Sõitsime läbi tuisu surnuaiale...

Täitsa ilus oli.
Kuigi teed nägi kaks meetrit
Ja tee ääres vaid valle.

Minge magama või ma kutsun politsei!*

Kui kõik südame pealt ausalt ära rääkida, siis see sai alguse eelmisel kevadel, kui ma Metsavanaga tuttavaks sain... Ei, nii läheks liiga pikaks.

See sai alguse eelmise aasta juulis, kui ma oma elu esimesel Estconil käisin ja sellest üritusest nii vaimustusse sattusin, et juba enne ürituse lõppu hakkasin kannatlikult järgmist ootama.

No olgu, tuleme veel lähemale.

Miskisel kenal juunikuisel päeval sain ülekäigurajal kokku Adiga, kelle ei nimi, ei number mul meeles polnud, aga kes oli see ingellik olevus, kes mu juba eelmisel aastal Estconile kaasa võttis. Rõõmsa naeratusega uuris ta, kas ma ka sel aastal temaga koos tahan tulla. Otse loomulikult olin ma nõus.

No ja kui veel ligemale tulla, siis Estconile eelneva neljapäeva õdakul saabusin Übrwaldi, et pakkida asjad ja osta Metsavanale lubatud kingitus**.

Reede ommikul küpsetasin ühe käki (Jürkale mõeldes ilma sibulita), pakkisin Metsavana kingituse ja olingi valmis.
Ainus, kes veel valmis polnud, oli Adi, sest tema pidi keskõdakuni tööd orjama.

Imekaunis autosõit läbi imekauni kodumaa ja kohal.

Palju tuttavaid ja vähem tuttavaid nägusid, palju olulisi, vähemolulisi ja täiesti ebaolulisi sisukaid ja vähem sisukaid teemaarendusi, nalja raffamassidele ja raffamassides, kuumus, rabajärv ning kogu seda möllu kuni järgmise päeva lõunani. Siis väsisin ja andsin alla ning kobisin oma udupeene baldahiin-sääsevõrgu alla külitama.

Kui ma lauba õdakul silmakesed lahti tegin, olid möuravad natsizombid ja stalkerid ja krt teab kes veel juba oma metsajooksud lõpetanud ning sai taas usinalt pläägutama hakata (pean sellega ennast silmas). Õnneks oli viin juba otsas ja see pseudoõlu, mida ma kaasa varusin, ei kustutanud isegi mitte janu. Ja oma sigaretid olin ma ka kõik enne magamajäämist ära tõmmand ning lahke käega teistelegi jagand. A õnneks oli paar härrasmeest (ehk Andres ja Tarmo), kel süda suitsunälgas mind nähes härdaks läks. Aitähh ;)

Veel rabajärve, veel sisukaid ja vähemsisukaid kuid samas alati huvitavaid vestlusringe, saunatiir ning vasta ommikut kustus ka minu jaks ning pugesin taaskord oma võrgu alla.

Ommikul laksasin koffi rindu, kaklesin Mannuga tomati pärast, ujusin Mannu ja pingiga, pakkisin asjad ja kojusõitu alga. Sest Adi tahtis oma koju oma diivani peale oma pohmaõllega oma telekast mitte midagi vaatama ja oma maailmavalu maha tukastama ja seda kõike võimalikult kiiresti. Seega ei kuulnud ka kauaoodatud ja mitmeid kordi ettereklaamitud Veiko ettekannet, a sain aru, et seda saab lähiajal raamatukaante vaheltki lugeda (mis pole muidugi pooltki nii põnev kui seda elavas esituses kuulata, a see selleks).

Kogu seekordne Estcon möödus nagu mu kooliskäimine - loengutest nii puhtalt läbi, et ei kuuld-ei näind, aga väga lõbus oli.

Jürka lubas mulle vaadata, et mis asi see oli, mis kunagi mingil ajal Vikerkaares ilmus (pole mul täpselt üldsegi meeles, a küllap tal endal on).

Kivisildnik lubas uut raamatut kirjutama hakata.

Mina olen tige, sest vahetult enne Überwaldist lahkumist laadijast välja kougitud fotokaaku keeldus töötamast ning ei saanud ise ühtki pilti teha.

Ning seoses selle ja autorikaitse ja krt teab millega veel ei pane ma siia jutu illustreerimiseks ühtki pilti.
Vaadake ise ulmefoorumist, lugege Ene ja Ove ja Metsavana ja Sirje ja Kristjan-Jaagu lookesi ja kui kripeldama jääb, siis tulge järgmisel aastal kohale.

*Tsiteerides elavaid klassikuid ehk Nuxx'i

**Metsavana on suutnud elada vanemaks kui meie keegi ning samas ei oska ta ujuda. Eelmisel aastal lubasin talle kinkida kollase pardiga ujumisrõnga, aga kuna metsavanad kui sellised ei ole miskised haldja moodi kontkõhnad ja vasta valgust läbipaistvad (või mis veel hullem oleks - helendavad) tegelased, siis neile on krdima keeruline ujumisrõngast meie kaubandusvõrgust leida. Asendasin siis ujumisrõnga sujuvalt tuntud kaubamärgi poolt täiskasvanud vaegujujatele mõeldud käsivarre ümber käivate rõngastega. Nendega julgeb iga endast lugupidav mees ka suuremas seltskonnas veemõnudest lugu pidada ja kõht ülespidi naudiskleda.

Üks võimalikke lähitulevikke või ehk juba peaaegu reaalsus?

""Peaaegu igat elektroonilist ülekannet ja suhtlusakti on võimalik tuvastada ja konkreetse isikuga seostada. Seda informatsiooni saab paigutada keskandmebaasidesse ja talletada igaveseks. Me võime luua igast inimesest "varikujutise" ja tema igapäevast käitumist jälgida. Jah, Internetis leidub hulle, kuid suuremat osa meediast juhib väike rühm inimesi. Need mainekujundajad on meie sõbrad ja kui söödame neile ette ilusaid lugusid kelmidest, kangelastest, ähvardustest ning lahendustest, siis suudame tänavatel vastupidise tõe kuulutajad vaikima panna.  Arvamusküsitlused on näidanud, et seaduskuulekatel kodanikel pole midagi selle vastu, kui ametivõimud neid jälgivad. Neile piisab heast töökohast ja võimalusest lõbutseda: mugavast, korrapärasest elust. Unustage radikaalid ja kõrvalise tähtsusega rühmitused. Pole kahtlustki, et avalikkus on meie poolt."
/.../
"Panoptikon loob stabiilse ühiskonna, kus on lihtsam käitumist mõjutada ja eriarvamusi maha suruda. Aga mida me uuest süsteemist võidame? Ajalugu on näidanud, et karm diktaatorlus paneb aluse nördinud ja mässumeelsele alamklassile. Parem eesmärk oleks ühendada järelvalve... küllusega. Bentahmi Panoptikoni nõrk külg oli see, et tema vangid ei käinud tööl. Tema vanamoeline vangla ei tee majandusest väljagi.
On aeg luua Uus Panoptikon. Kujutlege suurt kontorit - tohutut ruumi - miljardite boksidega. Minu süsteemi kohaselt leidub tööstusmaailmas üks elektrooniline boks igale kodanikule. Ja mida need kodanikud oma boksis teevad? Valmistavad tooteid või pakuvad teenuseid. Nad on loovad isiksused, kes täidavad oma ajakaarti ja ei virise.
Kohe, kui taipame, et meie tõeline eesmärk on ühine tööjõud, laieneb mitu probleemi. Pole tähtis, kas tegu on arstide, raamatupidajate, üliõpilaste, kiirtoidukokkade või terasetehase töölistega. Kõik nad tegutsevad oma nähtamatus boksis, kus neid jälgivad meie turvakaamerad ja suunavad meie sotsiaalparameetrite programmid.
Kas meid huvitab, kuidas töötajad oma bokse sisustavad? Kas muretseme sellepärast, kas nad vaatavad vabal ajal televiisorit või teevad aiatöid? Muidugi mitte. Pole tähtis, missuguses kirikus nad käivad, kuni usk nende elu pea peale ei pööra. Nad võivad valimistel hääletada ja kleepida autodele silte, kui valitud poliitiline kandidaat midagi ei muuda. Kui tekib majanduskriis, siis laseme valitsusel raha trükkida ja lihtsamaid muudatusi teha, kuid põhiline ülesehitus jääb samaks.
Uus Panoptikon võimaldab meil nii töötajate kui ka tarbijate käitumist mõjutada. Boksis viibiv kodanik on põhimõtteliselt abitu, kuid ta võib ennast ostukeskuses väljendada. Valikuvabadusest saab ostmisvabadus ja uus süsteem annab meile võimsad abivahendid tarbijate käitumist mõjutada. Kui kodanik kõnnib tänaval, tunnevad reklaamtahvlid tema näo ära. Viimaks teab arvuti keskandmebaas kõikide kodanike varasemaid oste ja hoolitseb selle eest, et talle ei pakutaks eales toodet, mis võiks tema maailmavaadete vastu seista. see on võrreldav raadiojaama kuulamisega, kus mängib alati meeldiv muusika."
/.../
"Selle asemel et oodata, millal inimesed süsteemiga liituvad, peame looma jada ülemaailmseid ohte ja hädaolukordi, mis sunnivad kodanikke vabatahtlikult vabadusest loobuma. Ja miks nad peaksid seda tegema? Sellele küsimusele on lihtne vastata. Sellepärast, et meie tõttu on nad nagu lapsed, kes kardavad pimedust. Nad otsivad meeleheitlikult meie abi ja kardavad kohutavalt elu väljaspool boksi, kus varitsevad kiskjad ja ohud."
lk. 160-162


"Igal siinviibijal on olnud elus hetk, mil oleme vaadanud maailma ja taibanud, et moodsa tehnoloogiaga luuakse püsivat seiresüsteemi. See süsteem suudab meie liigutusi tuvastada ja toimetusi jälgida. Mõne aasta pärast kontrollib see juba meie käitumist ja hävitab demokraatiaks vajaliku mõttevabaduse."
 /.../
"Jälgimistehnoloogia on kõige nähtavam märk inimkonnas toimuvatest põhjalikest muutustest. Lähenemas on aeg, mil kõik me oleme lihtsalt järjekordsed triipkoodiga esemed asjade maailmas. Et kaasaegses elus saadab meid pidevalt hirm ja stress, siis võime valikuvabadust üksnes teeselda. Kasutan sõna "teeselda", sest meie elu sihte mõjutatakse juba sünnist saadik."
/.../
lk 291

John Twelve Hawks "Kuldne linn"  triloogia III raamat. Ersen, 2010
Eelmisest kahest osast kirjutasin siin
***
Kas nii saabki olema?
Või on juba praegu?
Röövida üle riigi tosin last ning kogu riigi lapsevanemad on nõus "turvalisuse tagamiseks" laskma kiibistada oma lapsed (et neid saaks 24/7 jälgida, piirata nende liikumistrajektoor jne)... Et tervet põlvkonda saaks jälgida nagu triipkoodiga vorstilatti... Et kõik peaksid seda eluterveks ja normaalseks... (nagu selles raamatus)
Lemmikloomi ju kiibistatakse.
Viimases Tarkade Klubis oli uudisnupuke üübertehnoloogilisest uksekellast, mis võimaldab kaugteel näha, kes ukse taga seisab...
Kõik need ülitargad ja ägedad vidinad, millega saab jälgida teisi ja mis võimaldavad jälgida sind.
Inimestel kas on kadunud soov privaatsuse järele või on see neis kaotatud.
Vabatahtlikult riputatakse enda kohta kõige pisemaid detaile veebi, vabatahtlikult minnakse meedias pesema oma musta pesu, näitama oma magamistoa voodialust ja riidekapi sisu.
Vabatahtlikult, täiesti vabatahtlikult.
Järelkasvav põlvkond peab seda täiesti normaalseks.
Kas minus on pulbitsemas maaka mentaliteet?
Kartus?
Hirm?

1984?
Hea Uus Ilm?
Panoptikon?
Vandenõuteooriad?
Manipuleerimine?
Tähelepanu kõrvale juhtimine?


Ma ei taha.


Hiljem:
Leidsin sehukese uudise - http://gadgetsteria.com/2010/05/12/open-wifi-now-illegal-in-germany/
Saksamaa hakkab tasuta wifi (parooli alla panemata) levitamise eest inimesi trahvima... Jeehuuu! Veel üks samm lähemale piiratud ja turvatud ja suletud ühiskonnale. Kui see toimub juba Jevroopas, kaua siis ikka aega läheb, kui meie üliusinadrosinad euroametnikud seda ka meil keelama hakkavad. Ja noh - senisele tuginedes - meil kindlasti trahvitakse juba wifi omamise eest :D

Juhe koos.
Õhtul teatrisse.

Ilusama tuleviku sihis

"Igaüks on oma õnne sepp" - nii lausub rahva elutarkus, mis on õige nii iga isiku kui rahva kohta. Oma õnne saavutamiseks on kõigepealt  vajalik rahva ja riigi hea elukorraldus ja käekäik. Alles siis saame oma töövilja täielikult maitsta.


Kuidas jõuda rahva kaunimale tulevikule, selleks on meil kujukaid näiteid ajaloost ja ka igapäeva elust. Selgub, et oleme olnud edukad ja tugevad, kui oleme hoidnud ühte ja lasknud endid juhtida kõrgeimaist püüdeist. Säärases üksmeelses koostöös on meie rahvuslikud üritused annud alati parimaid tulemusi. Samas koostöö vaimus võime ka majanduslikul alal oma elu paremini organiseerida. Seks loob avaraid võimalusi ühistegevus.


Ühistegelised ettevõtted aitavad viljeldada kõigi oma liikmete majapidamist, millega käib samal ajal kaasas ka rahva kui terviku elujõukus.


Noored kaaslased, rakendame endid kõik selle suure töö edasiarendamisele. Tutvume selle tööga ühinguid külastades, koolis, ühistegelist kirjandust lugedes ja ühinguis kaasa töötades. Lähemaks koostööks annavad nooretele võimalusi ühingute juures loodavad noorteringid ja koolides õpilaskooperatiivid. Neis tegutsedes omandame praktilisi kogemusi ja teadmisi edaspidiseks tööks.


Ühistegevuse kaudu on kõigile avatud tee päikesepaistelisemale tulevikule. Oleme igaüks selles ühistöö ketis tugevad lülid. Siis saavutame sihi.

***

Aeg ajalt leiavad mu juurde tee igasugused veidrad asjad. Lisaks udupeenele Moskva 1980 Miša märgikesele sain täna ka 1958st aastast pärineva plekist "Sidruni ja apelsini lõigud" kommikarbi, mõned ümbrikud ja 1936. aasta "Ühiskalendri"

See viimane neist on Rapla Tarvitajate Ühingu jaoks välja antud taskuformaadis kalender, kus lisaks kalendrile on ägedad reklaampildikesed, muidu reklaamijuttu ja üldkasulikke andmeid (Eesti kohta, mõõduühikud jne). Pildikeste stiil on kuidagi Gorilik, a samas - ei pruugi olla. Ülalolev tekstike on selle muheda väljaande viimaselt lehelt.
Mõned pildikesed sealt:

***
A muidu?
Et miks ei kirjuta?
Sest ei ole midagi öelda.
Rutiinne töö-kodu-töö-kodu marsruut ja vahepeale kas külalised või väljasõidud.
Sel nädalavahetusel käisin Vilhandis "Puhtas Kullas" JMKE, Faasinihke ja Pindorava konsal "Jeesus Maria!"
Hea pidu oli.

Porgandi-jõffika-sõstramuffinid

Lubasin kallitele kolleegidele, et küpsetan midagi...

Lõunaks-varaseks õhtusöögiks tegin porgandeid kastmes (stoovitud ehk hautatud porgandid).
Sõin kõhu täis, hea oli.
Mulle keedetud porgandid meeldivad.
No ja siis nuputasin, et mida küpsetada.
Sai ju lubatud.

Igastahhes - mida ma ikka vahutan - siit leidsin retsepti, mida kohandasin oma tarbeks:
5 muna
veerand klaasi piima
1 klaas suhkrut
250 g sulatatud võid (no mul oli vähem, sortsasin siis pisut õli ka)
3 klaasi jahu
2,5 tl küpsetuspulbrit
ja ehk tuli poolteist klaasitäit porgandikastet, millest porgandeid välja kurnasin ja pudrunuiaga vähe pudimaks tegin
külmutatud marju... ca kolm peotäit, mõtlesin järele, neid oli ikka pigem kaks peotäit.

Munad vahustasin suhkruga, juurde segasin sulavõi ja muud ained, kimasin kenaste segi.
Porgandid panin kõikse viimasena.
Siis võtsin oma suurepärastest talvevarudest peotäie punaseid sõstraid, teise peotäie musti sõstraid ja kamaluga jõhvikaid.
Segasin taignasse, panin vormidesse ja surasin 180 kraadisesse ahju..
Ehk miskiseks 15 minutiks... (tegelikult kella ei vaadanud üldse).
Sain 36 muffinit.
Peale raputasin tuhksuhkrut.
Ja testimise-mekkimise eesmärgil elik ettekäändel pistsin päris mitu neist nahka.
Porgandi maitsest eriti aru ei saanud, marjad domineerisid.
A ilusad porgandikarva träpsud jäid silma paitama.

Siiras kompliment, ilma mingi tagamõtteta

"Sa oled nii ilus" ütles täna mulle üks võõras 5 aastane tüdruk.
Lihtsalt niisama lambist.
Ilm läks kuidagi veel päiksepaistelisemaks ja veed vulisesid kuidagi lõbusamini ja õhus on kevadet veel rohkem kui enne.
Vahva.

Ei jää kaks kolmandata... või siis ma viies ratas vankri all (pühendusega proua Parrikule)

Niih, ega kahe blogi pidamisest ei piisa, ikka moositakse kolmandasse kah. 

Tänu Metsavanale hakkasin vilmidest kirjutama (kuigi ma seda eriti tihti ei tee).

Nüüd siis  http://trykiveakurat.wordpress.com kah.

Et raamatutest blogi.

Minu tuleristsed seal  kolmest tellisest - Gaimani "Ameerika Jumalad", Harrise "Ruunimärgid" ja Hargla "Frenchi ja Koulu reisid" 

Eks kaege üle.

Ove kirjutab seal ja Metsavana ise ja vist veel keegi pidavat sõna võtma. 

Chilli con carné a la Juurak

Krdi külm on.
Õues.
Toas on stabiilne +24.
Nagu ikka.
Raha pole peaaegu et pennigi.
Aga ühel mõistlikumat sorti inimesel on kapis igaseid varusid, millest õhtuseks meeleheaks miskit vaaritada.
Minul oli kapis purgike maisi ja teine ube ja purustatud tomateid kah.
Ja kohe peale varude revideerimist oli aru saada, et selle eriti vastikult tuulise õdaku veedan tšillit podistades.
Kuna minu puhul on tegemist suht hullumeelse kokaga, siis ega ma ei tee nii, nagu need miljonid retseptid netis räägivad.
Mis ühepotipläust see on, kus kardulat sees pole?

Seega - chilli con carné a la juurak:

Praadisin pannil miskisest ajast sügavkülma varutud akkliha rohke sibuli ja küüslaugu ja 1 punase papariikaga.
Ködistasin sinna juurde purgi purustatud tomateid ja lajatasin pisut kõikse odavamat säästuka ketšupit (4 krooni suur pudel, niisama eriti süia ei sünni, aga söögi sisse kõlbab panna).
Krt, pean segama vahepeal.
Jajahh.
Pudistasin tšillipulbrit nii ca luskatäie (sehukest teravat, mitte nagu see santamariia oma on) ja basiilikut ja peterselli ja tilli ja oregaanot ja soola pisut ka.

Olen ju teada tuntud potipõllunaine - sügavkülmas oli karbike aedube, mis kaunast välja kooritud. Need viskasin ka sisse. Kogu selle pläusti valasin paksu põhjaga potti ümber ja sättisin podisema.

Siis koorisin ära oma viimased kardulad, lõikasin umbes nii suureks, nagu vanaemad supi sisse teevad ja panin selle sama pesemata panni peale särisema.

Siputasin peale natuke ürte ja tšillipulbrit ja säristasin neid nii, et noh... poolvalmis ja siis viskasin potti kogu muu pläusti juurde podisema.
Nüüd nad seal podisevad ja hauduvad.
Aga kapi peal on ootel purk maisi ja purk ube, mis lajatan söögi sisse siis, kui see peaaegu et valmis on.
Valetasin.
Kummastki purgist olen suure näljaga osa juba niisama ära söönud.

Lähen katsun, kas hakkab juba saama.
Ei veel, kartul pisut krõmpsub ja oad kah.
Eks pesen seni siis nõud ära.

Tegelikult oleks seda kõikse parem teha ahjupotiga ahjus.
Aga nagu ikka - minu imeilus pisike punane ahjupott on minu söögivalmistamiskommete juures (liiga suured kogused ka ainult iseendale kokates) liiga pisike.

Nii.
Valmis.

Kõrvale ammusta saia (vastavalt rahakotile - minul säästuajal säästusai) ja kõrvale joo piima või keefiri (minul säästuajal pole ei üht ega teist).
Hea pläust sai.
Nii parasjagu vürtsikas, et otsaesine on pisut higine, nina ilusti lahti ja täitsa vabalt võiks minna kellelegi õuest puid tooma.

***
Aa - see ka veel.
Kekutan.
Sain endale akklihamassina.
Alexanderwerk nr5.
Nüüd saan lõpuks ometi pasteeti teha ja häid lihapirukaid kah.
On küll uunikum, aga täiesti töökorras.

Kes sind jälitab ning sulle kassasabas kõrva hingeldab?

Kas teil on ka nii, et hommikul tööle kõndides juurdlete, kas ikka said kõik riided selga?
Kogu oma teadliku täiskasvanuelu on see mõte mul ALATI kodust välja minnes korraks peast läbi käinud. Juurdlen, et kas seelik ikka sai selga ja kas kampsuni alla ikka panin pluusi. Kiire vaatlus tuvastab, et jah, seelik tundub seljas olema, aga mantli alt ju ei paista see osa, mis ülemist kehapoolt katab.
Jabur.
Sest peale kõige muu - mitte kunagi pole juhtunud, et ma oleks poolpaljalt tööle tulnud.
Alati on kõik kombes.
No olgu.
Alati ei ole.

Ma arvan, et kõigil normaalsetel naisteraffastel on korra lapsepõlves olnud "eriti piinlik juhtum sukapükstega". No on ka erandeid.
Need eriti jubedust tekitavalt pedantsed inimesed, kes kogu aeg, ka rampväsinuna ja poolsurnuna, suudavad kõik oma riided enne magama minekut üksipulgi lahti harutada ja siis kenaste toolile/riidepuule kokku voltida/laiali laotada. No ja kindlasti on ka mingi osa inimesi, kes noh.. kannavad sukapükse pükste peal või midagi muud sama totrat.
Kuid nagu juba mainit sai - normaalsetel naistel on seda kindlasti korra elus juhtunud.
Et õhtul on püksid koos sukkpükstega jalast ära võetud.
Korraga.
Nii, et sukad jäävad pükste sisse.
Hommikul unesegasena aga on jalga tõmmatud teised sukapüksid ning need eelmise päeva omad jäävad nagu kopra saba püksisäärtest välja tolknema ning sellest häbiväärsest detailist teadmatut püksikandjat jälitama.
Ilgelt piinlik.
Ja nõme.
Sest tegelikult ei pruugi keegi seda märgata.
Või ei julge seda öelda.
Ning käidki kogu päeva ringi tähtsalt nina püsti ja ei saa aru, miks kõik sind nõnda imelikult vaatavad.
Õhtul kodus aga avastad, et ups...

Tegelikult - tea, kas on ka nii uimaseid, kes ei avasta seda enne, kui kõik sukkpüksid majapidamisest kahtlasel kombel kadunud on... (see tähendab, et püksisäärtest tolkneb välja juba 7+n paari?)

Minul juhtus säänne lugu algklassides, irmus külm talv oli ja ema käskis kanda pükste all sukapükse. Ja ma avastasin oma sabad alles pääle lõunat, kui koju sõitvat bussi oodates ennast ahju ja seina vahelises praos soojendasin. Need ahju ja seina vahelised praod olid kõikse hinnatumad kohad... Seal oli hea soe ja turvaline, kui ennast sinna taha lõppu pressisid, siis keegi sind ei näinud ja sai vaikselt oma mõtteid mõlgutada, kuni tuli aeg bussi peale minna. Isegi pikapäevarühmas istumisest õnnestus vahel sedaviisi kõrvale hiilida.

Tea, kas selle piinliku episoodi pärast ma täiskasvanuna olen pükste alla sukapükse pannud vaid korra (miskine irrrmuskülm talveilm oli ning oli teada, et tuleb kaua väljas tuule ja pakase käes passida ning samas suht-koht viisakas välja näha).

Ja siis veel üks oopis teisest ooperist uitmõte.
Miks on ommikuti kõik kitsad odavpoed pensinääre täis?
No ma ei nuriseks, kui nad võtaks oma kassitoidukonservi ja paki kohupiima jaoks korvi, nagu normaalsed inimesed.
Aga ei - need vaegkõndijatest tötskääbikud võtavad oma kahe asja jaoks käru ja siis trolleerivad sellega mööda raffast pungil täis poodi ringi, ise täielikus teadmatuses nendest kohutavatest ummikutest ja sinikatest, mida nad tekitavad.

Ja kui juhtumisi on teisel pool neid saiakaste täiesti tühi liikumisruum ning leivariiuli ees seisan mina, nagu ikka hämmingus ja segaduses, et milline neid 1001 erinevast leivasordist see tavaline leib võiks olla, siis kõik need ostukärudega pensinäärid otsustavad rünnata just seda vahet, kus mina seisan, samas tahtmata sealt vahest midagi ning müksides mind oma krdi ostukäruga.

Kui lisada sinna juurde fakt, et ma jälestan seda, kui võõrad inimesed mulle liiga ligi tulevad, siis ma tunnen end nagu lõksuaetud rebasekustikas, ma tahaks pugeda kuhugi sügavasse pimedasse urgu ja mitte ühtegi pensinääri enam mitte kunagi näha. Ostukärudest ja kassasabadest rääkimata.

Kraban esimese ettejuhtuva (nagu ikka - selle kõikse kallima ja mõttetuma) leiva ja plagan, peast põgenend kõik need teised asjad, mida mul poest veel tarvis osta oli.
Ma tahaksin olla nii rikas, et minu jaoks aetaks poed raffast tühjaks ning mul oleks aega seal oma ostud teha nii, et mitte keegi mulle külje alla ei poe, mind ostukäruga alla ei püüa ajada või kassasabas mulle korviga ribidesse ei peksa mulle samal ajal astmaatiliselt kõrva hingeldades.
Umbes nii nagu Inglismaa krooniga mutt.

Ja tänane pidulik õhtusöök saab olema cannellonid tuunikala ja kodujuustuga ning härmas pitsike viina.
Ilus elu.
Kuigi igavavõitu.
Millal te mu juurde kelgutama tulete?