laupäev, detsember 27

Kaotatud eneseväärikus. Ausal leidjal palun teada anda. Vaevatasu ei ole. 
Tänan tähelepanu eest.

neljapäev, november 20

Pansionaadi saladused

Kord oli siinsamas juttu, et lastel kohustusliku kirjanduse nimekirjas A. Christie "Pansionaadi saladused", mida pole mitte kunagi raamatuna ilmunud. Et vaid kunagi "Edasi" nimelise ajalehe järjejutuna. Kuid vaesed lapsed, kelle ignorantsed kirjandusõpetajad pole vaevunud seda pisukest fakti endale selgeks tegema, käivad seda ikka otsimas. Ka on netist maha korjatud Christile pühendatud koduleht, kus paljud tema teosed olid täistekstina saadaval.

No ma tulen teile appi. See esimene link, mille sõber ja abimees Google teile annab - Logos Library. Seal vajutades sellele flopikujulisele märgile saate soovitud hinnalise lookese oma kompuutrisse alla laadida. Samas on Logoses üldse päris huvitavaid kodumaiseid autoreid täistekstidena saadaval. Kui vahel igav on, siis heitke pilk peale.

Ah et milleks selline sissekanne? No blogi stats näitab, et jätkuvalt on mitmed inimesed mu blogisse just seda teksti otsides sattunud.
"Täis juua - saab, Anton. Kui väga vaja on. Ainult täis tuleb end juua viinast. Konjak, vein - see kõik on südamele."
"Milleks siis viin on?"
"Hingele. Kui juba väga tugevalt valutab."

"Öine vahtkond" Sergei Lukjanenko Tallinn : Varrak, 2008 lk. 325

teisipäev, oktoober 14

Mis vahe on sci-fi'l ja fantacyl?
Arthur teab - sci-fi on see, mis võib juhtuda, a tavaliselt sa ei taha, et juhtuks. Fantacy samas on midagi, mida ei saa juhtuda, kuigi sa tihti tahad, et juhtuks. 
Suht konarlik tõlge, a samas krdi hea ja lihtne seletus probleemile, millest on doktoritöid kirjutatud...

esmaspäev, oktoober 13

Jah, just, nii see juhtus, ronkmust kass istus kõnniteel...

MAINE VÕIM

"Ma ise ja mu suguvõsa
peab igavesti pühi,-
eks tööline on seks,
kes rumalana orjab, rühib.
Mu isad kuigi muistsest maatõust,
peaasi - mina olen kerkind saksaks.
Kes kahtleb, vaadaku -
mu härraslõust,
eks kõnele see kõrgest tõust
ja üllast jõust.
Kui vägev kahtleb -
kinni maksan,
kui vaene vastu hakkab -
vangi raksan!
Võim mul ja raha,
muud prahti ma ei taha.
Kõik, mida soovin, jaksan!"

1934

***

KULAK

"Ma ühtki kommunisti küll ei palu,
sest nende vastu võitlemise eest
sain omal ajal tasuks talu.
Ja lagunegu kas või
alusmüür või korsten,
aknad, uksed, seinad maha, -
kui riik ei anna mulle
nii palju, kui ma tahan, raha
ja igaks asjaks laenu, -
siis varisegu kasvõi kaela katus,
ma õhutan veel aina vaenu,
see olgu kas või enda matus."

1945

Aleksander Antson "Epigramme"
Tallinn : Ilukirjandus ja kunst, 1946

***

Katus sõidab...
Tegin Mirrile ettepaneku, et saadaks kõik nad kuradile, hakkaks kaktusekasvatamises võistlema. Ja võtaks kumbki kuus kassi. Ja siis käiks oma kassikarjaga teineteisel külas, jooks mokakoffikoffi pisikestest peentest tassidest, pitsike liköörilärakat kah kõrvale (ja ometi mitte rohkem) ning üleüldse... Ja pühapäeviti kannaks peas rätikukese all lokirulle.
Ta ütles, et see pole hea plaan...
Miks küll?

esmaspäev, oktoober 6

Morbiidsed mõttekillud

"Kas mitte vanadel roomlastel ei olnud üks tegelane, kes ratsutas triumfide ajal austatud juhi kõrval ja sosistas talle kõrva, et ta on surelik ja et surm ootab teda?"

"Au riismed" Lois McMaster Bujold Varrak, 2008 lk. 137

Veider, a viimase nädala jooksul on see juba teine raamat, kust ma sellesama lause olen leidnud. Kas see on mingi vihje?
No ma olen omadega pisut sassis küll. Aga kui see on vihje, siis millele? 
Krt.
Fuck the world!

reede, oktoober 3

Mõistatus

"Mis on see, mis ärkab hommikul hulluna, muutub õhtu edenedes üha hullemaks, kuni läheb öösel püstihulluna magama?" küsin. "Mõistagi - inimene"
"Kuidas nii?" imestab Lear.
"Sest hommikul ta usub, õhtul arvab teadvat ja öösel tajub viimaks kogu tõde."

Peter Salin "Kuninga kogutud hullused"
Kogumikust "Soome ulme"
lk. 130
Tõlkinud Arvi Nikkarev. Saue : Skarabeus, 2008

neljapäev, september 25

Privaatsuse hauakivile kirjutatakse "See oli ainult teie endi turvalisuse huvides"

teisipäev, september 23

99 protsenti elanikkonnast on kas kodanikud või logardid*

(Pildike pärit Wikipediast)


„Ma näen, et te leidsite panoptikoni.” Nash astus maketi juurde.
„Mis see on? Haigla?”
„Küllap see võiks olla ka haigla või koguni büroohoone, kuid tegelikult on see 18. sajandi filosoofi Jeremy Benthami kujundatud vangla. Ta saatis oma kavandid kõigile Suurbritannia valitsuse liikmetele, kuid seda ei ehitatud. Makett põhineb Benthami joonistel.”
Nash läks veelgi lähemale ja silmitses maketti teraselt. „Kongide seinad on nii paksud, et vangid ei saa omavahel suhelda. Valgus langeb väljastpoolt, nii et vang on alati tagantpoolt valgustatud ja nähtav.”
„Ja valvurid on tornis?”
„Bentham nimetas seda järelvalvemajaks.”
„Sarnaneb labürindiga.”
„Selles seisnebki panoptikoni nutikus. See on niimoodi kavandatud, et vang ei näe kunagi oma valvuri nägu ega kuule teda ringi liikumas. Mõelge tagajärgedele, Michael. Tornis võib olla kas kakskümmend valvurit, üksainuke või mitte ühtki. Vahet ei ole. Vang eeldab, et teda lakkamatult jälgitakse. Mõne aja pärast sööbib see eeldus vangi teadvusse. Kui süsteem toimib, siis võivad valvurid tornist lahkuda ja minna lõunat sööma või kolmepäevasele puhkusele. See ei muuda midagi. Vangid on tingimused omaks võtnud.”
/.../
„Isegi kõige pealiskaudsem ajalootudeng taipab, et inimolendid on ahned, impulsiivsed ja julmad. Bentham vangla näitas meile, et ühiskondlik kontroll on õige tehnoloogia korral võimalik. Ei ole mingit vajadust iga nurga peale politseinikke saata. Piisab elanikkonda jälgivast virtuaalsest panoptikonist. Inimesi ei ole vaja sõna otseses mõttes lakkamatult vahtida, kuid nad peavad arvestama selle võimalusega ja karistuse vältimatusega. Struktuur, süsteem, kaudne ähvardus - neist saavad elu tõsiasjad. Privaatsusest loobudes on võimalik saavutada rahumeelne ühiskond.”
/.../
„Mäletate panoptikoni? Mudel töötab täiuslikult, kui kogu inimkond hoones elab. See ei tööta, kui üks inimene saab ukse lahti teha ja süsteemist välja astuda”
/.../
„Praegusajal kardavad inimesed ümbritsevat maailma ja seda hirmu on lihtne süvendada ning säilitada. Inimesed tahavad olla meie virtuaalpanoptikumis. Me valvame nende üle nagu head karjased. Neid jälgitakse, kontrollitakse ja kaitstakse tundmatuse eest.
Pealegi teadvustavad nad vanglat haruharva. Alati juhib miski tähelepanu kõrvale. Sõda Kesk-Idas. Skandaalikeerisesse kistud kuulsused. Maailmakarikavõistlus või pesapalli Super Bowl. Narkootikumid, nii illegaalsed kui retseptiravimid. Reklaamid. Poplaulud. Uus mood. Hirm võib mõjutada inimesi meie panoptikumi sisenema, ent kui nad juba sees on, siis tagame me neile meelelahutuse.”
„Rändaja : triloogia I raamat” John Twelve Hawks
Ersen, 2008
Lk. 212 - 215

***
Et siis sehukese raamatu (ka triloogia teise osa) sain täna lugemiseks. Pool esimesest raamatust on läbi. Hea lugemine. Ja nii mitmeski osas mõtlemapanev. (Tagakaane jutukese kirjutanud inimene, nagu üsna tihti, ei ole suvatsenud ise raamatut lugeda, nii et seda ei saa päris tõepähe võtta). Igastahes tekitab nii mitugi mõtet seoses USA Patriotismiakti, Eesti seadusandluses olevate lünkadega seoses inimeste jälgimise ja nende kohta info kogumisega, blogimise standardiseerimisega jne jne jne. Lihtsalt. Huvitavaid seoseid on ju suht lihtne leida. Mitte, et ma mingeid vandenõuteooriaid hauks, see on reaalsus. Terrorismi ja kuritegevusega võitlemise sildi all oleme me nõustunud nii paljude tehniliste (ja vähem tehniliste) jälgimis- ning kontrollimismeetmetega, et tegelikult on kogu infot koos omades võimalik teada inimesest apsokuradimaluutselt kõike (alates sellest, mida ta sööb, mis suuruses ja firma riideid kannab kuni lemmikraamatute ning seksuaalse orientatsioonini). Ainult mõtteid ei saa veel kontrollida. A noh. Ega see ju polegi mingi uudis. Liii et jälle üks huvitav asi, mille kohta uurida...
A ülalpool mainit raamat on täitsa hea. Vähemalt siiani.

***
A see seksuaalse orientatsiooni mõiste tuletas mulle meelde, et lugesin nädalavahetusel üht põnevat artiklit - sage alkoholitarbimine võib muuta teie seksuaalset orientatsiooni :D

***

*Pealkirjast ...
See tsitaat läheb edasi...
"Kodanikud on inimesed, kes arvavad, et mõistavad, mis maailmas toimub." (A kõik see on näiline)
"Logardid on inimesed, kes on ellujäämisest nii haaratud, et ei tea midagi väljapoole oma igapäevaelu jäävast."

kolmapäev, august 27

Tarkusetera

Nice ass won't get you through your whole life. Once you turn thirty you´d better have a personality...
A mis siis saab kui nigu kumbki eriti väärt pole?

Neljakümnendad.
Kõlab kurjakuulutavalt.
Või vähemalt mitte eriti südantsoojendavalt.
Samas kõige hullem veel pole... a 6 minutit on veel aega....
Lähen kobin magama ära, homme on pikk päev.

reede, august 22

Noppeid Saaremaalt, Muhust ja Vilsandilt

Sehukese suure massinaga sõidutati meid läbi mere Vilsandile.


Ja siit me läheme. Kõikse sügavamas kohas oli meri põlvini ehk siis minusugusel könnil rinnuni ja ehk rohkemgi, sel möurapullil-gruzavikul ikka ratta ülemisest servast pisut üle...
Kõikse läänepoolsem maavalla nurk?


Siilikesed kivi pääl päevitamas...

Kiviaia taga on kiviaed mille taga on kiviaed...
Maasi maalinnuse juures on saarlased siis idülli sehukeseks seadnud, et postkaardivõtte saab iga nurga alt iga lollgi kätte...


Taas punab päiksekiirtes pihlapuu. Et sügis on käes.


Üks kirik Muhu saare pääl...

Vaimud Maasi maalinnuses.



http://www.visitestonia.com/en/

neljapäev, august 14

Kajakad naabermaja katusel

Ja mereni on 100 km...

Melanhoolse angiiniku soig

Nii halb on üksi haige olla.
Mitte, et hea oleks, et keegi veel haige oleks.
Ei.
Lihtsalt pole kedagi, kes küsiks, kas ma teed tahan.
Ja kohendaks tekki.
Uuriks, et millist mahla ma poest tahan.
Teeks toad korda ja sätiks reisilt tulles tekitatud segaduse.
Kastaks lilled.
Ja lihtsalt ajaks juttu, kui ma enam ei jaksa voodis vedeleda ja lugeda.
Aga ei.
Kõik tuleb ise ära teha.
Tüütu...
No ja ega üks pisike angiin ei takista mind tööl käimast...

kolmapäev, juuli 30

Yougottadance. Aslongasthemusicplays...

Lõpetasin eile öösel ühe äärmiselt hea raamatu lugemise - Haruki Murakami "Dance Dance Dance". Vaatamata mu pidevale iroonilisele stamplausele, et "läheks käiks korra Jaapanis ära", ei ole mu arvamus Jaapanist ja selle kultuurist eriti kõrge (Mitte, et ma väga palju teaks, aga selline on arusaam loetud raamatute põhjal ning pigem põhineb see meie kultuuride nii tohutul erinemisel ning tekitab minus pigem võõristust ja arusaamatust. Nii et "kõrge"on ehk isegi pisut vale väljend. Aga see selleks).

Murakami raamatust ei ole aru saadagi, et tegemist just Jaapaniga on. Kohanimed vaid. Aga sisu. Sisu on lihtsalt suurepärane. Tegelaskujud. Õhustik. Super! Ning miskipärast seostus mul kohe algusest peale Douglas Couplandiga. Tema poolt ära märgitud ja lahti kirjutatud Generation X. Termin, mis iseloomustab 1965 - 1980 sündinuid. Ka mind. (X-generatsioonile järgneb Generation Y, millega on mul ennast seostada palju raskem.)
Taaskord üks kadunud põlvkond.

"X' category of people who wanted to hop off the merry-go-round of status, money, and social climbing that so often frames modern existence."

Ma ei saa aru, millest mul see seos nende kahe autori vahel...
Murakamil Advanced capitalist society ja Showeling cultural snow versus Couplandi McJob - a low-pay, low-prestige, low-dignity, low-benefit, no-future job in the service sector. Frequently considered a satisfying career choice by people who have never held one ja yuppie wannabe's - an X generation subgroup that believes the myth of a yuppie life-style being both satisfying and viable. Tend to be highly in debt, involved in some form of substance abuse, and show a willingness to talk about Armageddon after three drinks.

Murakami Well-trained vegetables ehk siis eliitkaubamajas müüdavad treenitud köögiviljad, mis seisavad palju kauem ilusad (kena olustikukirjeldus okastraadiga ümbritsetud köögivijade treeninglaagrist) versus Couplandi underdogging - the tendency to almost invariably side with the underdog in a given situation. The consumer expression of this trait is the purchasing of less successful, "sad", or failing products.

Samas on sarnasust paljugi. 30tes inimesed, kel selge siht silme eest kadunud. Enese otsimine ja leidmine (või siis mitteleidmine), vastandumine ühiskonnale/mingile osale ühiskonnast, mitte protest vaid pigem allaheitlikus. Enesesurgitsemine. Iroonia. Nihilism. Kriitika. Kõrvalt jälgimine. Kõrvale hoidmine. Just seesama karussellilt maha hüppamine. Ning samas elementaarsed elutõed, millega saab aina ja ikka nõustuda kuid seda ehk pisut ebatraditsioonilises väljenduslaadis (ning seda kõike äärmiselt ebacoelholikus võtmes, asi, mis mulle ainult rõõmu teeb. Sest Coelho on kõike muud kui minu lemmikkirjanik)

Vabandan, kell palju ja ei jaksa praegu neid tsitaate kenasti tõlkida. A samas - vahet ju pole. :) Keda ikka huvitab...

Igatahes sain endale taaskord uue lemmikraamatu.

"So what do I have to do?"
"Dance," said the Sheep Man. "Yougottadance. Aslongasthemusicplays. Yougottadance. Don'teventhinkwhy. Starttothink, yourfeetstop. Yourfeetstop, wegetstuck. Wegetstuck, you'restuck. Sodon'tpayanymind, nomatterhowdumb. Yougottakeepthestep. Yougottalimberup. Yougottaloosenwhatyoubolteddown. Yougottauseallyougot. Weknowyou'retired, tiredandscared. Happenstoeveryone, okay? Justdon'tletyourfeetstop."

I looked up and gazed again at the shadow on the wall

"Dancingiseverything," continued the Sheep Man. "Danceintip-topform. Dancesoitallkeepsspinning. Ifyoudothat, wemightbeabletodosomethingforyou. Yougottadance. Aslongasthemusicplays."

Haruki Murakami "Dance Dance Dance" lk. 86
London : Vintage Books, 2003

reede, juuni 6

Oodates... ei, mitte Godot. Hoopis mõeldes pühapäevale...

Laulmata ood

See juunihommik karske,
tuul nii värske.
See sume männilõhn,
mu pohmas hingeõhk-
on segunemas nilbeks koksiks.
On hea, kui on kord hea.
Oo, tubli päike, õitsev meri! Pea
laulan teile oodi,
kui taas mu soontes voolab veri,
ent nüüd pean kiirustama poodi.

Aarne Mäe
Valitud värsid 1987-97

Tuvi

Hommikul tööle minnes jätsin aknad lahti, et õhtul oleks veidigi hapnikku. Ja kui ma siis koju jõudsin - mida ma avastasin?
Krdi tuviraiped olid aknast sisse lennanud, mu elamises mõnusalt ringi patseerinud ja kõik kohalt täis pasandanud. Kas ei aja mitte hinge täis???

ps: Homse punklaulupeo auks ja jaoks on mul nüüd spaigid peas. Rakvere, hoia alt!

pühapäev, juuni 1

Raigastvere vaatetorn


Väike nõuanne kõigile Elistevere loomapargi külastajaile - käige selles tornis ka ära. Vaade on seda väärt. Paar kilomeetrit loomapargist. Torn siis. Aga näeb oi kui kaugele. Me eile käisime. Ja noh - pean mainima, et täna ei taha ühestki trepist alla minna. Spordiklubi "Olümpia" liige ikkagi :D

What is it, what can it possibly be about blow jobs and golf?

Nii küsib külaline Marsilt.
Sain küüned taha jällekord ühele VÄGA heale raamatule.
"Kodumaata mees" Kurt Vonnegut
Tänapäev 2008

Terve see raamat koosneb väljaütlemist- ja tsiteerimistväärt mõtteteradest. Siinkohal peangi paslikuks pisikest tsiteerimist.

"George W. Bush on enda ümber koondanud kõrgema klassi kolmelised, kes ei tea midagi ajaloost ega geograafiast, lisaks valgete ülemvõimu pooldajad, kes oma vaateid eriti ei varja, näiteks kristlased, ja lisaks veel - mis kõige hirmsam - psühhopaatsed isiksused ehk meditsiiniliselt väljendudes PI-d, targad ja meeldivad isikud, kel puudub südametunnistus.

Öelda, et keegi on PI, tähendab panna täiesti olemasolev diagnoos, täpselt nagu öelda, et tal on ussripikupõletik või jalaseen.
/.../
Mõned inimesed sünnivad kurdina, mõned sünnivad pimedana või misiganes, ja see raamat räägib samavõrd puudega inimolenditest, kelle tõttu meie riik ja paljud teised osad kogu planeedist kipuvad tänapäeval täiesti nässu minema. Need inimesed sündisid ilma südametunnistuseta ning äkitselt on just nemad igal pool pukis.
/.../
Meie põhiseaduses on traagiline viga ja mina ei tea, millisel moel seda parandada saaks. Viga on järgmine: presidendiks saada tahavad ainult hullumeelsed. See reegel kehtis isegi keskkoolis. Ainult ilmselgelt segased inimesed kandideerisid klassi presidendiks."
lk. 115-117

Või siis hoopis see:

"Hästi, lõbutseme nüüd veidike. Räägime seksist. Räägime naistest. Freud ütles, et ta ei tea, mida naised tahavad. Mina tean, mida naised tahavad: hulgaliselt inimesi, kellega rääkida. Millest nad rääkida tahavad? Nad tahavad kõigest rääkida.

Mida mehed tahavad? Nad tahavad palju sõpru ja nad tahaksid, et inimesed nende peale nii palju ei vihastaks.

Miks tänapäeval nii paljud inimesed lahutavad?

Sellepärast, et suuremal osal meist pole enam suuri perekondi. Vanasti oli nii, et kui mees ja naine abiellusid, sai pruut endale rohkem inimesi, kellega kõigist asjadest rääkida. Peigmees sai endale rohkem sõpru, kellele lolle nalju rääkida.

Vähestel ameeriklastel, aga ainult üksikutel, on siiani suured perekonnad. Näiteks navaho indiaanlastel. Näiteks Kennedytel.

Aga suuremas osas on abiellujad teineteisele lihtsalt üks inimene. Peigmees saab ühe sõbra, aga see on naine. Naine saab ühe inimese juurde, kellega kõigest rääkida, aga see on mees.

Kui tänapäeval on abielupaari vahel tüli, siis nad võivad ju mõelda, et see on raha, võimu, seksi, laste kasvatamise või ükskõik mille teemal. Tegelikult ütlevad nad teineteisele: "Sa ei ole piisavalt inimesi!"
lk. 65-66

See raamat on viimane, mille Vonnegut enne oma surma kirjutas. Väärt lugemisvara. Tegelikult jälle üle pika aja (mis minu lugemisharjumusi ja -koguseid arvestades on tegelikult suht oluline näitaja) raamat, mille tahaks endale osta.


laupäev, mai 31

Käisime Elistvere loomaaias plika sünnipäeva pidamas...





Eila tuuritasin Norra allikatel (Järvamaa, Endla looduskaitseala) ja täna siis Elistveres. Tallad on ümmargused ja uni murrab häbematult varakult maha. Homme suur grill ja tshill - plika sünnipäeva auks. Täna ei jaksa küll mingeid ettevalmistusi teha. Kutupiilu.

reede, mai 9

"Kõik minu prügi, mida ma toodan, see on mul maja taga kemmergus, see, mida siin sorteerida lastakse, see on poemeeste prügi, mitte minu oma."
S. Lotmani vanaisa ülimalt targad sõnad tänases (paberkandjal) "Rohelises Väravas".

Ei hakka pikalt heietama, aga ise võitlen poes kilekottidega kõikse aeg. Üldiselt osades kaubandusasutistes juba mäletatakse, et mina olen see veidrik "mul ju on juba kott üle õla, miks ma veel peaksin iga asja eraldi kilekotti panema".

neljapäev, mai 8

Harilik rabarberikook vol.2

Hmm. Viimasel paaril nädalal on päris palju inimesi otsinud netist "rabarberikooki" ja sattunud mu blogisse. Kahjuks olen pidanud neile pettumuse valmistama - siit näevad nad vaid üht isuäratavat pilti harilikust rabarberikoogist. Aga noh - kui nii tungivalt nõutakse, sisi võin ju kirja panna, kuidas ma seda teen.


Et siis:
Põhi on muretaignast. Mina seda päris ehtsat tavaliselt teha ei viisti ja teen hoopis nii:

200 g margariini

1 klaas suhkrut

2 muna

2 klaasi jahu

2 klaasi pannkoogijahu

(Kui pannkoogijahu pole, siis asendan selle tavalise jahuga ning lisan 1 tl või noh tunde järgi küpsetuspulbrit).


Margariin sulatada, muna vahustada suhkruga, lisada veidi jahtunud margariin ja jahuaines ning mätsida taignaks. Oma konsistentsilt peab see ikka parasjagu muretaigna moodi olema. Kui on vedel, siis ei muud, kui jahu juurde. Kui on maiasmokki läheduses, siis tuleb ettevaatlik olla, et kõike nahka ei pandaks :D Sellest kogusest saab tavaliselt sehukese hariliku praeahju mõõduga pannitäie...


Vahele: tükeldatud rabarberit, suhkrut ja kaneeli.

Mõistlik oleks see siis nüüd kuskil 225 kraadisesse ahju torgata.


Samal ajal tuleb hakata kibekähku biskviittaigent tegema.

Et siis Peale:

8 muna

8 sl jahu

4 sl vett

8 sl suhkrut

Munavalge eraldada kollasest, kollane vahustada suhkruga. Valge ajada vahule teises anumas. Kollasele lisada vesi ja jahu sõeludes ning pool munavalgest. Segada tuleb suht ettevaatlikult. Siis lõpuks teine pool munavalgevahust. Või noh kuidagi nii. (Tegelikult tehakse seda ehk teistmoodi, a nii mu vanaema mind õpetas).

Igatahes peaks selle aja peale põhi ahjus juba piisavalt küps olema - valad biskviittaigna sinna peale ja pane veel ahju, kuni kook kena isuäratava välimuse on saanud.

Ma ei tea, kas sellest nüüd otsijaile abi saab, aga noh - kui seda kokkamissoont üldse ei ole, siis poest ostetud muretaignale rabarber-kaneel-suhkur peale ja ahju ja on ka hea.

Emadepävaks

Mis on elumõte? Õnneks ei ole praegusel ajal enam kombeks selle probleemi üle targutada, nagu seda tehti varemail aegadel vene mentaliteedi mõjutusel ja sageli satuti kõige äärmisemasse pessimismi. Kui aga nüüdki peaks vilksatama säärane küsimus läbi pea, siis on vastus nagu instinktiivselt valmis: elan oma perekonnale, oma l a s t e l e.

Suures ja pühas loodusesaladuses, mis tekitab maailma e l u, on lapsed meile kõige konkreetsemaks ning ühtlasi kallimaks tõendiks. Nende kaudu sünnib inimese suur osasaamine loodusest ning ümbritsevast maailmast, nemad seovad oleviku minevikuga ning tulevikuga, annavad kindla jalgealuse eluks ning õnneks.

Siit mõistame, miks just eriliselt hindame e m a, lastele eluandjat. Hindavad noored ja vanad, hindab terve ühiskond. Selles lugupidamises ei ole tühja, pinnapealset kiitust, teeseldud aukartust, õõnsate ülistussõnade langetamist, vaid selles peitub kõige otsesem ja siiram poolehoid.

Jah, muidugi, igapäevase elu raginas paistab sageli, nagu oleks see lugupidamine ununemas. Noored langetavad teinekordki ägedat meelepaha ema aadressil, vanad soetavad tüli ja pahandust.

Emadepäeva mõte õieti selles seisnebki, et ta aitaks inimest sagedamini elu argipäeva närveldusest välja kiskuda ja tõsisemalt ning sügavamalt mõtlema panna. Meie aeg on ju säärane, kus inimene nii vähe saab enesega üksi olla, mõtisklusse laskuda, elu tähtsamaid põhimomente tõsisemalt sirvida. Selleks peavad paratamatult vastavad üritused appi tulema ja sobivaid võimalusi looma. Kui emadepäev ühele osalegi rahvast neid võimalusi suudab pakkuda, siis on ta ülesanne kuhjaga täidetud.

Olgu siis igas perekonnas emadepäeval ema pidulapseks, kus pannakase kõik tülid ja tusad vaka alla ja mõeldakse sellele, kui suur ja kui püha on õieti see missioon, mis emal meie kõigi elus on täita. Mõelgem minevikule ja mõlegem tulevikule, mõlegem elu pühale müsteeriumile, mille kaasosalised kõik oleme.

Näidakem tegelikult ja siiralt, et armastame ema.

"Maret : naiste ja kodude kuukiri" aprill 1937

teisipäev, mai 6

Lemuuria ja madam Blavatsky

Et siis jätkuvalt tudeerin mu tänaõhtust lugemisvara – see Fosteri „From Mu to Thule and the Inner Earth”. Ning ma ei saa seda oma olematute lugejatega jagamata jätta.


Lemuuria on „kadunud kontinent”, mis eeldatavasti asus Ida-Aafrika ja Loode-India vahel. (Nime pani sellele zooloog Philip L. Sclater.) Lemuuria „on” kadunud lüli ahvinimese ja inimese vahel, vähemalt nii usuti 19. saj lõpul (nad vaesekesed ei teadnud ju siis midagi praegu levinud tõest, et algselt olid need kaks kohta omavahel üks).

Proua Helena Petrovna Blavatsky (ja SEE nimi on mul ikka mitmeid kordi oma eneseharimistee käigus ette tulnud), tuntud selgeltnägija ja okultist, kes rajas Teosoofilise Ühingu, väitis, et tal on läbi oma võimete kontakt Mahatma Vennaskonnaga (grupp „ethereal” – no mis kurat – eeterlikud, õhulised, no ei tule meelde, kuda seda maakeeli nimetama peaks- olendeid, kes juhivad maailma oma Tiibeti peakorterist), kes teavad, kuidas on elu Maal alguse saanud. (See tuli nüüd küll üks keeruline lause!) Ilma pisikestesse räpastesse detailidesse laskumata on see Vennaskond öelnud, et saatuse poolt on määratud, et Maal saavad elama 7 põhilisse (juur-) rassi kuuluvaid olendeid. Ja et meie praegune inimkond on neist seitsmest viies. Peale meid on veel kahte sorti olendeid tulemas. Et kuues põlvkond olendeid ei ole „inimesed” ning nemad taasokupeerivad Lemuuria (?) ning seitsmes ning viimane „Root Race” lahkub siit planeedilt lõplikult ning asub elama Merkuuril. Oijahh. Kui tsiteerida artikli autorit, siis „Palju õnne, ja ma loodan, et neil on meeles kaasa võtta oma tule/kuumuskindel aluspesu”.

Eelpool mainit maadam Blavatskyle tuginedes olid mõned lemuurlased nelja käega, samas osadel olid hoopis silmad ka seljataga, mis andis neile selgeltnägemisvõimed. Need veidrad olendid suhtlesid telepaatilisel teel ning olid oma tahtejõuga võimelised liigutama mägesid, vaatamata sellele, et neil polnud meie mõistes ajusid.

Nagu juba eelpool mainit – on see Blavatsky nimi mulle ennegi ette tulnud. Aga no kui see nüüd praegusesse konteksti panna, siis... irw. No mina ka ei tea. Liiga jabur.

A too maadam andis välja „The Story of Atlantis and The Lost Lemuria” aastal 1896 ja „The Secret Doctrine”1888 ning need teosed on teatud ringkonnas siiani suht loetavad, hinnatud ning on inimesi, kes neid suudavad tõsiselt võtta.

Üht-teist on isegi netist täistekstina saadaval. Kes ise ei suuda leida, siis võin linke jagada.

ps: kohe jooksen poest õlli juurde tooma.

Great continent of Mu - the Motherland of all the races of the Earth

Ei teinudki kotlette, tegin hoopis ahjus vorstikesi. Head õlle kõrvale ampsata.
(Et paned hakklihale juurde sibulit, küüslauku, tomatipastat, mett, soola ja pipart, segad hoolega läbi ja mätsid pisikesed vorstikesed ning torkad ahju).

Aga MU oli kolmest (saarest) suuremast osast koosnev kontinent Vaikses ookeanis, ulatudes Hawaist Fiji saarte ja Lihavõtte saareni. 1868. oli kolonel James Churchward Briti armee ohvitser Indias. Ta sai sõbraks ühe India templi ülempreestriga ning too näitas talle igivanu savitahvleid, mille dešifreerides selgus püha tõde. Kogu see krempel uppus ca 12 000 aastat tagasi - suurte maavärinate, maalihete, tsunamide ja veealuste gaasimullide (või kuda iganes neid nimetama peaks) plahvatuste tagajärjel. Õnneks oli tolle paradiisile sarnaneval ühiskonnal ka kolooniaid ( sest ka kõige ideaalsemas ühiskonnas on neid, kes sinna ei sobi või on lihtsalt piisavalt seiklushimulised ning lahkuvad kodumaalt, et leida midagi uut ja paremat/huvitavamat). Atlantis oli üks kolooniatest, kuid samas Mu-l elanud 10 erinevast hõimust (rassid? rahvused?) näiteks mustanahalised läksid ja koloniseerisid Aafrika. Seal kontinendil valitsenud nn ülemklass koosnes "valgetest" ning kolme saare/osa ning kõigi 10 rassi/rahvuse juhiks oli imperaator ning ülempreester "Ra Mu", kes oli samas ka jumala asemik maa peal. Samas ei olnud ta mingi mastaapsemat sorti kummardamise objektiks.

Oijahh. Igatahes on kogu selle jutu too kolonel kirja pannud ning raamat pealkirjaga "The lost contonent of Mu" ilmus aastal 1926. Herr G.Foster soovitab peale raamatust refereeringu lugemist huvilistel seda kohalikust raamatukogust küsida :D

Loen huviga edasi. Ja muuseas - õlu maitseb täitsa hea. Ning mul on seda kapis veel.

laupäev, mai 3

Spengler ja kolkapatriotism

Jälle olen ma suutnud endale kapi peale tohutu virna raamatuid tekitada. Ajapikku ma seda virna ikka vähendan, aga sama kiirelt toon uusi. Inimesel peab ju mingi hobi olema. Praegu siis Urmas Kuusik "Kolmas Riik" ( Põltsamaa, 1999). Ning ikka ja jälle jõuan teadmiseni, et ma mitte midagi ei tea. Kõikseaeg saan vihjeid aina uutele ja uutele teostele, mille lugemine tundub suisa kohustulik olema. Näiteks Spengleri "Õhtumaa allakäik".

Tsiteerides: (lk 11-12)

"Euroopa allakäigu esimeseks tunnuseks oli Spengleri arvates sündimuse vähenemine seoses perekonnaelutraditsioonide lõdvenemisega. Oma mina edasikandmine ei näi enam bioloogilise kohustusena. Selle tulemuseks on teadlik sündimuse vähenemine, enesetappude arvu suurenemine.

Linnastumise suurenemisega kaasneb pööbli teke. Hiigellinnades ei ela rahvas, vaid mass, kes vajab leiba ja tsirkust. Puudub idee, mille nimel elada ja ennast teostada – raha muutub jumalaks. Linna anonüümsus kaotab Spengleri arvates juured, sotsiaalsed argisuhted, geograafiliselt fikseeritud seosed ja vastutustunde. Urbaniseerunud inimnatuuri mõttemaailm piirdub ühe päeva muredega. Intellektuaalne tunneb vaid ühte lõdvestumise vormi – ajaviidet (sport, lõbustused, müstika). Loodusega seotud inimese tegutsemine ja ettevalmistused ulatuvad seevastu astronoomilise aasta piiridest veelgi kaugemale. Kultuuri sümboliks pidas Spengler nagu Nietzschegi maarahvast kui traditsioonide kandjat. Talupojaeetika on ürgsem kui vaimu- või usulugu.

Võimu ja vaimu vahekorda vaatles Spengler moralisti silmadega. Kultuuriinimese traagiline moraal mõistab olemise raskust ning tunneb uhkust selle kandmisest. See on instinktiivne moraal, mida ei mõjuta propaganda. Nii mõistis Spengler kultuuri dogmaatilise nähtusena. Tsivilisatsioon ei loo, vaid tõlgendab kultuuri ümber ja moonutab seda oma pealiskaudsuses. R.Wagneri Tristaniga sureb Õhtumaade viimane kunst. Edaspidi taotlevad kunstnikud midagi isiklikku. Kunst hakkab pakkuma lärmi, idiootlikku eksootikat ja kopeerimist. Euroopa ei suuda oma kultuuri kõrgemale arendada. Tema viimane ülesanne on levitada oma kultuuri teistes maades.

/.../

Maailmalinnades tekib Spengleri arvates liik ajatuid inimesi, kes unistavad maailmarahust ja leppimisest (patsifistlikud maailmaparandajad). Nad taotlevad avaliku arvamuse vabadust, kuid ei arvesta sellega, et see on mõjutatav ja seotud rahaga ajakirjanduse ja agitatsiooni kaudu. Kuigi igaühel on lubatud öelda, mida ta soovib, on pressil võimalik seda avaldada või mitte. Ajakirjandus võib tõe surma mõista, muutudes vägivalla salapäraseks relvaks selle käes, kes seda kasutada oskab.

Kõik mõisted liberalismist ja sotsialismist on tekkinud raha kaudu ja raha huvides, lähtudes ütlusest: „Vaim mõtleb, raha juhib.” Maailmarahu algab üldise leppimise soovidega ja lõpeb sellega, et kedagi ei liiguta naabrit tabanud õnnetus. Suurlinnade juurteta massi astumisega ajaloosündmustikku hakatakse ajaloosündmusi kasutama isiklike huvide täitmiseks, mille käigus kogu maailm muutub ühtlaseks tsivilisatsioonimaastikuks.

Demokraatiaajastul valib rahvas oma esindajad ja koos sellega tekivad grupid, keda hoiab koos soov saavutatut säilitada. Võimutahe on tugevam kui demokraatia. Mida rohkem kaovad seisuste ja kutsete ajalooliselt välja kujunenud vormid, seda abitumaks muutub valijate mass juhtide käes, kes mõjutavad hulki ja võitlevad omavahel meetoditega, mida massid ei mõista. Demokraatia on samuti võimutahte süsteem, mille eesmärgiks on mõjuvõimsate heaolu ja tegutsemisvabadus.

Riigi teovõimsus ei baseeru mitte kirjutatud põhiseadusel, vaid hästi töötaval valitsusel, kus ei oma tähtsust, kas juht kannab kuninga, presidendi või parteijuhi tiitlit. Demokraatliku süsteemi nõrkus avaldub kriisiolukordades, kus pöördutakse tagasi ürgse juhtimisprintsiibi juurde, mis on seotud üksikisiku valitsemisega."

***

No puhas kuld ju. See linnastumise teema on mõtteaineks olnud alati, kui Punane Hanrahan unistab elust miljonilinnas ja igatseb sealolevat anonüümsust. Ma ei mõista tema soove hukka, ometi mitte. Aga ma ei saa sellest ka päris aru. Mulle meeldivad juured, teadmine oma päritolust, inimsuhted. Ma ei hooli anonüümsusest, minu jaoks seostub see alati üksindusega. Ju olen ma vaimselt nii nõrk, et mul on vaja tunnetada oma juuri või perekonda või kuulumist sootsiumisse. Ma ei suudaks olla ei erak üksikul saarel majakavahina ega ka miljonilinnas. Maaplika?

Samas ei suudaks elada meie traditsioonilises külaühiskonnas - natuke anonüümsust on ikka vajalik. Või siis pigem see, et kui ma elaks väikeses külas, siis paratamatult oleks ma ära lõigatud kultuurist (kui ainus liikumisviis on ühistransport, mida praeguses Eestis pole just palju alles jäänud, eriti maapiirkondades). Ning teadmine, et absokuradimaluutselt igast liigutusest teavad uudishimulikud naabrid. Ka praeguse eluga pole ma päris rahul - minu jaoks sobiva anonüümsusemääraga on just Tartu, Viljandi. (Ei hakka jälle Talinat maha tegema, nagu kindlasti oodatakse. Mul ei ole seal elamise kogemust. Mul ei ole seal juuri/mälestusi/tutvusringkonda jne. Ning mulle meeldib, et ma saan kõik oma käimised teha jalgsi, sõltumata ühistranspordist).

Tsiteerin veelkord - "Hiigellinnades ei ela rahvas, vaid mass, kes vajab leiba ja tsirkust. Puudub idee, mille nimel elada ja ennast teostada – raha muutub jumalaks. Linna anonüümsus kaotab Spengleri arvates juured, sotsiaalsed argisuhted, geograafiliselt fikseeritud seosed ja vastutustunde. Urbaniseerunud inimnatuuri mõttemaailm piirdub ühe päeva muredega. Intellektuaalne tunneb vaid ühte lõdvestumise vormi – ajaviidet (sport, lõbustused, müstika)."

EDIT: Hmm. Oma kurvastuseks avastasin, et täistekstina seda eesti keeles pole, on ainult 1940. välja antud referaat. Ja sedagi vaid valitud suurtes kogudes :(

Aga ma tahan seda lugeda. Peab siis inglise keelset murdma hakkama. Arvutist. Või siis maksma mitusada krooni ning tellima Rahvusraamatukogust digitaliseeritud versiooni (mida neil tegelikult veel pole). Ja ikkagi arvutis lugema. Kohe on aru saada, et nõiamoor on JÄLLE vastu.

***

Ja selle asemel, et siin jahuda, peaksin ma hoopis homseks etenduseks oma teksti pähe tuupima.

Pidin ma sinna galeerile ronima...


neljapäev, aprill 3

Hommiku eine

Hommikueine, hommiku eine - tõenäoliselt leiutasid selle mingid talupojad /.../ kes juba enne päikesetõusu oma einet sisse kühveldasid, et siis minna välja ja sulaseid klobida...

Regener, Sven
Berliini bluus
lk. 27
Tallinn : Varrak, 2007

***
Et siis ma pean ennast sundima hommikuti sööma. Ja juba mitu hommikut ei ole ma seda suutnud. No ei taha üldse. Ja õhtusöögiks on viimasel ajal pudel õlut - seal pidi palju mitamiine sees olema. Lehes ükspäev kirjutas.
Ja see berliini bluus on hea raamat.

kolmapäev, märts 26

Milleks punkarile mikser...



There are two wolves fighting in every man's heart. One is Love, the other is Hate. Whichever one you feed the most will win the battle.

"Pathfinder"

neljapäev, veebruar 7

Veel Vispliküla vaateid




Kes vana asja meelde tuletab...

Sorteerisin oma vanu pilte (uusi teha ei saa, sest fotokas on jätkuvalt katki). Kuna kõik muu soigumise siit ärr kustutasin ja järgi jäi see Visplikülas oldud aeg, siis panen illustreerivaks materjaliks takkajärgi pilte.

Siin siis Vispliküla jõesadam.