimesi, kes neid suudavad tõsiselt võtta.

Üht-teist on isegi netist täistekstina saadaval. Kes ise ei suuda leida, siis võin linke jagada.

ps: kohe jooksen poest õlli juurde tooma.

Great continent of Mu - the Motherland of all the races of the Earth

Ei teinudki kotlette, tegin hoopis ahjus vorstikesi. Head õlle kõrvale ampsata.
(Et paned hakklihale juurde sibulit, küüslauku, tomatipastat, mett, soola ja pipart, segad hoolega läbi ja mätsid pisikesed vorstikesed ning torkad ahju).

Aga MU oli kolmest (saarest) suuremast osast koosnev kontinent Vaikses ookeanis, ulatudes Hawaist Fiji saarte ja Lihavõtte saareni. 1868. oli kolonel James Churchward Briti armee ohvitser Indias. Ta sai sõbraks ühe India templi ülempreestriga ning too näitas talle igivanu savitahvleid, mille dešifreerides selgus püha tõde. Kogu see krempel uppus ca 12 000 aastat tagasi - suurte maavärinate, maalihete, tsunamide ja veealuste gaasimullide (või kuda iganes neid nimetama peaks) plahvatuste tagajärjel. Õnneks oli tolle paradiisile sarnaneval ühiskonnal ka kolooniaid ( sest ka kõige ideaalsemas ühiskonnas on neid, kes sinna ei sobi või on lihtsalt piisavalt seiklushimulised ning lahkuvad kodumaalt, et leida midagi uut ja paremat/huvitavamat). Atlantis oli üks kolooniatest, kuid samas Mu-l elanud 10 erinevast hõimust (rassid? rahvused?) näiteks mustanahalised läksid ja koloniseerisid Aafrika. Seal kontinendil valitsenud nn ülemklass koosnes "valgetest" ning kolme saare/osa ning kõigi 10 rassi/rahvuse juhiks oli imperaator ning ülempreester "Ra Mu", kes oli samas ka jumala asemik maa peal. Samas ei olnud ta mingi mastaapsemat sorti kummardamise objektiks.

Oijahh. Igatahes on kogu selle jutu too kolonel kirja pannud ning raamat pealkirjaga "The lost contonent of Mu" ilmus aastal 1926. Herr G.Foster soovitab peale raamatust refereeringu lugemist huvilistel seda kohalikust raamatukogust küsida :D

Loen huviga edasi. Ja muuseas - õlu maitseb täitsa hea. Ning mul on seda kapis veel.

Spengler ja kolkapatriotism

Jälle olen ma suutnud endale kapi peale tohutu virna raamatuid tekitada. Ajapikku ma seda virna ikka vähendan, aga sama kiirelt toon uusi. Inimesel peab ju mingi hobi olema. Praegu siis Urmas Kuusik "Kolmas Riik" ( Põltsamaa, 1999). Ning ikka ja jälle jõuan teadmiseni, et ma mitte midagi ei tea. Kõikseaeg saan vihjeid aina uutele ja uutele teostele, mille lugemine tundub suisa kohustulik olema. Näiteks Spengleri "Õhtumaa allakäik".

Tsiteerides: (lk 11-12)

"Euroopa allakäigu esimeseks tunnuseks oli Spengleri arvates sündimuse vähenemine seoses perekonnaelutraditsioonide lõdvenemisega. Oma mina edasikandmine ei näi enam bioloogilise kohustusena. Selle tulemuseks on teadlik sündimuse vähenemine, enesetappude arvu suurenemine.

Linnastumise suurenemisega kaasneb pööbli teke. Hiigellinnades ei ela rahvas, vaid mass, kes vajab leiba ja tsirkust. Puudub idee, mille nimel elada ja ennast teostada – raha muutub jumalaks. Linna anonüümsus kaotab Spengleri arvates juured, sotsiaalsed argisuhted, geograafiliselt fikseeritud seosed ja vastutustunde. Urbaniseerunud inimnatuuri mõttemaailm piirdub ühe päeva muredega. Intellektuaalne tunneb vaid ühte lõdvestumise vormi – ajaviidet (sport, lõbustused, müstika). Loodusega seotud inimese tegutsemine ja ettevalmistused ulatuvad seevastu astronoomilise aasta piiridest veelgi kaugemale. Kultuuri sümboliks pidas Spengler nagu Nietzschegi maarahvast kui traditsioonide kandjat. Talupojaeetika on ürgsem kui vaimu- või usulugu.

Võimu ja vaimu vahekorda vaatles Spengler moralisti silmadega. Kultuuriinimese traagiline moraal mõistab olemise raskust ning tunneb uhkust selle kandmisest. See on instinktiivne moraal, mida ei mõjuta propaganda. Nii mõistis Spengler kultuuri dogmaatilise nähtusena. Tsivilisatsioon ei loo, vaid tõlgendab kultuuri ümber ja moonutab seda oma pealiskaudsuses. R.Wagneri Tristaniga sureb Õhtumaade viimane kunst. Edaspidi taotlevad kunstnikud midagi isiklikku. Kunst hakkab pakkuma lärmi, idiootlikku eksootikat ja kopeerimist. Euroopa ei suuda oma kultuuri kõrgemale arendada. Tema viimane ülesanne on levitada oma kultuuri teistes maades.

/.../

Maailmalinnades tekib Spengleri arvates liik ajatuid inimesi, kes unistavad maailmarahust ja leppimisest (patsifistlikud maailmaparandajad). Nad taotlevad avaliku arvamuse vabadust, kuid ei arvesta sellega, et see on mõjutatav ja seotud rahaga ajakirjanduse ja agitatsiooni kaudu. Kuigi igaühel on lubatud öelda, mida ta soovib, on pressil võimalik seda avaldada või mitte. Ajakirjandus võib tõe surma mõista, muutudes vägivalla salapäraseks relvaks selle käes, kes seda kasutada oskab.

Kõik mõisted liberalismist ja sotsialismist on tekkinud raha kaudu ja raha huvides, lähtudes ütlusest: „Vaim mõtleb, raha juhib.” Maailmarahu algab üldise leppimise soovidega ja lõpeb sellega, et kedagi ei liiguta naabrit tabanud õnnetus. Suurlinnade juurteta massi astumisega ajaloosündmustikku hakatakse ajaloosündmusi kasutama isiklike huvide täitmiseks, mille käigus kogu maailm muutub ühtlaseks tsivilisatsioonimaastikuks.

Demokraatiaajastul valib rahvas oma esindajad ja koos sellega tekivad grupid, keda hoiab koos soov saavutatut säilitada. Võimutahe on tugevam kui demokraatia. Mida rohkem kaovad seisuste ja kutsete ajalooliselt välja kujunenud vormid, seda abitumaks muutub valijate mass juhtide käes, kes mõjutavad hulki ja võitlevad omavahel meetoditega, mida massid ei mõista. Demokraatia on samuti võimutahte süsteem, mille eesmärgiks on mõjuvõimsate heaolu ja tegutsemisvabadus.

Riigi teovõimsus ei baseeru mitte kirjutatud põhiseadusel, vaid hästi töötaval valitsusel, kus ei oma tähtsust, kas juht kannab kuninga, presidendi või parteijuhi tiitlit. Demokraatliku süsteemi nõrkus avaldub kriisiolukordades, kus pöördutakse tagasi ürgse juhtimisprintsiibi juurde, mis on seotud üksikisiku valitsemisega."

***

No puhas kuld ju. See linnastumise teema on mõtteaineks olnud alati, kui Punane Hanrahan unistab elust miljonilinnas ja igatseb sealolevat anonüümsust. Ma ei mõista tema soove hukka, ometi mitte. Aga ma ei saa sellest ka päris aru. Mulle meeldivad juured, teadmine oma päritolust, inimsuhted. Ma ei hooli anonüümsusest, minu jaoks seostub see alati üksindusega. Ju olen ma vaimselt nii nõrk, et mul on vaja tunnetada oma juuri või perekonda või kuulumist sootsiumisse. Ma ei suudaks olla ei erak üksikul saarel majakavahina ega ka miljonilinnas. Maaplika?

Samas ei suudaks elada meie traditsioonilises külaühiskonnas - natuke anonüümsust on ikka vajalik. Või siis pigem see, et kui ma elaks väikeses külas, siis paratamatult oleks ma ära lõigatud kultuurist (kui ainus liikumisviis on ühistransport, mida praeguses Eestis pole just palju alles jäänud, eriti maapiirkondades). Ning teadmine, et absokuradimaluutselt igast liigutusest teavad uudishimulikud naabrid. Ka praeguse eluga pole ma päris rahul - minu jaoks sobiva anonüümsusemääraga on just Tartu, Viljandi. (Ei hakka jälle Talinat maha tegema, nagu kindlasti oodatakse. Mul ei ole seal elamise kogemust. Mul ei ole seal juuri/mälestusi/tutvusringkonda jne. Ning mulle meeldib, et ma saan kõik oma käimised teha jalgsi, sõltumata ühistranspordist).

Tsiteerin veelkord - "Hiigellinnades ei ela rahvas, vaid mass, kes vajab leiba ja tsirkust. Puudub idee, mille nimel elada ja ennast teostada – raha muutub jumalaks. Linna anonüümsus kaotab Spengleri arvates juured, sotsiaalsed argisuhted, geograafiliselt fikseeritud seosed ja vastutustunde. Urbaniseerunud inimnatuuri mõttemaailm piirdub ühe päeva muredega. Intellektuaalne tunneb vaid ühte lõdvestumise vormi – ajaviidet (sport, lõbustused, müstika)."

EDIT: Hmm. Oma kurvastuseks avastasin, et täistekstina seda eesti keeles pole, on ainult 1940. välja antud referaat. Ja sedagi vaid valitud suurtes kogudes :(

Aga ma tahan seda lugeda. Peab siis inglise keelset murdma hakkama. Arvutist. Või siis maksma mitusada krooni ning tellima Rahvusraamatukogust digitaliseeritud versiooni (mida neil tegelikult veel pole). Ja ikkagi arvutis lugema. Kohe on aru saada, et nõiamoor on JÄLLE vastu.

***

Ja selle asemel, et siin jahuda, peaksin ma hoopis homseks etenduseks oma teksti pähe tuupima.

Pidin ma sinna galeerile ronima...