Neljapäev, mai 24

Teisipäev, mai 22

Mu pea on täis raamatuid,

mida ma mitte kunagi ei kirjuta. Või on need hoopis kellegi teise kirjutatud raamatud? Kas keegi kirjutab unenägusid? Tahaksin teada. Sest vahel olen õnnetu, kui olen jälle ärganud enne lõppu.

Eile ärkasin jälle üles peale vahvat unenägu. Istusin siis köögiaknal ja tegin suitsu. Mõtlesin. Ja avastasin, et ma ei näe und nagu filmi. Peaaegu mitte kunagi. Ma loen oma unenägusid. Nagu raamatut. Pildilist osa on sama skemaatiliselt, kui lugemise ajal. Alatihti on mu unedel klassilaline sissejuhatus, teemaarendus jne. Ma näen unes kirjeldusi, mitte actionit. Ma näen unes sõndaega mängimist. Ma loen omale unes ette. Ma tahaks osata oma unesid kirja panna.

Viimases loos olid tegelastel mõtte või tahtejõul liikuvad kanuutaolised massinad. No kanuu nagu kanuu ikka, looduslikust materjalist tundus olema. Oli selliseid, kuhu mahtus kolm, aga ka ühele sõitjale sobivaid. Selleks, et edasi liikuda, pidi liikumist väga tahtma ning samas tegema midagi oma keele/suulaega.

Enne mu ärkamist kaevas üks naine rannas liiva sisse auke. Tal oli kaasas pisike põnn. Ja aukudesse pani ta tünnid. Tünnides hoiti toitu. Eriti head olid nood tammepuised, neis valmis lihtsalt suurepärane skjellig (mul pole õrna aimugi, mis see on, aga just nimelt see sõna oli).

Reede, mai 18

Küll see loodus on ikka ilus aeg :P

Käisime eile hommikul kolleegiga matkamas. Tahan kuu lõpul lastele organiseerida üht üritust metsas. Et aardekaart ja Kunksmoor, kes neile nõiatarkusi jagab jne. Aga selleks oli vaja rada ise üle vaadata. Pole ammu niviisi pikemat maad käinud - kokku kena 14 km. Ilm oli ju ilus, päike kõrvetas, mahe tuuleõhk silitas juukseid, linnud röökisid laulda ja toomingad lehkasid magusasti. Natuke illustreerivat materjali ka...




Reede, mai 11

Elu on unenägu

Inimese aju on üks imelik vigur. Nägin öösel und. Aga mitte sellist tavalist jura. Nimelt olen viimasel ajal lugenud Dovlatovit, Vellerit. No ja see uni. Õigem oleks öelda uned. Novellivormis pihtimused, stiililt veidi nagu kaks eelpol nimetet tegelast segatuna Haarmsiga. Sisult kompott tänapäevast ja minevikust (sest no mida mina saan teada 60-st, 70-st või veelgi varasemast. Ainult kaudselt, sest isiklik kogemus, kui nii võib öelda, puudub). Et siis pihtimused, mida loen ette ma ise. Samas aga kerib silme ees lahti pilt. Niiöelda illustreeriv materjal.

Tohutult kahju on, et ei mäleta, millest need lood jutustasid. Meeles on vaid üldmulje. Tundmused. Aga mitte lood. Seda tean kindlalt, et ärkasin neljanda loo sissejuhatuse järel. Lugu ise oli midagi sellist:

"Ma olen Marsilt (no pesueht marslane) ja ma röövisin inimese. Või mis nüüd mina röövisin. Mis inimeseröövel nüüd mina olen. Rööviti ehk mind?

Masha Ivanovna, elukohaga turu kõrval kollases puumajas, pöördus miilitsatöötajate poole kaebusega, et mina, Nikifor Mikolajevitsh, röövisin kolmapäeval, neljanda aprilli õhtupoolikul, temalt neli siseelundit. Kaduma on läinud neerud, süda, maks ja põrn. Mida teeksin mina tema siseelunditega?"

Midagi sellist siis. Umbes sel kohal ma ärkasin. Muidugi ei mäleta ma täpset sõnastust.... Proovisin meelde tuletada ka neid eelnenud kolme lugu, aga... mis läind, see läind...

Esmaspäev, mai 7

Kevad tuli


Et kust need karu jäljed? Käisime metsa tegemas jälle. No ja metsa minnes jäi pilk pidama sellele ema ja poja jäljele. Hiljem selgus, et seal teeristis, kuhu me oma auto jätsime, oli neid karusid suisa mitu old. Jälgi oli väga palju. Neil oleks nagu nõupidamine olnud - jäljeread läksid kolme erinevat teed pidi eemale.

Veel üks karu


Emakaru pojaga läks siit