teisipäev, mai 22

Mu pea on täis raamatuid,

mida ma mitte kunagi ei kirjuta. Või on need hoopis kellegi teise kirjutatud raamatud? Kas keegi kirjutab unenägusid? Tahaksin teada. Sest vahel olen õnnetu, kui olen jälle ärganud enne lõppu.

Eile ärkasin jälle üles peale vahvat unenägu. Istusin siis köögiaknal ja tegin suitsu. Mõtlesin. Ja avastasin, et ma ei näe und nagu filmi. Peaaegu mitte kunagi. Ma loen oma unenägusid. Nagu raamatut. Pildilist osa on sama skemaatiliselt, kui lugemise ajal. Alatihti on mu unedel klassilaline sissejuhatus, teemaarendus jne. Ma näen unes kirjeldusi, mitte actionit. Ma näen unes sõndaega mängimist. Ma loen omale unes ette. Ma tahaks osata oma unesid kirja panna.

Viimases loos olid tegelastel mõtte või tahtejõul liikuvad kanuutaolised massinad. No kanuu nagu kanuu ikka, looduslikust materjalist tundus olema. Oli selliseid, kuhu mahtus kolm, aga ka ühele sõitjale sobivaid. Selleks, et edasi liikuda, pidi liikumist väga tahtma ning samas tegema midagi oma keele/suulaega.

Enne mu ärkamist kaevas üks naine rannas liiva sisse auke. Tal oli kaasas pisike põnn. Ja aukudesse pani ta tünnid. Tünnides hoiti toitu. Eriti head olid nood tammepuised, neis valmis lihtsalt suurepärane skjellig (mul pole õrna aimugi, mis see on, aga just nimelt see sõna oli).

1 kommentaar:

Hedda ütles ...

Meetod on järgmine: voodi kõrvale või suisa enesega voodisse kaasa tuleb võtta kaustik ja pastakas (või pliiats või tintekas või vildikas või sulepea). Kohe, kui käsi on võimeline , kirjutada. Ärkamist oodata ei ole vaja.
Igal muul juhul ununeb kõik.