Tunne oma kodumaad. Kirde-Eesti. II

Enne Narva-Jõesuu pljääžilt lahkumist söötsime kajakaid saiakestega, mis mu vennatütar korduvalt liiva sisse oli puistanud (venna kommentaar - ma pole enne näinud, et gravitatsioon ühele inimesele nii teistmoodi saab mõjuda, kui üljeäänutele). Ja taevas oli tõepoolest ägedalt äikseeelne. Eriti sealt Kiviõli poolsest küljest.

Leidsime veel uhkeid pitsilisi villasid. Sellel siin polnud korralikku katustki peal. Läbini mäda. Aga samas - nii krdi palju vaeva on nähtud. Nüüd kõik raisus või selle poole teel. Kahju.

Ka Narva-Jõesuus olev mõis ei saa oma välimusega just uhkeldada. A mõisa ümber miskised töömehed sebisid. Küll vist rohkem haljastusega tegelesid ja vanu puid maha võtsid, a ehk on lootust.

Edasi viis tee meid Sinimägedesse. Juba kaugele paistis vaatetorn, ei osanud ainult õiget kohta leida, et kuskohalt see siis ronimist alustama peab, et mäe otsa jõuda. Tegime mäele poolteist tiiru peale, enne kui ühe kõige potentsiaalsema teeotsa leidsime. Uurisime II MS aegseid kaotaja poolele kuulunud laskemoonaladusid-koopaid ja siis turnisime torni. Seened kasvasidki ühe koopa ukse juures.
Tornist avanes kena vaade päris kaugele. Nägi Eesti Elektrijaama korstnaid ja Kiviõli linna ja merd ja... Põllud, metsad, heinamaad. Oma boonusefekti andsid taaskord lähenevad äikesepilved. Ja need olid alles pilved.

Oleks tahtnud kõik need Sinimägede mäed läbi käia ja kalmistule kiigata ja üleüldse sealkandis rohkem olla, aga nõiamoor oli vastu. Sest mäest alla juba kiirustasime ning nii kui liikuma hakkasime, lõid taevaluugid valla.... Ja aina kallas ja kallas ja kallas.

Iisakus tegime poepeatuse, et uimaseid lapsi jäätise ja limpsiga kosutada (ka Iisakus on sarnane vaatetorn), Mustvees sättisime autodes kohad ringi ning vend varustas end tomati-kurgiga ja kimas Tarbatu poole ning meie jälle tagasi maale...

Seekordne reis kestis isegi kauem kui 12 tundi. Kokku ehk mingi 13-14. Kilte tuli üle 500. Aga vaadata oli palju.

Samas - me oleme suht vähenõudlikud turistid. Ei nõua erilisi atrkatsioone, uurime ja vaatame niisama ilma ja inimesi.

Minul on kahju, et Narva ei jõudnud. Põmst võtan ma endale plaani sinna kanti järgmisel suvel uuesti minna. Sest ka Toila pargi teine pool jäi käimata. Ja pool Narva-Jõesuud samuti. Ning tuhamäe otsa ronima ka ei jõudnud.

***

Nüüd üle 1000 km Eesti teedest siseturistina läbinuna tahaks natuke kritiseerida...

Et on ilusad pruunid viidad küll jah, suure tee pealt näitab, et keera siia. Keeradki, aga edasi enam ei pääse... Keerutad mööda pisikesi kruusateekesi ja keerutad ja jäädki keerutama, kui just mõnd kohalikku obese vai traktori vai jalgaratta pääl vastu ei tule ning õiget teed ei juhata.

Ah et näiteid - no Paldiskis näitab peatänavalt silt linnamuuseumisse. Sõidad - jääb vasakule hoone, kus peal suurelt, et linnaraamatukogu ja veel 100 ja 7 muud asutust, a see, et seal ka muuseum on - ega muidu teada ei saa, kui igaks juhuks autot kinni ei pea, et raamatukogust teed küsida.

Nii nagu selle Sinimägede vaatetorniga - näed juba kaugelt, et mägi ja torn ja koopad ja inimesed. Aga kuidas ligi pääseda? Millist rada mööda suudavad käia ka väikesed lapsed ja vanad inimesed? Või ongi ainult jäsrk ja porine matkarada? No hiljem selgub, et on teisigi radu, aga poolteist ringi ümber mäe tegime ju alguses ja ei leidnud neid...

Ja Padise linnamäge me ka ei leidnud. Et tahaksi tsiteerida ja parafraseerida oma isa, kes võib pikalt tulist kurja vanduda kirudes meil valitsevaid kolkamaneere. A la bussiaegu pole vaja üles panna, sest koahlikud ju teavad... Või et milleks mingeid viitasid ja silte panna, kõik ju teavad kus ja mis ja kes.

Ning mis veel häirima jäi - võimalust ihuhädade rahuldamiseks mujal kui põõsa taga eriti naljalt ei leia. Ning kui ongi miskine kalevipoja jalajälg, siis see on nii krdima räpane, et vabatahtlikult läheks pigem põõsa taha.

Aga Eestimaa on ilusaid ja põnevaid kohti paksult täis. Vaja on ainult pealehakkamist.
http://www.visitestonia.com/en/