Inglased. I osa. Ilm

Njaa. Seda nalja teavad ju kõik, et inglased räägivad kogu aeg ilmast. Ja see on fakt, et jutt algab alati ilmast rääkimisega. Ning see pole ainult stereotüüp. Nii ongi. Arvatakse, et inglastele on ilm kinnismõte. Et nad on hullunud ilmateadete kuulajad, jälgivad kõikse aeg taevaserva ja teevad märkmeid. Bill Bryson, kes on samuti teinud uurimusi seoses inglastega ja inglaseks olemisega, võtab asja kokku ilusti - "To an aoutsider, the most striking thing about English weather is that there is not very much of it." Ei ole ju suuri tornaadosid, maavärisemisi, tsunaamisid (antud hetkel, arvestades eelmise nädala tormis hukkunuid, ei saa vist päris nii enam öelda). Aga ilm on seal väga muutlik - kunagi ei tea, kas päeval paistab päike, sajab vihma, on lihtsalt pilves... (no ja mul jäi mulje, et tuuline on seal kogu aeg.) Tavaline on, et on kõike. Vaheldumisi. Nii et materjali, millest rääkida, on. Aga asja sisu juurde tulles - miks? Miks nad räägivad kogu aeg ilmast? Tegelikult ei olegi inglased kodukootud sünoptikud.
Vastastikkuse reegel
Asi on selles, et ilmast rääkimine on tervitusviis, vahend ülesaamiseks kaasasündinud reserveeritusest, põhjus, et rääkida. Meil siiani koolis õpetatav "How do you do?", mis eeldas vastuseks sedasama, oli samuti viisakusvormel, tervitus. Aga nagu sellest raamatust aru saada, ei ole see praktiliselt enam kasutusel. Kasutatakse näiteks vormi :"Nice day, isn't it?". Mis eeldab, et sellele vastatakse, sest vormel on küsivas vormis. Ja vastus ei pea olema sünoptiku ettekanne eelseisvast ilmaskeemist, ükskõik milline vastus sobib, kasvõi mühatus noogusega. See on rituaal, küsimuste ja vastuste vahetamine.
Konteksti reegel
Inglased ei räägi kogu aeg ilmast. Tegelikult on kolm väga spetsiifilist olukorda, kui ilmast juttu tehakse:
*lihtne tervitus
*"jäämurdja", jutu alustus
*piinliku pausi täitmine, ebameeldiva olukorra lahendamine, piinlikes situatsioonides jutu kõrvale juhtimine
Tõepoolest võib jääda mulje, et räägitakse ainult ilmast, kui vestlus algab tervitusega (ilmast rääkides, et saada üldse jutule), järgneb jää sulatamine (kus räägitakse jälle ilmast) ning vestusesse tekkivaid pause (kui teema on ammendatud ja ei osata suurt muud öelda) täidetakse veel vestlusega ilmast. Aga selle põhjuseks ei ole niivõrd ilmastik kui selline, vaid see on sotsiaalselt välja kujunenenud vormel, mida täidetakse harra austusega.
Nõustumise reegel
Väga oluline inglaste ilmajutu juures on alati nõustuda. Kui inglane tervitab sind sõnadega "Cold, isn't it?", siis on elementaarne, et nõustutakse. Kui sellele lausele vastu vaielda, siis ilmselgelt oled sa eksinud normide vastu ning paigutatud ignorantsete välismaalaste klassi. Sest asi ei ole asja sisus, oluline on vorm. Kui olete küsimusele eitavalt vastanud, sisi ei juhtu midagi hirmsat, lihtsalt ollakse üllatunud, õhkkond on piinlikusest, hämmeldusest ja pahameelest paks, sest te olete rikkunud koodi. Peale ebameeldivalt piinlikku ja pikka pausi märgib keegi põlglikult, et "Well, it feels cold to me" või "Really? Do you think so?" ning vestlust jätkatakse omavahel, ilmast, sind mitte enam vestlusesse lülitades. Viisakamas seltskonnas üritakse anda sulle võimalus oma viga parandada, aidates sind formuleerida oma vastus teisti. Ja nii jõuamegi järgmise reeglini:
Nõustumise reegli erandid
Sa pead alati ilmastikku puudutavate faktidega nõus olema, aga oma arvamust saab avaldada seoses oma külma-kuuma-niiskuse jne taluvuse eripäradega. Fakt esitatakse enamjaolt alati küsivas vormis (aga seda mitte küsides sinu tõsist arvamust, vaid et saada vastust, vestluse tekitamise eesmärgil). Ja viiskas inimene nõustub vastusega. Kui ilm tegelikult sulle ei meeldi, ei tundu sinu jaoks selline, nagu kaasvestleja on arvanud, siis saab oma eripära rõhutades vastata eitavalt, samas jaatades. Ja kõik on rahul. Vastates, et jah on küll külm, aga ma ei ole külma suhtes eriti tundlik. Või kui ei suuda leida viisakat vormi, kuidas asjast pääseda, võib alati nõustuda ning mainida, et vähemalt ei saja. Ja see omakorda juhibki järgmise reeglini:
Ilma hierarhia reegel
Eksisteerib mitteametlik pingerida, mida peetakse elementaarseks, ning kui sinu vaated asjale erinevad traditsioonilisest, siis tuleb vestluses samamoodi ikkagi nõustuda ning samas püüda pehmendada oma arvamust. Aga see pingerida on järgmine
*päikeseline ja soe/pehme
*päikeseline ja jahe/külm
*pilves ja soe/pehme
*pilves ja külm/jahe
*vihmane ja soe/pehme
*vihmane ja külm/jahe
Selle hierarhia raames annab alati avaldada arvamust, ilma et eksiks reeglite vastu... kui just ei ole vihmane ja külm. Siis on põhjust iriseda ja vinguda.. Või siis loota, et läheb paremaks. Kui isiklikud vaated ilmaga ei ühti selle pingereaga, siis tuleb arvesse võtta, et mida allpool on isiklik eelistus, seda rohkem tuleb oma arvamust pehmendada.
Lume ja keskpärasuse reegel
Lund ei olnud selles nimekirjas mainitud, sest Inglismaal lund just eriti tihti ei saja. Lumi on esteetiliselt kena, aga praktiliselt tülikas. Lumi on sobiv jututeema, aga seda kiita on viisakas ainult jõulude ajal. Mõõdukas on võtmesõna ilmajuttudes. Midagi (ka kuuma ilma ja päikesepaistet, mis on ju meeldivad) ei tohi olla liiga palju. Kui samasugust ilma on rohkem, kui paar päeva järjest, siis ka see põhjustab rahulolematust.
Ilm kui perekond reegel
Kui inglased võivad veeta tunde ilma kirudes, ei ole see ometigi võõramaalastele lubatud. Eriti ärrituvad inglased, kui tulevad võõramaalased ja naeruvääristavad vana head inglise ilma - hähh, mis külm, vata meil seal Lapimaal on alles külmad või mis tuul, vat kuidas meil seal ....
See ei ole mitte ainult nõustumise reegli rikkumine, see on ilmast mingi mõõdetava asja tegmine, ilmale kvantitatiivselt lähenemine ja see pahandab inglasi väga.
Lisaks on veel 1 reegel - The Shipping Forecast rituaal - mis ei ütle tavalisele eestalsele suurt miskit. Neil on seal rituaal kuulata ilmateadet, mis räägib Suur-Britanniat ümbritsevate saarte ilmast. Suur hulk kohti, millest enamik inglasi ei teagi muud, kui nende kohta käivat ilmateadet. Ja see on püha.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ilmajutt koosneb suurest hulgast kirjutamata reeglitest, mida iga inglane suure pühaduse ja täie tõsidusega täidab, vaatamata tema sotsiaalsele kuuluvusele või haridustasemele. Ilmast räägitakse, et saaks alustada vestlust, inglased ei hakka inimesega niisama lambist rääkima. Ilmajuttu iseloomustab viisakus ja konflikti vältimine. Reeglid ja etikett on üle loogikast.

Sehuke lugu siis. Ma sain väga palju targemaks. Ja soovin, et oleks paljusid neid fakte teadnud enne Uk-s töötamist. Sest tõenäoliselt tekitasin ma väga palju väga piinlikke olukordi, ise sellest aru saamata.

Tänaseks küll kõik. Saan varem koju.