Lubatagu mõned minutid enne muud kõnelda sellest, miks just mulle on oluline Homo Sapiensi tulevik ja põhjustest, miks mul inimene, kes sellest ei mõtle, tundub mõttetu. Kymneaastaselt lugesin WELLSi „Sabatähe aastal“. Ei ole tänini kohanud inimest, kes lugenuks seda raamatut. Kui mõni ehk leidub, siis sellel ta kindlasti pole mõjunud nõnda nagu tollal olevaga rahulolematule mulle. Teisel lugemisel aastate eest leidsin, et selles on yks parimaid inglise (või eesti) pisikodanluse ja selle mõtteviisi kirjeldusi ning yks WELLSi mitmeid kujutelmi tuleviku seltskonna struktuurist. Need olid ununenud. Kuid iial ei unune pikk kirjeldus rohelisest udust, mis täidab õhu, kui maa läbib komeedi saba, udust, mis paneb magama inimesed nõnda, et nad kõik ärkavad uutena psykoloogiliselt ja sotsioloogiliselt. Ärkamiskirjeldus on praegugi mu meelest yks oivalisi tekste maailmakirjanduses. Ja see WELLSi unistus kõige muutumisest on mulle jäänud verre või hinge. Olen surmani rohelise udu vang ja ootan lausa uut hommiku maailmas, milles kõik on teisenenud seepärast ainult, et inimene on muutunud. (1)
Olin eksperdiks aruande koostamisel Klooga hävituslaagri kohta. Siis mulle näis, et kõik inimesed tunnevad ainult selle koledust ja lubamatust. Nyyd arvan, et mõned kogesid seal ainult iseennast ja oma ylesande tähtsust, otsekui oleksid need inimesed jälgilt mõrvatud selleks, et nende enam-vähem pidulikult matjad saavutaksid võimaluse oma seltskondliku tähtsuse avaldamiseks. Arvan nyyd nõnda, sest olen kogenud just seda suhtumisviisi mujalgi. Mõlemad suhtlusviisid on yldinimlikul pinnal võimalikud. Esimene näeb inimkonda, teine ainult oma väärtuslikku mina ehk isiksust (olgu eetilisel või seltskondlikul taustal), oma aulisust ypris yyrikeses elus. Teatavasti ei tarvitse inimene säärast aulisust nõuelda teistelt, vaid seistes tegelikkuses kahejalgselt ja täisvereliselt pysti nagu yks pithecantropus või homo erectus ta võib endale kogu aeg ise sugereerida „Oh, important me“ (W. H. MALLOCK).
Aatompommi, laseri, roboti, kosmonautika jne ajastul ei ole enam akadeemiliselt fantastiline kysimus: mis saab inimkonnast? Praegu meil võib veel selle kysimuse mätsida kinni, öelda ta olevat ajast ja arust, eatanud või ebaelulise. (Sest eluline on katku ajal pidutsevale generatsioonile ainult: kui kõrgel kohal keegi töötab, kas ta saab samapalju palka kui mina, on mu vääriline, kes magab kellega, kuidas, kunas ja kus?). Umbes tosina aasta pärast on just see kõige elulisem kõigist probleemidest. Mida meie teame sellest, kust on tulnud inimkond, kuidagi oskame hinnata, milline on ta tulevik võrreldes inimkonna olevikuga yks sajand tagasi. Nende andmete varal võime ekstrapoolida tuleviku, ehkki teades, et ekstrapolatsioon muidugi on vigane. Kuid ta on vähem ekslik sellest, mis anti Ch. DARWINi, T. H. HUXLEY ja E. HAECKELi aegu, kellele ainult valged lugesid inimestena ja värvilised kuulusid kaotamisele ning valgete ajalugu algas alles kreeklastest.
„Teadusliku fantastika“ algatajaks võiks lugeda LUKIANOSt, kuid esimene meil arvestatavaid autoreid oli ehk Cyrano de BERGERAC (1619-1655), kes mu meelest kirjutas paremini kui edvistav Jules VERNE. Arvatav on ka VILLIERS DE L’ISLE ADAM, kes unistas endale esimese täiusliku naisroboti. Teised nende kaasaegsed on ysna igavad ja paljud Jules VERNEi traditsiooni jätkajad, kellede hulka kahjuks kuulub ka Hugo GEBNSVACK „Ralph 124c 41 plus“ (1911/12, raamatuna alles 1925). Õigupoolest algas arvestatav Science Fiction alles H. G. WELLESiga (1895), kelle parim romaan mu meelest on „Men like Gods“. Erilise joone lisas O. STAPL-DONi (1886-1950) „Last and First Men“ (1930, Pelican 1937), mis tollal odavana vedeles kõigil myygipaigul ega ole ma seni näinud yhtki inimest, kes teda oleks lugenud, ehkki ta 1963 ilmus uuesti ja SF autorid tunnistavad, kui suur on olnud tema mõtteviisi (inimene on bioloogiliselt muudetav) mõju. Samuti andis suure panuse K. ČAPEKi „Rur“ (1921), mis meil lavastati mõned aastad hiljem ja tema teised teosed, millest meil enamasti tavatsetakse vaikida. ČAPEKi oma on praegu yldtuttav termin „robot“. SF kirjandus ise läks moodi alles pärast II maailmasõda ja 1955 lõpul oli USAs 13 lausa SF ajakirja, Inglismaal 4 ning ilmus vist loendamatuid romaane ja novelle. Mul pole uuemaid andmeid ega tea me kui suur osa seda kirjandust on ainult labased seiklusromaanid nagu enamik DDRi ja SSSR omasidki. Anglosaksid on jäänud selle kirjandusliigi meistreiks. Sotsialistlikelt maadelt võib kiita praegu ainult S. LEMi ja tulevikus ehk mõnda venelast. Minu meelest on SF praegu hoolimata sellesse toodud rämpsust muilt pindadelt ainus liik proosat, mille kohta võib öelda, et tema autorid osalt mõtlevad. Ainult see liik kirjandust kuidagi rahuldab inimese vajadust teada, mida võiks teha olemasolevate ja kujuteldavate tehniliste vahenditega. Rahuldab ka vajadust mõista, kelleks võiks saada inimene ise. Seda ei tee aga hoopiski mitte eksistentsialistlik-darwinistlik timukakirjandus ega tee ka tegeliku kolhoosi-tehase olukirjeldajad autorid või perekonnaromaanide kokkuvorpijad. Järgmiste aastakymnete kirjanduses on tõenäoliselt pääosa just teaduslikul fantastikal. Tendentsi ilmutab ehk seegi tõik, et R. Bradbury „Fantastika“ 1964 ilmus NSVLs 315 000 eksemplaris.
Võib eraldada kaks liiki SF kirjandust sõltuvalt sellest, kuidas autorid suhtuvad inimese enda tulevikku. Yhel pool on need sageli väga pessimistlikud optimistid, kes eeldavad, et inimene on võimeline teisenema, muutuma, pöörduma bioloogiliselt, psykoloogilisel ja sotsioloogilisel pinnal. Seega kõik need, kes arvavad, et inimene pole veel tardunud olend, vaid võib saada igati täiuslikumaks. Teise leeri moodustavad need, kes arvavad, et inimene peab varem-hiljem hukkuma, sest ta ei suuda muutuda ja täieneda enam mitte yhelgi pinnal. Ta ainsaks ylesandeks maailmas jääb siis valmistada ajaloolasile myytilistele valgusolendeile vastavaid roboteid, kellel puuduvad kõik need omadused, mis takistavad täienemist. Mõlema poole arvates eelarvamuslikud systeemid takistavad inimese täienemist, kui esimeste meelest need systeemid on yletatavad, teised väidavad nad inimesele kui liigile yletamatuiks. Eelarvamuslike systeemide lähteks on inimese eeldus, et ta „tervemõistus-commonsense“ kõikide anneksite ja meelemõlgutustega on absoluutselt ilmeksimatu paavst. Seejuures on täiesti ykskõik, millised on need systeemid. Ratsionalismi aegu tervemõistus ylistas iseennast, romantismi aegu kasutati teda tunnete ylistamiseks ja DARWIN-FREUDi kaudu temaga õigustatakse paratamatuiks instinktideks teatavad viha või teises systeemis inimesele sissekasvanud tunge. Kolmel mainitud pinnal kuulutatakse kyll erinevaid dogmasid, kuid ei ole lubatud kahelda nende absoluutses väärtuses. Kõik SF autorid teavad, et inimkonnal ei ole tulevikku, ta ei saa säilitada end, ennast ymbritsevat loodust ega maad, kui ta hoiakus midagi ei muutu. Yhed usuvad, et inimese aju ei ole nigel ning teda on võimalik kasutada paremini kui praegu, teised kahtlevad selles ja loodavad – kui yldse - siis robotite pääle. Yksmeelselt kinnitavad kõik, et inimene õigupoolest on juba jäänud maha oma ajast.
Need ei ole minu väited, vaid 10-15 aasta pärast juba kõikide omad, ehkki nad praegu ka nende SF autorite juttudest võivad kõlada mõnele ketserlikud, teisele eatanud. Tosina aasta pärast on mõtlevale inimesele endastmõistetav, et kehtivad hoiakud designeerivad inimkonna enda ja maa hävitajaks. Selle SURImuriga, mida nimetatakse „teaduslikuks maailmavaateks“ või „tegelikuks täisverelikuks (2) eluks“ ei suuda inimkond leida yhtki teist teed. Sest selle sihiks on yhelt poolt iga hinna eest säilitada praegust sotsioloogilist, psykoloogilist ja bioloogilist pinda, teiseltpoolt ta ise võimatustab sellegi pysimise lubades „tervemõistuslikult“ või „instinktiivselt“ õigustatud võistlemist.
Rohelise udu pärast ma kuulun nende leeri, kes usuvad inimese teisenemisvõimalust mistahes tõuke mõjul. Kõige rängemad hetked mu elus on olnud need, mil mulle siiski tundub, et kogu eelarvamusist ja väärkujutelmist koosnev dogmatistlikult „tegelik“ teooria oma tobeduses ei võimutse ainult minu aegu, vaid ta hävitab inimkonna (mis on tema tõttu just massa perditionis), kõik elusa maal (tuleb mõelda, et universumiski vast siiski pole elu kohutavalt palju) ja ehk ka need robotid, kelle inimene võib olla valmistanud täiuslikumaks iseendast. Põhjust selle kurtmiseks on teatavasti kyllalt ja eriti ilmselt sotsioloogilisel pinnal.
Mainin ainult mõned punktid kõigist neist, millede pärast muretsetakse. Inimkond kasvab plahvatuslikult ja ometi seesama varsti kuuest miljardist maost koosnev inimkond kulutab suurema osa oma tööst ja töötulust vahendite valmistamiseks, et hävitada sedasama magukonda. Toidukysimus ei ole viimati lahendatav merede muutmisega vetika „põldudeks“ ega silmakirjatsevate väidetega, et leidub veel kasutamata põllupinda, toitu tuleb jagada ratsionaalsemalt ja tingimata avastatakse uusi võimalusi inimkonna toitmiseks. Olukord praegu paratamatult näib tyyrivat yldise hävitussõjani. Põllupinna laiendamist kaastab pinnase kõlbmatustamine. Päevast päeva 10 000 ha maad muutub erosiooni tõttu kasutamatuks ja uut saab ainult laastades metsi või kuivendades soid. See toiming ähvardab tuua veepuuduse lähimas tulevikus (DDRis juba 1970 enam vett ei piisa). Liiatigi reostavad tehased jne kasutatavaid magevee varusid sageli lausa hoolimatult. Merevee magestamine vist ainult osaliselt võimaldaks maa kõrvestumise ohtu nihutada kaugemale tulevikku. Põllu saagikuse tõstmiseks kasutab inimene keemilisi kahjuritõrjevahendeid, mille tulemuseks on kasulike putukate ja lindudegi hävitamine, pinnase ja vee myrgistamine ning viimati inimese enda ohustamine. Bioloogiline kahjuritõrje võtaks rohkem aega ega annaks nii tõhusaid teenimisvõimalusi profiidiahneile. Teatavasti oli USA-s 1962 yheks bestselleriks Rahel CARSONi „The silent spring“, mille pääle Kennedy määras Wiesneri komisjoni uurima olukorda. Komisjoni aruanne oli kohutavam raamatust. Selle tõlge ilmus 1963 DDR-is ja mõni kuu hiljem vastusena „Die Wissenschaft (3) nimmt Rachel Carson’s „Der stumme Frühling“ nicht stamm hin. Presseinformationsstelle des Verbandes der chemischen Industrie a. V.“ Keemiakontsernid muidugi ei või loobuda oma loodusseaduslikest õigusist! Et DDR-is (kus raamatut ja olukorda võetakse tõsiselt) ja meilgi on iga aastaga vähem linde ja teatavad taimeliigid (needki, mis ei ole looduskaitse all) hävitatakse varsti jäljetult, teame meie ise. Meie ei tea veel, millise toorainesena teatavate taimede mahlad võiksid kunagi olla asendamatud. Kuid rahvaarvu plahvatuslik kasv ei põhjusta ainult toidupuudust, vaid paratamatult ka yldist harimatustamist. Nagunii kasvab vajaliste teadmiste kogus nii kiiresti, et vajalist ei jõuta enam õpetada (kui olekski õpetajaid koolitatud kyllalt) ega jõua inimesed praegustena omandada (pääle yksikute erandite) kuigi palju enne seniilseks muutumist. Tuleks muuta õppesysteemi, tõsta inimese vastuvõtlikkust ja pikendada ta töötamisvõimelist eluaega. Paratamatult kasvab aga logardlikkus, sest harimatud lapsed peavad elama vanemate kulul, kes neid vaevu jõuavad toita. Mingi koduse kasvatusega pole mõtet arvestadagi, kui verinoored vaenemad laste syndimisajaks pole veel jõudnud või viitsinud midagi õppida. Logardid võivad kyll emalik-isalikult hakata hooldama oma järglasi, aga õpetada pole neil midagi.
Neid tervemõistuslik-tunglikke inimkonna rumalusi, mis mõne sajandi vältel võivad teha võimatuks ta edasise eksisteerimise, on muidugi palju rohkem sotsioloogilisel pinnal. Ma ei viitsi kõnelda sellest, kuidas DARWINi arvates kõik muud tõud pidid kaduma valgete ehk anglosakside eest just nii nagu nende tekstiil kadus inglise tekstiili eest. Ehkki me nyyd teame, et iga rahvas ehk keel on milleski asendamatu, teame meie ka seda, mida DARWIN-HUXLEY-HAECKEL pidanuksid hulluseks: valgete hegemooniaeg maailmas on lõppemas. Veel vähem kui sulgeda silmi selle tõe eest on mõtet lääne-eurooplaste kombel lohutada inimkonda, et pinnase myrgistamine ei avalda mingit mõju inimkonna pääle, et kopsuvähk sageneb suitsetaimse pärast, et midagi olulist inimkonna saatuses ei muuda radioaktiivsuse paratamatu tõus tuleviku õhkkonnas, et toitu maailmas jätkub kindlasti sajale miljardile, et aatomisõda muidugi ei hävita kõike, vaid viib läbi loomuliku valiku kohaseima ellujätmiseks jne. Kõik säärased silmakirjatsemised on vajalised profiidihankijaile, et alistada yleyldisse totrumisse paiskuvat inimkonda ning arvata iseend välja sellest. Sest nemad muidugi hetkekski ei mõlguta sellest, milleks nad on. Olelusvõitluses säilitavad omale tallamisõiguse ehk iseenda ja jätavad järglasi. Need yksikud näited annavad juba piisavalt põhjust suhtuda inimkonna tulevikulootusisse täiesti pessimistlikult. Lugu meil ei ole ju põhimõtteliselt parem, vaid on samasugune silmakirjatsemine. Ei ole mingit mõtet yhe „kultuuritegelase“ kombel II maailmasõja järel yhes jaamas väita, et kui polnuks sõda, siis selle jaama pajude asemel ja mujal kõikjal juba kasvanuks õunapuud. Ei ole mõtet salata, et Põltsamaal ilutses kaunis maal roosidesse ehitud emiseperekonnast ja vasikas, kes ruttu igatses jõuda 200 kiloseks, et inimesed ta suvatseksid tappa. Ykski taolisi „kultuuritegelasi“ ei tee ise midagi pääle kultuuri materdamise ja teiste käsutamise. Teised talitavad ylemuste eeskuju järgi ja viimased täituruorjad jamavad või laisklevad või ei jätku neil enam aega teha midagi, sest neid on vähe. Teiselt pinnalt vaadates võime nentida, et eesti järved pole muudetud kalajärviks, ehkki selleks on eeskiri. Iga ha uudismaa asemel rabastus mõne aasta eest kaks ja pool endist heinamaad. Arvatavasti pole suhe praeguseks palju muutunud, kui aga, siis seepärast, et poel enam taolisi heinamaid. Sovhoosid on teatavasti virtsatiigid ja muu räpasuse pesad peale yksikute erandite, kus inimesed mõtlevad kollektiivselt, nagu muiste Põhja-Eesti ETK kooperatiivides, masinayhingutes jm. Lõunas ju kelkisid mulgid oma rehepeksumasinatega, rendile antavate veskitega ja ylikorraliku muinasaegse erakaubandusega. Need ja muud taolised nähted annavad õiguse väita, et inimene sotsioloogilisel pinnal kuskil enam tõepoolest ei tule toime tervemõistuslikult eelarvamuslike systeemidega ja paratamatult peaks hukkuma nende dogmade sunnil.
Inimese muudetavust, tema pöördumisvõimelisust jaatavad SF autorid enamasti piirduvad sotsioloogilise kyljega. Vähesed söendavad katsuda esitada psykoloogiliselt erinevat inimest, kellel puuduvad hinge pinnal praegused eelarvamuslikud systeemid. Siin on muidugi tegemist igivana probleemiga yksiku ja yhiskonna suhtest, mida aga tõepoolest on ka ainult yks tervemõistulik probleem dogmade poolt ja vastu. On selge, et sotsioloogiliselt ei muutu midagi, kui inimene ei taha muuta end sotsioloogiliste vigade muutmiseks. Kui inimene ei taha pöörduda, siis on teda võimatu pöörata. (Pessimistid ytleksid, et inimene ei saa tahtagi pöörduda: on non posse non peccare ja servum arbitrium). Sotsioloogilised vead on osalt võimuga riiklikult kõrvaldatavad, kuid ainult näiliselt. Nad kaovad alles siis, kui inimkond tahab nende kadumist ja enda muutumist. (4).
SF autorid tavatsevad rõhutada – kui nad yldse kõnelevad psyyhiliselt erinevast tulevikuinimesest – et tulevikuyhiskonnas valitseb armastus inimeste vahel umbes sel kujul: „kes teisele jätab ytlemata lahke sõna, mille ta võiks öelda, see peab andma aru sellest (kohtupäeval)“. Praegusel inimesel pole armastust endagi vastu, vaid ainult selline haiglane huvi, nagu SS-meestel teostada tapmisi. Aga needki autorid teevad seda pool häbelikult, teades yheltpoolt, et „armastus“ on teotatud sõna, mida kultuurne inimene enam ei kasuta, teades teiseltpoolt maast madalast sissetuubitud tõika, et agressioonitung tingimata „on ja peab jääma“ yldinimliku psyyhika „aluseks“ ja paratamatuseks nagu dekaloogi käsud. Seda hoolimata katseist, mis tõestavad, et koguni kiskjate agressioonitung on „koduse kasvatuse“ produkt. Seda hoolimata arutlusist, mis näitavad, et inimesel peaaegu täiesti puuduvad instinktid. Kui oleks kellelgi oskust kasvatada lapsi ilma agressioonitungi sisseistutamiseta, juba siis inimkond muutuks peaaegu kujuteldamatult põhjalikult. Agressioonitungi asendumine armastusega on mõeldav ja võimalik. Oletage korraks – ehkki teie muidugi ei taha uskuda – et on inimesi, kelle pole mõnd agressioonitungi avalduskuju, nagu kadedust, kahjurõõmu ega auahnust-saamahimu-omanikuõigust ega laiskust. Taolisel inimesel on muidugi väga raske elada nende yldinimlikeks nimetatud tungide-instinktide puudumise pärast teie pisikodanlikult meelestatud tervemõistuslikus maailmas. Aga see maailm tundub talle koolieelsete laste või algkooliealiste oma. Nende yldinimlikeks kuulutatud, kuid ometi ainult õpitud instinktide säilitamiseks ja harrastamiseks selles maailmas kulutab normaalne inimene meeletult oma ajukapatsiteeti või hingejõudu. Kui ta sageli või pidevalt ei peaks kannatama siinse yhiskonna lapsikult õpitud totruse pärast, suudaks ta seetõttu oma praegustegi vahenditega teha näiliselt võimatut. Teatavasti suvatseb enamik inimkonda kelkida igayks oma samba otsas oma „peente täisvereliste ja eluliste vigade“ pärast, mis on täpselt samased teise samba otsas räuskava omadega. Inimesed, kellel need „instinktid“ puuduvad, ei roni enam yhegi samba otsa ega hangi endale imetlejaid, neil pole muud teha kui praeguses yhiskonnas kurvalt nentida oma erinevust, sest nad ei leia omataolisi, kelle yhiskonnas võiksid elada ilma igavuse ja tylgastuseta. Sääraseid kasvatusvigu inimeses – mida keegi ei tahaks paigutada valmistatavasse inimest asendavasse robotisse – on palju rohkem muidugi.
Sotsioloogilisel pinnal tehtavaid vigu ei söendata nimetada loodusseaduslikeks, ehkki äärmiselt parempoolsed eksistentsialistid pyyavad sageli! Sissekasvatatud psykoloogilisi eelarvamusi austatakse alati loodusseaduslikeks kuulutamisega. Jant, mida inimkond mängib sel pinnal, on halenaljakas kurioosum. Ykssama inimene täävitab vigu tehes mõlemat, ytleb: „Eksimine on inimlik! Inimene on niisugune!“ ja ometi nagu laps, kes kerjab vanemailt tunnustust: „Mõtle, kui huvitav inimene ma olen: mul on kõik halvad omadused eriliselt välja kujunenult olemas, järelikult ma tunnetan „elu“ põhjani ja olen teistest ees!“ Juba see käitumisviis ainuyksi tõestab, et inimene on kasvatatud logardiks või lojuseks ja võiks olla inimesem, efektiivsem juba oma praegusis tingimusis, oma aju praeguse kasutamiskoefitsendiga, oma nyydse intelligentsi-indeksiga (90-110). Intelligentsi-indeks tõuseks kyllap kiiresti, kui laps ei kulutaks pumbates neile sisse loodusseaduslikke instinkte“.
Samuti nagu on võimalik selliste „hingeomaduste“ kadumine ilma mingi võitluseta, selgemõistuse pärast, inimesterviku pärast, on võimalik nende lähtepunkti kadumine. Selleks on narr usk tervemõistuse-common-sense’i ainuvõimsusse ja ainuväärtusse. Kui selgemõistus, inimestervik kord taipab ja julgeb täävitada, et tervemõistus pole aidanud inimkonda ega aita edaspidigi, siis on selle aeg möödas. Selgemõistus ei tunnista yhtki dogmat, olgu nad religioossed, seltskondlikud või „teaduslikud“. Tema meelest on kõik dogmad yhtmoodi nullile lähenevad suurused. Kõik tervemõistuse poolt loodusseaduslikeks ja yldinimlikeks tunnistatud instinkt-tungid on ainult iganenud maailmapildi (XVIII/XIX sajandi Euroopa) sissejuurutamiseks sissekasvatatud eelarvamused, milliste varal tervemõistus pyyab säilitada muudetamatuid tingimusi sotsioloogilisele seedimistalitlusele. Mõistlikule inimesele peaksid kõik tema dogmad olema iganenud ja kõik ta huvid lapsikud. Mind näiteks huvitab ainult, et mulle ega inimkonnale ei saaks osaks trilobiidi või sauruse saatus. Võibolla, on võimatu vältida saatust või olemist streptokokkide aretajaks, kuid – saurused ja trilobiidid ei osanud muunduda, inimene võib pöörduda ja teiseneda, kui ta usub muutumise võimalikkust.
SF romaanides on loomulikult armetuim kylg see, milline on inimene tulevikus psykoloogiliselt. Kirjeldused on enamasti naiivsed, sest autorid ei pääse valla väärarvamusest, et praegused „inimlikud kvaliteedid“ ja „tõekspidamised-seisukohad“ paratamatult säilivad. Nad teevad ainult pisikesi armetuid korrektuure, vahel ei tule toime nendegagi (nagu J. Brabenec-Z. Vesely „Gestrandet bei der Sonne Epsilon“, Berlin 1964/1961, mille Eridani yhele planeedile saabub äärmiselt keskpärane praegune seltskond!). Autorid teavad kyll, et praegune inimene on jäänud maha oma tehnilisest arengust, ei oska oma saavutusi optimaalselt rakendada, kui yldse teab, mida juba saaks rakendada, aga nad näivad nagu arvestavat, et kiviaegne inimene oma mentaliteediga tuleks hästi toime matemaatikaga jne. Ammugi ei oska praegune inimene ega enamik SF autoreid (pääle väheste erandite, nagu WELLS, STAPLEDON, WYNDHAM) kasutada selgemõistuslikult mingiks uueks tarbeks seda vaba aega, mida tehniline progress inimesele praegu võiks võimaldada ja võimaldaks tulevikus. Seda ei osata tegelikkuses rakendada muuks kui enda tobestamiseks joomise või mõnd muud stiili „väljaelamises“. Kyllap ei andnud evolutsiooni edusammud trilobiidile ja sauruselegi võimalusi muuks. Yheks näiteks võiks olla, et Carlos RASCHi kõrgelt arenenud „Asteroidenjäger“ (Berlin 1963) korraldavad omale „Steinzeitfesti“ ja sääraseid mõttetusi leidub korralikemail autoreilgi. Teiseks näitajaks olgu, et „tänane päev on eilsest targem“ võiks ometi arutella tänase targemust (sest seda on iga päev milleski) kirjutades kas või laserist-maserist, mille eest ju ometi ka kaks NSVL teadlast on saanud Nobeli preemia. Selle asemel peavad tuhanded inimesed kulutama oma vabu tunde säält lugedes adventistide propagandakirjanduses olulist tõde „imevihmadest“ (ime on, et pole ka pimedaist päevist jne, mis ju kõik esinevad selles maailmas peatse lõpu endeina) või „teaduslikke“ arutlusi sellest, kuidas Gagarin ei kohanud pilvede pääl ingleid ega Jumalat.
Ainult mõned Sf autorid unistavad bioloogiliste puuduste muutmisest inimeses. Vigu sellel pinnal tavatsetakse ju pidada absoluutseiks paratamatusiks, mida inimene iial ei saa vältida, ehkki võib konstruida paremais roboteid. On muidugi ka äärmiselt raske kujutella, mis kõik muutuks maailmas, kui lisaneksid mõned uued organid uute meelte tarbeks või praeguste võimsus teiseneks, msi kõik muutuks maailmas, kui inimeses toiduassimilatsioonikäik teiseneks, tal puuduks praegune magu ja viis meetrit sooli. Koguni STAPLEDON, kes bioloogilist muutlikust rõhutab ja pyyab kirjeldada, ei oska ometi ytelda, mis on muutunud selles maailmas, kel on kuues kahekaruline sõrm või kolmanda silmana lagipääl teleskoop.
Tõelise sja arvestatavas Sf kirjanduses alatasa liigutatakse kaht igivana probleemi, mida „teaduslik-tervemõistuslik maailmavaade“ kuidagi ei tahtnud diskuteerida. Esimene on: mis on inimese mina? Mis on inimene? (See vaevab eriti LEMi). Millisel pinnal ei ole inimese „mina“ ainult muusikapala ettekanne, vaid on partituur, mida oskaja alati võib kuulda? Teine lähtub kurvavõitu teadmisest: kuitahes pikaks oleks võimalik venitada inimese elu, ta jääb ikkagi liiga lyhikeseks selleks, et inimene võiks öelda enne surma: olen kasutanud kõik endas (ehk oma praeguses ajus) kätkevad võimalused olemaks inimene! Paljud räägivad eluaja pikendamisest (SHAW, WYNDHAM, JEMTSEV-PARNOV jt), teised pyyavad kujutella tehnilisi vahendeid aegruumi tõkke yletamiseks (WELLS, „Men like Gods“, PRIESTLEY, JEFREMOV, WINDHAM, SEPPY jt), olgu siis, et ruumi suhtes on võimalik kasutada mingit kompressorit, mis sadu parseke saab ahendada 102 või 106 korda. Või pyytakse näidata, et mingi ajamasin võimaldab inimesele aega võtta teisiti kui yhesuunalise kraavina, milles ei saa joosta kiiremini valgusest. Muidu näiteks muutuks tarbetuks käia uurimas Põhjanaela, sysiniktähti, sest ajaks, mil kosmonaut jõuab tagasi maale, võib olla iganenud kogu kasutatud aparatuur ja toodud andmed seega päriselt tarbetud. Mis mõtet oleks tulla tagasi mõnelt Tolimani planeedilt teatega, et sääl elamistingimused rahuldavad ja tooraineid leidub, kui inimkond saabunu ajaks enam ei vajagi neid tooraineid ega otsi koloniaalplaneeti.
Need on õigupoolest kaks igivana ja yldinimlikku kysimust ning mõlemad selmääral yldinimlikud, et võiks kahelda, kas kosmonaudid mujalt või STAPLEDONi stiili mõnelt hukkunud planeedilt levitatud elueosed-viirused pole arenedes meis või meieni toonud neid kaasa. Kui inimkond tunnistab enda võimetuks vastama neid, siis ta aina spetsialiseerudes ja tardudes peab kaduma tarbetult nagu saurused või valmistama enda asemele nii täiuslikke roboteid, kellele need kysimused hakkavad eksisteerima teisel kujul. Igatahes, inimene, kes ei mõtle inimkonna tulevikku, on mõttetu ja inimkonna tulevikust mõtlemise põhjaks on needsamad kaks kysimust. Tarbetu on see inimene, kes ei mõtle, mis on tema mina ega mõtle, kuidas kasutada aegruumi nõnda yleolevalt nagu praegune inimkond kasutab toitu. Inimene, kes ei mõtle noist asjust, ei ole inimene, ta pole loomgi, sest tal on ometi see mõistus, mida loomadel ei ole. Aga iga rohelise udu vang loodab ometi praeguse inimese muudetavust.
Märkused:
- Seda motiivi kordab paigutades muutuse inimesse Carl Friedrich von WEIZSÄCKER: „Zum Weltbild der Physik“, Stuttgart 1943, 1960 lk 157: „Nicht das isolierte Ding, sondern nur das Ganze des Zusammenhanges Mench-Ding gilt der modernen Physik als fassbare Wirklichkeit. Änderung in einen Pol dieses Zusammenhanges kann den anderen nicht unterührt lassen, Es ist müssig, über die Auswirkungen dieser Änderung zu spekulieren, ... sie selbst eingetreten ist. Gewiss wird sie das Rad der Geschichte nicht zurückdrehen. Sie wird den methodisch sauberen Begriff von Naturwissenschaft, den die Neuzeit erarbeitet hat, nicht zerstören. Aber sie wierd uns eininges sehen lehren, was wir bisher übersehen ..., weil wir es nicht sehen wollten, an einem Tage von den Heute noch niemand sagen kane, ob er nah oder ... ist, wird vielleicht ein neuer Mensch die augen öffnen und sicht mit Erstaunen einer Natur gegemüher sehen.“ Teda on varieeritud mitmeti. J. Wyndham, The Day of Triffids (1951) laseb komeetideks kuulutatud eripommide kogu öö kestnud rohelise leegitsemise pimestada peaaegu kogu inimkonna. P. Werfel, „Der Stern der Ungeboren“ (1945) tyhise murdosa sekundist kestnud päikese „transparents“ ja mõni minut kestnud hapnikukvantumi kõikumise õhkkonnas annab inimkonnale võimaluse astuda astromentaalsesse epohhi.
- Termin „täisvereline“ on äärmiselt ähmane ja vaevalt defineeritav. Ta ei tähenda „reostatud verega“ ega taha öelda, et yhel inimesel on verd rohkem kui teisel ja vere kvantumist sõltub inimese olemus. Ta on meil vist eufemismiks „seksuaalselt temperamentne, liiderlik“ asemel. Õigupoolest ta on aga rassistlik termin, sest „vollblütig“ (eriti hobuste kohta!) tähendab „puhast verd, puhast tõugu.“
- Nagu paarkymmend meest kokku võisid end muiste nimetada kirikuks ja terroriseerida yhiskonda, nõnda keemiakontsernid (aga ka igasugused muud klikid ja tegelinskid) suvatsevad end nimetada TEADUSeks, et hävitada oma vastaseid. TEADUS on solgitud termin, mille abil odavasti saab tobestada inimkonda.
- Margaret MEAD, New Lives for Old (1956) jutustab, kuidas Manuse saarel 1946-1953 Baluani distrikt (4487 inimest 1954) otsustas muutuda ja muutus põhjalikult psykoloogiliselt ja sotsioloogiliselt. Yheski yhiskonnas ei ole analoogne toiming võimatu.
9. XII 1964
Teoloogiline Kogumik XXII lk. 25-38
*****
Leidsin mõni aeg tagasi töö juures vanapaberi hulgast kaks kirjutusmasinal paljundatud ja kokkuklammerdatud Uku Masingu teksti.
See siin on üks neist.
Täitsa põnevad ja praegugi asjakohased.
Ning sobiv häälestus kõigile ESTCONile minejatele ;)
