Spengler ja kolkapatriotism

Jälle olen ma suutnud endale kapi peale tohutu virna raamatuid tekitada. Ajapikku ma seda virna ikka vähendan, aga sama kiirelt toon uusi. Inimesel peab ju mingi hobi olema. Praegu siis Urmas Kuusik "Kolmas Riik" ( Põltsamaa, 1999). Ning ikka ja jälle jõuan teadmiseni, et ma mitte midagi ei tea. Kõikseaeg saan vihjeid aina uutele ja uutele teostele, mille lugemine tundub suisa kohustulik olema. Näiteks Spengleri "Õhtumaa allakäik".

Tsiteerides: (lk 11-12)

"Euroopa allakäigu esimeseks tunnuseks oli Spengleri arvates sündimuse vähenemine seoses perekonnaelutraditsioonide lõdvenemisega. Oma mina edasikandmine ei näi enam bioloogilise kohustusena. Selle tulemuseks on teadlik sündimuse vähenemine, enesetappude arvu suurenemine.

Linnastumise suurenemisega kaasneb pööbli teke. Hiigellinnades ei ela rahvas, vaid mass, kes vajab leiba ja tsirkust. Puudub idee, mille nimel elada ja ennast teostada – raha muutub jumalaks. Linna anonüümsus kaotab Spengleri arvates juured, sotsiaalsed argisuhted, geograafiliselt fikseeritud seosed ja vastutustunde. Urbaniseerunud inimnatuuri mõttemaailm piirdub ühe päeva muredega. Intellektuaalne tunneb vaid ühte lõdvestumise vormi – ajaviidet (sport, lõbustused, müstika). Loodusega seotud inimese tegutsemine ja ettevalmistused ulatuvad seevastu astronoomilise aasta piiridest veelgi kaugemale. Kultuuri sümboliks pidas Spengler nagu Nietzschegi maarahvast kui traditsioonide kandjat. Talupojaeetika on ürgsem kui vaimu- või usulugu.

Võimu ja vaimu vahekorda vaatles Spengler moralisti silmadega. Kultuuriinimese traagiline moraal mõistab olemise raskust ning tunneb uhkust selle kandmisest. See on instinktiivne moraal, mida ei mõjuta propaganda. Nii mõistis Spengler kultuuri dogmaatilise nähtusena. Tsivilisatsioon ei loo, vaid tõlgendab kultuuri ümber ja moonutab seda oma pealiskaudsuses. R.Wagneri Tristaniga sureb Õhtumaade viimane kunst. Edaspidi taotlevad kunstnikud midagi isiklikku. Kunst hakkab pakkuma lärmi, idiootlikku eksootikat ja kopeerimist. Euroopa ei suuda oma kultuuri kõrgemale arendada. Tema viimane ülesanne on levitada oma kultuuri teistes maades.

/.../

Maailmalinnades tekib Spengleri arvates liik ajatuid inimesi, kes unistavad maailmarahust ja leppimisest (patsifistlikud maailmaparandajad). Nad taotlevad avaliku arvamuse vabadust, kuid ei arvesta sellega, et see on mõjutatav ja seotud rahaga ajakirjanduse ja agitatsiooni kaudu. Kuigi igaühel on lubatud öelda, mida ta soovib, on pressil võimalik seda avaldada või mitte. Ajakirjandus võib tõe surma mõista, muutudes vägivalla salapäraseks relvaks selle käes, kes seda kasutada oskab.

Kõik mõisted liberalismist ja sotsialismist on tekkinud raha kaudu ja raha huvides, lähtudes ütlusest: „Vaim mõtleb, raha juhib.” Maailmarahu algab üldise leppimise soovidega ja lõpeb sellega, et kedagi ei liiguta naabrit tabanud õnnetus. Suurlinnade juurteta massi astumisega ajaloosündmustikku hakatakse ajaloosündmusi kasutama isiklike huvide täitmiseks, mille käigus kogu maailm muutub ühtlaseks tsivilisatsioonimaastikuks.

Demokraatiaajastul valib rahvas oma esindajad ja koos sellega tekivad grupid, keda hoiab koos soov saavutatut säilitada. Võimutahe on tugevam kui demokraatia. Mida rohkem kaovad seisuste ja kutsete ajalooliselt välja kujunenud vormid, seda abitumaks muutub valijate mass juhtide käes, kes mõjutavad hulki ja võitlevad omavahel meetoditega, mida massid ei mõista. Demokraatia on samuti võimutahte süsteem, mille eesmärgiks on mõjuvõimsate heaolu ja tegutsemisvabadus.

Riigi teovõimsus ei baseeru mitte kirjutatud põhiseadusel, vaid hästi töötaval valitsusel, kus ei oma tähtsust, kas juht kannab kuninga, presidendi või parteijuhi tiitlit. Demokraatliku süsteemi nõrkus avaldub kriisiolukordades, kus pöördutakse tagasi ürgse juhtimisprintsiibi juurde, mis on seotud üksikisiku valitsemisega."

***

No puhas kuld ju. See linnastumise teema on mõtteaineks olnud alati, kui Punane Hanrahan unistab elust miljonilinnas ja igatseb sealolevat anonüümsust. Ma ei mõista tema soove hukka, ometi mitte. Aga ma ei saa sellest ka päris aru. Mulle meeldivad juured, teadmine oma päritolust, inimsuhted. Ma ei hooli anonüümsusest, minu jaoks seostub see alati üksindusega. Ju olen ma vaimselt nii nõrk, et mul on vaja tunnetada oma juuri või perekonda või kuulumist sootsiumisse. Ma ei suudaks olla ei erak üksikul saarel majakavahina ega ka miljonilinnas. Maaplika?

Samas ei suudaks elada meie traditsioonilises külaühiskonnas - natuke anonüümsust on ikka vajalik. Või siis pigem see, et kui ma elaks väikeses külas, siis paratamatult oleks ma ära lõigatud kultuurist (kui ainus liikumisviis on ühistransport, mida praeguses Eestis pole just palju alles jäänud, eriti maapiirkondades). Ning teadmine, et absokuradimaluutselt igast liigutusest teavad uudishimulikud naabrid. Ka praeguse eluga pole ma päris rahul - minu jaoks sobiva anonüümsusemääraga on just Tartu, Viljandi. (Ei hakka jälle Talinat maha tegema, nagu kindlasti oodatakse. Mul ei ole seal elamise kogemust. Mul ei ole seal juuri/mälestusi/tutvusringkonda jne. Ning mulle meeldib, et ma saan kõik oma käimised teha jalgsi, sõltumata ühistranspordist).

Tsiteerin veelkord - "Hiigellinnades ei ela rahvas, vaid mass, kes vajab leiba ja tsirkust. Puudub idee, mille nimel elada ja ennast teostada – raha muutub jumalaks. Linna anonüümsus kaotab Spengleri arvates juured, sotsiaalsed argisuhted, geograafiliselt fikseeritud seosed ja vastutustunde. Urbaniseerunud inimnatuuri mõttemaailm piirdub ühe päeva muredega. Intellektuaalne tunneb vaid ühte lõdvestumise vormi – ajaviidet (sport, lõbustused, müstika)."

EDIT: Hmm. Oma kurvastuseks avastasin, et täistekstina seda eesti keeles pole, on ainult 1940. välja antud referaat. Ja sedagi vaid valitud suurtes kogudes :(

Aga ma tahan seda lugeda. Peab siis inglise keelset murdma hakkama. Arvutist. Või siis maksma mitusada krooni ning tellima Rahvusraamatukogust digitaliseeritud versiooni (mida neil tegelikult veel pole). Ja ikkagi arvutis lugema. Kohe on aru saada, et nõiamoor on JÄLLE vastu.

***

Ja selle asemel, et siin jahuda, peaksin ma hoopis homseks etenduseks oma teksti pähe tuupima.

Pidin ma sinna galeerile ronima...