Veidrad inglased III - enesetutvustamine

Enesetutvustuse reeglid
Seltskonnas peaks inimene ennast tutvustama. Eestlase jaoks on asi lihtne - tervitus ja otsene nimeküsimine ning igasuguste muude detailide välja uurimine ei ole sugugi keeruline (viisakas pole rääkida palganumbrist ja veel ühest-teisest, aga see juba sõltub olukorrast). Aga inglased ei ole nii vabad. Vana hea "How do you do?" pidavat kasutusel olema vaid sotsiaalse hierarhia ülemises otsas - ülemklassi ja kesklassi ülemise osa puhul. (Muuseas - kuigi see lause on tehniliselt võttes küll küsimus, ei esitata seda kui küsimust, see hääldub kui lihtsalt lause. Ning seepärast ei tundu ka tavapärane vastus väga kohtlane.) Teised arvavad, et see on relikt ning ei ole enam sobilik, samas aga ei oska midagi paremat asemele pakkuda.
Niisiis - enesetutvustus.
Kohmakuse reegel
Inglaste tutvustustseremooniad ja tervitused kipuvad olema ebamugavad, kohmakad ja maitsetud. Ka lähemate sõprade-tuttavatega on asi suht keeruline. Kunagi ei tea, kas suruda tervituseks kätt või teha läbi prantslaslik põsesuudlustseremoonia (nagu pidavat viimasel ajal kombeks olema keskklassi ja kõrgema keskklassi liikmetel). Eriti totter ja naeruvääristatud on nn õhusuudlus (mida praktiseerivad eranditult naised), seda viljelevaid inimesi kiputakse kutsuma "Mwah-mwah" inimesed. Kuid isegi inimesed, kelle ringkonnas on põsesuudlus aktsepteeritav, ei tea kunagi, kas peaks suudlema ühele või mõlemale põsele ning asi lõppeb ikka veidrate kokkupõrkamistega.
Käepigistus on reegel äriliste kohtumiste puhul. (Inglaste käepigistus on alati väga lühikene, käsi käsivarrepikkuselt ette sirutatud ning ei sisalda endas mingeid vigureid teise käega). Eriti siis, kui inimesi tutvustatakse omavahel esimest korda. Irooniline ongi, et esimene kohtumine on veel kõige kergem ja kõige vähem ebameeldivaid ja piinlikke olukordi tekitav. Aga järgnevatel kohtumistel, kus inimesed on ju formaalselt omavahel juba tuttavad,siis ei teata enam, kas peaks põsesuudlema (mis on ju liiga isiklik ning kunagi ei tee seda mehed omavahel) või peaks kättpidi tervitama (mis samas on liiga ametlik). Siis tavaliselt kipuvadki järgmised kohtumised olema piinlikud, kus inimesed sirutavad käsi välja, et tervitada, kuid mõtlevad viimasel hetkel ümber, teevad veidra lehvituse... tundub vajalik, et oleks mingi füüsiline tervitusmoment, sest kontakti puudumine tunduks ka kuidagi ebasõbralik. See on inglaste probleem - liigne formaalsus on häbiväärne, aga seda on ka liigne familiaarsus.
"No-name" reegel
Kui ametlike tutvustustseremooniate käigus öeldakse ka inimese nimi, siis mitteametlikul käsipidi tervitamine ning nimede ütlemine tundub liiga ametlik ja seega mitte sobilik. Samas on väga taunitav minna mõne inimese/inimgrupi juurde (olukorras, kus võõraste inimestega läbikäimine on lubatav - peod, baarileti äärne jne) ning tutvustada ennast "Tere, mina olen Peeter". Õige käitumine, kui tahetakse juttu teha, on üldse mitte oma nime mainida ning alustada vestlust - üllatus, üllatus - ilmast. Ameerikalik "Hi, I´m Bill from Iowa!", eriti kui sellise tervitusega kaasneb käesirutus ja valgete hammastega naeratus, on asi, mis paneb inglase nina kirtsutama. (Autor toob siinkohal palju näiteid arusaamatuses ameeriklaste suust, kes ei saa aru, miks peetakse nende nime kuidagi häbiväärseks või ei taheta neid tõsiselt võta, kuigi nemad on ju nii kaunisti ennast tutvustanud ja viisakalt ülal pidanud). Inglane ei taha teada su nime, või öelda enda oma, enne kui tutvus on arenenud edasi, nimi on isiklik, seda ei öelda võõrastele. Parem on teha märkus ilmast (mitte liiga kõva häälega ja nõudlikult, vaid pigem viisaka ääremärkusena), eesärk on libiseda vestlusesse, justkui juhuslikult. Kui oled veetnud kauni õhtu meeldiva in imesega, siis võid nagu muuseas enne lahkuminekut mainida, et "Goodbye, nice to meet you, er, oh - I didn´t catch your name?" ning saad sel juhul ka ennast tutvustada (aga sedagi nagu muuseas, et "I´m Bill, by the way.")
"Meeldiv tutvuda" ehk "Pleased to Meet You" probleem
Kui olete väiksemal peol, sisi perenaine võib lahendada nimeprobleemi külalisi üksteisele tutvustades. Aga see toob endaga kaasa uue probleemi - kuidas vastata? Traditisoonilsie "How do you do?" mitte kasutamine annaks võimaluse küsida "How are you?". Kuigi küsimus eeldab viisakat vastust (hästi, pole viga jne), on see siiski liiga isiklik ning seega mitet sobilik, sest eeldab, et teineteist juba tuntakse. Loogiline oleks öelda "Pleased to meet you" või miskit sarnast, aga kõrgemas keskklassist ja sellest ülalpool peetakse seda liiga madalamatele klassidele omaseks ning seega ka mittesobivaks. (Ei saa ju öelda, et kena sind kohata, kui sa ilmselgelt valetad, sa ei saa ju teada, kas tegemist on meeldiva inimesega). Samas - alternatiivi ka ei ole. Seega on tavaline, et öeldakse seesama lause mokaotsast ja kiiresti, et oleks midagi öeldud, aga samas mitte öelduga ka päris rahul olles.
Piinlikuse reegel
Tegelikult -et lahendada kõik need segadused tervituste ja tutvustustega ehtinglaslikul moel, peab selge olema, et sul on piinlik ja häbi. Misiganes sa ka teed, pead sa tundma ennast ilmselgelt ebamugavalt. Kokkuvõte - nimesid tuleb mõmiseda, käed tuleb koaahtult välja sirutada ja siis tagasi tõmmata ning vastuvõetav tervitus on midagi stiilis: "Er, how, um, plstm-, er, hello?"

Minul endal sellelaadsed kogemused puuduvad. Vähemalt nii ekstreemsed. Suht tavaline oli, et tehases sama liini taga tädike uuris sinu käest, kes sa oled ja kust sa tuled ja nime teada saamisel ei pidanud ka kedagi piinama. Aga samas oli tegemist ju ka alama klassi - suht harimatu tehasetöölisega. Aiandis oli see asi teistmoodi - nimedega probleeme ei olnud, neid oli ju vaja töö tegemiseks. Kuid sealsed tädid olid ka veits paremast sotsiaalsest klassist. Vist. Ning tegemist ei olnud sotsiaalsete koosviibimistega...

Inglased. I osa. Ilm

Njaa. Seda nalja teavad ju kõik, et inglased räägivad kogu aeg ilmast. Ja see on fakt, et jutt algab alati ilmast rääkimisega. Ning see pole ainult stereotüüp. Nii ongi. Arvatakse, et inglastele on ilm kinnismõte. Et nad on hullunud ilmateadete kuulajad, jälgivad kõikse aeg taevaserva ja teevad märkmeid. Bill Bryson, kes on samuti teinud uurimusi seoses inglastega ja inglaseks olemisega, võtab asja kokku ilusti - "To an aoutsider, the most striking thing about English weather is that there is not very much of it." Ei ole ju suuri tornaadosid, maavärisemisi, tsunaamisid (antud hetkel, arvestades eelmise nädala tormis hukkunuid, ei saa vist päris nii enam öelda). Aga ilm on seal väga muutlik - kunagi ei tea, kas päeval paistab päike, sajab vihma, on lihtsalt pilves... (no ja mul jäi mulje, et tuuline on seal kogu aeg.) Tavaline on, et on kõike. Vaheldumisi. Nii et materjali, millest rääkida, on. Aga asja sisu juurde tulles - miks? Miks nad räägivad kogu aeg ilmast? Tegelikult ei olegi inglased kodukootud sünoptikud.
Vastastikkuse reegel
Asi on selles, et ilmast rääkimine on tervitusviis, vahend ülesaamiseks kaasasündinud reserveeritusest, põhjus, et rääkida. Meil siiani koolis õpetatav "How do you do?", mis eeldas vastuseks sedasama, oli samuti viisakusvormel, tervitus. Aga nagu sellest raamatust aru saada, ei ole see praktiliselt enam kasutusel. Kasutatakse näiteks vormi :"Nice day, isn't it?". Mis eeldab, et sellele vastatakse, sest vormel on küsivas vormis. Ja vastus ei pea olema sünoptiku ettekanne eelseisvast ilmaskeemist, ükskõik milline vastus sobib, kasvõi mühatus noogusega. See on rituaal, küsimuste ja vastuste vahetamine.
Konteksti reegel
Inglased ei räägi kogu aeg ilmast. Tegelikult on kolm väga spetsiifilist olukorda, kui ilmast juttu tehakse:
*lihtne tervitus
*"jäämurdja", jutu alustus
*piinliku pausi täitmine, ebameeldiva olukorra lahendamine, piinlikes situatsioonides jutu kõrvale juhtimine
Tõepoolest võib jääda mulje, et räägitakse ainult ilmast, kui vestlus algab tervitusega (ilmast rääkides, et saada üldse jutule), järgneb jää sulatamine (kus räägitakse jälle ilmast) ning vestusesse tekkivaid pause (kui teema on ammendatud ja ei osata suurt muud öelda) täidetakse veel vestlusega ilmast. Aga selle põhjuseks ei ole niivõrd ilmastik kui selline, vaid see on sotsiaalselt välja kujunenenud vormel, mida täidetakse harra austusega.
Nõustumise reegel
Väga oluline inglaste ilmajutu juures on alati nõustuda. Kui inglane tervitab sind sõnadega "Cold, isn't it?", siis on elementaarne, et nõustutakse. Kui sellele lausele vastu vaielda, siis ilmselgelt oled sa eksinud normide vastu ning paigutatud ignorantsete välismaalaste klassi. Sest asi ei ole asja sisus, oluline on vorm. Kui olete küsimusele eitavalt vastanud, sisi ei juhtu midagi hirmsat, lihtsalt ollakse üllatunud, õhkkond on piinlikusest, hämmeldusest ja pahameelest paks, sest te olete rikkunud koodi. Peale ebameeldivalt piinlikku ja pikka pausi märgib keegi põlglikult, et "Well, it feels cold to me" või "Really? Do you think so?" ning vestlust jätkatakse omavahel, ilmast, sind mitte enam vestlusesse lülitades. Viisakamas seltskonnas üritakse anda sulle võimalus oma viga parandada, aidates sind formuleerida oma vastus teisti. Ja nii jõuamegi järgmise reeglini:
Nõustumise reegli erandid
Sa pead alati ilmastikku puudutavate faktidega nõus olema, aga oma arvamust saab avaldada seoses oma külma-kuuma-niiskuse jne taluvuse eripäradega. Fakt esitatakse enamjaolt alati küsivas vormis (aga seda mitte küsides sinu tõsist arvamust, vaid et saada vastust, vestluse tekitamise eesmärgil). Ja viiskas inimene nõustub vastusega. Kui ilm tegelikult sulle ei meeldi, ei tundu sinu jaoks selline, nagu kaasvestleja on arvanud, siis saab oma eripära rõhutades vastata eitavalt, samas jaatades. Ja kõik on rahul. Vastates, et jah on küll külm, aga ma ei ole külma suhtes eriti tundlik. Või kui ei suuda leida viisakat vormi, kuidas asjast pääseda, võib alati nõustuda ning mainida, et vähemalt ei saja. Ja see omakorda juhibki järgmise reeglini:
Ilma hierarhia reegel
Eksisteerib mitteametlik pingerida, mida peetakse elementaarseks, ning kui sinu vaated asjale erinevad traditsioonilisest, siis tuleb vestluses samamoodi ikkagi nõustuda ning samas püüda pehmendada oma arvamust. Aga see pingerida on järgmine
*päikeseline ja soe/pehme
*päikeseline ja jahe/külm
*pilves ja soe/pehme
*pilves ja külm/jahe
*vihmane ja soe/pehme
*vihmane ja külm/jahe
Selle hierarhia raames annab alati avaldada arvamust, ilma et eksiks reeglite vastu... kui just ei ole vihmane ja külm. Siis on põhjust iriseda ja vinguda.. Või siis loota, et läheb paremaks. Kui isiklikud vaated ilmaga ei ühti selle pingereaga, siis tuleb arvesse võtta, et mida allpool on isiklik eelistus, seda rohkem tuleb oma arvamust pehmendada.
Lume ja keskpärasuse reegel
Lund ei olnud selles nimekirjas mainitud, sest Inglismaal lund just eriti tihti ei saja. Lumi on esteetiliselt kena, aga praktiliselt tülikas. Lumi on sobiv jututeema, aga seda kiita on viisakas ainult jõulude ajal. Mõõdukas on võtmesõna ilmajuttudes. Midagi (ka kuuma ilma ja päikesepaistet, mis on ju meeldivad) ei tohi olla liiga palju. Kui samasugust ilma on rohkem, kui paar päeva järjest, siis ka see põhjustab rahulolematust.
Ilm kui perekond reegel
Kui inglased võivad veeta tunde ilma kirudes, ei ole see ometigi võõramaalastele lubatud. Eriti ärrituvad inglased, kui tulevad võõramaalased ja naeruvääristavad vana head inglise ilma - hähh, mis külm, vata meil seal Lapimaal on alles külmad või mis tuul, vat kuidas meil seal ....
See ei ole mitte ainult nõustumise reegli rikkumine, see on ilmast mingi mõõdetava asja tegmine, ilmale kvantitatiivselt lähenemine ja see pahandab inglasi väga.
Lisaks on veel 1 reegel - The Shipping Forecast rituaal - mis ei ütle tavalisele eestalsele suurt miskit. Neil on seal rituaal kuulata ilmateadet, mis räägib Suur-Britanniat ümbritsevate saarte ilmast. Suur hulk kohti, millest enamik inglasi ei teagi muud, kui nende kohta käivat ilmateadet. Ja see on püha.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ilmajutt koosneb suurest hulgast kirjutamata reeglitest, mida iga inglane suure pühaduse ja täie tõsidusega täidab, vaatamata tema sotsiaalsele kuuluvusele või haridustasemele. Ilmast räägitakse, et saaks alustada vestlust, inglased ei hakka inimesega niisama lambist rääkima. Ilmajuttu iseloomustab viisakus ja konflikti vältimine. Reeglid ja etikett on üle loogikast.

Sehuke lugu siis. Ma sain väga palju targemaks. Ja soovin, et oleks paljusid neid fakte teadnud enne Uk-s töötamist. Sest tõenäoliselt tekitasin ma väga palju väga piinlikke olukordi, ise sellest aru saamata.

Tänaseks küll kõik. Saan varem koju.

Watching the English : The Hidden Rules of English Behaviour

Selline raamat. Autoriks Kate Fox, välja antud 2004. Oi kui hea raaamat.. kui tsiteerida klassikuid.

Esimene osa on sissejuhatus, kus ta räägib oma taustast, põhjendab, miks ta just sellise uurimisvaldkonna valis ja kuidas ta oma tööd tegi. Loogiline ju. Kate isa oli tuntud antropoloog, oma lapsepõlve veetis ta erinevates ühiskondades erinevais maailma paigus. Aga oma uurimisalaks inglasi valida? Tema jaoks oli põhjendus loogiline, ta ei armasta välitöid, kus tuleb elada telgis, kempsus käia põõsa taga ja kuumast dushist pead ainult unistama. Alguses proovis ta uurida inglaseks olemist selle negatiivsete külgede pealt, kuid päris keeruline oli otsida baare, kus alatihti kakeldi, ja kui need leitud olid, siis oli väga tülikas seal istuda, jälgida... No igatahes arvas ta pärast mitmeid aastaid oma eluga riskimist, et mõistlikum oleks tegeleda inglaseks olemis helgema poolega. No ja sellest siis ka see raamat. Raamat ise koosneb kahest peatükist - vestlus ja käitumine. Kuna teema on paeluv ja mul on seda vahva võrrelda oma kogemusega, siis kavatsen siia asjast kokkuvõtte teha.

Sissejuhatuses on üks naljakas fakt, mis annab ehk aimu, millises võtmes on kogu järgnev teos - 1931. aastal on välja antud raamat, millel pealkirjaks "The English: Are They Human?" Küsimus ise on muidugi retooriline, aga raamatu autor G.J. Renier jõudis raamatu lõpus tulemusele, et maailm on asustatud 2 liiki elukatega - inimkond ja inglased.

Siin siis minu enda blogist jutt sellest ajast, kui ma veel Uk-s olin ning mis ma asjadest arvasin. Et nagu sissejuhatuseks.... http://juurak.blogspot.com/2006/04/small-talk.html

ja siin lingid raamatule:
http://www.sirc.org/news/watching_the_english.shtml

http://www.amazon.com/Watching-English-Hidden-Rules-Behaviour/dp/0340818867