Pole midagi uut ehk sttagi pole muutunud

Üldrahvalik pidupäev

Linnaväljakule, kus rahvast on murruna koos,
tulevad:
härra riigijuht isiklikult
(isikliku ihukaitseväega),
härrad ministrid
(tublid kuldsuud),
härrad valitsuse liikmed
(kes on ühtlasi ka inimsoo liikmed).

Vaata, rahvas!
Siin on sinu juhid.
Kõrval on politsei, taga on nuhid.
Ning rahvahulk juubeldab nii nagu vaja,
ja selleks on põhjust, kuna
sel kuul
ei ole veel tõstetud kaupade hinda,
ei ole veel kärbitud tööliste palka,
ei ole veel tehtud muid väärikaid tegusid,
mida ei saa mitte tegemata jätta.

Ülistuskõnede lõppedes,
kui annab tagasi massipsühhoos,
lähevad kõik kenasti laiali
ja eeskujulikus riigis
on igalühel koht, kuhu minna.
Nagu kerjatud münt
läigatab kuuketta serv üle linna, kus
üks poliitiline manjakk karjub tänaval hüüdlauseid,
üks kaineks saanud joodik tõmbab end oksa,
üks tülpinud libu hüppab jõkke,
üks puhkusele tulnud sõdur läheb hulluks,
üks kombekas pereema vägistatakse,
mõned riigivastased lastakse lihtsalt maha.

Aga ühes eeskujulikus riigis,
kus on üldrahvalik pidupäev,
ei ole see kõik üldse oluline.

Albert Koeney kogust "Vihmade vaikus : luuletusi 1965-1966"
Eesti Raamat, 1968


Kaunist pidupäeva! (Suts vara küll, aga näed juhtus eila juhuslikult sehuke raamat ette)