Üks võimalikke lähitulevikke või ehk juba peaaegu reaalsus?

""Peaaegu igat elektroonilist ülekannet ja suhtlusakti on võimalik tuvastada ja konkreetse isikuga seostada. Seda informatsiooni saab paigutada keskandmebaasidesse ja talletada igaveseks. Me võime luua igast inimesest "varikujutise" ja tema igapäevast käitumist jälgida. Jah, Internetis leidub hulle, kuid suuremat osa meediast juhib väike rühm inimesi. Need mainekujundajad on meie sõbrad ja kui söödame neile ette ilusaid lugusid kelmidest, kangelastest, ähvardustest ning lahendustest, siis suudame tänavatel vastupidise tõe kuulutajad vaikima panna.  Arvamusküsitlused on näidanud, et seaduskuulekatel kodanikel pole midagi selle vastu, kui ametivõimud neid jälgivad. Neile piisab heast töökohast ja võimalusest lõbutseda: mugavast, korrapärasest elust. Unustage radikaalid ja kõrvalise tähtsusega rühmitused. Pole kahtlustki, et avalikkus on meie poolt."
/.../
"Panoptikon loob stabiilse ühiskonna, kus on lihtsam käitumist mõjutada ja eriarvamusi maha suruda. Aga mida me uuest süsteemist võidame? Ajalugu on näidanud, et karm diktaatorlus paneb aluse nördinud ja mässumeelsele alamklassile. Parem eesmärk oleks ühendada järelvalve... küllusega. Bentahmi Panoptikoni nõrk külg oli see, et tema vangid ei käinud tööl. Tema vanamoeline vangla ei tee majandusest väljagi.
On aeg luua Uus Panoptikon. Kujutlege suurt kontorit - tohutut ruumi - miljardite boksidega. Minu süsteemi kohaselt leidub tööstusmaailmas üks elektrooniline boks igale kodanikule. Ja mida need kodanikud oma boksis teevad? Valmistavad tooteid või pakuvad teenuseid. Nad on loovad isiksused, kes täidavad oma ajakaarti ja ei virise.
Kohe, kui taipame, et meie tõeline eesmärk on ühine tööjõud, laieneb mitu probleemi. Pole tähtis, kas tegu on arstide, raamatupidajate, üliõpilaste, kiirtoidukokkade või terasetehase töölistega. Kõik nad tegutsevad oma nähtamatus boksis, kus neid jälgivad meie turvakaamerad ja suunavad meie sotsiaalparameetrite programmid.
Kas meid huvitab, kuidas töötajad oma bokse sisustavad? Kas muretseme sellepärast, kas nad vaatavad vabal ajal televiisorit või teevad aiatöid? Muidugi mitte. Pole tähtis, missuguses kirikus nad käivad, kuni usk nende elu pea peale ei pööra. Nad võivad valimistel hääletada ja kleepida autodele silte, kui valitud poliitiline kandidaat midagi ei muuda. Kui tekib majanduskriis, siis laseme valitsusel raha trükkida ja lihtsamaid muudatusi teha, kuid põhiline ülesehitus jääb samaks.
Uus Panoptikon võimaldab meil nii töötajate kui ka tarbijate käitumist mõjutada. Boksis viibiv kodanik on põhimõtteliselt abitu, kuid ta võib ennast ostukeskuses väljendada. Valikuvabadusest saab ostmisvabadus ja uus süsteem annab meile võimsad abivahendid tarbijate käitumist mõjutada. Kui kodanik kõnnib tänaval, tunnevad reklaamtahvlid tema näo ära. Viimaks teab arvuti keskandmebaas kõikide kodanike varasemaid oste ja hoolitseb selle eest, et talle ei pakutaks eales toodet, mis võiks tema maailmavaadete vastu seista. see on võrreldav raadiojaama kuulamisega, kus mängib alati meeldiv muusika."
/.../
"Selle asemel et oodata, millal inimesed süsteemiga liituvad, peame looma jada ülemaailmseid ohte ja hädaolukordi, mis sunnivad kodanikke vabatahtlikult vabadusest loobuma. Ja miks nad peaksid seda tegema? Sellele küsimusele on lihtne vastata. Sellepärast, et meie tõttu on nad nagu lapsed, kes kardavad pimedust. Nad otsivad meeleheitlikult meie abi ja kardavad kohutavalt elu väljaspool boksi, kus varitsevad kiskjad ja ohud."
lk. 160-162


"Igal siinviibijal on olnud elus hetk, mil oleme vaadanud maailma ja taibanud, et moodsa tehnoloogiaga luuakse püsivat seiresüsteemi. See süsteem suudab meie liigutusi tuvastada ja toimetusi jälgida. Mõne aasta pärast kontrollib see juba meie käitumist ja hävitab demokraatiaks vajaliku mõttevabaduse."
 /.../
"Jälgimistehnoloogia on kõige nähtavam märk inimkonnas toimuvatest põhjalikest muutustest. Lähenemas on aeg, mil kõik me oleme lihtsalt järjekordsed triipkoodiga esemed asjade maailmas. Et kaasaegses elus saadab meid pidevalt hirm ja stress, siis võime valikuvabadust üksnes teeselda. Kasutan sõna "teeselda", sest meie elu sihte mõjutatakse juba sünnist saadik."
/.../
lk 291

John Twelve Hawks "Kuldne linn"  triloogia III raamat. Ersen, 2010
Eelmisest kahest osast kirjutasin siin
***
Kas nii saabki olema?
Või on juba praegu?
Röövida üle riigi tosin last ning kogu riigi lapsevanemad on nõus "turvalisuse tagamiseks" laskma kiibistada oma lapsed (et neid saaks 24/7 jälgida, piirata nende liikumistrajektoor jne)... Et tervet põlvkonda saaks jälgida nagu triipkoodiga vorstilatti... Et kõik peaksid seda eluterveks ja normaalseks... (nagu selles raamatus)
Lemmikloomi ju kiibistatakse.
Viimases Tarkade Klubis oli uudisnupuke üübertehnoloogilisest uksekellast, mis võimaldab kaugteel näha, kes ukse taga seisab...
Kõik need ülitargad ja ägedad vidinad, millega saab jälgida teisi ja mis võimaldavad jälgida sind.
Inimestel kas on kadunud soov privaatsuse järele või on see neis kaotatud.
Vabatahtlikult riputatakse enda kohta kõige pisemaid detaile veebi, vabatahtlikult minnakse meedias pesema oma musta pesu, näitama oma magamistoa voodialust ja riidekapi sisu.
Vabatahtlikult, täiesti vabatahtlikult.
Järelkasvav põlvkond peab seda täiesti normaalseks.
Kas minus on pulbitsemas maaka mentaliteet?
Kartus?
Hirm?

1984?
Hea Uus Ilm?
Panoptikon?
Vandenõuteooriad?
Manipuleerimine?
Tähelepanu kõrvale juhtimine?


Ma ei taha.


Hiljem:
Leidsin sehukese uudise - http://gadgetsteria.com/2010/05/12/open-wifi-now-illegal-in-germany/
Saksamaa hakkab tasuta wifi (parooli alla panemata) levitamise eest inimesi trahvima... Jeehuuu! Veel üks samm lähemale piiratud ja turvatud ja suletud ühiskonnale. Kui see toimub juba Jevroopas, kaua siis ikka aega läheb, kui meie üliusinadrosinad euroametnikud seda ka meil keelama hakkavad. Ja noh - senisele tuginedes - meil kindlasti trahvitakse juba wifi omamise eest :D

Juhe koos.
Õhtul teatrisse.

Ilusama tuleviku sihis

"Igaüks on oma õnne sepp" - nii lausub rahva elutarkus, mis on õige nii iga isiku kui rahva kohta. Oma õnne saavutamiseks on kõigepealt  vajalik rahva ja riigi hea elukorraldus ja käekäik. Alles siis saame oma töövilja täielikult maitsta.


Kuidas jõuda rahva kaunimale tulevikule, selleks on meil kujukaid näiteid ajaloost ja ka igapäeva elust. Selgub, et oleme olnud edukad ja tugevad, kui oleme hoidnud ühte ja lasknud endid juhtida kõrgeimaist püüdeist. Säärases üksmeelses koostöös on meie rahvuslikud üritused annud alati parimaid tulemusi. Samas koostöö vaimus võime ka majanduslikul alal oma elu paremini organiseerida. Seks loob avaraid võimalusi ühistegevus.


Ühistegelised ettevõtted aitavad viljeldada kõigi oma liikmete majapidamist, millega käib samal ajal kaasas ka rahva kui terviku elujõukus.


Noored kaaslased, rakendame endid kõik selle suure töö edasiarendamisele. Tutvume selle tööga ühinguid külastades, koolis, ühistegelist kirjandust lugedes ja ühinguis kaasa töötades. Lähemaks koostööks annavad nooretele võimalusi ühingute juures loodavad noorteringid ja koolides õpilaskooperatiivid. Neis tegutsedes omandame praktilisi kogemusi ja teadmisi edaspidiseks tööks.


Ühistegevuse kaudu on kõigile avatud tee päikesepaistelisemale tulevikule. Oleme igaüks selles ühistöö ketis tugevad lülid. Siis saavutame sihi.

***

Aeg ajalt leiavad mu juurde tee igasugused veidrad asjad. Lisaks udupeenele Moskva 1980 Miša märgikesele sain täna ka 1958st aastast pärineva plekist "Sidruni ja apelsini lõigud" kommikarbi, mõned ümbrikud ja 1936. aasta "Ühiskalendri"

See viimane neist on Rapla Tarvitajate Ühingu jaoks välja antud taskuformaadis kalender, kus lisaks kalendrile on ägedad reklaampildikesed, muidu reklaamijuttu ja üldkasulikke andmeid (Eesti kohta, mõõduühikud jne). Pildikeste stiil on kuidagi Gorilik, a samas - ei pruugi olla. Ülalolev tekstike on selle muheda väljaande viimaselt lehelt.
Mõned pildikesed sealt:

***
A muidu?
Et miks ei kirjuta?
Sest ei ole midagi öelda.
Rutiinne töö-kodu-töö-kodu marsruut ja vahepeale kas külalised või väljasõidud.
Sel nädalavahetusel käisin Vilhandis "Puhtas Kullas" JMKE, Faasinihke ja Pindorava konsal "Jeesus Maria!"
Hea pidu oli.

Ei jää kaks kolmandata... või siis ma viies ratas vankri all (pühendusega proua Parrikule)

Niih, ega kahe blogi pidamisest ei piisa, ikka moositakse kolmandasse kah. 

Tänu Metsavanale hakkasin vilmidest kirjutama (kuigi ma seda eriti tihti ei tee).

Nüüd siis  http://trykiveakurat.wordpress.com kah.

Et raamatutest blogi.

Minu tuleristsed seal  kolmest tellisest - Gaimani "Ameerika Jumalad", Harrise "Ruunimärgid" ja Hargla "Frenchi ja Koulu reisid" 

Eks kaege üle.

Ove kirjutab seal ja Metsavana ise ja vist veel keegi pidavat sõna võtma. 

Ulmekirjandus algajale ehk soovituslik nimekiri põhikooliealisele vähese lugemiskogemusega noorele

Kogu see lugu sai alguse SF2001 listist. Või ei. Tegelikult sai see alguse sellest raamatust - Darren Shan "Cirque du freak" – mida soovitasin lugeda ühel äärmiselt väikse lugemiskogemusega 6. klassi noormehel. Minu üllatuseks see meeldis talle. Meeldis ka tema sõbrale. Minu heameel hästi tehtud tööst tekitas aga tahtmise seda tööd veel paremini teha ning sellest johtuvalt saatsin ülalmainit’ ulmelisti kirja palvega soovitada väikese lugemiskogemusega põhikooliealistele raamatuid, mis meelitaks ulmekirjanduse juurde (ning ehk ka üleüldse rohkem lugema). Vastuseid tuli üllatavalt palju ning soovituslik nimekiri küllalt pikk. Oli ka soovitusi, mille teised maha tegid, näiteks Pratchett, aga sellest allpool.

Kas ja kui palju peaks tegelikult noort ulme lugemise poole suunama? Tsiteerin kaht vastust:

Tarmo Rasmann ütles: Mulle on viimasel ajal ka mulje 

jäänud, et tänapäeva noorem generatsioon kaldub 

suhteliselt isevooluteed rohkemal või vähemal määral 

ulmelise kirjanduse suunas ning märgatav osa 

noortekirjandusest, mida raamatupoodidest mina 

leian, tundub olevat kerge ulme/fantastika kübemega.

Raul Sulbi arvas midagi samalaadset: Ka minu 

mingid 10-13-aastased sugulased on just kurtnud, 

et tänapäeval on prakt. _kõik_ noortele suunatud 

värk (meelelahutus, ajaviide: raamatud, filmid, 

arvutimängud) üht- või teistpidi ulme ja see ajuti 

isegi viskab üle :)

Kas siis üldse peaks oma pead vaevama, et mida siis pakkuda või millises järjekorras? No kui sai pall õhku visatud, võiks selle ka kinni püüda. Nii et see soovituslik nimekiri.

Päris mitu vastajat olid ühel nõul, et jutukogumik on alustamiseks parem kui pikk romaan ja ainsaks sobivaks tunnistati “Lilled Algernonile”. (Kas ei peaks seda ehk uuesti välja andma? Korralikus köites, ehk isegi illustratsioonidega?) Pakuti ka “Piletit Utoopiasse”, kuid samaväärselt laideti seda ka maha. Kas sama palju vastuhääli neutraliseerivad poolthääled?

Pikematest tekstidest enim mainimist pälvisid  “Terasrott”, “Härjapõlvlaste kaitseala”, “Kääbik”, “Meremaa triloogia”, ”Amberi kroonikad”, “Krabat”, “Tema tumedad ained”.

Ma võiksin ju teha puhast statistikat ja panna siia raamatud selle järgi pingeritta, mitu korda neid mainiti, kuid see poleks õige, sest kui hea raamat juba nimetatud, siis ega ei kiputud seda enam eraldi esile tooma.

Eraldi teema on raamatud, mis ühelt poolt sobivaks tunnistati, kuid mõne teise poolt jälle sobimatuks. “Talismani vennaskond” ja “Nõitud palverännak”mitte kõige parema tõlke pärast, “Tulesüütaja” kui pikk ja lohisev tellis, Conani raamatud, Wells ja Stokeri “Dracula” kui liiga vanamoodsad ja ajale jalgujäänud, “Surmailm”, “Ajalaevad” ja “Rõngasplaneedi sari” kui liiga keerulised. Eks see ole suuresti nii lugemiskogemuse kui maitse/eelistuste asi. 

Huvitav teemaarendus tekkis ka sellest, kas Terry Pratchett on sobivaim autor ulmega tutvuse tegemiseks.

Priit Reinmets: Minu arvamus, et enne Prachetti võtmist tuleb 

maailmapilt õigetpidi paika saada. Alles siis pakub 

kõverpeegli-maailm oma õige elamuse. Aga ma ei tea.  Mis saab

 inimestest, kes kõigepealt omandavad paroodia ja siis ehk 

vaatavad ... Milline on nende maailmapilt.

Ka sellele arvamusele oli nii poolt-kui vastuargumente. Kas on mõistlik lugeda enne paroodiat, kas siis paodeeritav ise mitte paroodiaks ei muutu? Ja kui muutub, kas see on hea või halb. Ruumi edasiseks diskussiooniks on küll ja rohkem.

Loomulikult on minul selle nimekirja suhtes oma arvamus. Päris mitmed soovitatust on minu meelest algajale liiga rasked (inimestel, kes ise palju loevad, on väga keeruline aru saada ja harjuda sellega, et nooremad generatsioonid ei pühenda sellele tegevusele sama palju aega kui nemad ise oma nooruses). Kuna töötan lasteraamatukogus, siis näen, kui palju tegelikult noored üldse raamatuid loevad ning paljud neist loevad ka midagi muud peale kirjandusõpetaja “soovitusliku” nimekirja. Seega paljukiidetud ning hinnatud ulmeklassikud (Asimov, Clarke, Gibson, Harrison, Simmons jne) jäävad minu arvates pisut keeruliseks ning eeldavat veidi suuremat lugemiskogemust. Kuid õnneks on meil põhikooliealisi lugemishuvilisi ning ma loodan, et neid aja jooksul ikka juurde ja juurde tuleb. Kõik need suurepärased raamatud ootavad uusi särasilmseid lugejaid ning ehk on sellest nimekirjast ulmekirjanduses esimeste sammude tegemisel abi.

Nimekiri ise aga sai kokku selline:

„Lilled Algernonile“

„Pilet Utoopiasse“

Adams, Douglas „Püidlaküüdi reisijuht galaktikas“

Alexander, Lloyd, "Kolme raamat", "Kõrge Kuningas", "Llyri loss", "Mustpada", "Rändur Taran"

Anderson, Poul „Kõrge ristiretk“

Asimov, Isaac „Asum“

Aprin, Robert „Jälle üks mõnus müüt. Müüt ja eksiarvamused“, „Müüt ja eksiteed. Edu või müüt“, „Müüt ja kadunud kaaslased. Müüt ja pisike pandipiiga“

Banx, Iain M „Mängur“

Baxter, Stephen „Ajalaevad“

Belials, Veiko „Ashinari kroonikad“

Bradbury, Ray „Marsi kroonikad“

Brennan, Herbie „Purpurkeiser“ „Haldjasõjad“

Canavan, Trudi  „Musta võluri triloogia“ („Võlurite gild“, „Õpilane“, „Ülemlord“)

Card, Orson Scott „Enderi mäng“

Carranza, Maite, "Emahundi klann", "Jäine kõrb", "Odi needus"

Carsac, Francis „Tulnukad eikusagilt“

Clarke, Arthur C „Linn ja tähed“  „Kosmoseodüsseia“

Colfer, Eoin  "Artemis Fowl" „Soovileht“ „Airman“

De Lint, Charles  "Kusagil lennata"

Doyle,  A.C. „Kadunud maailm.“

Enthoven, Sam, "Mustad haarmed"

Funke, Cornelia „Varaste isand“

Gaiman, Neil, "Coraline"

Gibson, William  "Idoru"

Harris, Joanne, "Ruunimärgid"

Harrison, Harry „Surmailm I-III“ „Terasrott“

Heran, Lian „Otori lood“ (Üle ööbikupõranda, Rohuvoodi asemeks, Kuu hele valgus, Haigru kähe huige, Taeva võrk on lai)

Hobb,  Robin  "Salamõrtsuka õpilane" „Kuninglik salamõrtuskas“

Howard, Robert E. „ Conan ja Musta Ranniku kuninganna“ „Conan ja Punane kants“ „Conan ja värelev vari“

Hubbard, L.  Ron „Võitlustanner Maa“

Jordan, Robert  "Maailma Silm".

Kaaberbøl, Lene,  "Nägija tütar"

King, Stephen „ Tulesüütaja“

Krüss, James „Timm Thaler“

Le Guin, Ursula K.  "Meremaa triloogia" (Meremaa võlur, Atuani hauad, Kaugeim kallas, Tehanu)

Loevenbruck,  Henri "Emahunt ja tüdruk. Moira triloogia I raamat" "Huntide sõda. Moira triloogia II raamat"

Loon, Paul van „Nägu udus“

Lowecraft, Howard Phillips „Pimeduses Sosistaja“

Lukjanenko, Sergei  "Öine vahtkond"

Mc Caffrey, Anne „Lohelend, „Lohelaul“

Mirer, Aleksander „Kus on rändurite kodu?“

Niven, Larry „Rõngasplaneet“, „Rõngasplaneedi ehitajad“

Paolini, Christopher „Eragon“ „Vanem“ „Brisingr“

Pratchett, Terry „Vaibarahvas“ ,  „Kaevajad“, „Autojuhid“, „Tiivad“

Preussler, Otfried „Krabat“

Pullman, Philip "Tema tumedad ained" (Kuldne kompass, Inglite torn, Vaigust kiiker)

Reeve, Philip „Surelikud masinad“, „Kuldseeklid“

Reger, Rob, "Emily the Strange : kaotatud päevad"

Robillard, Anne "Taevane tuli. Smaragdi rüütlid I"

Rothfuss, Patrick „Tuule nimi“

Scott, Michael „Surematu Nicholas Flameli saladused“

Simak, Clifford D., "Talismani vennaskond", "Nõiutud palverännak“  "Härjapõlvlaste kaitseala"  „Libainimesed“

Simmons, Dan „Hyperion“

Stephenson, Neal „Lumevaring „

Stoker , Bram „Dracula“

Stroud, Jonathan, "Golemi silm", "Ptolemaiose värav", "Samarkandi amulett"

Zelazny, Roger  "Amberi kroonikad" „Needuste allee“ "Üksildane oktoobriöö"

Tolkien, J. R. R.  "Kääbik"  „Leht ja puu“

Wells, H. G. "Võlupood"

Veskimees, Siim „Kuu ordu“

Wooding, Chris "Alaizabel Cray painaja"

***

Pildil uudiskirjanduse riiul Haapsalu lasteraamatukogus

***

Ärge saatke mulle sünnipäevakaarte,

ärge toretsevaid telegramme saatke.

Usun, sõbrad, teisse, ilma et

usukinnitusi vajaks iga hetk.

Tõesti, sõbrad, tõesti ärge saatke.

Niigi koormatud on telegrammikandjad,

raudtee, post ja telefonivõrk.

Iga rubla jaoks on kohti, kus ta andjam.

See mu argument ei olegi nii nõrk.

Niigi koormatud kõik tegijad ja andjad.

Milleks seda "palju oenne" -lokku?

Mis on õnn, näeb silmast silma vaadates.

Parem saame lihtsalt kuskil kokku.

Kellel alles, võtku kaasa aated.

Arvi Siig

Kuuldekaugus

Eesti Raamat : Tallinn, 1978

lk 136

Ja nii ongi...

PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS

Istsin oma hommikuse unega võideldes köögis, kimusin esimest sigaretti ja lehitsesin Vikerkaart aastast 1997. Seitsmendat numbrit.

Kohe viiendal leheküljel oli sehuke luuletus.

Sven Parmas

PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS

Vanad väsinud mehed

habemed sakris

joovad

päeva kõrval päev

Kõvahäälselt laulavad kiitust

vabaduse armule

st kenale vastassoole

ja sellele

mis kihab nende endi sees

Tean palju ilusaid tüdrukuid

kes lähevad voodi

ainult armastusest

iial ütlemata

et misse armastus on

Ainult joomisest impotentsed mehed

teavad tollest

üht-teist

nende tarkus tuleb läbi joogikõrre või mitte

aga ladinlaste järgi igatahes

Keskealine meelisklev mees

Jõuan selle teadmiseni koduteel

tee on porine

taevas madal

Väljas sügis või kevad või talv

ja juba hiline tund

Vat sehuke luuletus.

Kena kaunist teisipäävast tööpääva teile!

Ja kui Herr Parmas leiab, et tema õigusi on kurjasti ärr kasutet, et ma siia tema lulla nõnda ilma luba küsimata üles riputasin, siis ...

Kasvõi tulgu ja küsigu, annan ühe oma hommikustest sigarettidest talle.

Viinamarjaveinist, viinast, õllest

Jookide tarvitamises tuleb üle minna labaselt, primitiivselt maitselt komplitseeritumale - viinalt viinamarjaveinile, mille on kõige rikkalikum maitsevarjundite ja aroomide koostis (nn bukett).

Teadlased, arstid, meditsiinilised organisatsioonid ja uurimisasutused kinnitavad viinamarjaveini kasulikkust, tõstes õigustatult esile tema toite- ning raviväärtust ja vastandades teda viinale.

Kõigi rahvaste sajandite pikkused kogemused tõestavad seda teaduslikku järeldust ja kõnelevad veenvalt alkoholismi kahjulikkusest ning selle tarvitamisega kaasnevaist õnnetustest, mis on peaaegu reeglipäraselt seotud mitte veini ja õlle, vaid nimelt viina tarvitamisega.

1936. a ütles seltsimees Mikojan, paljastades legendi "vene purjutamise" kohta, järgmist:

"Mõned inimesed arvavad ja räägivad, et näe, meil juuakse palju viina, aga vaat' välismaal juuakse vähe. See on täiesti väär kujutlus. Järnevalt on toodud arvud viina, veini ja õlle tarvitamise kohta ühele inimesele 1931. aastal ümber arvutatult puhtale piiritusele: Prantsusmaal 18,9 liitrit, Belgias 11,2, Inglismaal 3,2, NSV Liidus 1,6... Kuid miks seni levis kuuldus vene purjutamise kohta? Seepärast, et tsaariajal elas rahvas suures viletsuses ja tollal joodi mitte lõbu, vaid mure ja viletsuse pärast. Joodi nimelt selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Inimene muretseb mõnikord pudeli viina ja joob; söögiks seetõttu enam raha ei jätkunud, süüa polnud midagi ja inimene jõi kuni teadvuse kaotamiseni. Nüüd on elamine muutunud rõõmsamaks. Hea ja küllusliku elu pärast ei jooda... Elamine on rõõmus, tähendab, võib ka juua, kuid tuleb juua ilma mõistust kaotamata ja tervist kahjustamata."

Aga "juua tervist kahjustamata" - see tähendab juua vähem viina, asendades seda mõõdukas kogustes kerge, meeldiva viinamarjaveini ja õllega.

Harjumused, kogemused ja maitsed on tingitud majandusest. Vanal Venemaal mõjutasid kodanlus ja mõisnikud rahva maitset "kroonu viinapoest" müüdava puskari joomise suurendamise huvides; see vastas tolle ajastu mahajäänud majandusele ja oli kasulik valitsevatele klassidele.

Enda tarbeks aga vedasid vene kodanlus ja mõisnikud veine sisse välismaalt, uhkeldasid peente ning valitud maitsetega ja kiindumusega prantsuse viinamarjaveinisse ning šampanjasse ja välismaiste vanade konjakite kollektsioonidesse.

Nüüd aga tahame arendada kogu rahva hulgas maitset väljapaistvalt heade kodumaiste viinamarjaveinide, oivalise nõukogude šampanja ja suurepäraste nõukogude konjakite suhtes.

Seltsimees Mikojan ütles 1936. aastal:

"Seltsimees Stalin tegeleb sotsialismi ülesehitamise suurimate küsimustega meie maal. Tema hoiab oma tähelepanu sfääris kogu rahvamajandust, kuid ei unusta sealjuures ka pisiasju, sest iga pisiasi on tähtis. Seltsimees Stalin ütles, et stahhaanovlased teenivad praegu palju raha, ka insenerid ja teised töötajad teenivad palju. Aga kui nad tahavad osta šampanjat, kas nad suudavad seda muretseda? Šampanja - see on materiaalse heaolu tunnus, jõukuse tunnus."

Nõukogude Liidus toodetakse praegu rikkalikult mitmesuguseid viinamarjaveine - laua-, dessert-, vahutavaid ja kihisevaid veine.

Nõukogude veinitööstuse praktika on ümberlükkamatult tõestanud, et maailmas pole sellist viinamarjaveini sorti, sellist marki, mida ei saaks valmistada oma veinitööstuse ettevõtteis.

Meie dessertveinid, eriti krimmi muskaatveinid, gruusia naturaalsed lauaveinid, samuti punased ja valged veinid, armeenia madeira ja heres, aserbiadžaani ja kesk-aasia kagorid, abrau-dürso, krimmi ja gruusia šampanjad on rahvusvahelistel näitustel pälvinud kõrge hinnangu viinamarajaveini asjatundjate poolt.

Viinamarjaveini, šampanja ja õlle tootmist laiendame me aastast aastasse, viina aga püüame tarbimisest aegamööda välja tõrjuda. Selline on meie nõukogude poliitika sel alal, poliitika, mida dikteerivad rahva huvid ja mis seisavad rahva tervise ja jõu säilitamise ja edasise tugevdamise eest hoolitsemises.

Pühade, perekondliku pidustuse või sõprade vastuvõtu puhul arutletakse peaaegu igas perekonnas jookide sortimendi küsimust. Selles arutluses toetab "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" neid, kes soovitavad lauale anda viinamarjaveini ja õlut, viina aga vähesel hulgal, piirates maksimaalselt selle tarvitamist nii enda kui ka oma külaliste poolt.

"Raamat tervislikust ja maitsvast toidust"

Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1955 (Originaal välja antud Moskvas 1953)

Lk 71-72

***

Krt, tuleks see Mirr juba oma Jevroopatuurilt tagasi - tahaks temaga labaselt ja tagurlikult pisut viina visata. Jooks mure ja viletsuse pärast. Selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Ja ei arutleks üldse perekondlikult jookide sortimendi küsimust.

***

Muuseas - nagu mu kallis isa mainis, siis olla see raamat olnud üks prestiižne ja popp ning suht' raskesti kättesaadav teos omal ajal. Loen huviga. Näiteks saab sealt teada, miks on "doktori vorst" just nimelt doktori vorst. Või et kuidas serveerida keedetud põrsast tarretises. Ägedaid retsepte ja muidugi udupeent lisalugemist suurel ja võimsal kodumaal toodetavate toiduainete äärmiselt laiast sortimendist, nende koostisest ning muudki.

Pärl. Mu raamatukogus. A mul on sehukesi pärle veel. Hulgim. Terve kaheksarealise kee jagu kindlasti. Ajutiselt isegi sehuke raamatuke (laenasin Maideni käest):

"Wiimse aja märgid ehk Issanda pääw on ukse ees. Uks raamatuke neile, kes Issanda tulemist südamest ootavad." Välja antud Tallinas 1884. aastal ja trükitud J. Dunkel'i kuluga.

Harkust leidsin vaatamisväärsuse ehk...

... siis leidsin Harkust leida olevate vaatamisväärsustega seoses ühe ilusa ja täiesti usutavalt ning kenasti kõlava loo.

"Eksperimentaalbioloogia Instituudist 400 m läände, sovhoosi töökoja lähedale, jääb Jevgeni Nikonovi hukkamispaik (Aj.), mis on tähistatud mälestusmärgiga. Tallinna kaitsel kirjutas oma nime surematute kangelaste nimistusse Punalipulise Balti Laevastiku madrus, kommunistlik noor Jevgeni Nikonov (sünd. 18. detsembril 1920). Meremeeste salk, kuhu kuulus ka Nikonov, oli läbinud Keila, pidanud lahingu hitlerlaste mootorratturitega ja oli nüüd kaitsel Harku mõisa joonel. Öösel saadeti välja luurekolmik sidet looma Tallinna töölispolguga, salka kuulus ka J. Nikonov. Sakslased avastasid luurajad, neist kaks said tulevahetusel surma. Nikonov aga veeti haavatuna fašistide laagrisse, kus teda metsikult piinati ja lõpuks puu külge seotuna elusalt põletati. See toimus 19. augustil 1941. Postuumselt anti Jevgeni Nikonovile Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. J. Nikonov on maetud Maarjamäele, tema monument on Kadriorus."

Siin ja sealpool maanteed : Harju rajoon.

Helgi Kukk, Voldemar Kukk

Tallinn : Eesti Raamat, 1978

Lk. 37

Tea, kas asjad ka tegelikult nii juhtusid, või on selle looga sama kui nii mõnegi teisega, kus postuumselt N. Liidu kangelaseks kuulutatu tegelikult veel mitukümmend aastat hiljem teiste meestega külapoe taga suure tamme all "žigulid" larpis ja muljeid rääkis...

Riiki tappev kuumalaine

Loen üht sellist toredat raamatut

Tiit Madisson

"Riiki tappev kuumalaine"

Matrix 2009

Täitsa tore raamat.

Ei hakka määgima sellest, kui kõrgel kirjanduslikul tasemel see on. Esimene ilukirjanduslik üllitis autorilt ju.

Ei ole suuremat sorti sõnamulinat, tammsaarelikult pikki lauseid, ilutsemist ja metafooridest kubisevat deliiriumihägust ning elitaarset soigumist, millest autor isegi aru ei saa, lugejast rääkimata. Kõik on otse ja maamehelikult välja öeldud. Keerutamata. Ilustamata.

Nn ohuromaan meie lähitulevikust, võimalikust stsenaariumist, kus välja kuulutatakse Narva-Äärne Vabariik ning võimul olijad selle heaks kiidavad.

Raamatus on palju just sellist teemaarendust, mida miskipärast meinstriim meedias ei avaldata. Mõtlemapanevaid arutelusid eestlaseks olemise kohta, selle kohta, kas ja kui palju on meil oma rahvusriiki vaja, kui me ise oleme nii krdi lorud ja apsakuradimaluutselt ei huvitu sellest, mis tegelikult toimub (kõik need inimesed, kes silmad suured ja käsi südamel ütlevad, et võeh, poliitika, see on nii räpane ja keeruline ja mind see üldse ei puuduta). See jutt, mida Robert Kivistik ja Artur Tamm saunatades räägivad, see on seesama, mida arutavad minu tutvusringkonnas päris mitmed.

Ainus, mis mind häiris, olid need suht oskamatult ja labaselt kirja pandud seksistseenid (ühe sellisega raamat ka algab). Autori põhjendus, et nii ehk loeb raamatut ka mõni Kroonika ja muu sarnase ülistaja... Hmm. No ei kõla minu jaoks veenvalt. A krt seda teab. Mu meelest läks Tiit selle lähenemisega küll libedale ja kukkus korraks ka kummuli. A kõik see ülejäänu on täitsa tore.

Ma ei ole veel lõpuni lugenud, eks õdakul kodus jõuan.

Samas - soovitan. Ka neile, kellel herr Madisooni nime mainimine toob silme ette paremäärmuslikud fanaatikud või muud sarnast.

Mulle on alternatiivajalugu alati meeldinud. Loodan, et see raamat ka antud teema alla kvalifitseerub, mitte lähiajal tõelisuseks ei saa.

Imestama paneb see, et antud teosest meedias nii vähe juttu on.

Allpool see vähene, mis leidsin.

Kalev Vilgats on Pärnu Postimehes raamatut arvustanud:

http://www.parnupostimees.ee/?id=124123

Ning Henn Põlluaas kirjutab sellest Terve Mõistuse Sündikaadi lehel:

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=2962〈=est

***

Herr Max Kaur aga käib välja sehukese mõtte:

Pronksöö aastapäeval golfiklubis

Postitas: Max Kaur. Aeg: 27.04.09 19:30. Kommentaare pole. Just nii nagu tsiviliseeritud lääneriigis kombeks olin nädalavahetuse päikselisel kevadpäeval golfiklubis lööke lihvimas. Majanduskriisi tipphetkel olid kohal ka mitmed Reformierakonna tippärimehed. Miks ka mitte. Äri praegu eriti teha pole, eks tule siis golfilööke harjutada! Puhkehetkel golfiklubi kohvikus sirvisin Tiit Madissoni raamatut ?Riiki tappev kuumalaine? ... Olin minagi suisa riigikogu liikmena mainitud. Kes see küll Madissonile papib selle tuututamise eest? Ega ei varjagi - olin ja olen kriitiline kogu selle pronksjama suhtes. Selle asemel, et teha põhjaliku tööd elanikkonnaga, istuti Tõnismäel pöösas. Ja kuhu jäi rahvusvaheline PR-töö? Ja mis oli siis tulemus? Ütles ju Savisaar, et ??Ansip viis pronkssõduri paar kilomeetrit Tartule lähemale ja oli esimene EV peaminister, kes talle lilli tõi?, seda koos Palo ja Aaviksooga. Isamaaliitlane Aaviksoo nimetas ümbermaetud vene sõdureid otsesõnu kangelasteks. Öise vahtkonna põhieesmärk oli vist täidetud. http://riigikogu.postimees.ee/online/riigikogu2007/blog.php?ID=118808

Edit:

Ühe unustasin

Holger Kaljulaid oma blogis Isekiri on sellest ka rääkinud

http://isekiri.blogspot.com/2009/04/neodissidentlik-dokubelletristika-i.html

Inimkonna tulevikust

Uku Masing

Lubatagu mõned minutid enne muud kõnelda sellest, miks just mulle on oluline Homo Sapiensi tulevik ja põhjustest, miks mul inimene, kes sellest ei mõtle, tundub mõttetu. Kymneaastaselt lugesin WELLSi „Sabatähe aastal“. Ei ole tänini kohanud inimest, kes lugenuks seda raamatut. Kui mõni ehk leidub, siis sellel ta kindlasti pole mõjunud nõnda nagu tollal olevaga rahulolematule mulle. Teisel lugemisel aastate eest leidsin, et selles on yks parimaid inglise (või eesti) pisikodanluse ja selle mõtteviisi kirjeldusi ning yks WELLSi mitmeid kujutelmi tuleviku seltskonna struktuurist. Need olid ununenud. Kuid iial ei unune pikk kirjeldus rohelisest udust, mis täidab õhu, kui maa läbib komeedi saba, udust, mis paneb magama inimesed nõnda, et nad kõik ärkavad uutena psykoloogiliselt ja sotsioloogiliselt. Ärkamiskirjeldus on praegugi mu meelest yks oivalisi tekste maailmakirjanduses. Ja see WELLSi unistus kõige muutumisest on mulle jäänud verre või hinge. Olen surmani rohelise udu vang ja ootan lausa uut hommiku maailmas, milles kõik on teisenenud seepärast ainult, et inimene on muutunud. (1)

Olin eksperdiks aruande koostamisel Klooga hävituslaagri kohta. Siis mulle näis, et kõik inimesed tunnevad ainult selle koledust ja lubamatust. Nyyd arvan, et mõned kogesid seal ainult iseennast ja oma ylesande tähtsust, otsekui oleksid need inimesed jälgilt mõrvatud selleks, et nende enam-vähem pidulikult matjad saavutaksid võimaluse oma seltskondliku tähtsuse avaldamiseks. Arvan nyyd nõnda, sest olen kogenud just seda suhtumisviisi mujalgi. Mõlemad suhtlusviisid on yldinimlikul pinnal võimalikud. Esimene näeb inimkonda, teine ainult oma väärtuslikku mina ehk isiksust (olgu eetilisel või seltskondlikul taustal), oma aulisust ypris yyrikeses elus. Teatavasti ei tarvitse inimene säärast aulisust nõuelda teistelt, vaid seistes tegelikkuses kahejalgselt ja täisvereliselt pysti nagu yks pithecantropus või homo erectus ta võib endale kogu aeg ise sugereerida „Oh, important me“ (W. H. MALLOCK).

Aatompommi, laseri, roboti, kosmonautika jne ajastul ei ole enam akadeemiliselt fantastiline kysimus: mis saab inimkonnast? Praegu meil võib veel selle kysimuse mätsida kinni, öelda ta olevat ajast ja arust, eatanud või ebaelulise. (Sest eluline on katku ajal pidutsevale generatsioonile ainult: kui kõrgel kohal keegi töötab, kas ta saab samapalju palka kui mina, on mu vääriline, kes magab kellega, kuidas, kunas ja kus?). Umbes tosina aasta pärast on just see kõige elulisem kõigist probleemidest. Mida meie teame sellest, kust on tulnud inimkond, kuidagi oskame hinnata, milline on ta tulevik võrreldes inimkonna olevikuga yks sajand tagasi. Nende andmete varal võime ekstrapoolida tuleviku, ehkki teades, et ekstrapolatsioon muidugi on vigane. Kuid ta on vähem ekslik sellest, mis anti Ch. DARWINi, T. H. HUXLEY ja E. HAECKELi aegu, kellele ainult valged lugesid inimestena ja värvilised kuulusid kaotamisele ning valgete ajalugu algas alles kreeklastest.

„Teadusliku fantastika“ algatajaks võiks lugeda LUKIANOSt, kuid esimene meil arvestatavaid autoreid oli ehk Cyrano de BERGERAC (1619-1655), kes mu meelest kirjutas paremini kui edvistav Jules VERNE. Arvatav on ka VILLIERS DE L’ISLE ADAM, kes unistas endale esimese täiusliku naisroboti. Teised nende kaasaegsed on ysna igavad ja paljud Jules VERNEi traditsiooni jätkajad, kellede hulka kahjuks kuulub ka Hugo GEBNSVACK „Ralph 124c 41 plus“ (1911/12, raamatuna alles 1925). Õigupoolest algas arvestatav Science Fiction alles H. G. WELLESiga (1895), kelle parim romaan mu meelest on „Men like Gods“. Erilise joone lisas O. STAPL-DONi (1886-1950) „Last and First Men“ (1930, Pelican 1937), mis tollal odavana vedeles kõigil myygipaigul ega ole ma seni näinud yhtki inimest, kes teda oleks lugenud, ehkki ta 1963 ilmus uuesti ja SF autorid tunnistavad, kui suur on olnud tema mõtteviisi (inimene on bioloogiliselt muudetav) mõju. Samuti andis suure panuse K. ČAPEKi „Rur“ (1921), mis meil lavastati mõned aastad hiljem ja tema teised teosed, millest meil enamasti tavatsetakse vaikida. ČAPEKi oma on praegu yldtuttav termin „robot“. SF kirjandus ise läks moodi alles pärast II maailmasõda ja 1955 lõpul oli USAs 13 lausa SF ajakirja, Inglismaal 4 ning ilmus vist loendamatuid romaane ja novelle. Mul pole uuemaid andmeid ega tea me kui suur osa seda kirjandust on ainult labased seiklusromaanid nagu enamik DDRi ja SSSR omasidki. Anglosaksid on jäänud selle kirjandusliigi meistreiks. Sotsialistlikelt maadelt võib kiita praegu ainult S. LEMi ja tulevikus ehk mõnda venelast. Minu meelest on SF praegu hoolimata sellesse toodud rämpsust muilt pindadelt ainus liik proosat, mille kohta võib öelda, et tema autorid osalt mõtlevad. Ainult see liik kirjandust kuidagi rahuldab inimese vajadust teada, mida võiks teha olemasolevate ja kujuteldavate tehniliste vahenditega. Rahuldab ka vajadust mõista, kelleks võiks saada inimene ise. Seda ei tee aga hoopiski mitte eksistentsialistlik-darwinistlik timukakirjandus ega tee ka tegeliku kolhoosi-tehase olukirjeldajad autorid või perekonnaromaanide kokkuvorpijad. Järgmiste aastakymnete kirjanduses on tõenäoliselt pääosa just teaduslikul fantastikal. Tendentsi ilmutab ehk seegi tõik, et R. Bradbury „Fantastika“ 1964 ilmus NSVLs 315 000 eksemplaris.

Võib eraldada kaks liiki SF kirjandust sõltuvalt sellest, kuidas autorid suhtuvad inimese enda tulevikku. Yhel pool on need sageli väga pessimistlikud optimistid, kes eeldavad, et inimene on võimeline teisenema, muutuma, pöörduma bioloogiliselt, psykoloogilisel ja sotsioloogilisel pinnal. Seega kõik need, kes arvavad, et inimene pole veel tardunud olend, vaid võib saada igati täiuslikumaks. Teise leeri moodustavad need, kes arvavad, et inimene peab varem-hiljem hukkuma, sest ta ei suuda muutuda ja täieneda enam mitte yhelgi pinnal. Ta ainsaks ylesandeks maailmas jääb siis valmistada ajaloolasile myytilistele valgusolendeile vastavaid roboteid, kellel puuduvad kõik need omadused, mis takistavad täienemist. Mõlema poole arvates eelarvamuslikud systeemid takistavad inimese täienemist, kui esimeste meelest need systeemid on yletatavad, teised väidavad nad inimesele kui liigile yletamatuiks. Eelarvamuslike systeemide lähteks on inimese eeldus, et ta „tervemõistus-commonsense“ kõikide anneksite ja meelemõlgutustega on absoluutselt ilmeksimatu paavst. Seejuures on täiesti ykskõik, millised on need systeemid. Ratsionalismi aegu tervemõistus ylistas iseennast, romantismi aegu kasutati teda tunnete ylistamiseks ja DARWIN-FREUDi kaudu temaga õigustatakse paratamatuiks instinktideks teatavad viha või teises systeemis inimesele sissekasvanud tunge. Kolmel mainitud pinnal kuulutatakse kyll erinevaid dogmasid, kuid ei ole lubatud kahelda nende absoluutses väärtuses. Kõik SF autorid teavad, et inimkonnal ei ole tulevikku, ta ei saa säilitada end, ennast ymbritsevat loodust ega maad, kui ta hoiakus midagi ei muutu. Yhed usuvad, et inimese aju ei ole nigel ning teda on võimalik kasutada paremini kui praegu, teised kahtlevad selles ja loodavad – kui yldse - siis robotite pääle. Yksmeelselt kinnitavad kõik, et inimene õigupoolest on juba jäänud maha oma ajast.

Need ei ole minu väited, vaid 10-15 aasta pärast juba kõikide omad, ehkki nad praegu ka nende SF autorite juttudest võivad kõlada mõnele ketserlikud, teisele eatanud. Tosina aasta pärast on mõtlevale inimesele endastmõistetav, et kehtivad hoiakud designeerivad inimkonna enda ja maa hävitajaks. Selle SURImuriga, mida nimetatakse „teaduslikuks maailmavaateks“ või „tegelikuks täisverelikuks (2) eluks“ ei suuda inimkond leida yhtki teist teed. Sest selle sihiks on yhelt poolt iga hinna eest säilitada praegust sotsioloogilist, psykoloogilist ja bioloogilist pinda, teiseltpoolt ta ise võimatustab sellegi pysimise lubades „tervemõistuslikult“ või „instinktiivselt“ õigustatud võistlemist.

Rohelise udu pärast ma kuulun nende leeri, kes usuvad inimese teisenemisvõimalust mistahes tõuke mõjul. Kõige rängemad hetked mu elus on olnud need, mil mulle siiski tundub, et kogu eelarvamusist ja väärkujutelmist koosnev dogmatistlikult „tegelik“ teooria oma tobeduses ei võimutse ainult minu aegu, vaid ta hävitab inimkonna (mis on tema tõttu just massa perditionis), kõik elusa maal (tuleb mõelda, et universumiski vast siiski pole elu kohutavalt palju) ja ehk ka need robotid, kelle inimene võib olla valmistanud täiuslikumaks iseendast. Põhjust selle kurtmiseks on teatavasti kyllalt ja eriti ilmselt sotsioloogilisel pinnal.

Mainin ainult mõned punktid kõigist neist, millede pärast muretsetakse. Inimkond kasvab plahvatuslikult ja ometi seesama varsti kuuest miljardist maost koosnev inimkond kulutab suurema osa oma tööst ja töötulust vahendite valmistamiseks, et hävitada sedasama magukonda. Toidukysimus ei ole viimati lahendatav merede muutmisega vetika „põldudeks“ ega silmakirjatsevate väidetega, et leidub veel kasutamata põllupinda, toitu tuleb jagada ratsionaalsemalt ja tingimata avastatakse uusi võimalusi inimkonna toitmiseks. Olukord praegu paratamatult näib tyyrivat yldise hävitussõjani. Põllupinna laiendamist kaastab pinnase kõlbmatustamine. Päevast päeva 10 000 ha maad muutub erosiooni tõttu kasutamatuks ja uut saab ainult laastades metsi või kuivendades soid. See toiming ähvardab tuua veepuuduse lähimas tulevikus (DDRis juba 1970 enam vett ei piisa). Liiatigi reostavad tehased jne kasutatavaid magevee varusid sageli lausa hoolimatult. Merevee magestamine vist ainult osaliselt võimaldaks maa kõrvestumise ohtu nihutada kaugemale tulevikku. Põllu saagikuse tõstmiseks kasutab inimene keemilisi kahjuritõrjevahendeid, mille tulemuseks on kasulike putukate ja lindudegi hävitamine, pinnase ja vee myrgistamine ning viimati inimese enda ohustamine. Bioloogiline kahjuritõrje võtaks rohkem aega ega annaks nii tõhusaid teenimisvõimalusi profiidiahneile. Teatavasti oli USA-s 1962 yheks bestselleriks Rahel CARSONi „The silent spring“, mille pääle Kennedy määras Wiesneri komisjoni uurima olukorda. Komisjoni aruanne oli kohutavam raamatust. Selle tõlge ilmus 1963 DDR-is ja mõni kuu hiljem vastusena „Die Wissenschaft (3) nimmt Rachel Carson’s „Der stumme Frühling“ nicht stamm hin. Presseinformationsstelle des Verbandes der chemischen Industrie a. V.“ Keemiakontsernid muidugi ei või loobuda oma loodusseaduslikest õigusist! Et DDR-is (kus raamatut ja olukorda võetakse tõsiselt) ja meilgi on iga aastaga vähem linde ja teatavad taimeliigid (needki, mis ei ole looduskaitse all) hävitatakse varsti jäljetult, teame meie ise. Meie ei tea veel, millise toorainesena teatavate taimede mahlad võiksid kunagi olla asendamatud. Kuid rahvaarvu plahvatuslik kasv ei põhjusta ainult toidupuudust, vaid paratamatult ka yldist harimatustamist. Nagunii kasvab vajaliste teadmiste kogus nii kiiresti, et vajalist ei jõuta enam õpetada (kui olekski õpetajaid koolitatud kyllalt) ega jõua inimesed praegustena omandada (pääle yksikute erandite) kuigi palju enne seniilseks muutumist. Tuleks muuta õppesysteemi, tõsta inimese vastuvõtlikkust ja pikendada ta töötamisvõimelist eluaega. Paratamatult kasvab aga logardlikkus, sest harimatud lapsed peavad elama vanemate kulul, kes neid vaevu jõuavad toita. Mingi koduse kasvatusega pole mõtet arvestadagi, kui verinoored vaenemad laste syndimisajaks pole veel jõudnud või viitsinud midagi õppida. Logardid võivad kyll emalik-isalikult hakata hooldama oma järglasi, aga õpetada pole neil midagi.

Neid tervemõistuslik-tunglikke inimkonna rumalusi, mis mõne sajandi vältel võivad teha võimatuks ta edasise eksisteerimise, on muidugi palju rohkem sotsioloogilisel pinnal. Ma ei viitsi kõnelda sellest, kuidas DARWINi arvates kõik muud tõud pidid kaduma valgete ehk anglosakside eest just nii nagu nende tekstiil kadus inglise tekstiili eest. Ehkki me nyyd teame, et iga rahvas ehk keel on milleski asendamatu, teame meie ka seda, mida DARWIN-HUXLEY-HAECKEL pidanuksid hulluseks: valgete hegemooniaeg maailmas on lõppemas. Veel vähem kui sulgeda silmi selle tõe eest on mõtet lääne-eurooplaste kombel lohutada inimkonda, et pinnase myrgistamine ei avalda mingit mõju inimkonna pääle, et kopsuvähk sageneb suitsetaimse pärast, et midagi olulist inimkonna saatuses ei muuda radioaktiivsuse paratamatu tõus tuleviku õhkkonnas, et toitu maailmas jätkub kindlasti sajale miljardile, et aatomisõda muidugi ei hävita kõike, vaid viib läbi loomuliku valiku kohaseima ellujätmiseks jne. Kõik säärased silmakirjatsemised on vajalised profiidihankijaile, et alistada yleyldisse totrumisse paiskuvat inimkonda ning arvata iseend välja sellest. Sest nemad muidugi hetkekski ei mõlguta sellest, milleks nad on. Olelusvõitluses säilitavad omale tallamisõiguse ehk iseenda ja jätavad järglasi. Need yksikud näited annavad juba piisavalt põhjust suhtuda inimkonna tulevikulootusisse täiesti pessimistlikult. Lugu meil ei ole ju põhimõtteliselt parem, vaid on samasugune silmakirjatsemine. Ei ole mingit mõtet yhe „kultuuritegelase“ kombel II maailmasõja järel yhes jaamas väita, et kui polnuks sõda, siis selle jaama pajude asemel ja mujal kõikjal juba kasvanuks õunapuud. Ei ole mõtet salata, et Põltsamaal ilutses kaunis maal roosidesse ehitud emiseperekonnast ja vasikas, kes ruttu igatses jõuda 200 kiloseks, et inimesed ta suvatseksid tappa. Ykski taolisi „kultuuritegelasi“ ei tee ise midagi pääle kultuuri materdamise ja teiste käsutamise. Teised talitavad ylemuste eeskuju järgi ja viimased täituruorjad jamavad või laisklevad või ei jätku neil enam aega teha midagi, sest neid on vähe. Teiselt pinnalt vaadates võime nentida, et eesti järved pole muudetud kalajärviks, ehkki selleks on eeskiri. Iga ha uudismaa asemel rabastus mõne aasta eest kaks ja pool endist heinamaad. Arvatavasti pole suhe praeguseks palju muutunud, kui aga, siis seepärast, et poel enam taolisi heinamaid. Sovhoosid on teatavasti virtsatiigid ja muu räpasuse pesad peale yksikute erandite, kus inimesed mõtlevad kollektiivselt, nagu muiste Põhja-Eesti ETK kooperatiivides, masinayhingutes jm. Lõunas ju kelkisid mulgid oma rehepeksumasinatega, rendile antavate veskitega ja ylikorraliku muinasaegse erakaubandusega. Need ja muud taolised nähted annavad õiguse väita, et inimene sotsioloogilisel pinnal kuskil enam tõepoolest ei tule toime tervemõistuslikult eelarvamuslike systeemidega ja paratamatult peaks hukkuma nende dogmade sunnil.

Inimese muudetavust, tema pöördumisvõimelisust jaatavad SF autorid enamasti piirduvad sotsioloogilise kyljega. Vähesed söendavad katsuda esitada psykoloogiliselt erinevat inimest, kellel puuduvad hinge pinnal praegused eelarvamuslikud systeemid. Siin on muidugi tegemist igivana probleemiga yksiku ja yhiskonna suhtest, mida aga tõepoolest on ka ainult yks tervemõistulik probleem dogmade poolt ja vastu. On selge, et sotsioloogiliselt ei muutu midagi, kui inimene ei taha muuta end sotsioloogiliste vigade muutmiseks. Kui inimene ei taha pöörduda, siis on teda võimatu pöörata. (Pessimistid ytleksid, et inimene ei saa tahtagi pöörduda: on non posse non peccare ja servum arbitrium). Sotsioloogilised vead on osalt võimuga riiklikult kõrvaldatavad, kuid ainult näiliselt. Nad kaovad alles siis, kui inimkond tahab nende kadumist ja enda muutumist. (4).

SF autorid tavatsevad rõhutada – kui nad yldse kõnelevad psyyhiliselt erinevast tulevikuinimesest – et tulevikuyhiskonnas valitseb armastus inimeste vahel umbes sel kujul: „kes teisele jätab ytlemata lahke sõna, mille ta võiks öelda, see peab andma aru sellest (kohtupäeval)“. Praegusel inimesel pole armastust endagi vastu, vaid ainult selline haiglane huvi, nagu SS-meestel teostada tapmisi. Aga needki autorid teevad seda pool häbelikult, teades yheltpoolt, et „armastus“ on teotatud sõna, mida kultuurne inimene enam ei kasuta, teades teiseltpoolt maast madalast sissetuubitud tõika, et agressioonitung tingimata „on ja peab jääma“ yldinimliku psyyhika „aluseks“ ja paratamatuseks nagu dekaloogi käsud. Seda hoolimata katseist, mis tõestavad, et koguni kiskjate agressioonitung on „koduse kasvatuse“ produkt. Seda hoolimata arutlusist, mis näitavad, et inimesel peaaegu täiesti puuduvad instinktid. Kui oleks kellelgi oskust kasvatada lapsi ilma agressioonitungi sisseistutamiseta, juba siis inimkond muutuks peaaegu kujuteldamatult põhjalikult. Agressioonitungi asendumine armastusega on mõeldav ja võimalik. Oletage korraks – ehkki teie muidugi ei taha uskuda – et on inimesi, kelle pole mõnd agressioonitungi avalduskuju, nagu kadedust, kahjurõõmu ega auahnust-saamahimu-omanikuõigust ega laiskust. Taolisel inimesel on muidugi väga raske elada nende yldinimlikeks nimetatud tungide-instinktide puudumise pärast teie pisikodanlikult meelestatud tervemõistuslikus maailmas. Aga see maailm tundub talle koolieelsete laste või algkooliealiste oma. Nende yldinimlikeks kuulutatud, kuid ometi ainult õpitud instinktide säilitamiseks ja harrastamiseks selles maailmas kulutab normaalne inimene meeletult oma ajukapatsiteeti või hingejõudu. Kui ta sageli või pidevalt ei peaks kannatama siinse yhiskonna lapsikult õpitud totruse pärast, suudaks ta seetõttu oma praegustegi vahenditega teha näiliselt võimatut. Teatavasti suvatseb enamik inimkonda kelkida igayks oma samba otsas oma „peente täisvereliste ja eluliste vigade“ pärast, mis on täpselt samased teise samba otsas räuskava omadega. Inimesed, kellel need „instinktid“ puuduvad, ei roni enam yhegi samba otsa ega hangi endale imetlejaid, neil pole muud teha kui praeguses yhiskonnas kurvalt nentida oma erinevust, sest nad ei leia omataolisi, kelle yhiskonnas võiksid elada ilma igavuse ja tylgastuseta. Sääraseid kasvatusvigu inimeses – mida keegi ei tahaks paigutada valmistatavasse inimest asendavasse robotisse – on palju rohkem muidugi.

Sotsioloogilisel pinnal tehtavaid vigu ei söendata nimetada loodusseaduslikeks, ehkki äärmiselt parempoolsed eksistentsialistid pyyavad sageli! Sissekasvatatud psykoloogilisi eelarvamusi austatakse alati loodusseaduslikeks kuulutamisega. Jant, mida inimkond mängib sel pinnal, on halenaljakas kurioosum. Ykssama inimene täävitab vigu tehes mõlemat, ytleb: „Eksimine on inimlik! Inimene on niisugune!“ ja ometi nagu laps, kes kerjab vanemailt tunnustust: „Mõtle, kui huvitav inimene ma olen: mul on kõik halvad omadused eriliselt välja kujunenult olemas, järelikult ma tunnetan „elu“ põhjani ja olen teistest ees!“ Juba see käitumisviis ainuyksi tõestab, et inimene on kasvatatud logardiks või lojuseks ja võiks olla inimesem, efektiivsem juba oma praegusis tingimusis, oma aju praeguse kasutamiskoefitsendiga, oma nyydse intelligentsi-indeksiga (90-110). Intelligentsi-indeks tõuseks kyllap kiiresti, kui laps ei kulutaks pumbates neile sisse loodusseaduslikke instinkte“.

Samuti nagu on võimalik selliste „hingeomaduste“ kadumine ilma mingi võitluseta, selgemõistuse pärast, inimesterviku pärast, on võimalik nende lähtepunkti kadumine. Selleks on narr usk tervemõistuse-common-sense’i ainuvõimsusse ja ainuväärtusse. Kui selgemõistus, inimestervik kord taipab ja julgeb täävitada, et tervemõistus pole aidanud inimkonda ega aita edaspidigi, siis on selle aeg möödas. Selgemõistus ei tunnista yhtki dogmat, olgu nad religioossed, seltskondlikud või „teaduslikud“. Tema meelest on kõik dogmad yhtmoodi nullile lähenevad suurused. Kõik tervemõistuse poolt loodusseaduslikeks ja yldinimlikeks tunnistatud instinkt-tungid on ainult iganenud maailmapildi (XVIII/XIX sajandi Euroopa) sissejuurutamiseks sissekasvatatud eelarvamused, milliste varal tervemõistus pyyab säilitada muudetamatuid tingimusi sotsioloogilisele seedimistalitlusele. Mõistlikule inimesele peaksid kõik tema dogmad olema iganenud ja kõik ta huvid lapsikud. Mind näiteks huvitab ainult, et mulle ega inimkonnale ei saaks osaks trilobiidi või sauruse saatus. Võibolla, on võimatu vältida saatust või olemist streptokokkide aretajaks, kuid – saurused ja trilobiidid ei osanud muunduda, inimene võib pöörduda ja teiseneda, kui ta usub muutumise võimalikkust.

SF romaanides on loomulikult armetuim kylg see, milline on inimene tulevikus psykoloogiliselt. Kirjeldused on enamasti naiivsed, sest autorid ei pääse valla väärarvamusest, et praegused „inimlikud kvaliteedid“ ja „tõekspidamised-seisukohad“ paratamatult säilivad. Nad teevad ainult pisikesi armetuid korrektuure, vahel ei tule toime nendegagi (nagu J. Brabenec-Z. Vesely „Gestrandet bei der Sonne Epsilon“, Berlin 1964/1961, mille Eridani yhele planeedile saabub äärmiselt keskpärane praegune seltskond!). Autorid teavad kyll, et praegune inimene on jäänud maha oma tehnilisest arengust, ei oska oma saavutusi optimaalselt rakendada, kui yldse teab, mida juba saaks rakendada, aga nad näivad nagu arvestavat, et kiviaegne inimene oma mentaliteediga tuleks hästi toime matemaatikaga jne. Ammugi ei oska praegune inimene ega enamik SF autoreid (pääle väheste erandite, nagu WELLS, STAPLEDON, WYNDHAM) kasutada selgemõistuslikult mingiks uueks tarbeks seda vaba aega, mida tehniline progress inimesele praegu võiks võimaldada ja võimaldaks tulevikus. Seda ei osata tegelikkuses rakendada muuks kui enda tobestamiseks joomise või mõnd muud stiili „väljaelamises“. Kyllap ei andnud evolutsiooni edusammud trilobiidile ja sauruselegi võimalusi muuks. Yheks näiteks võiks olla, et Carlos RASCHi kõrgelt arenenud „Asteroidenjäger“ (Berlin 1963) korraldavad omale „Steinzeitfesti“ ja sääraseid mõttetusi leidub korralikemail autoreilgi. Teiseks näitajaks olgu, et „tänane päev on eilsest targem“ võiks ometi arutella tänase targemust (sest seda on iga päev milleski) kirjutades kas või laserist-maserist, mille eest ju ometi ka kaks NSVL teadlast on saanud Nobeli preemia. Selle asemel peavad tuhanded inimesed kulutama oma vabu tunde säält lugedes adventistide propagandakirjanduses olulist tõde „imevihmadest“ (ime on, et pole ka pimedaist päevist jne, mis ju kõik esinevad selles maailmas peatse lõpu endeina) või „teaduslikke“ arutlusi sellest, kuidas Gagarin ei kohanud pilvede pääl ingleid ega Jumalat.

Ainult mõned Sf autorid unistavad bioloogiliste puuduste muutmisest inimeses. Vigu sellel pinnal tavatsetakse ju pidada absoluutseiks paratamatusiks, mida inimene iial ei saa vältida, ehkki võib konstruida paremais roboteid. On muidugi ka äärmiselt raske kujutella, mis kõik muutuks maailmas, kui lisaneksid mõned uued organid uute meelte tarbeks või praeguste võimsus teiseneks, msi kõik muutuks maailmas, kui inimeses toiduassimilatsioonikäik teiseneks, tal puuduks praegune magu ja viis meetrit sooli. Koguni STAPLEDON, kes bioloogilist muutlikust rõhutab ja pyyab kirjeldada, ei oska ometi ytelda, mis on muutunud selles maailmas, kel on kuues kahekaruline sõrm või kolmanda silmana lagipääl teleskoop.

Tõelise sja arvestatavas Sf kirjanduses alatasa liigutatakse kaht igivana probleemi, mida „teaduslik-tervemõistuslik maailmavaade“ kuidagi ei tahtnud diskuteerida. Esimene on: mis on inimese mina? Mis on inimene? (See vaevab eriti LEMi). Millisel pinnal ei ole inimese „mina“ ainult muusikapala ettekanne, vaid on partituur, mida oskaja alati võib kuulda? Teine lähtub kurvavõitu teadmisest: kuitahes pikaks oleks võimalik venitada inimese elu, ta jääb ikkagi liiga lyhikeseks selleks, et inimene võiks öelda enne surma: olen kasutanud kõik endas (ehk oma praeguses ajus) kätkevad võimalused olemaks inimene! Paljud räägivad eluaja pikendamisest (SHAW, WYNDHAM, JEMTSEV-PARNOV jt), teised pyyavad kujutella tehnilisi vahendeid aegruumi tõkke yletamiseks (WELLS, „Men like Gods“, PRIESTLEY, JEFREMOV, WINDHAM, SEPPY jt), olgu siis, et ruumi suhtes on võimalik kasutada mingit kompressorit, mis sadu parseke saab ahendada 10² või 10⁶ korda. Või pyytakse näidata, et mingi ajamasin võimaldab inimesele aega võtta teisiti kui yhesuunalise kraavina, milles ei saa joosta kiiremini valgusest. Muidu näiteks muutuks tarbetuks käia uurimas Põhjanaela, sysiniktähti, sest ajaks, mil kosmonaut jõuab tagasi maale, võib olla iganenud kogu kasutatud aparatuur ja toodud andmed seega päriselt tarbetud. Mis mõtet oleks tulla tagasi mõnelt Tolimani planeedilt teatega, et sääl elamistingimused rahuldavad ja tooraineid leidub, kui inimkond saabunu ajaks enam ei vajagi neid tooraineid ega otsi koloniaalplaneeti.

Need on õigupoolest kaks igivana ja yldinimlikku kysimust ning mõlemad selmääral yldinimlikud, et võiks kahelda, kas kosmonaudid mujalt või STAPLEDONi stiili mõnelt hukkunud planeedilt levitatud elueosed-viirused pole arenedes meis või meieni toonud neid kaasa. Kui inimkond tunnistab enda võimetuks vastama neid, siis ta aina spetsialiseerudes ja tardudes peab kaduma tarbetult nagu saurused või valmistama enda asemele nii täiuslikke roboteid, kellele need kysimused hakkavad eksisteerima teisel kujul. Igatahes, inimene, kes ei mõtle inimkonna tulevikku, on mõttetu ja inimkonna tulevikust mõtlemise põhjaks on needsamad kaks kysimust. Tarbetu on see inimene, kes ei mõtle, mis on tema mina ega mõtle, kuidas kasutada aegruumi nõnda yleolevalt nagu praegune inimkond kasutab toitu. Inimene, kes ei mõtle noist asjust, ei ole inimene, ta pole loomgi, sest tal on ometi see mõistus, mida loomadel ei ole. Aga iga rohelise udu vang loodab ometi praeguse inimese muudetavust.

Märkused:

1. Seda motiivi kordab paigutades muutuse inimesse Carl Friedrich von WEIZSÄCKER: „Zum Weltbild der Physik“, Stuttgart 1943, 1960 lk 157: „Nicht das isolierte Ding, sondern nur das Ganze des Zusammenhanges Mench-Ding gilt der modernen Physik als fassbare Wirklichkeit. Änderung in einen Pol dieses Zusammenhanges kann den anderen nicht unterührt lassen, Es ist müssig, über die Auswirkungen dieser Änderung zu spekulieren, ... sie selbst eingetreten ist. Gewiss wird sie das Rad der Geschichte nicht zurückdrehen. Sie wird den methodisch sauberen Begriff von Naturwissenschaft, den die Neuzeit erarbeitet hat, nicht zerstören. Aber sie wierd uns eininges sehen lehren, was wir bisher übersehen ..., weil wir es nicht sehen wollten, an einem Tage von den Heute noch niemand sagen kane, ob er nah oder ... ist, wird vielleicht ein neuer Mensch die augen öffnen und sicht mit Erstaunen einer Natur gegemüher sehen.“ Teda on varieeritud mitmeti. J. Wyndham, The Day of Triffids (1951) laseb komeetideks kuulutatud eripommide kogu öö kestnud rohelise leegitsemise pimestada peaaegu kogu inimkonna. P. Werfel, „Der Stern der Ungeboren“ (1945) tyhise murdosa sekundist kestnud päikese „transparents“ ja mõni minut kestnud hapnikukvantumi kõikumise õhkkonnas annab inimkonnale võimaluse astuda astromentaalsesse epohhi.
2. Termin „täisvereline“ on äärmiselt ähmane ja vaevalt defineeritav. Ta ei tähenda „reostatud verega“ ega taha öelda, et yhel inimesel on verd rohkem kui teisel ja vere kvantumist sõltub inimese olemus. Ta on meil vist eufemismiks „seksuaalselt temperamentne, liiderlik“ asemel. Õigupoolest ta on aga rassistlik termin, sest „vollblütig“ (eriti hobuste kohta!) tähendab „puhast verd, puhast tõugu.“
3. Nagu paarkymmend meest kokku võisid end muiste nimetada kirikuks ja terroriseerida yhiskonda, nõnda keemiakontsernid (aga ka igasugused muud klikid ja tegelinskid) suvatsevad end nimetada TEADUSeks, et hävitada oma vastaseid. TEADUS on solgitud termin, mille abil odavasti saab tobestada inimkonda.
4. Margaret MEAD, New Lives for Old (1956) jutustab, kuidas Manuse saarel 1946-1953 Baluani distrikt (4487 inimest 1954) otsustas muutuda ja muutus põhjalikult psykoloogiliselt ja sotsioloogiliselt. Yheski yhiskonnas ei ole analoogne toiming võimatu.

9. XII 1964

Teoloogiline Kogumik XXII lk. 25-38

*****

Leidsin mõni aeg tagasi töö juures vanapaberi hulgast kaks kirjutusmasinal paljundatud ja kokkuklammerdatud Uku Masingu teksti.

See siin on üks neist.

Täitsa põnevad ja praegugi asjakohased.

Ning sobiv häälestus kõigile ESTCONile minejatele ;)

Mõttetera

Valasin endale juua ja mõtlesin, et joomisel on üks viga. Kui sitasti läheb, siis jood, et unustada, kui hästi läheb, siis jood, et tähistada, ja kui kuidagi ei lähe, siis jood, et elu huvitavaks teha.

"Naised"

Charles Bukowski

Aga ei hiilid tast kaarega mööda koju kahe õllepudeli juurde külmutuskapis

HILISÕHTUNE KAUBOI 
Priidu Beier
  
Need üksildased tütarlapsed 
nagu Prantsuse filmist 
käekott üle õla 
lõhikuga seelik seljas 
uitamas hämarail südalinnatänavail 
ja sääl tuled sina 
hilisõhtune kauboi 
  
esimesed hallid karvad 
säramas uljalt kikkis habemest vasta 
puhud õllevahu oma prilliklaasidelt 
ja uudistad salapärast ilmutust 
augustilõpu melanhoolias 
näed kuidas sire tütarlaps 
kiljudes kõrvale põikab 
  
- kraba ta kaissu 
- emba meeletult 
- murra käed seljataha 
- ja löö hambad otse ta lahtisesse kaelusesse 
seda ta ju ootab 
aga ei hiilid tast kaarega mööda 
koju kahe õllepudeli juurde külmutuskapis 

***

Eila käisid NIIIII ilusad poisid mul külas (altkorruse prouade elevuskilked). 

Pisi viskas Talina teel olles Anttise ja Timmo mulle külla.

Ja nüüd on külmkapp õllest tühi.

A selle eest käis ka vahmiil.

Isa pani uue kraani ja ühendas pesumasina lõpuks torustikku.

Läheb suuremaks pesu-pesuks.

Ning laup on oodata Tarbatu linnast öökülalisi, kes Koerust Holaöölt tulles öömaja tahavad.

Mul on elu?

Tšapajev

Full Metal Metsavana tegi tuju paremaks:

"Vassili Ivanovits?! Kas sa jood ära klaasi viina?"
"Muidugi joon!"
"Aga liitri?"
"Liitri joon ka ära!"
"Aga ämbritäie?"
"Ei! Ämbritäie joob ära ainult Lenin!"

*

Namiibia partisanide hulgas on suure populaarsuse võitnud nõukogude film "Tšapajev". Erilist vaimustust kutsub esile stseen, kus Tšapajev ütleb Petkale: "Lööme kõik valged maha, siis alles saabub elu!"

*
Muuseas, kui huvi on, võin soovijale kinkida raamatu "Tšapajev"

Pansionaadi saladused

Kord oli siinsamas juttu, et lastel kohustusliku kirjanduse nimekirjas A. Christie "Pansionaadi saladused", mida pole mitte kunagi raamatuna ilmunud. Et vaid kunagi "Edasi" nimelise ajalehe järjejutuna. Kuid vaesed lapsed, kelle ignorantsed kirjandusõpetajad pole vaevunud seda pisukest fakti endale selgeks tegema, käivad seda ikka otsimas. Ka on netist maha korjatud Christile pühendatud koduleht, kus paljud tema teosed olid täistekstina saadaval.

No ma tulen teile appi. See esimene link, mille sõber ja abimees Google teile annab - Logos Library. Seal vajutades sellele flopikujulisele märgile saate soovitud hinnalise lookese oma kompuutrisse alla laadida. Samas on Logoses üldse päris huvitavaid kodumaiseid autoreid täistekstidena saadaval. Kui vahel igav on, siis heitke pilk peale.

Ah et milleks selline sissekanne? No blogi stats näitab, et jätkuvalt on mitmed inimesed mu blogisse just seda teksti otsides sattunud.

"Täis juua - saab, Anton. Kui väga vaja on. Ainult täis tuleb end juua viinast. Konjak, vein - see kõik on südamele."
"Milleks siis viin on?"
"Hingele. Kui juba väga tugevalt valutab."

"Öine vahtkond" Sergei Lukjanenko Tallinn : Varrak, 2008 lk. 325

Mis vahe on sci-fi'l ja fantacyl?

Arthur teab - sci-fi on see, mis võib juhtuda, a tavaliselt sa ei taha, et juhtuks. Fantacy samas on midagi, mida ei saa juhtuda, kuigi sa tihti tahad, et juhtuks. 

Suht konarlik tõlge, a samas krdi hea ja lihtne seletus probleemile, millest on doktoritöid kirjutatud...

Jah, just, nii see juhtus, ronkmust kass istus kõnniteel...

MAINE VÕIM

"Ma ise ja mu suguvõsa
peab igavesti pühi,-
eks tööline on seks,
kes rumalana orjab, rühib.
Mu isad kuigi muistsest maatõust,
peaasi - mina olen kerkind saksaks.
Kes kahtleb, vaadaku -
mu härraslõust,
eks kõnele see kõrgest tõust
ja üllast jõust.
Kui vägev kahtleb -
kinni maksan,
kui vaene vastu hakkab -
vangi raksan!
Võim mul ja raha,
muud prahti ma ei taha.
Kõik, mida soovin, jaksan!"

1934

***

KULAK

"Ma ühtki kommunisti küll ei palu,
sest nende vastu võitlemise eest
sain omal ajal tasuks talu.
Ja lagunegu kas või
alusmüür või korsten,
aknad, uksed, seinad maha, -
kui riik ei anna mulle
nii palju, kui ma tahan, raha
ja igaks asjaks laenu, -
siis varisegu kasvõi kaela katus,
ma õhutan veel aina vaenu,
see olgu kas või enda matus."

1945

Aleksander Antson "Epigramme"
Tallinn : Ilukirjandus ja kunst, 1946

***

Katus sõidab...
Tegin Mirrile ettepaneku, et saadaks kõik nad kuradile, hakkaks kaktusekasvatamises võistlema. Ja võtaks kumbki kuus kassi. Ja siis käiks oma kassikarjaga teineteisel külas, jooks mokakoffikoffi pisikestest peentest tassidest, pitsike liköörilärakat kah kõrvale (ja ometi mitte rohkem) ning üleüldse... Ja pühapäeviti kannaks peas rätikukese all lokirulle.
Ta ütles, et see pole hea plaan...
Miks küll?

Morbiidsed mõttekillud

"Kas mitte vanadel roomlastel ei olnud üks tegelane, kes ratsutas triumfide ajal austatud juhi kõrval ja sosistas talle kõrva, et ta on surelik ja et surm ootab teda?"

"Au riismed" Lois McMaster Bujold Varrak, 2008 lk. 137

Veider, a viimase nädala jooksul on see juba teine raamat, kust ma sellesama lause olen leidnud. Kas see on mingi vihje?

No ma olen omadega pisut sassis küll. Aga kui see on vihje, siis millele? 

Krt.

Fuck the world!

Mõistatus

"Mis on see, mis ärkab hommikul hulluna, muutub õhtu edenedes üha hullemaks, kuni läheb öösel püstihulluna magama?" küsin. "Mõistagi - inimene"
"Kuidas nii?" imestab Lear.
"Sest hommikul ta usub, õhtul arvab teadvat ja öösel tajub viimaks kogu tõde."

Peter Salin "Kuninga kogutud hullused"
Kogumikust "Soome ulme"
lk. 130
Tõlkinud Arvi Nikkarev. Saue : Skarabeus, 2008

Privaatsuse hauakivile kirjutatakse "See oli ainult teie endi turvalisuse huvides"