Ilusama tuleviku sihis

"Igaüks on oma õnne sepp" - nii lausub rahva elutarkus, mis on õige nii iga isiku kui rahva kohta. Oma õnne saavutamiseks on kõigepealt  vajalik rahva ja riigi hea elukorraldus ja käekäik. Alles siis saame oma töövilja täielikult maitsta.


Kuidas jõuda rahva kaunimale tulevikule, selleks on meil kujukaid näiteid ajaloost ja ka igapäeva elust. Selgub, et oleme olnud edukad ja tugevad, kui oleme hoidnud ühte ja lasknud endid juhtida kõrgeimaist püüdeist. Säärases üksmeelses koostöös on meie rahvuslikud üritused annud alati parimaid tulemusi. Samas koostöö vaimus võime ka majanduslikul alal oma elu paremini organiseerida. Seks loob avaraid võimalusi ühistegevus.


Ühistegelised ettevõtted aitavad viljeldada kõigi oma liikmete majapidamist, millega käib samal ajal kaasas ka rahva kui terviku elujõukus.


Noored kaaslased, rakendame endid kõik selle suure töö edasiarendamisele. Tutvume selle tööga ühinguid külastades, koolis, ühistegelist kirjandust lugedes ja ühinguis kaasa töötades. Lähemaks koostööks annavad nooretele võimalusi ühingute juures loodavad noorteringid ja koolides õpilaskooperatiivid. Neis tegutsedes omandame praktilisi kogemusi ja teadmisi edaspidiseks tööks.


Ühistegevuse kaudu on kõigile avatud tee päikesepaistelisemale tulevikule. Oleme igaüks selles ühistöö ketis tugevad lülid. Siis saavutame sihi.

***

Aeg ajalt leiavad mu juurde tee igasugused veidrad asjad. Lisaks udupeenele Moskva 1980 Miša märgikesele sain täna ka 1958st aastast pärineva plekist "Sidruni ja apelsini lõigud" kommikarbi, mõned ümbrikud ja 1936. aasta "Ühiskalendri"

See viimane neist on Rapla Tarvitajate Ühingu jaoks välja antud taskuformaadis kalender, kus lisaks kalendrile on ägedad reklaampildikesed, muidu reklaamijuttu ja üldkasulikke andmeid (Eesti kohta, mõõduühikud jne). Pildikeste stiil on kuidagi Gorilik, a samas - ei pruugi olla. Ülalolev tekstike on selle muheda väljaande viimaselt lehelt.
Mõned pildikesed sealt:

***
A muidu?
Et miks ei kirjuta?
Sest ei ole midagi öelda.
Rutiinne töö-kodu-töö-kodu marsruut ja vahepeale kas külalised või väljasõidud.
Sel nädalavahetusel käisin Vilhandis "Puhtas Kullas" JMKE, Faasinihke ja Pindorava konsal "Jeesus Maria!"
Hea pidu oli.

Siiras kompliment, ilma mingi tagamõtteta

"Sa oled nii ilus" ütles täna mulle üks võõras 5 aastane tüdruk.
Lihtsalt niisama lambist.
Ilm läks kuidagi veel päiksepaistelisemaks ja veed vulisesid kuidagi lõbusamini ja õhus on kevadet veel rohkem kui enne.
Vahva.

Ei jää kaks kolmandata... või siis ma viies ratas vankri all (pühendusega proua Parrikule)

Niih, ega kahe blogi pidamisest ei piisa, ikka moositakse kolmandasse kah. 

Tänu Metsavanale hakkasin vilmidest kirjutama (kuigi ma seda eriti tihti ei tee).

Nüüd siis  http://trykiveakurat.wordpress.com kah.

Et raamatutest blogi.

Minu tuleristsed seal  kolmest tellisest - Gaimani "Ameerika Jumalad", Harrise "Ruunimärgid" ja Hargla "Frenchi ja Koulu reisid" 

Eks kaege üle.

Ove kirjutab seal ja Metsavana ise ja vist veel keegi pidavat sõna võtma. 

Chilli con carné a la Juurak

Krdi külm on.
Õues.
Toas on stabiilne +24.
Nagu ikka.
Raha pole peaaegu et pennigi.
Aga ühel mõistlikumat sorti inimesel on kapis igaseid varusid, millest õhtuseks meeleheaks miskit vaaritada.
Minul oli kapis purgike maisi ja teine ube ja purustatud tomateid kah.
Ja kohe peale varude revideerimist oli aru saada, et selle eriti vastikult tuulise õdaku veedan tšillit podistades.
Kuna minu puhul on tegemist suht hullumeelse kokaga, siis ega ma ei tee nii, nagu need miljonid retseptid netis räägivad.
Mis ühepotipläust see on, kus kardulat sees pole?

Seega - chilli con carné a la juurak:

Praadisin pannil miskisest ajast sügavkülma varutud akkliha rohke sibuli ja küüslaugu ja 1 punase papariikaga.
Ködistasin sinna juurde purgi purustatud tomateid ja lajatasin pisut kõikse odavamat säästuka ketšupit (4 krooni suur pudel, niisama eriti süia ei sünni, aga söögi sisse kõlbab panna).
Krt, pean segama vahepeal.
Jajahh.
Pudistasin tšillipulbrit nii ca luskatäie (sehukest teravat, mitte nagu see santamariia oma on) ja basiilikut ja peterselli ja tilli ja oregaanot ja soola pisut ka.

Olen ju teada tuntud potipõllunaine - sügavkülmas oli karbike aedube, mis kaunast välja kooritud. Need viskasin ka sisse. Kogu selle pläusti valasin paksu põhjaga potti ümber ja sättisin podisema.

Siis koorisin ära oma viimased kardulad, lõikasin umbes nii suureks, nagu vanaemad supi sisse teevad ja panin selle sama pesemata panni peale särisema.

Siputasin peale natuke ürte ja tšillipulbrit ja säristasin neid nii, et noh... poolvalmis ja siis viskasin potti kogu muu pläusti juurde podisema.
Nüüd nad seal podisevad ja hauduvad.
Aga kapi peal on ootel purk maisi ja purk ube, mis lajatan söögi sisse siis, kui see peaaegu et valmis on.
Valetasin.
Kummastki purgist olen suure näljaga osa juba niisama ära söönud.

Lähen katsun, kas hakkab juba saama.
Ei veel, kartul pisut krõmpsub ja oad kah.
Eks pesen seni siis nõud ära.

Tegelikult oleks seda kõikse parem teha ahjupotiga ahjus.
Aga nagu ikka - minu imeilus pisike punane ahjupott on minu söögivalmistamiskommete juures (liiga suured kogused ka ainult iseendale kokates) liiga pisike.

Nii.
Valmis.

Kõrvale ammusta saia (vastavalt rahakotile - minul säästuajal säästusai) ja kõrvale joo piima või keefiri (minul säästuajal pole ei üht ega teist).
Hea pläust sai.
Nii parasjagu vürtsikas, et otsaesine on pisut higine, nina ilusti lahti ja täitsa vabalt võiks minna kellelegi õuest puid tooma.

***
Aa - see ka veel.
Kekutan.
Sain endale akklihamassina.
Alexanderwerk nr5.
Nüüd saan lõpuks ometi pasteeti teha ja häid lihapirukaid kah.
On küll uunikum, aga täiesti töökorras.

Kes sind jälitab ning sulle kassasabas kõrva hingeldab?

Kas teil on ka nii, et hommikul tööle kõndides juurdlete, kas ikka said kõik riided selga?
Kogu oma teadliku täiskasvanuelu on see mõte mul ALATI kodust välja minnes korraks peast läbi käinud. Juurdlen, et kas seelik ikka sai selga ja kas kampsuni alla ikka panin pluusi. Kiire vaatlus tuvastab, et jah, seelik tundub seljas olema, aga mantli alt ju ei paista see osa, mis ülemist kehapoolt katab.
Jabur.
Sest peale kõige muu - mitte kunagi pole juhtunud, et ma oleks poolpaljalt tööle tulnud.
Alati on kõik kombes.
No olgu.
Alati ei ole.

Ma arvan, et kõigil normaalsetel naisteraffastel on korra lapsepõlves olnud "eriti piinlik juhtum sukapükstega". No on ka erandeid.
Need eriti jubedust tekitavalt pedantsed inimesed, kes kogu aeg, ka rampväsinuna ja poolsurnuna, suudavad kõik oma riided enne magama minekut üksipulgi lahti harutada ja siis kenaste toolile/riidepuule kokku voltida/laiali laotada. No ja kindlasti on ka mingi osa inimesi, kes noh.. kannavad sukapükse pükste peal või midagi muud sama totrat.
Kuid nagu juba mainit sai - normaalsetel naistel on seda kindlasti korra elus juhtunud.
Et õhtul on püksid koos sukkpükstega jalast ära võetud.
Korraga.
Nii, et sukad jäävad pükste sisse.
Hommikul unesegasena aga on jalga tõmmatud teised sukapüksid ning need eelmise päeva omad jäävad nagu kopra saba püksisäärtest välja tolknema ning sellest häbiväärsest detailist teadmatut püksikandjat jälitama.
Ilgelt piinlik.
Ja nõme.
Sest tegelikult ei pruugi keegi seda märgata.
Või ei julge seda öelda.
Ning käidki kogu päeva ringi tähtsalt nina püsti ja ei saa aru, miks kõik sind nõnda imelikult vaatavad.
Õhtul kodus aga avastad, et ups...

Tegelikult - tea, kas on ka nii uimaseid, kes ei avasta seda enne, kui kõik sukkpüksid majapidamisest kahtlasel kombel kadunud on... (see tähendab, et püksisäärtest tolkneb välja juba 7+n paari?)

Minul juhtus säänne lugu algklassides, irmus külm talv oli ja ema käskis kanda pükste all sukapükse. Ja ma avastasin oma sabad alles pääle lõunat, kui koju sõitvat bussi oodates ennast ahju ja seina vahelises praos soojendasin. Need ahju ja seina vahelised praod olid kõikse hinnatumad kohad... Seal oli hea soe ja turvaline, kui ennast sinna taha lõppu pressisid, siis keegi sind ei näinud ja sai vaikselt oma mõtteid mõlgutada, kuni tuli aeg bussi peale minna. Isegi pikapäevarühmas istumisest õnnestus vahel sedaviisi kõrvale hiilida.

Tea, kas selle piinliku episoodi pärast ma täiskasvanuna olen pükste alla sukapükse pannud vaid korra (miskine irrrmuskülm talveilm oli ning oli teada, et tuleb kaua väljas tuule ja pakase käes passida ning samas suht-koht viisakas välja näha).

Ja siis veel üks oopis teisest ooperist uitmõte.
Miks on ommikuti kõik kitsad odavpoed pensinääre täis?
No ma ei nuriseks, kui nad võtaks oma kassitoidukonservi ja paki kohupiima jaoks korvi, nagu normaalsed inimesed.
Aga ei - need vaegkõndijatest tötskääbikud võtavad oma kahe asja jaoks käru ja siis trolleerivad sellega mööda raffast pungil täis poodi ringi, ise täielikus teadmatuses nendest kohutavatest ummikutest ja sinikatest, mida nad tekitavad.

Ja kui juhtumisi on teisel pool neid saiakaste täiesti tühi liikumisruum ning leivariiuli ees seisan mina, nagu ikka hämmingus ja segaduses, et milline neid 1001 erinevast leivasordist see tavaline leib võiks olla, siis kõik need ostukärudega pensinäärid otsustavad rünnata just seda vahet, kus mina seisan, samas tahtmata sealt vahest midagi ning müksides mind oma krdi ostukäruga.

Kui lisada sinna juurde fakt, et ma jälestan seda, kui võõrad inimesed mulle liiga ligi tulevad, siis ma tunnen end nagu lõksuaetud rebasekustikas, ma tahaks pugeda kuhugi sügavasse pimedasse urgu ja mitte ühtegi pensinääri enam mitte kunagi näha. Ostukärudest ja kassasabadest rääkimata.

Kraban esimese ettejuhtuva (nagu ikka - selle kõikse kallima ja mõttetuma) leiva ja plagan, peast põgenend kõik need teised asjad, mida mul poest veel tarvis osta oli.
Ma tahaksin olla nii rikas, et minu jaoks aetaks poed raffast tühjaks ning mul oleks aega seal oma ostud teha nii, et mitte keegi mulle külje alla ei poe, mind ostukäruga alla ei püüa ajada või kassasabas mulle korviga ribidesse ei peksa mulle samal ajal astmaatiliselt kõrva hingeldades.
Umbes nii nagu Inglismaa krooniga mutt.

Ja tänane pidulik õhtusöök saab olema cannellonid tuunikala ja kodujuustuga ning härmas pitsike viina.
Ilus elu.
Kuigi igavavõitu.
Millal te mu juurde kelgutama tulete?

Väljasõidult kogutud elutarkused

Käisin Haapsalus.

Erialane väljasõit.

Täitsa tore oli.

Vaatamata pisukestele viperustele.

Näiteks kukkus mul tänaval seelik seljast... Oli niigi lai ja siis läks miskipärast lukk katkski. Ju siis kui seelik saapahaakidesse takerdus. Igastahes tundsin, kuidas kuidagi tagumiku peale mahe tuuleke puhub. Õnneks oli mantel peal ja tänaval pold kedagi nägemas.

Piinlik igal juhul.

Kallis ülemus päästis hädast ja andis niiti-nõela.

Sealt ka mitu tarkust - ühel korralikul daamil on nipperkotis ALATI paar haaknõela, niit ja nõel, nuuskpiiritus ja validool.

Ja esmaabi kursustele peaks minema.

Kaitseliitu tegelikult astuks hääl meelel, sealt saaks ka muidu kasulikke ja tarvilikke teadmisi ja oskusi.

A jah.

Et siis Haapsalu.

Sääl avati suvel Iloni Imedemaa.

Seda käisime ka kaemas.

Meisterdasin kaltsutite ja joonistasin Karlssonile üksiku kuke.

Pilti tegin ka mõned.

Ja lossihoovis on krdima äge laste mänguväljak. Tõepoolest mõnusad atraktsioonid.

Vaadake ka...

http://www.visitestonia.com/en/

Rattarännak Tarbatus

Kõiksepealt ehk siis tsiteerin:

Järvamaa noored rattaekskursioonil
23.08.2009

13. augustil k.a käis Eesti noorim muuseumiomanik, Ründo Mülts koos teiste Järvamaa noortega Tartus rattaekskursioonil. Päinurmest pärit noormees võitis kevadel üle-eestilise noorgiidide konkursi, kuna pani Rattarännakute rõõmuks just rõhku sellele, et tema kaitstud marsruuti saab kõige paremini läbida rattal. Nimelt osales Märt Männik OÜ Rattarännakud esindajana noorgiidide konkursi zhüriis.

Rattarännakud OÜ premeeris omalt poolt Ründot ja tema partnerit rattaekskursiooniga Tartus, et tutvustada Tartut rohkem kui jalgsituuri raames ja paindlikumalt kui bussiekskursiooniga.

Kokku osales kaheksa noort koos kahe täiskasvanud saatjaga. Rattamarsruut kulges läbi vanalinna Riia mäest üles ja tagasi jõe äärde, kust liiguti Ülejõele ja Raadile. Päevotsa sadanud vihm lakkas vahetult enne algust ja väntajad sõitsid koju tagasi värskelt ja rõõmsalt. Ekskursiooni läbivaks teemaks oli I üldlaulupidu 1869. aastal.

Koostas: Märt Männik

Jutukese sain siit: http://www.rattarannakud.ee/?p=3&news=22

***

Et siis Ründo kutsus ka mind kaasa oma võidetud rattarännakule mööda Tarbatut.

Mainitud kirjatükis olen mina siis tõenäoliselt "nooreks" ja mitte täiskasvanud saatjaks tituleeritud. Äge varajane sünnipäevakingitus.

Aga asjast rääkides - Tardo liinas on sehuke tore firma nagu "Rattarännakud", kes siis (nagu ülalt lugeda võib) auhindasid noort muuseumiomanikku rattamatkaga. Terve suve toimusid läbirääkimised minu ja mu vahmiili vahel, sest kogu matka orgunnumise päev sõltus otseselt minust ja minu töögraafikust. Eks ma ajasin neid segadusse ja pakkusin hulgim ebasobivaid kuupäevi, kuid lõpuks jõudsime kokkuleppele (Minule muidugi sobivalt nõnda, et peale matka ka Tartuffi sain külastada).

Igastahes transporditi meid plikaga Tartu (samas kui maalt tuli terve bussitäis raffast, kes linna poodlema, kes hängima ja tšillima, 1 proua veetis suisa 7 ja pool tundi Lõunakeskuses (????) ning asisem seltskond ka rattamatakale).

Noorem generatsioon esialgu hirmsasti häbenes neid kolmekäigulisi naiste linnasõidurattaid. Aga mina olin küll rahul. Liikusid kergelt ja ees oli korv, kuhu sai vajamineva inventari lahedalt ära mahutada.

Ega ma enam täpset marsruuti ei mäleta, aga lubatud 2 tundi olime sõidus küll. Karlova algus, Maarjamäe ja Vana-Vanemuine, Kassitoome, Raadi mõis ja veel nipet-näpet. Giidihärra väga pikki loenguid ei pidanud, aga väga erinevas vanuses ja huvidega kuulajaskond ei teinud tal seda tööd ka eriti lihtsaks. Vennatütar puges kapuutsi sisse, kui tuttavaid nägi ning oma plika käis rattaga ristmikul kõhuli, kui eesolija ei pidurdanud.

Aga ilm oli ilus, tuju hea ning rattakellade kõlinal veedetud õhtupoolik oli täitsa tore sissejuhatus hiljem järgnenud filmivaatamismaratonile.

Soovitan soojalt.

Seda matka.

Firmat.

(Mulle mainis giid muidugi hinnavahemikku 70-90 krooni per nase, a ehk on kõik kokkuleppeküsimus)

PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS

Istsin oma hommikuse unega võideldes köögis, kimusin esimest sigaretti ja lehitsesin Vikerkaart aastast 1997. Seitsmendat numbrit.

Kohe viiendal leheküljel oli sehuke luuletus.

Sven Parmas

PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS

Vanad väsinud mehed

habemed sakris

joovad

päeva kõrval päev

Kõvahäälselt laulavad kiitust

vabaduse armule

st kenale vastassoole

ja sellele

mis kihab nende endi sees

Tean palju ilusaid tüdrukuid

kes lähevad voodi

ainult armastusest

iial ütlemata

et misse armastus on

Ainult joomisest impotentsed mehed

teavad tollest

üht-teist

nende tarkus tuleb läbi joogikõrre või mitte

aga ladinlaste järgi igatahes

Keskealine meelisklev mees

Jõuan selle teadmiseni koduteel

tee on porine

taevas madal

Väljas sügis või kevad või talv

ja juba hiline tund

Vat sehuke luuletus.

Kena kaunist teisipäävast tööpääva teile!

Ja kui Herr Parmas leiab, et tema õigusi on kurjasti ärr kasutet, et ma siia tema lulla nõnda ilma luba küsimata üles riputasin, siis ...

Kasvõi tulgu ja küsigu, annan ühe oma hommikustest sigarettidest talle.

Ilus headöödsoov healt sõbralt:

ja ma usun
et sa peagi avastad ennast
või ma loodan vähemalt
et oled tabanud selle tülpinud irivitamise juures
et oled äkitselt hakanud lihtsalt mossitama
ja edasi saab juba minna ainult paremaks ja paremaks
sest
eksole
on 1 korralik mossitamine depreka juurest tubli samm edasi
sammu julgelt ja kõhklusteta
kõike paremat soovides
head ööd

Hägused seksistseenid ja raffaste rändamine

Kui öelda ühe lausega oma arvamus Estconist, siis peaks tsiteerima klassikuid ehk "Võimash aur!"

Samas - kui ma juba eetriaega sain, siis peaksin tänama Metsavana, et ta mind kaasa moosis (mitte et ta selleks palju tegema pidi) ning samal ajal talle sünnipäeva puhul õnne soovima ning enda jaoks kirja panema (et meeles püsiks), et talle on vaja sünnipäevaks kinkida ujumisrõngas. Sehuke roosa (vai äärmisel juhul kollane), kus naba koha peale part jääb.

A tagasi Estconi juurde.

Kaasa võetud 10 liitrit lihapirukaid ei jäänudki Trashi tagumise poole alla ning "normaalsed inimesed ei pane piruka sisse sibulat".

Trash sai Ove käest nikurauad.

Vaade tagant

Vaade eest

Mina käisin korduvalt ja korduvalt sauna ja tiigi vahet (miskine hetk eksisin nende kahe ja poole puuriida vahele ära). Ning ühel veidral ajahetkel avastasin ennast köögist mingit lauamängu mängimas. Varahommikul ehk siis tegelikult mitte enam eriti vara hommikul istusime ja ajasime täiesti mõttetuid purjus inimeste teooriaid, millest mitte keegi midagi aru ei saa, rääkijad ise kaasa arvatud. Ning kuskil ommikul 10 aeg keerasin ennast telki magama.

Laupäeval ärkasin ja kohe kukkusin pea ees tiiki. Käisin seal päeva jooksul korduvalt ja korduvalt, sest vata vanainimese tervis ei kannata nii kuuma päikese käes istumist kaua välja.

Vahepeal rääkis Sash noortefäntäsist ja Veiko kuulas Tamurit üle. Õpetlik oli. Ja nauditav. Paljugi parem, kui suur osa neist mu erialastest konverentsidest, kus ettekandjad miskist igavat iba tuimalt ja monotoonselt papri pealt maha veerivad.

Juurak, kas sa oled emo-hoor?

Siis vehiti mõõkadega ja sihiti vibuga ja... Mina harjutasin Sashiga käesurumist püstiasendis.

Lõkke ääres võistles raffas Tamuriga anekdoodivestlemises ja mina loobusin radikast (ääremärkusena peab ütlema, et kui ma ommikul 5 aeg telgis lõdisesin, siis küll pisut kahetsesin oma tormakat keeldumist).

Öösel käisin ja üritasin kinupilti vaadata, a mu kallis eksülemus ja -kolleeg meelitas mu juttu ajama ja sinna see läks. Sest maailmasju sai taaskord paika panna kella viieni ommikul, kui ma otsustasin, et viimne aeg on magama minna, sest varbad külmetasid.

Ommikul tõmbasin ühe koffi rindu ja panime kodu poole ajama.

Juurak, ma tean küll, kes sa oled! Sa oled nats!!!

Sain hulge filmisoovitusi ning teadmise, et see raamatunimekiri, mida ma tahan uuesti lugeda, aina pikeneb ja pikeneb.

Ootamas mind kas Talinas vai Tarbatus on üits ruubikukuubik.

Ja üleüldse.

See on üritus, kuhu ma edaspidigi lähen.

Vat.

Ning Jyrkale - et mis muusikat ma kuulan - no praegu on mp3 mängijas järgmised nimed - Sniper, Mistreat, Pitbullfarm, In Extremo, Dropkick Murphies, Screwdriver, Falkenbach, Blood Red Eagle, Cocksparrer ning mõned üksikud lood (Kino, Patti Smith, Angelic Upstarts ja krtteab mis kõik veel). Ja see on täiesti suvaline valik, mis muidugi ilmselgelt suht ühte auku läheb (mõningate eranditega). A samas ... Homme võiks seal olla Skyforger või hoopis Howling Wolf või Black Sabbath või Johnny Lee Hooker, Bo Diddley või Berurier Noir. Nii et suht seinast seina. Nagu ütsin - mul on lihtsam öelda, et mida ma EI kuula :D

Edit:

Samas nähes elavat vastukaja ja positiivseid reageeringuid peaks ajalooannaalidesse säilitamise nimel siia panema need 2 igivana ja ammust vanaraffatarkust:

"Kes hommikul diivani alt läbi ei käi, võib õhtul suu õllest puhtaks pühkida"

ja

"Hea naine muneb ka siis, kui kukke parasjagu kodus pole"

Internet on plastmassist. Taaskord.

Nagu ikka - veedan aega interneedust läbi lugedes.

See ei ole esimene kord, kui olen sattunud mõne Venemaalt pärit kunstniku kodulehele. 

Nad oskavad atraktiivseid ja ilusaid veebe teha.

Hingematvalt ilusaid.

Ja ägedaid.

Vladimir Gvozdev on selle kunstniku nimi.

http://gvozdariki.ru/0001/gvozd.html

Aga tolle kunstniku pildi sääl üleval ja tegelikult üldse lingi kodulehele sain hoopis sehukese koha pealt:

http://www.darkroastedblend.com/2007/10/steampunk-art-update.html

Seal öeldakse tolle kunstniku kohta nõnnamoodu:

Back to the actual artwork portfolios, one of the most original and inspiring ones comes from Russia, by the artist who calls himself Gvozd (an iron nail). His actual name is Vladimir Gvozdev, and he has a very distinct, slightly whimsical style.

http://www.darkroastedblend.com on üleüldse üks hea koht, kus aega surnuks lüüa.

Tegelikult oli mul täna plaanis nikerdada edasi oma ühe filmindusalase postituse kallal, a selle jaoks peab lulli olema. 

Vihjeks võin öelda, et filmiks on "Operation Crossbow"

Natuke sättisin, a siis juba pläägutasin msnis (imelugu, mõni inimene isegi viitsib minuga suhelda)

Nu ja siis läks lull pealt ära.

Ning siis, kui plaanisin uut kinukunstimeistriteost vaatama hakata, pidin hoopis hakkama piljardiajalugu ja reegleid uurima, sest pean aitama kallil vennapojal uurimistööd teha.

Ja ei saa seepärast ka oma nädalavahetusega midagi asjalikku teha.

Kuna juba nii ehk naa pean siin olema, siis lähen homme tööle ka.

Ehk ikka õnnestub homme õhtul maale minna.

Emadepäev ikkagi.

Ja kallis ema ütles, et tal on ekstra minu jaoks plaanitud üks hea töö.

Ma pean uue terrassi äärde hakkama lillepeenart kaevama.

Krdi äge, et me põllupidamisega ei tegele, kardulaid maha panna küll ei tahaks. 

Kell on saanud 1:11

Läheks täna normaalsel ajal magama.

Viimane poolteist nädalat ma oma kaheksat unetundi küll pole kätte saanud.

Ikka jõuan voodisse alles kolme aeg öösel.

Seda argipäevaõhtuti.

Kui just kallis Mirr mul külas pole.

Sest siis nihkub seemagamaminek kella kuue peale.

(Ta juba korra ähvardas, et oleks tulnud selgi nädalavahetusel ning oleksime jälle hommikuni maailmaasju paika pannud, a läheb hoopis kanuutama vai ujuma vai kalale vai ma ei teagi)

Jajahh.

Head ööd.

Aga ei hiilid tast kaarega mööda koju kahe õllepudeli juurde külmutuskapis

HILISÕHTUNE KAUBOI 
Priidu Beier
  
Need üksildased tütarlapsed 
nagu Prantsuse filmist 
käekott üle õla 
lõhikuga seelik seljas 
uitamas hämarail südalinnatänavail 
ja sääl tuled sina 
hilisõhtune kauboi 
  
esimesed hallid karvad 
säramas uljalt kikkis habemest vasta 
puhud õllevahu oma prilliklaasidelt 
ja uudistad salapärast ilmutust 
augustilõpu melanhoolias 
näed kuidas sire tütarlaps 
kiljudes kõrvale põikab 
  
- kraba ta kaissu 
- emba meeletult 
- murra käed seljataha 
- ja löö hambad otse ta lahtisesse kaelusesse 
seda ta ju ootab 
aga ei hiilid tast kaarega mööda 
koju kahe õllepudeli juurde külmutuskapis 

***

Eila käisid NIIIII ilusad poisid mul külas (altkorruse prouade elevuskilked). 

Pisi viskas Talina teel olles Anttise ja Timmo mulle külla.

Ja nüüd on külmkapp õllest tühi.

A selle eest käis ka vahmiil.

Isa pani uue kraani ja ühendas pesumasina lõpuks torustikku.

Läheb suuremaks pesu-pesuks.

Ning laup on oodata Tarbatu linnast öökülalisi, kes Koerust Holaöölt tulles öömaja tahavad.

Mul on elu?

Gripp ja Arsenal

No oli ju selge, et ega see viiruste ja gripilaine ei saa minust jälgi jätmata mööda minna. Mannugi mainis, et toob mulle oma eksootilise viiruse kaasa. No nii hull mul veel pole. Aga hea kah mitte. Tahaks tsiteerida mind ennast - et jõle näkane on üksi kodus haige olla... 

Aga mu vanaema sai valla aukodanikuks ja tädipoeg läheb maavalitsuse vastuvõtule ja kui ma teisipäeval siin üksisilmi oma pidulauda ja telekat jõllitan, siis saan sealt ka teda (tädipoega siis) vaadata. Seks puhuks, et vanaema mulle homme mõneks tunniks külla tuleb, tegin kasukat. Kaks tükki. Teise võtan tööle kaasa... Et vaatamata haige olemisele suudan ma isegi natuke asjalik olla.

Üritasin oma palavikusegast pühapäeva siis kinupildiga sisutada. 

Filmi nimi on "Arsenal" ning valminud on see 1928 aastal Ukraina ja Venemaa ühistööna. Autorit peetakse propagandafilmide alal asjatundjaks. No mina ka ei tea. Suurel hulgal totra näoga jõllitamist ja rusikatega vehkimist ei suutnud mulle küll selgeks teha, miks kommunism siis nüüd nii hea on. No ja üks näitajaid on seegi, et 20 minutit enne filmi lõppu ma mõnusalt magada norisesin. No ei suutnud lihtsalt. 

A samas on nende mustvalgete tummfilmide juures midagi, mis mind võlub. Filme tehti nagu fotot - valgus-vari-kadreering oli nii täpselt paigas, et kena snapshoti saab peaaegu igast kaadrist. Muusika on ka sehuke, et sellega saaks mind vastu hommikut üllatada. 

(Ükskord ma sain kena äratuse osaliseks, kui playlistis tuli peale "Dropkick Murpiest" miskine pidulik sümfooniaorkestriga mängitud suurejooneline lugu. Kui onud juba seletama hakkasid, siis sain aru, et ei olnudki tegu mu korterikaaslase poolt salaja muretsetud klassikalise muusika palaga vaid kogemata kombel oli sinna nimekirja "Valgus Koordis jäänud")

Aga tagasi kinupildi juurde. 

Lisaks visuaalselt kena olemisele on ses filmis krdi palju sümboleid ja lihtsalt poosides seismist. Oi mulle meeldisid need kaks tüüpi, kes kahe suupoolega sivkasid sisse ajasid, nii et vuntsid koori täis.

A sisulise poole pealt - no ei teadnud ma Ukraina ajaloost enne suurt midagi ja ei tea ka nüüd.

Eks miskine kord peaks välja uurima, et mis selle relvatehase ülestõusu ja Nõukogude Liitu astumisega siis täpsemalt oli...

A kenasid pildikesi kah siia juurde. Illustreerivat materjali, kui nii võib öelda. 

Peategelane...

...peab massidele kihutuskõnet.

Üks õnnetu pätakas (vaata seda varju seinal - super!)

Kas sul on turvis seljas, et sa maha ei kuku? 

Palju tsiteeritud ja -kiidetud naerugaasi moment

"Lasksin varese. Ilm on hea"

Väike tissinäppimine. Nagu muuseas...

Poosid.

Emal oli kolm poega...

Tšapajev

Full Metal Metsavana tegi tuju paremaks:

"Vassili Ivanovits?! Kas sa jood ära klaasi viina?"
"Muidugi joon!"
"Aga liitri?"
"Liitri joon ka ära!"
"Aga ämbritäie?"
"Ei! Ämbritäie joob ära ainult Lenin!"

*

Namiibia partisanide hulgas on suure populaarsuse võitnud nõukogude film "Tšapajev". Erilist vaimustust kutsub esile stseen, kus Tšapajev ütleb Petkale: "Lööme kõik valged maha, siis alles saabub elu!"

*
Muuseas, kui huvi on, võin soovijale kinkida raamatu "Tšapajev"

Ma olen nüüd mitu-mitu päeva üksi kodus olnud. Pole enam harjunud ju. 

Hädas. 

Ikka need samad asjad - ei oska ühele inimesele süüa teha näiteks. Pühapäevast ribi ja ahjukartulit sõin 3 päeva. 

No ja pole isegi kellegi selga vaadata. 

Kudusin sõbrale mitu meetrit salli ja olen vaadanud kinupilte. 

Neli osa sehukesest šedöövrist nagu "Phantasm"  (neist muljetan homme) ning täna siis "Metropolis"

Oi see viimati mainitu on üks erakordselt ilus film. Fullmetalmetsavana on sellest kena jutu kirjutand, ei hakka mina sellele midagi lisama. Ja üleüldse. Koreograafia. Kaameratöö. Valgus. Eriefektid. No võimash aur ma ütlen. 

Tõenäoliselt imetlen ma seda kunstiteost miskine päev veel korra. Või kaks.

Ja homseks jääb ehk "Valgus koordis"... :D

A teie vaadake ilusaid pilte "Metropolisest"

Tarkusetera

Nice ass won't get you through your whole life. Once you turn thirty you´d better have a personality...
A mis siis saab kui nigu kumbki eriti väärt pole?

Neljakümnendad.
Kõlab kurjakuulutavalt.
Või vähemalt mitte eriti südantsoojendavalt.
Samas kõige hullem veel pole... a 6 minutit on veel aega....
Lähen kobin magama ära, homme on pikk päev.

Melanhoolse angiiniku soig

Nii halb on üksi haige olla.
Mitte, et hea oleks, et keegi veel haige oleks.
Ei.
Lihtsalt pole kedagi, kes küsiks, kas ma teed tahan.
Ja kohendaks tekki.
Uuriks, et millist mahla ma poest tahan.
Teeks toad korda ja sätiks reisilt tulles tekitatud segaduse.
Kastaks lilled.
Ja lihtsalt ajaks juttu, kui ma enam ei jaksa voodis vedeleda ja lugeda.
Aga ei.
Kõik tuleb ise ära teha.
Tüütu...
No ja ega üks pisike angiin ei takista mind tööl käimast...

Oodates... ei, mitte Godot. Hoopis mõeldes pühapäevale...

Laulmata ood

See juunihommik karske,
tuul nii värske.
See sume männilõhn,
mu pohmas hingeõhk-
on segunemas nilbeks koksiks.
On hea, kui on kord hea.
Oo, tubli päike, õitsev meri! Pea
laulan teile oodi,
kui taas mu soontes voolab veri,
ent nüüd pean kiirustama poodi.

Aarne Mäe
Valitud värsid 1987-97

Tuvi

Hommikul tööle minnes jätsin aknad lahti, et õhtul oleks veidigi hapnikku. Ja kui ma siis koju jõudsin - mida ma avastasin?
Krdi tuviraiped olid aknast sisse lennanud, mu elamises mõnusalt ringi patseerinud ja kõik kohalt täis pasandanud. Kas ei aja mitte hinge täis???

ps: Homse punklaulupeo auks ja jaoks on mul nüüd spaigid peas. Rakvere, hoia alt!

Käisime Elistvere loomaaias plika sünnipäeva pidamas...

Eila tuuritasin Norra allikatel (Järvamaa, Endla looduskaitseala) ja täna siis Elistveres. Tallad on ümmargused ja uni murrab häbematult varakult maha. Homme suur grill ja tshill - plika sünnipäeva auks. Täna ei jaksa küll mingeid ettevalmistusi teha. Kutupiilu.