Emadepävaks

Mis on elumõte? Õnneks ei ole praegusel ajal enam kombeks selle probleemi üle targutada, nagu seda tehti varemail aegadel vene mentaliteedi mõjutusel ja sageli satuti kõige äärmisemasse pessimismi. Kui aga nüüdki peaks vilksatama säärane küsimus läbi pea, siis on vastus nagu instinktiivselt valmis: elan oma perekonnale, oma l a s t e l e.

Suures ja pühas loodusesaladuses, mis tekitab maailma e l u, on lapsed meile kõige konkreetsemaks ning ühtlasi kallimaks tõendiks. Nende kaudu sünnib inimese suur osasaamine loodusest ning ümbritsevast maailmast, nemad seovad oleviku minevikuga ning tulevikuga, annavad kindla jalgealuse eluks ning õnneks.

Siit mõistame, miks just eriliselt hindame e m a, lastele eluandjat. Hindavad noored ja vanad, hindab terve ühiskond. Selles lugupidamises ei ole tühja, pinnapealset kiitust, teeseldud aukartust, õõnsate ülistussõnade langetamist, vaid selles peitub kõige otsesem ja siiram poolehoid.

Jah, muidugi, igapäevase elu raginas paistab sageli, nagu oleks see lugupidamine ununemas. Noored langetavad teinekordki ägedat meelepaha ema aadressil, vanad soetavad tüli ja pahandust.

Emadepäeva mõte õieti selles seisnebki, et ta aitaks inimest sagedamini elu argipäeva närveldusest välja kiskuda ja tõsisemalt ning sügavamalt mõtlema panna. Meie aeg on ju säärane, kus inimene nii vähe saab enesega üksi olla, mõtisklusse laskuda, elu tähtsamaid põhimomente tõsisemalt sirvida. Selleks peavad paratamatult vastavad üritused appi tulema ja sobivaid võimalusi looma. Kui emadepäev ühele osalegi rahvast neid võimalusi suudab pakkuda, siis on ta ülesanne kuhjaga täidetud.

Olgu siis igas perekonnas emadepäeval ema pidulapseks, kus pannakase kõik tülid ja tusad vaka alla ja mõeldakse sellele, kui suur ja kui püha on õieti see missioon, mis emal meie kõigi elus on täita. Mõelgem minevikule ja mõlegem tulevikule, mõlegem elu pühale müsteeriumile, mille kaasosalised kõik oleme.

Näidakem tegelikult ja siiralt, et armastame ema.

"Maret : naiste ja kodude kuukiri" aprill 1937