Ehk siis suurepärane filmielamus.
Sky Captain And The World Of Tomorrow
Praegu olen väsind ja ei jaksa kirjutada.
Tuju läks kah ära.
Krt.
Ma ei saa inimestest aru.
A homme lõuna ajal ehk on nii palju auru ja tahtmist, et muljetada.
Soovitan soojalt.
Kinupilti.
Igatahes.
***
Nujah.
"Homme lõunast" on saanud sujuvalt peaaegu ülehomse varahommik. Vahepeal jõudsin ärr kaeda ka järgmise Metsavana poolt soovitatud filmi.
A see eilane.
No meeldis see mulle.
Sobis pisut teemasse paar päeva tagasi vaadatud "Mutant chronicles'ga".
Kah tuli pahalaste käest maailm ära päästa.
A kui viimatimainitu oli pime ja tumedates toonides, siis Taevakapteni koloriit oli soe ja pehme ja meelega kuidagi ... udune.
Või ega ma ei teagi, tõenäoliselt teavad filmifriigid selle asja nime ka, kui pilt on sehukeste pehmete servadega.
A ilus oli.
Aurupungilik kinupilt, kui asjatundjate eksperthinnangust lähtuda.
Sisu?
1939. aasta New Yorki saabub Hindenburg III peal üks doktor. Härrasmees, soliidne ja puha. A pisut nerviline. Kardab hullupööra.
Ilus ja stiilne algus.
Mõjus vaatepilt hiigelsuurest zeppelinist Suure Õuna pilvelõhkujate taustal...
Peategelanna - rapuntsellike voogavate kiharatega ninatargast ja susserdajast uuriv ajakirjanik hakkab huvi tundma, miks on salapäraselt koolnud hulk maailmakuulsaid teadlasi.
Ning peategelane - džeimsbondilik, või pigem indianadžõunsilik lennuäss, kelle hobiks ja erialaks tundub olema keerulistesse olukordadesse sattumine ja maailma päästmine.
Ägedad linnu kombel tiibu lehvitavad lennumasinad, hiigelsuured robotid, tiineka kuti märjast unenäost välja astunud silmaklapiga maskuliinse olemise kuid suurepärase välimusega eksgöörlfriendist sõjard, vägagi plastiline ja hea liikumisega negatiivne naiskangelane...
Ning päris palju hingematvalt kitšilikke peissaaže.
Küll Himaalaja mäestikust, küll müstilisest Shangri-Last.
Sisu pole ju tegelikult mõtet ümber jutustada, selle saab imdb.com ju ka kätte.
Nagu tänapäevale kohane, siis ikke palimpsesti kombel - tsitaate ja paralleele paljude klassikutega.
Naispeategelane kui kerge noogutus Rosalind Russelile "His Girl Friday's". Eriti miskised sähvimised oma ülemusega ajalehetoimetuses.
Hiigelsuured robotid linna peal laamendamas ja autosid laiaks astumas kui King Kong.
Lennuväebaasi ründamine "võõrvägede" poolt kui "Pearl Harbour".
Või Shangri-La dinosaurused kui "Jurassic Park"
Need muidugi mingid suvalised kaadrid.
Eks asjatundjad ja spetsialistid teaksid rohkem, et vat-vat sellise rakursi alt ja sedasi on seal ka tehtud.
A ma pole ju miskine spetsialist.
Diletant.
Vat siis.
Igastahes - stoori jooksis sujuvalt ja ei kippunud iga 10 minuti tagant kööki oma kandilisi sõpru vaatama/suitsu kimuma.
Eks see pisut etteaimatav ja traditsioonilis radu pidi käis.
Isegi huumorit oli.
Mitte sehukest labast jalaga perse nalja.
Pigem pisut sõnade mängu ja situatsioonikoomikat.
Aga leebelt.
Ja tagasihoidlikult.
Nagu muuseas.
Ja vaeva oli ikka ka nähtud.
Visuaalse poolega.
Väärt vaatamist oli see küll.
Ja "Maailma sitemate kinufilmide" kommuuni sellest kinupildist kirjutama ei pea.
Kaugel sellest.
Hinnet ei anna, ei konkureeri filmiblogidega.
A nuh - ütleme nii, et kavatsen plaadi peale panna, et saaks teinekordki üle kaeda.
Siin need tiibu leffitavad lennumasinad, a krt, näpud olid plödid, ei saand selget kaadrit ja ei jaksand rohkem vaeva näha.
Vasakul suht vähe ekraaniaega saanud, kuid sümpaatne teejuht, kellel TOHUTU isu ja igatsus viini vorstikeste järele. Ning muidugi mäed. Ja mahajäetud kaevandus.
Taustal siis tõotatud maa, paradiis. Õitemeri ja pisut Gaudi Sagrada Familiat meenutavad tornikesed. Ning piibellikus rahus mäletsevad elajaloomad.
Lennukid muuseas olid ägedad. Võimekad. Universaalsed. Tea, kas nendega põldu künda, külvata ja heina niita ja kaarutada oleks ka saanud?
Suht tüüpilised vaated raketodroomile vai kuda see keeruline sõna käiski :D
Kuri geenius...
Vat need apastraadid mulle imponeerisid. Lennukite emalennukid. Ehk lendavad lennukikandjad. Välimuselt ilusad ja nii krdi äge idee.
***
Et siis sehuke kinupilt ja selline kokkuvõte.
Mingil määral.