Inimese aju on üks imelik vigur. Nägin öösel und. Aga mitte sellist tavalist jura. Nimelt olen viimasel ajal lugenud Dovlatovit, Vellerit. No ja see uni. Õigem oleks öelda uned. Novellivormis pihtimused, stiililt veidi nagu kaks eelpol nimetet tegelast segatuna Haarmsiga. Sisult kompott tänapäevast ja minevikust (sest no mida mina saan teada 60-st, 70-st või veelgi varasemast. Ainult kaudselt, sest isiklik kogemus, kui nii võib öelda, puudub). Et siis pihtimused, mida loen ette ma ise. Samas aga kerib silme ees lahti pilt. Niiöelda illustreeriv materjal.
Tohutult kahju on, et ei mäleta, millest need lood jutustasid. Meeles on vaid üldmulje. Tundmused. Aga mitte lood. Seda tean kindlalt, et ärkasin neljanda loo sissejuhatuse järel. Lugu ise oli midagi sellist:
"Ma olen Marsilt (no pesueht marslane) ja ma röövisin inimese. Või mis nüüd mina röövisin. Mis inimeseröövel nüüd mina olen. Rööviti ehk mind?
Masha Ivanovna, elukohaga turu kõrval kollases puumajas, pöördus miilitsatöötajate poole kaebusega, et mina, Nikifor Mikolajevitsh, röövisin kolmapäeval, neljanda aprilli õhtupoolikul, temalt neli siseelundit. Kaduma on läinud neerud, süda, maks ja põrn. Mida teeksin mina tema siseelunditega?"
Midagi sellist siis. Umbes sel kohal ma ärkasin. Muidugi ei mäleta ma täpset sõnastust.... Proovisin meelde tuletada ka neid eelnenud kolme lugu, aga... mis läind, see läind...
Ma ikka pidin kirjutama
1 päev tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar