teisipäev, august 21
kolmapäev, august 8
teisipäev, juuli 31
Eksihinnagu nõidus
"Tean täpselt, mis tunne sul on," lausus Schmendrick õhinal. Ükssarvik vaatas teda pimedusest oma põhjatute silmadega ning võlur naeratas närviliselt ja silmitses oma käsi. "On väga haruldane, et inimest peetakse selleks, kes ta tõeliselt on," ütles ta. "Maailm on täis väärtushinnanguid. Mina tundsin sinus ära ükssarviku, kui ma sind nägin, ja ma tean, et ma olen su sõber. Sina aga pead mind klouniks või reeturiks ning nii see ongi, kui sina mind sellisena näed. Sinu peale pandud nõiasõnad on ainult nõiasõnad ning need haihtuvad, niipea kui sa vabaks saad, eksihinnagu nõidus aga, mille sina oled minu peale pannud, jääb sinu silmis igavesti minuga. Me ei ole alati need, kellena näime, ning peaaegu kunagi ei ole me need, kellena me end unistustes näeme. Ometi olen ma lugenud või kuulnud lauldavat, et maailma alguses oskasid ükssarvikud teha vahet - kus hiilgus võlts, kus tunne siiras, kus huulil naer, kus süda piinas."
Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"
lk 27-28
Tallinn : Kupar, 1993
Hea raamat. Loen seda juba kolmandat korda. A viimasest korrast on möödas aastaid ning meeles oli ainult tunne. See on tõepoolest hea raamat.
Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"
lk 27-28
Tallinn : Kupar, 1993
Hea raamat. Loen seda juba kolmandat korda. A viimasest korrast on möödas aastaid ning meeles oli ainult tunne. See on tõepoolest hea raamat.
esmaspäev, juuli 16
reede, juuli 13
reaktsioon vol 3
Reaktsioonvol 2
Reaktsioon
Leidsin siit konkursi. Vahva idee...
Seekordne teema reaktsioon objektiivile. Sobrasin om kompuutris - mõned asjad leidsin (enamik pilte ikkagi kodus ja plaadile kirjutet).
See proua käis raamatukogus loengut kuulamas. Mulle meeldib see ninakirtsutus (ega talle ei meeldinud, et ma hullunult ja lakkamatult fotografeerin, aga teha ju ka midagi ei saanud. Ma loodan, et ta ei pahanda. sest pilt on väga armas).
neljapäev, juuli 5
Ja rukkirääk seisab käsi puusas õhus
On ju isuäratav?
Pohlad ja punased sõstrad sügavkülmast sutsu piima ju suhkruga. Garneeringuks metsmaasikaid, mis me metsast tõime. Kui praegu ühe sellise saaks...
Lubasin ühele sõbrale, et kui ta mulle külla tuleb, siis pakun metsmaasikatest toormoosi. Tuleb. Külla. Siis peab ju moos kah olemas olema. Käisime eile Anuga. Sest mis lubatud, tuleb ära teha :)
esmaspäev, juuli 2
neljapäev, juuni 28
pühapäev, juuni 17
reede, juuni 8
esmaspäev, mai 28
neljapäev, mai 24
teisipäev, mai 22
Mu pea on täis raamatuid,
mida ma mitte kunagi ei kirjuta. Või on need hoopis kellegi teise kirjutatud raamatud? Kas keegi kirjutab unenägusid? Tahaksin teada. Sest vahel olen õnnetu, kui olen jälle ärganud enne lõppu.
Eile ärkasin jälle üles peale vahvat unenägu. Istusin siis köögiaknal ja tegin suitsu. Mõtlesin. Ja avastasin, et ma ei näe und nagu filmi. Peaaegu mitte kunagi. Ma loen oma unenägusid. Nagu raamatut. Pildilist osa on sama skemaatiliselt, kui lugemise ajal. Alatihti on mu unedel klassilaline sissejuhatus, teemaarendus jne. Ma näen unes kirjeldusi, mitte actionit. Ma näen unes sõndaega mängimist. Ma loen omale unes ette. Ma tahaks osata oma unesid kirja panna.
Viimases loos olid tegelastel mõtte või tahtejõul liikuvad kanuutaolised massinad. No kanuu nagu kanuu ikka, looduslikust materjalist tundus olema. Oli selliseid, kuhu mahtus kolm, aga ka ühele sõitjale sobivaid. Selleks, et edasi liikuda, pidi liikumist väga tahtma ning samas tegema midagi oma keele/suulaega.
Enne mu ärkamist kaevas üks naine rannas liiva sisse auke. Tal oli kaasas pisike põnn. Ja aukudesse pani ta tünnid. Tünnides hoiti toitu. Eriti head olid nood tammepuised, neis valmis lihtsalt suurepärane skjellig (mul pole õrna aimugi, mis see on, aga just nimelt see sõna oli).
Eile ärkasin jälle üles peale vahvat unenägu. Istusin siis köögiaknal ja tegin suitsu. Mõtlesin. Ja avastasin, et ma ei näe und nagu filmi. Peaaegu mitte kunagi. Ma loen oma unenägusid. Nagu raamatut. Pildilist osa on sama skemaatiliselt, kui lugemise ajal. Alatihti on mu unedel klassilaline sissejuhatus, teemaarendus jne. Ma näen unes kirjeldusi, mitte actionit. Ma näen unes sõndaega mängimist. Ma loen omale unes ette. Ma tahaks osata oma unesid kirja panna.
Viimases loos olid tegelastel mõtte või tahtejõul liikuvad kanuutaolised massinad. No kanuu nagu kanuu ikka, looduslikust materjalist tundus olema. Oli selliseid, kuhu mahtus kolm, aga ka ühele sõitjale sobivaid. Selleks, et edasi liikuda, pidi liikumist väga tahtma ning samas tegema midagi oma keele/suulaega.
Enne mu ärkamist kaevas üks naine rannas liiva sisse auke. Tal oli kaasas pisike põnn. Ja aukudesse pani ta tünnid. Tünnides hoiti toitu. Eriti head olid nood tammepuised, neis valmis lihtsalt suurepärane skjellig (mul pole õrna aimugi, mis see on, aga just nimelt see sõna oli).
laupäev, mai 19
reede, mai 18
Küll see loodus on ikka ilus aeg :P
Käisime eile hommikul kolleegiga matkamas. Tahan kuu lõpul lastele organiseerida üht üritust metsas. Et aardekaart ja Kunksmoor, kes neile nõiatarkusi jagab jne. Aga selleks oli vaja rada ise üle vaadata. Pole ammu niviisi pikemat maad käinud - kokku kena 14 km. Ilm oli ju ilus, päike kõrvetas, mahe tuuleõhk silitas juukseid, linnud röökisid laulda ja toomingad lehkasid magusasti. Natuke illustreerivat materjali ka...
reede, mai 11
Elu on unenägu
Inimese aju on üks imelik vigur. Nägin öösel und. Aga mitte sellist tavalist jura. Nimelt olen viimasel ajal lugenud Dovlatovit, Vellerit. No ja see uni. Õigem oleks öelda uned. Novellivormis pihtimused, stiililt veidi nagu kaks eelpol nimetet tegelast segatuna Haarmsiga. Sisult kompott tänapäevast ja minevikust (sest no mida mina saan teada 60-st, 70-st või veelgi varasemast. Ainult kaudselt, sest isiklik kogemus, kui nii võib öelda, puudub). Et siis pihtimused, mida loen ette ma ise. Samas aga kerib silme ees lahti pilt. Niiöelda illustreeriv materjal.
Tohutult kahju on, et ei mäleta, millest need lood jutustasid. Meeles on vaid üldmulje. Tundmused. Aga mitte lood. Seda tean kindlalt, et ärkasin neljanda loo sissejuhatuse järel. Lugu ise oli midagi sellist:
"Ma olen Marsilt (no pesueht marslane) ja ma röövisin inimese. Või mis nüüd mina röövisin. Mis inimeseröövel nüüd mina olen. Rööviti ehk mind?
Masha Ivanovna, elukohaga turu kõrval kollases puumajas, pöördus miilitsatöötajate poole kaebusega, et mina, Nikifor Mikolajevitsh, röövisin kolmapäeval, neljanda aprilli õhtupoolikul, temalt neli siseelundit. Kaduma on läinud neerud, süda, maks ja põrn. Mida teeksin mina tema siseelunditega?"
Midagi sellist siis. Umbes sel kohal ma ärkasin. Muidugi ei mäleta ma täpset sõnastust.... Proovisin meelde tuletada ka neid eelnenud kolme lugu, aga... mis läind, see läind...
Tohutult kahju on, et ei mäleta, millest need lood jutustasid. Meeles on vaid üldmulje. Tundmused. Aga mitte lood. Seda tean kindlalt, et ärkasin neljanda loo sissejuhatuse järel. Lugu ise oli midagi sellist:
"Ma olen Marsilt (no pesueht marslane) ja ma röövisin inimese. Või mis nüüd mina röövisin. Mis inimeseröövel nüüd mina olen. Rööviti ehk mind?
Masha Ivanovna, elukohaga turu kõrval kollases puumajas, pöördus miilitsatöötajate poole kaebusega, et mina, Nikifor Mikolajevitsh, röövisin kolmapäeval, neljanda aprilli õhtupoolikul, temalt neli siseelundit. Kaduma on läinud neerud, süda, maks ja põrn. Mida teeksin mina tema siseelunditega?"
Midagi sellist siis. Umbes sel kohal ma ärkasin. Muidugi ei mäleta ma täpset sõnastust.... Proovisin meelde tuletada ka neid eelnenud kolme lugu, aga... mis läind, see läind...
teisipäev, mai 8
esmaspäev, mai 7
Kevad tuli
Et kust need karu jäljed? Käisime metsa tegemas jälle. No ja metsa minnes jäi pilk pidama sellele ema ja poja jäljele. Hiljem selgus, et seal teeristis, kuhu me oma auto jätsime, oli neid karusid suisa mitu old. Jälgi oli väga palju. Neil oleks nagu nõupidamine olnud - jäljeread läksid kolme erinevat teed pidi eemale.
teisipäev, aprill 17
Kunksmoor
"Vaene Kunksmoorike! On sind selle tormiga alles külm läbi tõmmanud!" lõdises Kunksmoor vaimustusega.
Ta hakkas voodit seadma. Kuna tal oli plaanis pikemat aega haige olla ja haigusest ka õiget mõnu tunda, pani ta puhtad linad ja otsis välja uue udusuleteki. Voodi kõrvale kuhjas ta suure virna taskurätikuid ja sarjatäie kraadiklaase. Kui Kunksmooril oli kõrge palavik, ei raatsinud ta kraadi kunagi alla lüüa ja pidi seepärast võtma kogu aeg uue kraadiklaasi. Haiguse ajal kraadis ta ennast vahetpidamata. See just see haigusemõnu oligi. Kraadiklaasid paremate palavikkudega pani ta pärast ühte eraldi suhvlisse ja vaatas neid vahel õhtuti teed juues.
Rohtu võtta ta täna õhtul veel ei raatsinud. Kunksmooril olid väga tõhusad rohud, ja kui ta neid võtnud oleks, poleks ta haigusest niiviisi hommikul midagi järele jäänud.
Siis keetis ta endale kuuma kibuvitsamarjateed meega, kuid ei hakanud ka seda jooma, et mitte haiguse ilusat käiku ära rikkuda. Ta pani tee niisama voodi kõrvale lauale, et kõik oleks nagu kord ja kohus. Kunksmoorile nimelt meeldis kohutavalt haige olla.
Ta heitis voodisse ja pani endale kraadi. Palavikku oli üle neljakümne, nii et kraadiklaas enam ei näidanudki. Kunksmoor higistas ja külmetas korraga.
"Oh sa vaene Kunksmoorike, küll sul on kõrge palavik," ütles ta magusa murega.
Tal oli väga tore olla. Vahetpidamata läkastas ta raske ja valusa köha käes.
"Oh sa vanene Kunksmoorike," rögises moor lämbudes, "no on sul alles puuslak peal!"
Köha oli küll väga huvitav, ent hakkas pikapeale kõvasti kurnama. Kunksmooril oli ääretult kahju sellest erakordsest köhast loobuda, kuid lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja tegi endale rohuteed. Ta proovis üht ammumõeldud rohusegu, mida ta veel polnud katsetanud. Moor pani teesse soomündi pealseid ja konnamündi kasvusid, pimpernelli juurt ja mõõgavilla vart, angerpüssi õisi ja veel näputäie tiimeoni puhkemata pungi. Sellest sai kange ja kibe jook, mis võttis silmist vee välja ja pühkis köha kui käega ära.
Aga eks pimpernell ajas higistama ja ähvardas palaviku alla tõmmata. Mõõgavillad võtsid voolmed ära, tiimeon, nii vähe kui seda pandigi, peletas lendva minema ja angerpüss lõi kurgu lahti.
Kunksmoor ajas tekid pealt ja lükaks aknad pärani, et palavik alla ei langeks. Nohugi oli veel ilusti kallal. Tuuletõmbus andis sellele uut hoogu, nii et nina jooksis kui mahlakask ja taskurätitagavara aina vähenes. Nüüd, kus köha enam ei seganud, kõlas iga aevastus puhtalt kui pasunakoor.
"Oh sa vaene Kunksmoorike," ütles Kunksmoor rõõmsa õhinaga. "See nohu sind viib."
Ta aevastas ja turtsus mis jaksas. Paha oli ainult see, et nina läks suurest pühkimisest algul valusaks, seejärel päris villi ja verele. Pealegi torkas Kunksmoorile äkitselt pähe, et kõik need msutad taskurätikud tahavad ju jälle pesta. Ta ohkas sügavalt, ronis voodist välja ja nuuskas nohu vastu peotäie üleüheksmameherohu pulbrit sisse. Muidugi oli nohu kohe läinud. Ja nuta või naera, aga ka ristluud said pulbrist kergendust.
Palavik oli siiski veel alles. See oli tõeliselt tore kõrge palavik tugevate külmavärinate ja näriva luuvaluga. Kunksmoor otsustas, et selle palaviku käes ta vähemalt sonib paraja jao.
"Vaene Kunksmoorike," ütles ta. "Kas sinuga on lood tõesti juba nii kaugel, et sa hakkad sonima?"
Ometi ei tahtnud sonimisest asja saada. Mõtted olid liiga klaarid. Kunksmoor tuli voodist välja ja võttis parajad tropid tungalteratinktuuri sisse, et pead pöörasemaks ajada ja segast juttu rääkida. Aga ei tea, kas ta ajas tinktuurid palavikuga segi või mõjus tungaltera hoopis teisiti, kui Kunksmoor oli arvanud: palavik hakaks kiiresti langema ja kondivalu andis järele.
"Noh, Kunksmoor," ütles moor pahaselt. "Paistab, et sa hakkad paranema."
Südametäiega jõi ta ka jahtunud kibuvitsatee ära ja jäi sügavalt magama. Hommikuks oli Kunksmoor terve kui purikas. Ta ohkas ja ütles:
"Vaene Kunksmoorike, haigustele ei jaksa sa ka enam üldse vastu pidada."
Aino Pervik "Kunksmoor"
****
Aino Pervik on fantastiline lastekirjanik. Ma olen ta raamatuid lapsepõlves palju lugenud, mitmeid isegi korduvalt. Sest head olid. Aga nüüd neid lugeda - hoopis teine lugu. Nüüd on need lood veel paremad.
22. aprillil saab see tore proua 75 aastaseks. Palju õnne ja tervist ja jaksu jne.
Ta hakkas voodit seadma. Kuna tal oli plaanis pikemat aega haige olla ja haigusest ka õiget mõnu tunda, pani ta puhtad linad ja otsis välja uue udusuleteki. Voodi kõrvale kuhjas ta suure virna taskurätikuid ja sarjatäie kraadiklaase. Kui Kunksmooril oli kõrge palavik, ei raatsinud ta kraadi kunagi alla lüüa ja pidi seepärast võtma kogu aeg uue kraadiklaasi. Haiguse ajal kraadis ta ennast vahetpidamata. See just see haigusemõnu oligi. Kraadiklaasid paremate palavikkudega pani ta pärast ühte eraldi suhvlisse ja vaatas neid vahel õhtuti teed juues.
Rohtu võtta ta täna õhtul veel ei raatsinud. Kunksmooril olid väga tõhusad rohud, ja kui ta neid võtnud oleks, poleks ta haigusest niiviisi hommikul midagi järele jäänud.
Siis keetis ta endale kuuma kibuvitsamarjateed meega, kuid ei hakanud ka seda jooma, et mitte haiguse ilusat käiku ära rikkuda. Ta pani tee niisama voodi kõrvale lauale, et kõik oleks nagu kord ja kohus. Kunksmoorile nimelt meeldis kohutavalt haige olla.
Ta heitis voodisse ja pani endale kraadi. Palavikku oli üle neljakümne, nii et kraadiklaas enam ei näidanudki. Kunksmoor higistas ja külmetas korraga.
"Oh sa vaene Kunksmoorike, küll sul on kõrge palavik," ütles ta magusa murega.
Tal oli väga tore olla. Vahetpidamata läkastas ta raske ja valusa köha käes.
"Oh sa vanene Kunksmoorike," rögises moor lämbudes, "no on sul alles puuslak peal!"
Köha oli küll väga huvitav, ent hakkas pikapeale kõvasti kurnama. Kunksmooril oli ääretult kahju sellest erakordsest köhast loobuda, kuid lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja tegi endale rohuteed. Ta proovis üht ammumõeldud rohusegu, mida ta veel polnud katsetanud. Moor pani teesse soomündi pealseid ja konnamündi kasvusid, pimpernelli juurt ja mõõgavilla vart, angerpüssi õisi ja veel näputäie tiimeoni puhkemata pungi. Sellest sai kange ja kibe jook, mis võttis silmist vee välja ja pühkis köha kui käega ära.
Aga eks pimpernell ajas higistama ja ähvardas palaviku alla tõmmata. Mõõgavillad võtsid voolmed ära, tiimeon, nii vähe kui seda pandigi, peletas lendva minema ja angerpüss lõi kurgu lahti.
Kunksmoor ajas tekid pealt ja lükaks aknad pärani, et palavik alla ei langeks. Nohugi oli veel ilusti kallal. Tuuletõmbus andis sellele uut hoogu, nii et nina jooksis kui mahlakask ja taskurätitagavara aina vähenes. Nüüd, kus köha enam ei seganud, kõlas iga aevastus puhtalt kui pasunakoor.
"Oh sa vaene Kunksmoorike," ütles Kunksmoor rõõmsa õhinaga. "See nohu sind viib."
Ta aevastas ja turtsus mis jaksas. Paha oli ainult see, et nina läks suurest pühkimisest algul valusaks, seejärel päris villi ja verele. Pealegi torkas Kunksmoorile äkitselt pähe, et kõik need msutad taskurätikud tahavad ju jälle pesta. Ta ohkas sügavalt, ronis voodist välja ja nuuskas nohu vastu peotäie üleüheksmameherohu pulbrit sisse. Muidugi oli nohu kohe läinud. Ja nuta või naera, aga ka ristluud said pulbrist kergendust.
Palavik oli siiski veel alles. See oli tõeliselt tore kõrge palavik tugevate külmavärinate ja näriva luuvaluga. Kunksmoor otsustas, et selle palaviku käes ta vähemalt sonib paraja jao.
"Vaene Kunksmoorike," ütles ta. "Kas sinuga on lood tõesti juba nii kaugel, et sa hakkad sonima?"
Ometi ei tahtnud sonimisest asja saada. Mõtted olid liiga klaarid. Kunksmoor tuli voodist välja ja võttis parajad tropid tungalteratinktuuri sisse, et pead pöörasemaks ajada ja segast juttu rääkida. Aga ei tea, kas ta ajas tinktuurid palavikuga segi või mõjus tungaltera hoopis teisiti, kui Kunksmoor oli arvanud: palavik hakaks kiiresti langema ja kondivalu andis järele.
"Noh, Kunksmoor," ütles moor pahaselt. "Paistab, et sa hakkad paranema."
Südametäiega jõi ta ka jahtunud kibuvitsatee ära ja jäi sügavalt magama. Hommikuks oli Kunksmoor terve kui purikas. Ta ohkas ja ütles:
"Vaene Kunksmoorike, haigustele ei jaksa sa ka enam üldse vastu pidada."
Aino Pervik "Kunksmoor"
****
Aino Pervik on fantastiline lastekirjanik. Ma olen ta raamatuid lapsepõlves palju lugenud, mitmeid isegi korduvalt. Sest head olid. Aga nüüd neid lugeda - hoopis teine lugu. Nüüd on need lood veel paremad.
22. aprillil saab see tore proua 75 aastaseks. Palju õnne ja tervist ja jaksu jne.
kolmapäev, märts 28
neljapäev, märts 22
teisipäev, märts 20
neljapäev, veebruar 22
Pole midagi uut ehk sttagi pole muutunud
Üldrahvalik pidupäev
Linnaväljakule, kus rahvast on murruna koos,
tulevad:
härra riigijuht isiklikult
(isikliku ihukaitseväega),
härrad ministrid
(tublid kuldsuud),
härrad valitsuse liikmed
(kes on ühtlasi ka inimsoo liikmed).
Vaata, rahvas!
Siin on sinu juhid.
Kõrval on politsei, taga on nuhid.
Ning rahvahulk juubeldab nii nagu vaja,
ja selleks on põhjust, kuna
sel kuul
ei ole veel tõstetud kaupade hinda,
ei ole veel kärbitud tööliste palka,
ei ole veel tehtud muid väärikaid tegusid,
mida ei saa mitte tegemata jätta.
Ülistuskõnede lõppedes,
kui annab tagasi massipsühhoos,
lähevad kõik kenasti laiali
ja eeskujulikus riigis
on igalühel koht, kuhu minna.
Nagu kerjatud münt
läigatab kuuketta serv üle linna, kus
üks poliitiline manjakk karjub tänaval hüüdlauseid,
üks kaineks saanud joodik tõmbab end oksa,
üks tülpinud libu hüppab jõkke,
üks puhkusele tulnud sõdur läheb hulluks,
üks kombekas pereema vägistatakse,
mõned riigivastased lastakse lihtsalt maha.
Aga ühes eeskujulikus riigis,
kus on üldrahvalik pidupäev,
ei ole see kõik üldse oluline.
Albert Koeney kogust "Vihmade vaikus : luuletusi 1965-1966"
Eesti Raamat, 1968
Kaunist pidupäeva! (Suts vara küll, aga näed juhtus eila juhuslikult sehuke raamat ette)
Linnaväljakule, kus rahvast on murruna koos,
tulevad:
härra riigijuht isiklikult
(isikliku ihukaitseväega),
härrad ministrid
(tublid kuldsuud),
härrad valitsuse liikmed
(kes on ühtlasi ka inimsoo liikmed).
Vaata, rahvas!
Siin on sinu juhid.
Kõrval on politsei, taga on nuhid.
Ning rahvahulk juubeldab nii nagu vaja,
ja selleks on põhjust, kuna
sel kuul
ei ole veel tõstetud kaupade hinda,
ei ole veel kärbitud tööliste palka,
ei ole veel tehtud muid väärikaid tegusid,
mida ei saa mitte tegemata jätta.
Ülistuskõnede lõppedes,
kui annab tagasi massipsühhoos,
lähevad kõik kenasti laiali
ja eeskujulikus riigis
on igalühel koht, kuhu minna.
Nagu kerjatud münt
läigatab kuuketta serv üle linna, kus
üks poliitiline manjakk karjub tänaval hüüdlauseid,
üks kaineks saanud joodik tõmbab end oksa,
üks tülpinud libu hüppab jõkke,
üks puhkusele tulnud sõdur läheb hulluks,
üks kombekas pereema vägistatakse,
mõned riigivastased lastakse lihtsalt maha.
Aga ühes eeskujulikus riigis,
kus on üldrahvalik pidupäev,
ei ole see kõik üldse oluline.
Albert Koeney kogust "Vihmade vaikus : luuletusi 1965-1966"
Eesti Raamat, 1968
Kaunist pidupäeva! (Suts vara küll, aga näed juhtus eila juhuslikult sehuke raamat ette)
teisipäev, jaanuar 23
Veidrad inglased III - enesetutvustamine
Enesetutvustuse reeglid
Seltskonnas peaks inimene ennast tutvustama. Eestlase jaoks on asi lihtne - tervitus ja otsene nimeküsimine ning igasuguste muude detailide välja uurimine ei ole sugugi keeruline (viisakas pole rääkida palganumbrist ja veel ühest-teisest, aga see juba sõltub olukorrast). Aga inglased ei ole nii vabad. Vana hea "How do you do?" pidavat kasutusel olema vaid sotsiaalse hierarhia ülemises otsas - ülemklassi ja kesklassi ülemise osa puhul. (Muuseas - kuigi see lause on tehniliselt võttes küll küsimus, ei esitata seda kui küsimust, see hääldub kui lihtsalt lause. Ning seepärast ei tundu ka tavapärane vastus väga kohtlane.) Teised arvavad, et see on relikt ning ei ole enam sobilik, samas aga ei oska midagi paremat asemele pakkuda.
Niisiis - enesetutvustus.
Kohmakuse reegel
Inglaste tutvustustseremooniad ja tervitused kipuvad olema ebamugavad, kohmakad ja maitsetud. Ka lähemate sõprade-tuttavatega on asi suht keeruline. Kunagi ei tea, kas suruda tervituseks kätt või teha läbi prantslaslik põsesuudlustseremoonia (nagu pidavat viimasel ajal kombeks olema keskklassi ja kõrgema keskklassi liikmetel). Eriti totter ja naeruvääristatud on nn õhusuudlus (mida praktiseerivad eranditult naised), seda viljelevaid inimesi kiputakse kutsuma "Mwah-mwah" inimesed. Kuid isegi inimesed, kelle ringkonnas on põsesuudlus aktsepteeritav, ei tea kunagi, kas peaks suudlema ühele või mõlemale põsele ning asi lõppeb ikka veidrate kokkupõrkamistega.
Käepigistus on reegel äriliste kohtumiste puhul. (Inglaste käepigistus on alati väga lühikene, käsi käsivarrepikkuselt ette sirutatud ning ei sisalda endas mingeid vigureid teise käega). Eriti siis, kui inimesi tutvustatakse omavahel esimest korda. Irooniline ongi, et esimene kohtumine on veel kõige kergem ja kõige vähem ebameeldivaid ja piinlikke olukordi tekitav. Aga järgnevatel kohtumistel, kus inimesed on ju formaalselt omavahel juba tuttavad,siis ei teata enam, kas peaks põsesuudlema (mis on ju liiga isiklik ning kunagi ei tee seda mehed omavahel) või peaks kättpidi tervitama (mis samas on liiga ametlik). Siis tavaliselt kipuvadki järgmised kohtumised olema piinlikud, kus inimesed sirutavad käsi välja, et tervitada, kuid mõtlevad viimasel hetkel ümber, teevad veidra lehvituse... tundub vajalik, et oleks mingi füüsiline tervitusmoment, sest kontakti puudumine tunduks ka kuidagi ebasõbralik. See on inglaste probleem - liigne formaalsus on häbiväärne, aga seda on ka liigne familiaarsus.
"No-name" reegel
Kui ametlike tutvustustseremooniate käigus öeldakse ka inimese nimi, siis mitteametlikul käsipidi tervitamine ning nimede ütlemine tundub liiga ametlik ja seega mitte sobilik. Samas on väga taunitav minna mõne inimese/inimgrupi juurde (olukorras, kus võõraste inimestega läbikäimine on lubatav - peod, baarileti äärne jne) ning tutvustada ennast "Tere, mina olen Peeter". Õige käitumine, kui tahetakse juttu teha, on üldse mitte oma nime mainida ning alustada vestlust - üllatus, üllatus - ilmast. Ameerikalik "Hi, I´m Bill from Iowa!", eriti kui sellise tervitusega kaasneb käesirutus ja valgete hammastega naeratus, on asi, mis paneb inglase nina kirtsutama. (Autor toob siinkohal palju näiteid arusaamatuses ameeriklaste suust, kes ei saa aru, miks peetakse nende nime kuidagi häbiväärseks või ei taheta neid tõsiselt võta, kuigi nemad on ju nii kaunisti ennast tutvustanud ja viisakalt ülal pidanud). Inglane ei taha teada su nime, või öelda enda oma, enne kui tutvus on arenenud edasi, nimi on isiklik, seda ei öelda võõrastele. Parem on teha märkus ilmast (mitte liiga kõva häälega ja nõudlikult, vaid pigem viisaka ääremärkusena), eesärk on libiseda vestlusesse, justkui juhuslikult. Kui oled veetnud kauni õhtu meeldiva in imesega, siis võid nagu muuseas enne lahkuminekut mainida, et "Goodbye, nice to meet you, er, oh - I didn´t catch your name?" ning saad sel juhul ka ennast tutvustada (aga sedagi nagu muuseas, et "I´m Bill, by the way.")
"Meeldiv tutvuda" ehk "Pleased to Meet You" probleem
Kui olete väiksemal peol, sisi perenaine võib lahendada nimeprobleemi külalisi üksteisele tutvustades. Aga see toob endaga kaasa uue probleemi - kuidas vastata? Traditisoonilsie "How do you do?" mitte kasutamine annaks võimaluse küsida "How are you?". Kuigi küsimus eeldab viisakat vastust (hästi, pole viga jne), on see siiski liiga isiklik ning seega mitet sobilik, sest eeldab, et teineteist juba tuntakse. Loogiline oleks öelda "Pleased to meet you" või miskit sarnast, aga kõrgemas keskklassist ja sellest ülalpool peetakse seda liiga madalamatele klassidele omaseks ning seega ka mittesobivaks. (Ei saa ju öelda, et kena sind kohata, kui sa ilmselgelt valetad, sa ei saa ju teada, kas tegemist on meeldiva inimesega). Samas - alternatiivi ka ei ole. Seega on tavaline, et öeldakse seesama lause mokaotsast ja kiiresti, et oleks midagi öeldud, aga samas mitte öelduga ka päris rahul olles.
Piinlikuse reegel
Tegelikult -et lahendada kõik need segadused tervituste ja tutvustustega ehtinglaslikul moel, peab selge olema, et sul on piinlik ja häbi. Misiganes sa ka teed, pead sa tundma ennast ilmselgelt ebamugavalt. Kokkuvõte - nimesid tuleb mõmiseda, käed tuleb koaahtult välja sirutada ja siis tagasi tõmmata ning vastuvõetav tervitus on midagi stiilis: "Er, how, um, plstm-, er, hello?"
Minul endal sellelaadsed kogemused puuduvad. Vähemalt nii ekstreemsed. Suht tavaline oli, et tehases sama liini taga tädike uuris sinu käest, kes sa oled ja kust sa tuled ja nime teada saamisel ei pidanud ka kedagi piinama. Aga samas oli tegemist ju ka alama klassi - suht harimatu tehasetöölisega. Aiandis oli see asi teistmoodi - nimedega probleeme ei olnud, neid oli ju vaja töö tegemiseks. Kuid sealsed tädid olid ka veits paremast sotsiaalsest klassist. Vist. Ning tegemist ei olnud sotsiaalsete koosviibimistega...
Seltskonnas peaks inimene ennast tutvustama. Eestlase jaoks on asi lihtne - tervitus ja otsene nimeküsimine ning igasuguste muude detailide välja uurimine ei ole sugugi keeruline (viisakas pole rääkida palganumbrist ja veel ühest-teisest, aga see juba sõltub olukorrast). Aga inglased ei ole nii vabad. Vana hea "How do you do?" pidavat kasutusel olema vaid sotsiaalse hierarhia ülemises otsas - ülemklassi ja kesklassi ülemise osa puhul. (Muuseas - kuigi see lause on tehniliselt võttes küll küsimus, ei esitata seda kui küsimust, see hääldub kui lihtsalt lause. Ning seepärast ei tundu ka tavapärane vastus väga kohtlane.) Teised arvavad, et see on relikt ning ei ole enam sobilik, samas aga ei oska midagi paremat asemele pakkuda.
Niisiis - enesetutvustus.
Kohmakuse reegel
Inglaste tutvustustseremooniad ja tervitused kipuvad olema ebamugavad, kohmakad ja maitsetud. Ka lähemate sõprade-tuttavatega on asi suht keeruline. Kunagi ei tea, kas suruda tervituseks kätt või teha läbi prantslaslik põsesuudlustseremoonia (nagu pidavat viimasel ajal kombeks olema keskklassi ja kõrgema keskklassi liikmetel). Eriti totter ja naeruvääristatud on nn õhusuudlus (mida praktiseerivad eranditult naised), seda viljelevaid inimesi kiputakse kutsuma "Mwah-mwah" inimesed. Kuid isegi inimesed, kelle ringkonnas on põsesuudlus aktsepteeritav, ei tea kunagi, kas peaks suudlema ühele või mõlemale põsele ning asi lõppeb ikka veidrate kokkupõrkamistega.
Käepigistus on reegel äriliste kohtumiste puhul. (Inglaste käepigistus on alati väga lühikene, käsi käsivarrepikkuselt ette sirutatud ning ei sisalda endas mingeid vigureid teise käega). Eriti siis, kui inimesi tutvustatakse omavahel esimest korda. Irooniline ongi, et esimene kohtumine on veel kõige kergem ja kõige vähem ebameeldivaid ja piinlikke olukordi tekitav. Aga järgnevatel kohtumistel, kus inimesed on ju formaalselt omavahel juba tuttavad,siis ei teata enam, kas peaks põsesuudlema (mis on ju liiga isiklik ning kunagi ei tee seda mehed omavahel) või peaks kättpidi tervitama (mis samas on liiga ametlik). Siis tavaliselt kipuvadki järgmised kohtumised olema piinlikud, kus inimesed sirutavad käsi välja, et tervitada, kuid mõtlevad viimasel hetkel ümber, teevad veidra lehvituse... tundub vajalik, et oleks mingi füüsiline tervitusmoment, sest kontakti puudumine tunduks ka kuidagi ebasõbralik. See on inglaste probleem - liigne formaalsus on häbiväärne, aga seda on ka liigne familiaarsus.
"No-name" reegel
Kui ametlike tutvustustseremooniate käigus öeldakse ka inimese nimi, siis mitteametlikul käsipidi tervitamine ning nimede ütlemine tundub liiga ametlik ja seega mitte sobilik. Samas on väga taunitav minna mõne inimese/inimgrupi juurde (olukorras, kus võõraste inimestega läbikäimine on lubatav - peod, baarileti äärne jne) ning tutvustada ennast "Tere, mina olen Peeter". Õige käitumine, kui tahetakse juttu teha, on üldse mitte oma nime mainida ning alustada vestlust - üllatus, üllatus - ilmast. Ameerikalik "Hi, I´m Bill from Iowa!", eriti kui sellise tervitusega kaasneb käesirutus ja valgete hammastega naeratus, on asi, mis paneb inglase nina kirtsutama. (Autor toob siinkohal palju näiteid arusaamatuses ameeriklaste suust, kes ei saa aru, miks peetakse nende nime kuidagi häbiväärseks või ei taheta neid tõsiselt võta, kuigi nemad on ju nii kaunisti ennast tutvustanud ja viisakalt ülal pidanud). Inglane ei taha teada su nime, või öelda enda oma, enne kui tutvus on arenenud edasi, nimi on isiklik, seda ei öelda võõrastele. Parem on teha märkus ilmast (mitte liiga kõva häälega ja nõudlikult, vaid pigem viisaka ääremärkusena), eesärk on libiseda vestlusesse, justkui juhuslikult. Kui oled veetnud kauni õhtu meeldiva in imesega, siis võid nagu muuseas enne lahkuminekut mainida, et "Goodbye, nice to meet you, er, oh - I didn´t catch your name?" ning saad sel juhul ka ennast tutvustada (aga sedagi nagu muuseas, et "I´m Bill, by the way.")
"Meeldiv tutvuda" ehk "Pleased to Meet You" probleem
Kui olete väiksemal peol, sisi perenaine võib lahendada nimeprobleemi külalisi üksteisele tutvustades. Aga see toob endaga kaasa uue probleemi - kuidas vastata? Traditisoonilsie "How do you do?" mitte kasutamine annaks võimaluse küsida "How are you?". Kuigi küsimus eeldab viisakat vastust (hästi, pole viga jne), on see siiski liiga isiklik ning seega mitet sobilik, sest eeldab, et teineteist juba tuntakse. Loogiline oleks öelda "Pleased to meet you" või miskit sarnast, aga kõrgemas keskklassist ja sellest ülalpool peetakse seda liiga madalamatele klassidele omaseks ning seega ka mittesobivaks. (Ei saa ju öelda, et kena sind kohata, kui sa ilmselgelt valetad, sa ei saa ju teada, kas tegemist on meeldiva inimesega). Samas - alternatiivi ka ei ole. Seega on tavaline, et öeldakse seesama lause mokaotsast ja kiiresti, et oleks midagi öeldud, aga samas mitte öelduga ka päris rahul olles.
Piinlikuse reegel
Tegelikult -et lahendada kõik need segadused tervituste ja tutvustustega ehtinglaslikul moel, peab selge olema, et sul on piinlik ja häbi. Misiganes sa ka teed, pead sa tundma ennast ilmselgelt ebamugavalt. Kokkuvõte - nimesid tuleb mõmiseda, käed tuleb koaahtult välja sirutada ja siis tagasi tõmmata ning vastuvõetav tervitus on midagi stiilis: "Er, how, um, plstm-, er, hello?"
Minul endal sellelaadsed kogemused puuduvad. Vähemalt nii ekstreemsed. Suht tavaline oli, et tehases sama liini taga tädike uuris sinu käest, kes sa oled ja kust sa tuled ja nime teada saamisel ei pidanud ka kedagi piinama. Aga samas oli tegemist ju ka alama klassi - suht harimatu tehasetöölisega. Aiandis oli see asi teistmoodi - nimedega probleeme ei olnud, neid oli ju vaja töö tegemiseks. Kuid sealsed tädid olid ka veits paremast sotsiaalsest klassist. Vist. Ning tegemist ei olnud sotsiaalsete koosviibimistega...
esmaspäev, jaanuar 22
Inglased. I osa. Ilm
Njaa. Seda nalja teavad ju kõik, et inglased räägivad kogu aeg ilmast. Ja see on fakt, et jutt algab alati ilmast rääkimisega. Ning see pole ainult stereotüüp. Nii ongi. Arvatakse, et inglastele on ilm kinnismõte. Et nad on hullunud ilmateadete kuulajad, jälgivad kõikse aeg taevaserva ja teevad märkmeid. Bill Bryson, kes on samuti teinud uurimusi seoses inglastega ja inglaseks olemisega, võtab asja kokku ilusti - "To an aoutsider, the most striking thing about English weather is that there is not very much of it." Ei ole ju suuri tornaadosid, maavärisemisi, tsunaamisid (antud hetkel, arvestades eelmise nädala tormis hukkunuid, ei saa vist päris nii enam öelda). Aga ilm on seal väga muutlik - kunagi ei tea, kas päeval paistab päike, sajab vihma, on lihtsalt pilves... (no ja mul jäi mulje, et tuuline on seal kogu aeg.) Tavaline on, et on kõike. Vaheldumisi. Nii et materjali, millest rääkida, on. Aga asja sisu juurde tulles - miks? Miks nad räägivad kogu aeg ilmast? Tegelikult ei olegi inglased kodukootud sünoptikud.
Vastastikkuse reegel
Asi on selles, et ilmast rääkimine on tervitusviis, vahend ülesaamiseks kaasasündinud reserveeritusest, põhjus, et rääkida. Meil siiani koolis õpetatav "How do you do?", mis eeldas vastuseks sedasama, oli samuti viisakusvormel, tervitus. Aga nagu sellest raamatust aru saada, ei ole see praktiliselt enam kasutusel. Kasutatakse näiteks vormi :"Nice day, isn't it?". Mis eeldab, et sellele vastatakse, sest vormel on küsivas vormis. Ja vastus ei pea olema sünoptiku ettekanne eelseisvast ilmaskeemist, ükskõik milline vastus sobib, kasvõi mühatus noogusega. See on rituaal, küsimuste ja vastuste vahetamine.
Konteksti reegel
Inglased ei räägi kogu aeg ilmast. Tegelikult on kolm väga spetsiifilist olukorda, kui ilmast juttu tehakse:
*lihtne tervitus
*"jäämurdja", jutu alustus
*piinliku pausi täitmine, ebameeldiva olukorra lahendamine, piinlikes situatsioonides jutu kõrvale juhtimine
Tõepoolest võib jääda mulje, et räägitakse ainult ilmast, kui vestlus algab tervitusega (ilmast rääkides, et saada üldse jutule), järgneb jää sulatamine (kus räägitakse jälle ilmast) ning vestusesse tekkivaid pause (kui teema on ammendatud ja ei osata suurt muud öelda) täidetakse veel vestlusega ilmast. Aga selle põhjuseks ei ole niivõrd ilmastik kui selline, vaid see on sotsiaalselt välja kujunenenud vormel, mida täidetakse harra austusega.
Nõustumise reegel
Väga oluline inglaste ilmajutu juures on alati nõustuda. Kui inglane tervitab sind sõnadega "Cold, isn't it?", siis on elementaarne, et nõustutakse. Kui sellele lausele vastu vaielda, siis ilmselgelt oled sa eksinud normide vastu ning paigutatud ignorantsete välismaalaste klassi. Sest asi ei ole asja sisus, oluline on vorm. Kui olete küsimusele eitavalt vastanud, sisi ei juhtu midagi hirmsat, lihtsalt ollakse üllatunud, õhkkond on piinlikusest, hämmeldusest ja pahameelest paks, sest te olete rikkunud koodi. Peale ebameeldivalt piinlikku ja pikka pausi märgib keegi põlglikult, et "Well, it feels cold to me" või "Really? Do you think so?" ning vestlust jätkatakse omavahel, ilmast, sind mitte enam vestlusesse lülitades. Viisakamas seltskonnas üritakse anda sulle võimalus oma viga parandada, aidates sind formuleerida oma vastus teisti. Ja nii jõuamegi järgmise reeglini:
Nõustumise reegli erandid
Sa pead alati ilmastikku puudutavate faktidega nõus olema, aga oma arvamust saab avaldada seoses oma külma-kuuma-niiskuse jne taluvuse eripäradega. Fakt esitatakse enamjaolt alati küsivas vormis (aga seda mitte küsides sinu tõsist arvamust, vaid et saada vastust, vestluse tekitamise eesmärgil). Ja viiskas inimene nõustub vastusega. Kui ilm tegelikult sulle ei meeldi, ei tundu sinu jaoks selline, nagu kaasvestleja on arvanud, siis saab oma eripära rõhutades vastata eitavalt, samas jaatades. Ja kõik on rahul. Vastates, et jah on küll külm, aga ma ei ole külma suhtes eriti tundlik. Või kui ei suuda leida viisakat vormi, kuidas asjast pääseda, võib alati nõustuda ning mainida, et vähemalt ei saja. Ja see omakorda juhibki järgmise reeglini:
Ilma hierarhia reegel
Eksisteerib mitteametlik pingerida, mida peetakse elementaarseks, ning kui sinu vaated asjale erinevad traditsioonilisest, siis tuleb vestluses samamoodi ikkagi nõustuda ning samas püüda pehmendada oma arvamust. Aga see pingerida on järgmine
*päikeseline ja soe/pehme
*päikeseline ja jahe/külm
*pilves ja soe/pehme
*pilves ja külm/jahe
*vihmane ja soe/pehme
*vihmane ja külm/jahe
Selle hierarhia raames annab alati avaldada arvamust, ilma et eksiks reeglite vastu... kui just ei ole vihmane ja külm. Siis on põhjust iriseda ja vinguda.. Või siis loota, et läheb paremaks. Kui isiklikud vaated ilmaga ei ühti selle pingereaga, siis tuleb arvesse võtta, et mida allpool on isiklik eelistus, seda rohkem tuleb oma arvamust pehmendada.
Lume ja keskpärasuse reegel
Lund ei olnud selles nimekirjas mainitud, sest Inglismaal lund just eriti tihti ei saja. Lumi on esteetiliselt kena, aga praktiliselt tülikas. Lumi on sobiv jututeema, aga seda kiita on viisakas ainult jõulude ajal. Mõõdukas on võtmesõna ilmajuttudes. Midagi (ka kuuma ilma ja päikesepaistet, mis on ju meeldivad) ei tohi olla liiga palju. Kui samasugust ilma on rohkem, kui paar päeva järjest, siis ka see põhjustab rahulolematust.
Ilm kui perekond reegel
Kui inglased võivad veeta tunde ilma kirudes, ei ole see ometigi võõramaalastele lubatud. Eriti ärrituvad inglased, kui tulevad võõramaalased ja naeruvääristavad vana head inglise ilma - hähh, mis külm, vata meil seal Lapimaal on alles külmad või mis tuul, vat kuidas meil seal ....
See ei ole mitte ainult nõustumise reegli rikkumine, see on ilmast mingi mõõdetava asja tegmine, ilmale kvantitatiivselt lähenemine ja see pahandab inglasi väga.
Lisaks on veel 1 reegel - The Shipping Forecast rituaal - mis ei ütle tavalisele eestalsele suurt miskit. Neil on seal rituaal kuulata ilmateadet, mis räägib Suur-Britanniat ümbritsevate saarte ilmast. Suur hulk kohti, millest enamik inglasi ei teagi muud, kui nende kohta käivat ilmateadet. Ja see on püha.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ilmajutt koosneb suurest hulgast kirjutamata reeglitest, mida iga inglane suure pühaduse ja täie tõsidusega täidab, vaatamata tema sotsiaalsele kuuluvusele või haridustasemele. Ilmast räägitakse, et saaks alustada vestlust, inglased ei hakka inimesega niisama lambist rääkima. Ilmajuttu iseloomustab viisakus ja konflikti vältimine. Reeglid ja etikett on üle loogikast.
Sehuke lugu siis. Ma sain väga palju targemaks. Ja soovin, et oleks paljusid neid fakte teadnud enne Uk-s töötamist. Sest tõenäoliselt tekitasin ma väga palju väga piinlikke olukordi, ise sellest aru saamata.
Tänaseks küll kõik. Saan varem koju.
Vastastikkuse reegel
Asi on selles, et ilmast rääkimine on tervitusviis, vahend ülesaamiseks kaasasündinud reserveeritusest, põhjus, et rääkida. Meil siiani koolis õpetatav "How do you do?", mis eeldas vastuseks sedasama, oli samuti viisakusvormel, tervitus. Aga nagu sellest raamatust aru saada, ei ole see praktiliselt enam kasutusel. Kasutatakse näiteks vormi :"Nice day, isn't it?". Mis eeldab, et sellele vastatakse, sest vormel on küsivas vormis. Ja vastus ei pea olema sünoptiku ettekanne eelseisvast ilmaskeemist, ükskõik milline vastus sobib, kasvõi mühatus noogusega. See on rituaal, küsimuste ja vastuste vahetamine.
Konteksti reegel
Inglased ei räägi kogu aeg ilmast. Tegelikult on kolm väga spetsiifilist olukorda, kui ilmast juttu tehakse:
*lihtne tervitus
*"jäämurdja", jutu alustus
*piinliku pausi täitmine, ebameeldiva olukorra lahendamine, piinlikes situatsioonides jutu kõrvale juhtimine
Tõepoolest võib jääda mulje, et räägitakse ainult ilmast, kui vestlus algab tervitusega (ilmast rääkides, et saada üldse jutule), järgneb jää sulatamine (kus räägitakse jälle ilmast) ning vestusesse tekkivaid pause (kui teema on ammendatud ja ei osata suurt muud öelda) täidetakse veel vestlusega ilmast. Aga selle põhjuseks ei ole niivõrd ilmastik kui selline, vaid see on sotsiaalselt välja kujunenenud vormel, mida täidetakse harra austusega.
Nõustumise reegel
Väga oluline inglaste ilmajutu juures on alati nõustuda. Kui inglane tervitab sind sõnadega "Cold, isn't it?", siis on elementaarne, et nõustutakse. Kui sellele lausele vastu vaielda, siis ilmselgelt oled sa eksinud normide vastu ning paigutatud ignorantsete välismaalaste klassi. Sest asi ei ole asja sisus, oluline on vorm. Kui olete küsimusele eitavalt vastanud, sisi ei juhtu midagi hirmsat, lihtsalt ollakse üllatunud, õhkkond on piinlikusest, hämmeldusest ja pahameelest paks, sest te olete rikkunud koodi. Peale ebameeldivalt piinlikku ja pikka pausi märgib keegi põlglikult, et "Well, it feels cold to me" või "Really? Do you think so?" ning vestlust jätkatakse omavahel, ilmast, sind mitte enam vestlusesse lülitades. Viisakamas seltskonnas üritakse anda sulle võimalus oma viga parandada, aidates sind formuleerida oma vastus teisti. Ja nii jõuamegi järgmise reeglini:
Nõustumise reegli erandid
Sa pead alati ilmastikku puudutavate faktidega nõus olema, aga oma arvamust saab avaldada seoses oma külma-kuuma-niiskuse jne taluvuse eripäradega. Fakt esitatakse enamjaolt alati küsivas vormis (aga seda mitte küsides sinu tõsist arvamust, vaid et saada vastust, vestluse tekitamise eesmärgil). Ja viiskas inimene nõustub vastusega. Kui ilm tegelikult sulle ei meeldi, ei tundu sinu jaoks selline, nagu kaasvestleja on arvanud, siis saab oma eripära rõhutades vastata eitavalt, samas jaatades. Ja kõik on rahul. Vastates, et jah on küll külm, aga ma ei ole külma suhtes eriti tundlik. Või kui ei suuda leida viisakat vormi, kuidas asjast pääseda, võib alati nõustuda ning mainida, et vähemalt ei saja. Ja see omakorda juhibki järgmise reeglini:
Ilma hierarhia reegel
Eksisteerib mitteametlik pingerida, mida peetakse elementaarseks, ning kui sinu vaated asjale erinevad traditsioonilisest, siis tuleb vestluses samamoodi ikkagi nõustuda ning samas püüda pehmendada oma arvamust. Aga see pingerida on järgmine
*päikeseline ja soe/pehme
*päikeseline ja jahe/külm
*pilves ja soe/pehme
*pilves ja külm/jahe
*vihmane ja soe/pehme
*vihmane ja külm/jahe
Selle hierarhia raames annab alati avaldada arvamust, ilma et eksiks reeglite vastu... kui just ei ole vihmane ja külm. Siis on põhjust iriseda ja vinguda.. Või siis loota, et läheb paremaks. Kui isiklikud vaated ilmaga ei ühti selle pingereaga, siis tuleb arvesse võtta, et mida allpool on isiklik eelistus, seda rohkem tuleb oma arvamust pehmendada.
Lume ja keskpärasuse reegel
Lund ei olnud selles nimekirjas mainitud, sest Inglismaal lund just eriti tihti ei saja. Lumi on esteetiliselt kena, aga praktiliselt tülikas. Lumi on sobiv jututeema, aga seda kiita on viisakas ainult jõulude ajal. Mõõdukas on võtmesõna ilmajuttudes. Midagi (ka kuuma ilma ja päikesepaistet, mis on ju meeldivad) ei tohi olla liiga palju. Kui samasugust ilma on rohkem, kui paar päeva järjest, siis ka see põhjustab rahulolematust.
Ilm kui perekond reegel
Kui inglased võivad veeta tunde ilma kirudes, ei ole see ometigi võõramaalastele lubatud. Eriti ärrituvad inglased, kui tulevad võõramaalased ja naeruvääristavad vana head inglise ilma - hähh, mis külm, vata meil seal Lapimaal on alles külmad või mis tuul, vat kuidas meil seal ....
See ei ole mitte ainult nõustumise reegli rikkumine, see on ilmast mingi mõõdetava asja tegmine, ilmale kvantitatiivselt lähenemine ja see pahandab inglasi väga.
Lisaks on veel 1 reegel - The Shipping Forecast rituaal - mis ei ütle tavalisele eestalsele suurt miskit. Neil on seal rituaal kuulata ilmateadet, mis räägib Suur-Britanniat ümbritsevate saarte ilmast. Suur hulk kohti, millest enamik inglasi ei teagi muud, kui nende kohta käivat ilmateadet. Ja see on püha.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ilmajutt koosneb suurest hulgast kirjutamata reeglitest, mida iga inglane suure pühaduse ja täie tõsidusega täidab, vaatamata tema sotsiaalsele kuuluvusele või haridustasemele. Ilmast räägitakse, et saaks alustada vestlust, inglased ei hakka inimesega niisama lambist rääkima. Ilmajuttu iseloomustab viisakus ja konflikti vältimine. Reeglid ja etikett on üle loogikast.
Sehuke lugu siis. Ma sain väga palju targemaks. Ja soovin, et oleks paljusid neid fakte teadnud enne Uk-s töötamist. Sest tõenäoliselt tekitasin ma väga palju väga piinlikke olukordi, ise sellest aru saamata.
Tänaseks küll kõik. Saan varem koju.
Watching the English : The Hidden Rules of English Behaviour
Selline raamat. Autoriks Kate Fox, välja antud 2004. Oi kui hea raaamat.. kui tsiteerida klassikuid.
Esimene osa on sissejuhatus, kus ta räägib oma taustast, põhjendab, miks ta just sellise uurimisvaldkonna valis ja kuidas ta oma tööd tegi. Loogiline ju. Kate isa oli tuntud antropoloog, oma lapsepõlve veetis ta erinevates ühiskondades erinevais maailma paigus. Aga oma uurimisalaks inglasi valida? Tema jaoks oli põhjendus loogiline, ta ei armasta välitöid, kus tuleb elada telgis, kempsus käia põõsa taga ja kuumast dushist pead ainult unistama. Alguses proovis ta uurida inglaseks olemist selle negatiivsete külgede pealt, kuid päris keeruline oli otsida baare, kus alatihti kakeldi, ja kui need leitud olid, siis oli väga tülikas seal istuda, jälgida... No igatahes arvas ta pärast mitmeid aastaid oma eluga riskimist, et mõistlikum oleks tegeleda inglaseks olemis helgema poolega. No ja sellest siis ka see raamat. Raamat ise koosneb kahest peatükist - vestlus ja käitumine. Kuna teema on paeluv ja mul on seda vahva võrrelda oma kogemusega, siis kavatsen siia asjast kokkuvõtte teha.
Sissejuhatuses on üks naljakas fakt, mis annab ehk aimu, millises võtmes on kogu järgnev teos - 1931. aastal on välja antud raamat, millel pealkirjaks "The English: Are They Human?" Küsimus ise on muidugi retooriline, aga raamatu autor G.J. Renier jõudis raamatu lõpus tulemusele, et maailm on asustatud 2 liiki elukatega - inimkond ja inglased.
Siin siis minu enda blogist jutt sellest ajast, kui ma veel Uk-s olin ning mis ma asjadest arvasin. Et nagu sissejuhatuseks.... http://juurak.blogspot.com/2006/04/small-talk.html
ja siin lingid raamatule:
http://www.sirc.org/news/watching_the_english.shtml
http://www.amazon.com/Watching-English-Hidden-Rules-Behaviour/dp/0340818867
Esimene osa on sissejuhatus, kus ta räägib oma taustast, põhjendab, miks ta just sellise uurimisvaldkonna valis ja kuidas ta oma tööd tegi. Loogiline ju. Kate isa oli tuntud antropoloog, oma lapsepõlve veetis ta erinevates ühiskondades erinevais maailma paigus. Aga oma uurimisalaks inglasi valida? Tema jaoks oli põhjendus loogiline, ta ei armasta välitöid, kus tuleb elada telgis, kempsus käia põõsa taga ja kuumast dushist pead ainult unistama. Alguses proovis ta uurida inglaseks olemist selle negatiivsete külgede pealt, kuid päris keeruline oli otsida baare, kus alatihti kakeldi, ja kui need leitud olid, siis oli väga tülikas seal istuda, jälgida... No igatahes arvas ta pärast mitmeid aastaid oma eluga riskimist, et mõistlikum oleks tegeleda inglaseks olemis helgema poolega. No ja sellest siis ka see raamat. Raamat ise koosneb kahest peatükist - vestlus ja käitumine. Kuna teema on paeluv ja mul on seda vahva võrrelda oma kogemusega, siis kavatsen siia asjast kokkuvõtte teha.
Sissejuhatuses on üks naljakas fakt, mis annab ehk aimu, millises võtmes on kogu järgnev teos - 1931. aastal on välja antud raamat, millel pealkirjaks "The English: Are They Human?" Küsimus ise on muidugi retooriline, aga raamatu autor G.J. Renier jõudis raamatu lõpus tulemusele, et maailm on asustatud 2 liiki elukatega - inimkond ja inglased.
Siin siis minu enda blogist jutt sellest ajast, kui ma veel Uk-s olin ning mis ma asjadest arvasin. Et nagu sissejuhatuseks.... http://juurak.blogspot.com/2006/04/small-talk.html
ja siin lingid raamatule:
http://www.sirc.org/news/watching_the_english.shtml
http://www.amazon.com/Watching-English-Hidden-Rules-Behaviour/dp/0340818867
Tellimine:
Postitused (Atom)