Chilli con carné a la Juurak

Krdi külm on.
Õues.
Toas on stabiilne +24.
Nagu ikka.
Raha pole peaaegu et pennigi.
Aga ühel mõistlikumat sorti inimesel on kapis igaseid varusid, millest õhtuseks meeleheaks miskit vaaritada.
Minul oli kapis purgike maisi ja teine ube ja purustatud tomateid kah.
Ja kohe peale varude revideerimist oli aru saada, et selle eriti vastikult tuulise õdaku veedan tšillit podistades.
Kuna minu puhul on tegemist suht hullumeelse kokaga, siis ega ma ei tee nii, nagu need miljonid retseptid netis räägivad.
Mis ühepotipläust see on, kus kardulat sees pole?

Seega - chilli con carné a la juurak:

Praadisin pannil miskisest ajast sügavkülma varutud akkliha rohke sibuli ja küüslaugu ja 1 punase papariikaga.
Ködistasin sinna juurde purgi purustatud tomateid ja lajatasin pisut kõikse odavamat säästuka ketšupit (4 krooni suur pudel, niisama eriti süia ei sünni, aga söögi sisse kõlbab panna).
Krt, pean segama vahepeal.
Jajahh.
Pudistasin tšillipulbrit nii ca luskatäie (sehukest teravat, mitte nagu see santamariia oma on) ja basiilikut ja peterselli ja tilli ja oregaanot ja soola pisut ka.

Olen ju teada tuntud potipõllunaine - sügavkülmas oli karbike aedube, mis kaunast välja kooritud. Need viskasin ka sisse. Kogu selle pläusti valasin paksu põhjaga potti ümber ja sättisin podisema.

Siis koorisin ära oma viimased kardulad, lõikasin umbes nii suureks, nagu vanaemad supi sisse teevad ja panin selle sama pesemata panni peale särisema.

Siputasin peale natuke ürte ja tšillipulbrit ja säristasin neid nii, et noh... poolvalmis ja siis viskasin potti kogu muu pläusti juurde podisema.
Nüüd nad seal podisevad ja hauduvad.
Aga kapi peal on ootel purk maisi ja purk ube, mis lajatan söögi sisse siis, kui see peaaegu et valmis on.
Valetasin.
Kummastki purgist olen suure näljaga osa juba niisama ära söönud.

Lähen katsun, kas hakkab juba saama.
Ei veel, kartul pisut krõmpsub ja oad kah.
Eks pesen seni siis nõud ära.

Tegelikult oleks seda kõikse parem teha ahjupotiga ahjus.
Aga nagu ikka - minu imeilus pisike punane ahjupott on minu söögivalmistamiskommete juures (liiga suured kogused ka ainult iseendale kokates) liiga pisike.

Nii.
Valmis.

Kõrvale ammusta saia (vastavalt rahakotile - minul säästuajal säästusai) ja kõrvale joo piima või keefiri (minul säästuajal pole ei üht ega teist).
Hea pläust sai.
Nii parasjagu vürtsikas, et otsaesine on pisut higine, nina ilusti lahti ja täitsa vabalt võiks minna kellelegi õuest puid tooma.

***
Aa - see ka veel.
Kekutan.
Sain endale akklihamassina.
Alexanderwerk nr5.
Nüüd saan lõpuks ometi pasteeti teha ja häid lihapirukaid kah.
On küll uunikum, aga täiesti töökorras.

Kes sind jälitab ning sulle kassasabas kõrva hingeldab?

Kas teil on ka nii, et hommikul tööle kõndides juurdlete, kas ikka said kõik riided selga?
Kogu oma teadliku täiskasvanuelu on see mõte mul ALATI kodust välja minnes korraks peast läbi käinud. Juurdlen, et kas seelik ikka sai selga ja kas kampsuni alla ikka panin pluusi. Kiire vaatlus tuvastab, et jah, seelik tundub seljas olema, aga mantli alt ju ei paista see osa, mis ülemist kehapoolt katab.
Jabur.
Sest peale kõige muu - mitte kunagi pole juhtunud, et ma oleks poolpaljalt tööle tulnud.
Alati on kõik kombes.
No olgu.
Alati ei ole.

Ma arvan, et kõigil normaalsetel naisteraffastel on korra lapsepõlves olnud "eriti piinlik juhtum sukapükstega". No on ka erandeid.
Need eriti jubedust tekitavalt pedantsed inimesed, kes kogu aeg, ka rampväsinuna ja poolsurnuna, suudavad kõik oma riided enne magama minekut üksipulgi lahti harutada ja siis kenaste toolile/riidepuule kokku voltida/laiali laotada. No ja kindlasti on ka mingi osa inimesi, kes noh.. kannavad sukapükse pükste peal või midagi muud sama totrat.
Kuid nagu juba mainit sai - normaalsetel naistel on seda kindlasti korra elus juhtunud.
Et õhtul on püksid koos sukkpükstega jalast ära võetud.
Korraga.
Nii, et sukad jäävad pükste sisse.
Hommikul unesegasena aga on jalga tõmmatud teised sukapüksid ning need eelmise päeva omad jäävad nagu kopra saba püksisäärtest välja tolknema ning sellest häbiväärsest detailist teadmatut püksikandjat jälitama.
Ilgelt piinlik.
Ja nõme.
Sest tegelikult ei pruugi keegi seda märgata.
Või ei julge seda öelda.
Ning käidki kogu päeva ringi tähtsalt nina püsti ja ei saa aru, miks kõik sind nõnda imelikult vaatavad.
Õhtul kodus aga avastad, et ups...

Tegelikult - tea, kas on ka nii uimaseid, kes ei avasta seda enne, kui kõik sukkpüksid majapidamisest kahtlasel kombel kadunud on... (see tähendab, et püksisäärtest tolkneb välja juba 7+n paari?)

Minul juhtus säänne lugu algklassides, irmus külm talv oli ja ema käskis kanda pükste all sukapükse. Ja ma avastasin oma sabad alles pääle lõunat, kui koju sõitvat bussi oodates ennast ahju ja seina vahelises praos soojendasin. Need ahju ja seina vahelised praod olid kõikse hinnatumad kohad... Seal oli hea soe ja turvaline, kui ennast sinna taha lõppu pressisid, siis keegi sind ei näinud ja sai vaikselt oma mõtteid mõlgutada, kuni tuli aeg bussi peale minna. Isegi pikapäevarühmas istumisest õnnestus vahel sedaviisi kõrvale hiilida.

Tea, kas selle piinliku episoodi pärast ma täiskasvanuna olen pükste alla sukapükse pannud vaid korra (miskine irrrmuskülm talveilm oli ning oli teada, et tuleb kaua väljas tuule ja pakase käes passida ning samas suht-koht viisakas välja näha).

Ja siis veel üks oopis teisest ooperist uitmõte.
Miks on ommikuti kõik kitsad odavpoed pensinääre täis?
No ma ei nuriseks, kui nad võtaks oma kassitoidukonservi ja paki kohupiima jaoks korvi, nagu normaalsed inimesed.
Aga ei - need vaegkõndijatest tötskääbikud võtavad oma kahe asja jaoks käru ja siis trolleerivad sellega mööda raffast pungil täis poodi ringi, ise täielikus teadmatuses nendest kohutavatest ummikutest ja sinikatest, mida nad tekitavad.

Ja kui juhtumisi on teisel pool neid saiakaste täiesti tühi liikumisruum ning leivariiuli ees seisan mina, nagu ikka hämmingus ja segaduses, et milline neid 1001 erinevast leivasordist see tavaline leib võiks olla, siis kõik need ostukärudega pensinäärid otsustavad rünnata just seda vahet, kus mina seisan, samas tahtmata sealt vahest midagi ning müksides mind oma krdi ostukäruga.

Kui lisada sinna juurde fakt, et ma jälestan seda, kui võõrad inimesed mulle liiga ligi tulevad, siis ma tunnen end nagu lõksuaetud rebasekustikas, ma tahaks pugeda kuhugi sügavasse pimedasse urgu ja mitte ühtegi pensinääri enam mitte kunagi näha. Ostukärudest ja kassasabadest rääkimata.

Kraban esimese ettejuhtuva (nagu ikka - selle kõikse kallima ja mõttetuma) leiva ja plagan, peast põgenend kõik need teised asjad, mida mul poest veel tarvis osta oli.
Ma tahaksin olla nii rikas, et minu jaoks aetaks poed raffast tühjaks ning mul oleks aega seal oma ostud teha nii, et mitte keegi mulle külje alla ei poe, mind ostukäruga alla ei püüa ajada või kassasabas mulle korviga ribidesse ei peksa mulle samal ajal astmaatiliselt kõrva hingeldades.
Umbes nii nagu Inglismaa krooniga mutt.

Ja tänane pidulik õhtusöök saab olema cannellonid tuunikala ja kodujuustuga ning härmas pitsike viina.
Ilus elu.
Kuigi igavavõitu.
Millal te mu juurde kelgutama tulete?