Täitsa ilus oli.
Kuigi teed nägi kaks meetrit
Ja tee ääres vaid valle.
Beebiuudised ❤️
3 päeva tagasi
laupäev, detsember 25
Sõitsime läbi tuisu surnuaiale...
Täitsa ilus oli.
Kuigi teed nägi kaks meetrit
Ja tee ääres vaid valle.
reede, juuli 23
Minge magama või ma kutsun politsei!*
Kui kõik südame pealt ausalt ära rääkida, siis see sai alguse eelmisel kevadel, kui ma Metsavanaga tuttavaks sain... Ei, nii läheks liiga pikaks.
See sai alguse eelmise aasta juulis, kui ma oma elu esimesel Estconil käisin ja sellest üritusest nii vaimustusse sattusin, et juba enne ürituse lõppu hakkasin kannatlikult järgmist ootama.
No olgu, tuleme veel lähemale.
Miskisel kenal juunikuisel päeval sain ülekäigurajal kokku Adiga, kelle ei nimi, ei number mul meeles polnud, aga kes oli see ingellik olevus, kes mu juba eelmisel aastal Estconile kaasa võttis. Rõõmsa naeratusega uuris ta, kas ma ka sel aastal temaga koos tahan tulla. Otse loomulikult olin ma nõus.
No ja kui veel ligemale tulla, siis Estconile eelneva neljapäeva õdakul saabusin Übrwaldi, et pakkida asjad ja osta Metsavanale lubatud kingitus**.
Reede ommikul küpsetasin ühe käki (Jürkale mõeldes ilma sibulita), pakkisin Metsavana kingituse ja olingi valmis.
Ainus, kes veel valmis polnud, oli Adi, sest tema pidi keskõdakuni tööd orjama.
Imekaunis autosõit läbi imekauni kodumaa ja kohal.
Palju tuttavaid ja vähem tuttavaid nägusid, palju olulisi, vähemolulisi ja täiesti ebaolulisi sisukaid ja vähem sisukaid teemaarendusi, nalja raffamassidele ja raffamassides, kuumus, rabajärv ning kogu seda möllu kuni järgmise päeva lõunani. Siis väsisin ja andsin alla ning kobisin oma udupeene baldahiin-sääsevõrgu alla külitama.
Kui ma lauba õdakul silmakesed lahti tegin, olid möuravad natsizombid ja stalkerid ja krt teab kes veel juba oma metsajooksud lõpetanud ning sai taas usinalt pläägutama hakata (pean sellega ennast silmas). Õnneks oli viin juba otsas ja see pseudoõlu, mida ma kaasa varusin, ei kustutanud isegi mitte janu. Ja oma sigaretid olin ma ka kõik enne magamajäämist ära tõmmand ning lahke käega teistelegi jagand. A õnneks oli paar härrasmeest (ehk Andres ja Tarmo), kel süda suitsunälgas mind nähes härdaks läks. Aitähh ;)
Veel rabajärve, veel sisukaid ja vähemsisukaid kuid samas alati huvitavaid vestlusringe, saunatiir ning vasta ommikut kustus ka minu jaks ning pugesin taaskord oma võrgu alla.
Ommikul laksasin koffi rindu, kaklesin Mannuga tomati pärast, ujusin Mannu ja pingiga, pakkisin asjad ja kojusõitu alga. Sest Adi tahtis oma koju oma diivani peale oma pohmaõllega oma telekast mitte midagi vaatama ja oma maailmavalu maha tukastama ja seda kõike võimalikult kiiresti. Seega ei kuulnud ka kauaoodatud ja mitmeid kordi ettereklaamitud Veiko ettekannet, a sain aru, et seda saab lähiajal raamatukaante vaheltki lugeda (mis pole muidugi pooltki nii põnev kui seda elavas esituses kuulata, a see selleks).
Kogu seekordne Estcon möödus nagu mu kooliskäimine - loengutest nii puhtalt läbi, et ei kuuld-ei näind, aga väga lõbus oli.
Jürka lubas mulle vaadata, et mis asi see oli, mis kunagi mingil ajal Vikerkaares ilmus (pole mul täpselt üldsegi meeles, a küllap tal endal on).
Kivisildnik lubas uut raamatut kirjutama hakata.
Mina olen tige, sest vahetult enne Überwaldist lahkumist laadijast välja kougitud fotokaaku keeldus töötamast ning ei saanud ise ühtki pilti teha.
Ning seoses selle ja autorikaitse ja krt teab millega veel ei pane ma siia jutu illustreerimiseks ühtki pilti.
Vaadake ise ulmefoorumist, lugege Ene ja Ove ja Metsavana ja Sirje ja Kristjan-Jaagu lookesi ja kui kripeldama jääb, siis tulge järgmisel aastal kohale.
*Tsiteerides elavaid klassikuid ehk Nuxx'i
**Metsavana on suutnud elada vanemaks kui meie keegi ning samas ei oska ta ujuda. Eelmisel aastal lubasin talle kinkida kollase pardiga ujumisrõnga, aga kuna metsavanad kui sellised ei ole miskised haldja moodi kontkõhnad ja vasta valgust läbipaistvad (või mis veel hullem oleks - helendavad) tegelased, siis neile on krdima keeruline ujumisrõngast meie kaubandusvõrgust leida. Asendasin siis ujumisrõnga sujuvalt tuntud kaubamärgi poolt täiskasvanud vaegujujatele mõeldud käsivarre ümber käivate rõngastega. Nendega julgeb iga endast lugupidav mees ka suuremas seltskonnas veemõnudest lugu pidada ja kõht ülespidi naudiskleda.
See sai alguse eelmise aasta juulis, kui ma oma elu esimesel Estconil käisin ja sellest üritusest nii vaimustusse sattusin, et juba enne ürituse lõppu hakkasin kannatlikult järgmist ootama.
No olgu, tuleme veel lähemale.
Miskisel kenal juunikuisel päeval sain ülekäigurajal kokku Adiga, kelle ei nimi, ei number mul meeles polnud, aga kes oli see ingellik olevus, kes mu juba eelmisel aastal Estconile kaasa võttis. Rõõmsa naeratusega uuris ta, kas ma ka sel aastal temaga koos tahan tulla. Otse loomulikult olin ma nõus.
No ja kui veel ligemale tulla, siis Estconile eelneva neljapäeva õdakul saabusin Übrwaldi, et pakkida asjad ja osta Metsavanale lubatud kingitus**.
Reede ommikul küpsetasin ühe käki (Jürkale mõeldes ilma sibulita), pakkisin Metsavana kingituse ja olingi valmis.
Ainus, kes veel valmis polnud, oli Adi, sest tema pidi keskõdakuni tööd orjama.
Imekaunis autosõit läbi imekauni kodumaa ja kohal.
Palju tuttavaid ja vähem tuttavaid nägusid, palju olulisi, vähemolulisi ja täiesti ebaolulisi sisukaid ja vähem sisukaid teemaarendusi, nalja raffamassidele ja raffamassides, kuumus, rabajärv ning kogu seda möllu kuni järgmise päeva lõunani. Siis väsisin ja andsin alla ning kobisin oma udupeene baldahiin-sääsevõrgu alla külitama.
Kui ma lauba õdakul silmakesed lahti tegin, olid möuravad natsizombid ja stalkerid ja krt teab kes veel juba oma metsajooksud lõpetanud ning sai taas usinalt pläägutama hakata (pean sellega ennast silmas). Õnneks oli viin juba otsas ja see pseudoõlu, mida ma kaasa varusin, ei kustutanud isegi mitte janu. Ja oma sigaretid olin ma ka kõik enne magamajäämist ära tõmmand ning lahke käega teistelegi jagand. A õnneks oli paar härrasmeest (ehk Andres ja Tarmo), kel süda suitsunälgas mind nähes härdaks läks. Aitähh ;)
Veel rabajärve, veel sisukaid ja vähemsisukaid kuid samas alati huvitavaid vestlusringe, saunatiir ning vasta ommikut kustus ka minu jaks ning pugesin taaskord oma võrgu alla.
Ommikul laksasin koffi rindu, kaklesin Mannuga tomati pärast, ujusin Mannu ja pingiga, pakkisin asjad ja kojusõitu alga. Sest Adi tahtis oma koju oma diivani peale oma pohmaõllega oma telekast mitte midagi vaatama ja oma maailmavalu maha tukastama ja seda kõike võimalikult kiiresti. Seega ei kuulnud ka kauaoodatud ja mitmeid kordi ettereklaamitud Veiko ettekannet, a sain aru, et seda saab lähiajal raamatukaante vaheltki lugeda (mis pole muidugi pooltki nii põnev kui seda elavas esituses kuulata, a see selleks).
Kogu seekordne Estcon möödus nagu mu kooliskäimine - loengutest nii puhtalt läbi, et ei kuuld-ei näind, aga väga lõbus oli.
Jürka lubas mulle vaadata, et mis asi see oli, mis kunagi mingil ajal Vikerkaares ilmus (pole mul täpselt üldsegi meeles, a küllap tal endal on).
Kivisildnik lubas uut raamatut kirjutama hakata.
Mina olen tige, sest vahetult enne Überwaldist lahkumist laadijast välja kougitud fotokaaku keeldus töötamast ning ei saanud ise ühtki pilti teha.
Ning seoses selle ja autorikaitse ja krt teab millega veel ei pane ma siia jutu illustreerimiseks ühtki pilti.
Vaadake ise ulmefoorumist, lugege Ene ja Ove ja Metsavana ja Sirje ja Kristjan-Jaagu lookesi ja kui kripeldama jääb, siis tulge järgmisel aastal kohale.
*Tsiteerides elavaid klassikuid ehk Nuxx'i
**Metsavana on suutnud elada vanemaks kui meie keegi ning samas ei oska ta ujuda. Eelmisel aastal lubasin talle kinkida kollase pardiga ujumisrõnga, aga kuna metsavanad kui sellised ei ole miskised haldja moodi kontkõhnad ja vasta valgust läbipaistvad (või mis veel hullem oleks - helendavad) tegelased, siis neile on krdima keeruline ujumisrõngast meie kaubandusvõrgust leida. Asendasin siis ujumisrõnga sujuvalt tuntud kaubamärgi poolt täiskasvanud vaegujujatele mõeldud käsivarre ümber käivate rõngastega. Nendega julgeb iga endast lugupidav mees ka suuremas seltskonnas veemõnudest lugu pidada ja kõht ülespidi naudiskleda.
laupäev, mai 15
Üks võimalikke lähitulevikke või ehk juba peaaegu reaalsus?
""Peaaegu igat elektroonilist ülekannet ja suhtlusakti on võimalik tuvastada ja konkreetse isikuga seostada. Seda informatsiooni saab paigutada keskandmebaasidesse ja talletada igaveseks. Me võime luua igast inimesest "varikujutise" ja tema igapäevast käitumist jälgida. Jah, Internetis leidub hulle, kuid suuremat osa meediast juhib väike rühm inimesi. Need mainekujundajad on meie sõbrad ja kui söödame neile ette ilusaid lugusid kelmidest, kangelastest, ähvardustest ning lahendustest, siis suudame tänavatel vastupidise tõe kuulutajad vaikima panna. Arvamusküsitlused on näidanud, et seaduskuulekatel kodanikel pole midagi selle vastu, kui ametivõimud neid jälgivad. Neile piisab heast töökohast ja võimalusest lõbutseda: mugavast, korrapärasest elust. Unustage radikaalid ja kõrvalise tähtsusega rühmitused. Pole kahtlustki, et avalikkus on meie poolt."
/.../
"Panoptikon loob stabiilse ühiskonna, kus on lihtsam käitumist mõjutada ja eriarvamusi maha suruda. Aga mida me uuest süsteemist võidame? Ajalugu on näidanud, et karm diktaatorlus paneb aluse nördinud ja mässumeelsele alamklassile. Parem eesmärk oleks ühendada järelvalve... küllusega. Bentahmi Panoptikoni nõrk külg oli see, et tema vangid ei käinud tööl. Tema vanamoeline vangla ei tee majandusest väljagi.
On aeg luua Uus Panoptikon. Kujutlege suurt kontorit - tohutut ruumi - miljardite boksidega. Minu süsteemi kohaselt leidub tööstusmaailmas üks elektrooniline boks igale kodanikule. Ja mida need kodanikud oma boksis teevad? Valmistavad tooteid või pakuvad teenuseid. Nad on loovad isiksused, kes täidavad oma ajakaarti ja ei virise.
Kohe, kui taipame, et meie tõeline eesmärk on ühine tööjõud, laieneb mitu probleemi. Pole tähtis, kas tegu on arstide, raamatupidajate, üliõpilaste, kiirtoidukokkade või terasetehase töölistega. Kõik nad tegutsevad oma nähtamatus boksis, kus neid jälgivad meie turvakaamerad ja suunavad meie sotsiaalparameetrite programmid.
Kas meid huvitab, kuidas töötajad oma bokse sisustavad? Kas muretseme sellepärast, kas nad vaatavad vabal ajal televiisorit või teevad aiatöid? Muidugi mitte. Pole tähtis, missuguses kirikus nad käivad, kuni usk nende elu pea peale ei pööra. Nad võivad valimistel hääletada ja kleepida autodele silte, kui valitud poliitiline kandidaat midagi ei muuda. Kui tekib majanduskriis, siis laseme valitsusel raha trükkida ja lihtsamaid muudatusi teha, kuid põhiline ülesehitus jääb samaks.
Uus Panoptikon võimaldab meil nii töötajate kui ka tarbijate käitumist mõjutada. Boksis viibiv kodanik on põhimõtteliselt abitu, kuid ta võib ennast ostukeskuses väljendada. Valikuvabadusest saab ostmisvabadus ja uus süsteem annab meile võimsad abivahendid tarbijate käitumist mõjutada. Kui kodanik kõnnib tänaval, tunnevad reklaamtahvlid tema näo ära. Viimaks teab arvuti keskandmebaas kõikide kodanike varasemaid oste ja hoolitseb selle eest, et talle ei pakutaks eales toodet, mis võiks tema maailmavaadete vastu seista. see on võrreldav raadiojaama kuulamisega, kus mängib alati meeldiv muusika."
/.../
"Selle asemel et oodata, millal inimesed süsteemiga liituvad, peame looma jada ülemaailmseid ohte ja hädaolukordi, mis sunnivad kodanikke vabatahtlikult vabadusest loobuma. Ja miks nad peaksid seda tegema? Sellele küsimusele on lihtne vastata. Sellepärast, et meie tõttu on nad nagu lapsed, kes kardavad pimedust. Nad otsivad meeleheitlikult meie abi ja kardavad kohutavalt elu väljaspool boksi, kus varitsevad kiskjad ja ohud."
lk. 160-162
"Igal siinviibijal on olnud elus hetk, mil oleme vaadanud maailma ja taibanud, et moodsa tehnoloogiaga luuakse püsivat seiresüsteemi. See süsteem suudab meie liigutusi tuvastada ja toimetusi jälgida. Mõne aasta pärast kontrollib see juba meie käitumist ja hävitab demokraatiaks vajaliku mõttevabaduse."
/.../
"Jälgimistehnoloogia on kõige nähtavam märk inimkonnas toimuvatest põhjalikest muutustest. Lähenemas on aeg, mil kõik me oleme lihtsalt järjekordsed triipkoodiga esemed asjade maailmas. Et kaasaegses elus saadab meid pidevalt hirm ja stress, siis võime valikuvabadust üksnes teeselda. Kasutan sõna "teeselda", sest meie elu sihte mõjutatakse juba sünnist saadik."
/.../
lk 291
John Twelve Hawks "Kuldne linn" triloogia III raamat. Ersen, 2010
Eelmisest kahest osast kirjutasin siin
***
Kas nii saabki olema?
Või on juba praegu?
Röövida üle riigi tosin last ning kogu riigi lapsevanemad on nõus "turvalisuse tagamiseks" laskma kiibistada oma lapsed (et neid saaks 24/7 jälgida, piirata nende liikumistrajektoor jne)... Et tervet põlvkonda saaks jälgida nagu triipkoodiga vorstilatti... Et kõik peaksid seda eluterveks ja normaalseks... (nagu selles raamatus)
Lemmikloomi ju kiibistatakse.
Viimases Tarkade Klubis oli uudisnupuke üübertehnoloogilisest uksekellast, mis võimaldab kaugteel näha, kes ukse taga seisab...
Kõik need ülitargad ja ägedad vidinad, millega saab jälgida teisi ja mis võimaldavad jälgida sind.
Inimestel kas on kadunud soov privaatsuse järele või on see neis kaotatud.
Vabatahtlikult riputatakse enda kohta kõige pisemaid detaile veebi, vabatahtlikult minnakse meedias pesema oma musta pesu, näitama oma magamistoa voodialust ja riidekapi sisu.
Vabatahtlikult, täiesti vabatahtlikult.
Järelkasvav põlvkond peab seda täiesti normaalseks.
Kas minus on pulbitsemas maaka mentaliteet?
Kartus?
Hirm?
1984?
Hea Uus Ilm?
Panoptikon?
Vandenõuteooriad?
Manipuleerimine?
Tähelepanu kõrvale juhtimine?
Ma ei taha.
Hiljem:
Leidsin sehukese uudise - http://gadgetsteria.com/2010/05/12/open-wifi-now-illegal-in-germany/
Saksamaa hakkab tasuta wifi (parooli alla panemata) levitamise eest inimesi trahvima... Jeehuuu! Veel üks samm lähemale piiratud ja turvatud ja suletud ühiskonnale. Kui see toimub juba Jevroopas, kaua siis ikka aega läheb, kui meie üliusinadrosinad euroametnikud seda ka meil keelama hakkavad. Ja noh - senisele tuginedes - meil kindlasti trahvitakse juba wifi omamise eest :D
Juhe koos.
Õhtul teatrisse.
/.../
"Panoptikon loob stabiilse ühiskonna, kus on lihtsam käitumist mõjutada ja eriarvamusi maha suruda. Aga mida me uuest süsteemist võidame? Ajalugu on näidanud, et karm diktaatorlus paneb aluse nördinud ja mässumeelsele alamklassile. Parem eesmärk oleks ühendada järelvalve... küllusega. Bentahmi Panoptikoni nõrk külg oli see, et tema vangid ei käinud tööl. Tema vanamoeline vangla ei tee majandusest väljagi.
On aeg luua Uus Panoptikon. Kujutlege suurt kontorit - tohutut ruumi - miljardite boksidega. Minu süsteemi kohaselt leidub tööstusmaailmas üks elektrooniline boks igale kodanikule. Ja mida need kodanikud oma boksis teevad? Valmistavad tooteid või pakuvad teenuseid. Nad on loovad isiksused, kes täidavad oma ajakaarti ja ei virise.
Kohe, kui taipame, et meie tõeline eesmärk on ühine tööjõud, laieneb mitu probleemi. Pole tähtis, kas tegu on arstide, raamatupidajate, üliõpilaste, kiirtoidukokkade või terasetehase töölistega. Kõik nad tegutsevad oma nähtamatus boksis, kus neid jälgivad meie turvakaamerad ja suunavad meie sotsiaalparameetrite programmid.
Kas meid huvitab, kuidas töötajad oma bokse sisustavad? Kas muretseme sellepärast, kas nad vaatavad vabal ajal televiisorit või teevad aiatöid? Muidugi mitte. Pole tähtis, missuguses kirikus nad käivad, kuni usk nende elu pea peale ei pööra. Nad võivad valimistel hääletada ja kleepida autodele silte, kui valitud poliitiline kandidaat midagi ei muuda. Kui tekib majanduskriis, siis laseme valitsusel raha trükkida ja lihtsamaid muudatusi teha, kuid põhiline ülesehitus jääb samaks.
Uus Panoptikon võimaldab meil nii töötajate kui ka tarbijate käitumist mõjutada. Boksis viibiv kodanik on põhimõtteliselt abitu, kuid ta võib ennast ostukeskuses väljendada. Valikuvabadusest saab ostmisvabadus ja uus süsteem annab meile võimsad abivahendid tarbijate käitumist mõjutada. Kui kodanik kõnnib tänaval, tunnevad reklaamtahvlid tema näo ära. Viimaks teab arvuti keskandmebaas kõikide kodanike varasemaid oste ja hoolitseb selle eest, et talle ei pakutaks eales toodet, mis võiks tema maailmavaadete vastu seista. see on võrreldav raadiojaama kuulamisega, kus mängib alati meeldiv muusika."
/.../
"Selle asemel et oodata, millal inimesed süsteemiga liituvad, peame looma jada ülemaailmseid ohte ja hädaolukordi, mis sunnivad kodanikke vabatahtlikult vabadusest loobuma. Ja miks nad peaksid seda tegema? Sellele küsimusele on lihtne vastata. Sellepärast, et meie tõttu on nad nagu lapsed, kes kardavad pimedust. Nad otsivad meeleheitlikult meie abi ja kardavad kohutavalt elu väljaspool boksi, kus varitsevad kiskjad ja ohud."
lk. 160-162
"Igal siinviibijal on olnud elus hetk, mil oleme vaadanud maailma ja taibanud, et moodsa tehnoloogiaga luuakse püsivat seiresüsteemi. See süsteem suudab meie liigutusi tuvastada ja toimetusi jälgida. Mõne aasta pärast kontrollib see juba meie käitumist ja hävitab demokraatiaks vajaliku mõttevabaduse."
/.../
"Jälgimistehnoloogia on kõige nähtavam märk inimkonnas toimuvatest põhjalikest muutustest. Lähenemas on aeg, mil kõik me oleme lihtsalt järjekordsed triipkoodiga esemed asjade maailmas. Et kaasaegses elus saadab meid pidevalt hirm ja stress, siis võime valikuvabadust üksnes teeselda. Kasutan sõna "teeselda", sest meie elu sihte mõjutatakse juba sünnist saadik."
/.../
lk 291
John Twelve Hawks "Kuldne linn" triloogia III raamat. Ersen, 2010
Eelmisest kahest osast kirjutasin siin
***
Kas nii saabki olema?
Või on juba praegu?
Röövida üle riigi tosin last ning kogu riigi lapsevanemad on nõus "turvalisuse tagamiseks" laskma kiibistada oma lapsed (et neid saaks 24/7 jälgida, piirata nende liikumistrajektoor jne)... Et tervet põlvkonda saaks jälgida nagu triipkoodiga vorstilatti... Et kõik peaksid seda eluterveks ja normaalseks... (nagu selles raamatus)
Lemmikloomi ju kiibistatakse.
Viimases Tarkade Klubis oli uudisnupuke üübertehnoloogilisest uksekellast, mis võimaldab kaugteel näha, kes ukse taga seisab...
Kõik need ülitargad ja ägedad vidinad, millega saab jälgida teisi ja mis võimaldavad jälgida sind.
Inimestel kas on kadunud soov privaatsuse järele või on see neis kaotatud.
Vabatahtlikult riputatakse enda kohta kõige pisemaid detaile veebi, vabatahtlikult minnakse meedias pesema oma musta pesu, näitama oma magamistoa voodialust ja riidekapi sisu.
Vabatahtlikult, täiesti vabatahtlikult.
Järelkasvav põlvkond peab seda täiesti normaalseks.
Kas minus on pulbitsemas maaka mentaliteet?
Kartus?
Hirm?
1984?
Hea Uus Ilm?
Panoptikon?
Vandenõuteooriad?
Manipuleerimine?
Tähelepanu kõrvale juhtimine?
Ma ei taha.
Hiljem:
Leidsin sehukese uudise - http://gadgetsteria.com/2010/05/12/open-wifi-now-illegal-in-germany/
Saksamaa hakkab tasuta wifi (parooli alla panemata) levitamise eest inimesi trahvima... Jeehuuu! Veel üks samm lähemale piiratud ja turvatud ja suletud ühiskonnale. Kui see toimub juba Jevroopas, kaua siis ikka aega läheb, kui meie üliusinadrosinad euroametnikud seda ka meil keelama hakkavad. Ja noh - senisele tuginedes - meil kindlasti trahvitakse juba wifi omamise eest :D
Juhe koos.
Õhtul teatrisse.
esmaspäev, mai 10
Ilusama tuleviku sihis
"Igaüks on oma õnne sepp" - nii lausub rahva elutarkus, mis on õige nii iga isiku kui rahva kohta. Oma õnne saavutamiseks on kõigepealt vajalik rahva ja riigi hea elukorraldus ja käekäik. Alles siis saame oma töövilja täielikult maitsta.
Kuidas jõuda rahva kaunimale tulevikule, selleks on meil kujukaid näiteid ajaloost ja ka igapäeva elust. Selgub, et oleme olnud edukad ja tugevad, kui oleme hoidnud ühte ja lasknud endid juhtida kõrgeimaist püüdeist. Säärases üksmeelses koostöös on meie rahvuslikud üritused annud alati parimaid tulemusi. Samas koostöö vaimus võime ka majanduslikul alal oma elu paremini organiseerida. Seks loob avaraid võimalusi ühistegevus.
Ühistegelised ettevõtted aitavad viljeldada kõigi oma liikmete majapidamist, millega käib samal ajal kaasas ka rahva kui terviku elujõukus.
Noored kaaslased, rakendame endid kõik selle suure töö edasiarendamisele. Tutvume selle tööga ühinguid külastades, koolis, ühistegelist kirjandust lugedes ja ühinguis kaasa töötades. Lähemaks koostööks annavad nooretele võimalusi ühingute juures loodavad noorteringid ja koolides õpilaskooperatiivid. Neis tegutsedes omandame praktilisi kogemusi ja teadmisi edaspidiseks tööks.
Ühistegevuse kaudu on kõigile avatud tee päikesepaistelisemale tulevikule. Oleme igaüks selles ühistöö ketis tugevad lülid. Siis saavutame sihi.
***
Aeg ajalt leiavad mu juurde tee igasugused veidrad asjad. Lisaks udupeenele Moskva 1980 Miša märgikesele sain täna ka 1958st aastast pärineva plekist "Sidruni ja apelsini lõigud" kommikarbi, mõned ümbrikud ja 1936. aasta "Ühiskalendri"
See viimane neist on Rapla Tarvitajate Ühingu jaoks välja antud taskuformaadis kalender, kus lisaks kalendrile on ägedad reklaampildikesed, muidu reklaamijuttu ja üldkasulikke andmeid (Eesti kohta, mõõduühikud jne). Pildikeste stiil on kuidagi Gorilik, a samas - ei pruugi olla. Ülalolev tekstike on selle muheda väljaande viimaselt lehelt.
Mõned pildikesed sealt:
***
A muidu?
Et miks ei kirjuta?
Sest ei ole midagi öelda.
Rutiinne töö-kodu-töö-kodu marsruut ja vahepeale kas külalised või väljasõidud.
Sel nädalavahetusel käisin Vilhandis "Puhtas Kullas" JMKE, Faasinihke ja Pindorava konsal "Jeesus Maria!"
Hea pidu oli.
Kuidas jõuda rahva kaunimale tulevikule, selleks on meil kujukaid näiteid ajaloost ja ka igapäeva elust. Selgub, et oleme olnud edukad ja tugevad, kui oleme hoidnud ühte ja lasknud endid juhtida kõrgeimaist püüdeist. Säärases üksmeelses koostöös on meie rahvuslikud üritused annud alati parimaid tulemusi. Samas koostöö vaimus võime ka majanduslikul alal oma elu paremini organiseerida. Seks loob avaraid võimalusi ühistegevus.
Ühistegelised ettevõtted aitavad viljeldada kõigi oma liikmete majapidamist, millega käib samal ajal kaasas ka rahva kui terviku elujõukus.
Noored kaaslased, rakendame endid kõik selle suure töö edasiarendamisele. Tutvume selle tööga ühinguid külastades, koolis, ühistegelist kirjandust lugedes ja ühinguis kaasa töötades. Lähemaks koostööks annavad nooretele võimalusi ühingute juures loodavad noorteringid ja koolides õpilaskooperatiivid. Neis tegutsedes omandame praktilisi kogemusi ja teadmisi edaspidiseks tööks.
Ühistegevuse kaudu on kõigile avatud tee päikesepaistelisemale tulevikule. Oleme igaüks selles ühistöö ketis tugevad lülid. Siis saavutame sihi.
***
Aeg ajalt leiavad mu juurde tee igasugused veidrad asjad. Lisaks udupeenele Moskva 1980 Miša märgikesele sain täna ka 1958st aastast pärineva plekist "Sidruni ja apelsini lõigud" kommikarbi, mõned ümbrikud ja 1936. aasta "Ühiskalendri"
See viimane neist on Rapla Tarvitajate Ühingu jaoks välja antud taskuformaadis kalender, kus lisaks kalendrile on ägedad reklaampildikesed, muidu reklaamijuttu ja üldkasulikke andmeid (Eesti kohta, mõõduühikud jne). Pildikeste stiil on kuidagi Gorilik, a samas - ei pruugi olla. Ülalolev tekstike on selle muheda väljaande viimaselt lehelt.
Mõned pildikesed sealt:
***
A muidu?
Et miks ei kirjuta?
Sest ei ole midagi öelda.
Rutiinne töö-kodu-töö-kodu marsruut ja vahepeale kas külalised või väljasõidud.
Sel nädalavahetusel käisin Vilhandis "Puhtas Kullas" JMKE, Faasinihke ja Pindorava konsal "Jeesus Maria!"
Hea pidu oli.
pühapäev, aprill 18
Porgandi-jõffika-sõstramuffinid
Lubasin kallitele kolleegidele, et küpsetan midagi...
Lõunaks-varaseks õhtusöögiks tegin porgandeid kastmes (stoovitud ehk hautatud porgandid).Sõin kõhu täis, hea oli.
Mulle keedetud porgandid meeldivad.
No ja siis nuputasin, et mida küpsetada.
Sai ju lubatud.
Igastahhes - mida ma ikka vahutan - siit leidsin retsepti, mida kohandasin oma tarbeks:
5 muna
veerand klaasi piima
1 klaas suhkrut
250 g sulatatud võid (no mul oli vähem, sortsasin siis pisut õli ka)
3 klaasi jahu
2,5 tl küpsetuspulbrit
ja ehk tuli poolteist klaasitäit porgandikastet, millest porgandeid välja kurnasin ja pudrunuiaga vähe pudimaks tegin
külmutatud marju... ca kolm peotäit, mõtlesin järele, neid oli ikka pigem kaks peotäit.
Munad vahustasin suhkruga, juurde segasin sulavõi ja muud ained, kimasin kenaste segi.
Porgandid panin kõikse viimasena.
Siis võtsin oma suurepärastest talvevarudest peotäie punaseid sõstraid, teise peotäie musti sõstraid ja kamaluga jõhvikaid.
Segasin taignasse, panin vormidesse ja surasin 180 kraadisesse ahju..
Ehk miskiseks 15 minutiks... (tegelikult kella ei vaadanud üldse).
Sain 36 muffinit.
Peale raputasin tuhksuhkrut.
Ja testimise-mekkimise eesmärgil elik ettekäändel pistsin päris mitu neist nahka.
Porgandi maitsest eriti aru ei saanud, marjad domineerisid.
A ilusad porgandikarva träpsud jäid silma paitama.
kolmapäev, märts 24
Siiras kompliment, ilma mingi tagamõtteta
"Sa oled nii ilus" ütles täna mulle üks võõras 5 aastane tüdruk.
Lihtsalt niisama lambist.
Ilm läks kuidagi veel päiksepaistelisemaks ja veed vulisesid kuidagi lõbusamini ja õhus on kevadet veel rohkem kui enne.
Vahva.
Lihtsalt niisama lambist.
Ilm läks kuidagi veel päiksepaistelisemaks ja veed vulisesid kuidagi lõbusamini ja õhus on kevadet veel rohkem kui enne.
Vahva.
reede, veebruar 26
Ei jää kaks kolmandata... või siis ma viies ratas vankri all (pühendusega proua Parrikule)
Niih, ega kahe blogi pidamisest ei piisa, ikka moositakse kolmandasse kah.
Tänu Metsavanale hakkasin vilmidest kirjutama (kuigi ma seda eriti tihti ei tee).
Nüüd siis http://trykiveakurat.wordpress.com kah.Et raamatutest blogi.
Minu tuleristsed seal kolmest tellisest - Gaimani "Ameerika Jumalad", Harrise "Ruunimärgid" ja Hargla "Frenchi ja Koulu reisid"
Eks kaege üle.
Ove kirjutab seal ja Metsavana ise ja vist veel keegi pidavat sõna võtma.
kolmapäev, jaanuar 27
Chilli con carné a la Juurak
Krdi külm on.
Õues.
Toas on stabiilne +24.
Nagu ikka.
Raha pole peaaegu et pennigi.
Aga ühel mõistlikumat sorti inimesel on kapis igaseid varusid, millest õhtuseks meeleheaks miskit vaaritada.
Minul oli kapis purgike maisi ja teine ube ja purustatud tomateid kah.
Ja kohe peale varude revideerimist oli aru saada, et selle eriti vastikult tuulise õdaku veedan tšillit podistades.
Kuna minu puhul on tegemist suht hullumeelse kokaga, siis ega ma ei tee nii, nagu need miljonid retseptid netis räägivad.
Mis ühepotipläust see on, kus kardulat sees pole?
Seega - chilli con carné a la juurak:
Praadisin pannil miskisest ajast sügavkülma varutud akkliha rohke sibuli ja küüslaugu ja 1 punase papariikaga.
Ködistasin sinna juurde purgi purustatud tomateid ja lajatasin pisut kõikse odavamat säästuka ketšupit (4 krooni suur pudel, niisama eriti süia ei sünni, aga söögi sisse kõlbab panna).
Krt, pean segama vahepeal.
Jajahh.
Pudistasin tšillipulbrit nii ca luskatäie (sehukest teravat, mitte nagu see santamariia oma on) ja basiilikut ja peterselli ja tilli ja oregaanot ja soola pisut ka.
Olen ju teada tuntud potipõllunaine - sügavkülmas oli karbike aedube, mis kaunast välja kooritud. Need viskasin ka sisse. Kogu selle pläusti valasin paksu põhjaga potti ümber ja sättisin podisema.
Siis koorisin ära oma viimased kardulad, lõikasin umbes nii suureks, nagu vanaemad supi sisse teevad ja panin selle sama pesemata panni peale särisema.
Siputasin peale natuke ürte ja tšillipulbrit ja säristasin neid nii, et noh... poolvalmis ja siis viskasin potti kogu muu pläusti juurde podisema.
Nüüd nad seal podisevad ja hauduvad.
Aga kapi peal on ootel purk maisi ja purk ube, mis lajatan söögi sisse siis, kui see peaaegu et valmis on.
Valetasin.
Kummastki purgist olen suure näljaga osa juba niisama ära söönud.
Lähen katsun, kas hakkab juba saama.
Ei veel, kartul pisut krõmpsub ja oad kah.
Eks pesen seni siis nõud ära.
Tegelikult oleks seda kõikse parem teha ahjupotiga ahjus.
Aga nagu ikka - minu imeilus pisike punane ahjupott on minu söögivalmistamiskommete juures (liiga suured kogused ka ainult iseendale kokates) liiga pisike.
Nii.
Valmis.
Kõrvale ammusta saia (vastavalt rahakotile - minul säästuajal säästusai) ja kõrvale joo piima või keefiri (minul säästuajal pole ei üht ega teist).
Hea pläust sai.
Nii parasjagu vürtsikas, et otsaesine on pisut higine, nina ilusti lahti ja täitsa vabalt võiks minna kellelegi õuest puid tooma.
***
Aa - see ka veel.
Kekutan.
Sain endale akklihamassina.
Alexanderwerk nr5.
Nüüd saan lõpuks ometi pasteeti teha ja häid lihapirukaid kah.
On küll uunikum, aga täiesti töökorras.
Õues.
Toas on stabiilne +24.
Nagu ikka.
Raha pole peaaegu et pennigi.
Aga ühel mõistlikumat sorti inimesel on kapis igaseid varusid, millest õhtuseks meeleheaks miskit vaaritada.
Minul oli kapis purgike maisi ja teine ube ja purustatud tomateid kah.
Ja kohe peale varude revideerimist oli aru saada, et selle eriti vastikult tuulise õdaku veedan tšillit podistades.
Kuna minu puhul on tegemist suht hullumeelse kokaga, siis ega ma ei tee nii, nagu need miljonid retseptid netis räägivad.
Mis ühepotipläust see on, kus kardulat sees pole?
Seega - chilli con carné a la juurak:
Praadisin pannil miskisest ajast sügavkülma varutud akkliha rohke sibuli ja küüslaugu ja 1 punase papariikaga.
Ködistasin sinna juurde purgi purustatud tomateid ja lajatasin pisut kõikse odavamat säästuka ketšupit (4 krooni suur pudel, niisama eriti süia ei sünni, aga söögi sisse kõlbab panna).
Krt, pean segama vahepeal.
Jajahh.
Pudistasin tšillipulbrit nii ca luskatäie (sehukest teravat, mitte nagu see santamariia oma on) ja basiilikut ja peterselli ja tilli ja oregaanot ja soola pisut ka.
Olen ju teada tuntud potipõllunaine - sügavkülmas oli karbike aedube, mis kaunast välja kooritud. Need viskasin ka sisse. Kogu selle pläusti valasin paksu põhjaga potti ümber ja sättisin podisema.
Siis koorisin ära oma viimased kardulad, lõikasin umbes nii suureks, nagu vanaemad supi sisse teevad ja panin selle sama pesemata panni peale särisema.
Siputasin peale natuke ürte ja tšillipulbrit ja säristasin neid nii, et noh... poolvalmis ja siis viskasin potti kogu muu pläusti juurde podisema.
Nüüd nad seal podisevad ja hauduvad.
Aga kapi peal on ootel purk maisi ja purk ube, mis lajatan söögi sisse siis, kui see peaaegu et valmis on.
Valetasin.
Kummastki purgist olen suure näljaga osa juba niisama ära söönud.
Lähen katsun, kas hakkab juba saama.
Ei veel, kartul pisut krõmpsub ja oad kah.
Eks pesen seni siis nõud ära.
Tegelikult oleks seda kõikse parem teha ahjupotiga ahjus.
Aga nagu ikka - minu imeilus pisike punane ahjupott on minu söögivalmistamiskommete juures (liiga suured kogused ka ainult iseendale kokates) liiga pisike.
Nii.
Valmis.
Kõrvale ammusta saia (vastavalt rahakotile - minul säästuajal säästusai) ja kõrvale joo piima või keefiri (minul säästuajal pole ei üht ega teist).
Hea pläust sai.
Nii parasjagu vürtsikas, et otsaesine on pisut higine, nina ilusti lahti ja täitsa vabalt võiks minna kellelegi õuest puid tooma.
***
Aa - see ka veel.
Kekutan.
Sain endale akklihamassina.
Alexanderwerk nr5.
Nüüd saan lõpuks ometi pasteeti teha ja häid lihapirukaid kah.
On küll uunikum, aga täiesti töökorras.
teisipäev, jaanuar 19
Kes sind jälitab ning sulle kassasabas kõrva hingeldab?
Kas teil on ka nii, et hommikul tööle kõndides juurdlete, kas ikka said kõik riided selga?
Kogu oma teadliku täiskasvanuelu on see mõte mul ALATI kodust välja minnes korraks peast läbi käinud. Juurdlen, et kas seelik ikka sai selga ja kas kampsuni alla ikka panin pluusi. Kiire vaatlus tuvastab, et jah, seelik tundub seljas olema, aga mantli alt ju ei paista see osa, mis ülemist kehapoolt katab.
Jabur.
Sest peale kõige muu - mitte kunagi pole juhtunud, et ma oleks poolpaljalt tööle tulnud.
Alati on kõik kombes.
No olgu.
Alati ei ole.
Ma arvan, et kõigil normaalsetel naisteraffastel on korra lapsepõlves olnud "eriti piinlik juhtum sukapükstega". No on ka erandeid.
Need eriti jubedust tekitavalt pedantsed inimesed, kes kogu aeg, ka rampväsinuna ja poolsurnuna, suudavad kõik oma riided enne magama minekut üksipulgi lahti harutada ja siis kenaste toolile/riidepuule kokku voltida/laiali laotada. No ja kindlasti on ka mingi osa inimesi, kes noh.. kannavad sukapükse pükste peal või midagi muud sama totrat.
Kuid nagu juba mainit sai - normaalsetel naistel on seda kindlasti korra elus juhtunud.
Et õhtul on püksid koos sukkpükstega jalast ära võetud.
Korraga.
Nii, et sukad jäävad pükste sisse.
Hommikul unesegasena aga on jalga tõmmatud teised sukapüksid ning need eelmise päeva omad jäävad nagu kopra saba püksisäärtest välja tolknema ning sellest häbiväärsest detailist teadmatut püksikandjat jälitama.
Ilgelt piinlik.
Ja nõme.
Sest tegelikult ei pruugi keegi seda märgata.
Või ei julge seda öelda.
Ning käidki kogu päeva ringi tähtsalt nina püsti ja ei saa aru, miks kõik sind nõnda imelikult vaatavad.
Õhtul kodus aga avastad, et ups...
Tegelikult - tea, kas on ka nii uimaseid, kes ei avasta seda enne, kui kõik sukkpüksid majapidamisest kahtlasel kombel kadunud on... (see tähendab, et püksisäärtest tolkneb välja juba 7+n paari?)
Minul juhtus säänne lugu algklassides, irmus külm talv oli ja ema käskis kanda pükste all sukapükse. Ja ma avastasin oma sabad alles pääle lõunat, kui koju sõitvat bussi oodates ennast ahju ja seina vahelises praos soojendasin. Need ahju ja seina vahelised praod olid kõikse hinnatumad kohad... Seal oli hea soe ja turvaline, kui ennast sinna taha lõppu pressisid, siis keegi sind ei näinud ja sai vaikselt oma mõtteid mõlgutada, kuni tuli aeg bussi peale minna. Isegi pikapäevarühmas istumisest õnnestus vahel sedaviisi kõrvale hiilida.
Tea, kas selle piinliku episoodi pärast ma täiskasvanuna olen pükste alla sukapükse pannud vaid korra (miskine irrrmuskülm talveilm oli ning oli teada, et tuleb kaua väljas tuule ja pakase käes passida ning samas suht-koht viisakas välja näha).
Ja siis veel üks oopis teisest ooperist uitmõte.
Miks on ommikuti kõik kitsad odavpoed pensinääre täis?
No ma ei nuriseks, kui nad võtaks oma kassitoidukonservi ja paki kohupiima jaoks korvi, nagu normaalsed inimesed.
Aga ei - need vaegkõndijatest tötskääbikud võtavad oma kahe asja jaoks käru ja siis trolleerivad sellega mööda raffast pungil täis poodi ringi, ise täielikus teadmatuses nendest kohutavatest ummikutest ja sinikatest, mida nad tekitavad.
Ja kui juhtumisi on teisel pool neid saiakaste täiesti tühi liikumisruum ning leivariiuli ees seisan mina, nagu ikka hämmingus ja segaduses, et milline neid 1001 erinevast leivasordist see tavaline leib võiks olla, siis kõik need ostukärudega pensinäärid otsustavad rünnata just seda vahet, kus mina seisan, samas tahtmata sealt vahest midagi ning müksides mind oma krdi ostukäruga.
Kui lisada sinna juurde fakt, et ma jälestan seda, kui võõrad inimesed mulle liiga ligi tulevad, siis ma tunnen end nagu lõksuaetud rebasekustikas, ma tahaks pugeda kuhugi sügavasse pimedasse urgu ja mitte ühtegi pensinääri enam mitte kunagi näha. Ostukärudest ja kassasabadest rääkimata.
Kraban esimese ettejuhtuva (nagu ikka - selle kõikse kallima ja mõttetuma) leiva ja plagan, peast põgenend kõik need teised asjad, mida mul poest veel tarvis osta oli.
Ma tahaksin olla nii rikas, et minu jaoks aetaks poed raffast tühjaks ning mul oleks aega seal oma ostud teha nii, et mitte keegi mulle külje alla ei poe, mind ostukäruga alla ei püüa ajada või kassasabas mulle korviga ribidesse ei peksa mulle samal ajal astmaatiliselt kõrva hingeldades.
Umbes nii nagu Inglismaa krooniga mutt.
Ja tänane pidulik õhtusöök saab olema cannellonid tuunikala ja kodujuustuga ning härmas pitsike viina.
Ilus elu.
Kuigi igavavõitu.
Millal te mu juurde kelgutama tulete?
Kogu oma teadliku täiskasvanuelu on see mõte mul ALATI kodust välja minnes korraks peast läbi käinud. Juurdlen, et kas seelik ikka sai selga ja kas kampsuni alla ikka panin pluusi. Kiire vaatlus tuvastab, et jah, seelik tundub seljas olema, aga mantli alt ju ei paista see osa, mis ülemist kehapoolt katab.
Jabur.
Sest peale kõige muu - mitte kunagi pole juhtunud, et ma oleks poolpaljalt tööle tulnud.
Alati on kõik kombes.
No olgu.
Alati ei ole.
Ma arvan, et kõigil normaalsetel naisteraffastel on korra lapsepõlves olnud "eriti piinlik juhtum sukapükstega". No on ka erandeid.
Need eriti jubedust tekitavalt pedantsed inimesed, kes kogu aeg, ka rampväsinuna ja poolsurnuna, suudavad kõik oma riided enne magama minekut üksipulgi lahti harutada ja siis kenaste toolile/riidepuule kokku voltida/laiali laotada. No ja kindlasti on ka mingi osa inimesi, kes noh.. kannavad sukapükse pükste peal või midagi muud sama totrat.
Kuid nagu juba mainit sai - normaalsetel naistel on seda kindlasti korra elus juhtunud.
Et õhtul on püksid koos sukkpükstega jalast ära võetud.
Korraga.
Nii, et sukad jäävad pükste sisse.
Hommikul unesegasena aga on jalga tõmmatud teised sukapüksid ning need eelmise päeva omad jäävad nagu kopra saba püksisäärtest välja tolknema ning sellest häbiväärsest detailist teadmatut püksikandjat jälitama.
Ilgelt piinlik.
Ja nõme.
Sest tegelikult ei pruugi keegi seda märgata.
Või ei julge seda öelda.
Ning käidki kogu päeva ringi tähtsalt nina püsti ja ei saa aru, miks kõik sind nõnda imelikult vaatavad.
Õhtul kodus aga avastad, et ups...
Tegelikult - tea, kas on ka nii uimaseid, kes ei avasta seda enne, kui kõik sukkpüksid majapidamisest kahtlasel kombel kadunud on... (see tähendab, et püksisäärtest tolkneb välja juba 7+n paari?)
Minul juhtus säänne lugu algklassides, irmus külm talv oli ja ema käskis kanda pükste all sukapükse. Ja ma avastasin oma sabad alles pääle lõunat, kui koju sõitvat bussi oodates ennast ahju ja seina vahelises praos soojendasin. Need ahju ja seina vahelised praod olid kõikse hinnatumad kohad... Seal oli hea soe ja turvaline, kui ennast sinna taha lõppu pressisid, siis keegi sind ei näinud ja sai vaikselt oma mõtteid mõlgutada, kuni tuli aeg bussi peale minna. Isegi pikapäevarühmas istumisest õnnestus vahel sedaviisi kõrvale hiilida.
Tea, kas selle piinliku episoodi pärast ma täiskasvanuna olen pükste alla sukapükse pannud vaid korra (miskine irrrmuskülm talveilm oli ning oli teada, et tuleb kaua väljas tuule ja pakase käes passida ning samas suht-koht viisakas välja näha).
Ja siis veel üks oopis teisest ooperist uitmõte.
Miks on ommikuti kõik kitsad odavpoed pensinääre täis?
No ma ei nuriseks, kui nad võtaks oma kassitoidukonservi ja paki kohupiima jaoks korvi, nagu normaalsed inimesed.
Aga ei - need vaegkõndijatest tötskääbikud võtavad oma kahe asja jaoks käru ja siis trolleerivad sellega mööda raffast pungil täis poodi ringi, ise täielikus teadmatuses nendest kohutavatest ummikutest ja sinikatest, mida nad tekitavad.
Ja kui juhtumisi on teisel pool neid saiakaste täiesti tühi liikumisruum ning leivariiuli ees seisan mina, nagu ikka hämmingus ja segaduses, et milline neid 1001 erinevast leivasordist see tavaline leib võiks olla, siis kõik need ostukärudega pensinäärid otsustavad rünnata just seda vahet, kus mina seisan, samas tahtmata sealt vahest midagi ning müksides mind oma krdi ostukäruga.
Kui lisada sinna juurde fakt, et ma jälestan seda, kui võõrad inimesed mulle liiga ligi tulevad, siis ma tunnen end nagu lõksuaetud rebasekustikas, ma tahaks pugeda kuhugi sügavasse pimedasse urgu ja mitte ühtegi pensinääri enam mitte kunagi näha. Ostukärudest ja kassasabadest rääkimata.
Kraban esimese ettejuhtuva (nagu ikka - selle kõikse kallima ja mõttetuma) leiva ja plagan, peast põgenend kõik need teised asjad, mida mul poest veel tarvis osta oli.
Ma tahaksin olla nii rikas, et minu jaoks aetaks poed raffast tühjaks ning mul oleks aega seal oma ostud teha nii, et mitte keegi mulle külje alla ei poe, mind ostukäruga alla ei püüa ajada või kassasabas mulle korviga ribidesse ei peksa mulle samal ajal astmaatiliselt kõrva hingeldades.
Umbes nii nagu Inglismaa krooniga mutt.
Ja tänane pidulik õhtusöök saab olema cannellonid tuunikala ja kodujuustuga ning härmas pitsike viina.
Ilus elu.
Kuigi igavavõitu.
Millal te mu juurde kelgutama tulete?
kolmapäev, detsember 23
esmaspäev, november 30
Ulmekirjandus algajale ehk soovituslik nimekiri põhikooliealisele vähese lugemiskogemusega noorele
Kogu see lugu sai alguse SF2001 listist. Või ei. Tegelikult sai see alguse sellest raamatust - Darren Shan "Cirque du freak" – mida soovitasin lugeda ühel äärmiselt väikse lugemiskogemusega 6. klassi noormehel. Minu üllatuseks see meeldis talle. Meeldis ka tema sõbrale. Minu heameel hästi tehtud tööst tekitas aga tahtmise seda tööd veel paremini teha ning sellest johtuvalt saatsin ülalmainit’ ulmelisti kirja palvega soovitada väikese lugemiskogemusega põhikooliealistele raamatuid, mis meelitaks ulmekirjanduse juurde (ning ehk ka üleüldse rohkem lugema). Vastuseid tuli üllatavalt palju ning soovituslik nimekiri küllalt pikk. Oli ka soovitusi, mille teised maha tegid, näiteks Pratchett, aga sellest allpool.
Kas ja kui palju peaks tegelikult noort ulme lugemise poole suunama? Tsiteerin kaht vastust:
Tarmo Rasmann ütles: Mulle on viimasel ajal ka mulje jäänud, et tänapäeva noorem generatsioon kaldub suhteliselt isevooluteed rohkemal või vähemal määral ulmelise kirjanduse suunas ning märgatav osa noortekirjandusest, mida raamatupoodidest mina leian, tundub olevat kerge ulme/fantastika kübemega. Raul Sulbi arvas midagi samalaadset: Ka minu mingid 10-13-aastased sugulased on just kurtnud, et tänapäeval on prakt. _kõik_ noortele suunatud värk (meelelahutus, ajaviide: raamatud, filmid, arvutimängud) üht- või teistpidi ulme ja see ajuti isegi viskab üle :)Kas siis üldse peaks oma pead vaevama, et mida siis pakkuda või millises järjekorras? No kui sai pall õhku visatud, võiks selle ka kinni püüda. Nii et see soovituslik nimekiri.
Päris mitu vastajat olid ühel nõul, et jutukogumik on alustamiseks parem kui pikk romaan ja ainsaks sobivaks tunnistati “Lilled Algernonile”. (Kas ei peaks seda ehk uuesti välja andma? Korralikus köites, ehk isegi illustratsioonidega?) Pakuti ka “Piletit Utoopiasse”, kuid samaväärselt laideti seda ka maha. Kas sama palju vastuhääli neutraliseerivad poolthääled?
Pikematest tekstidest enim mainimist pälvisid “Terasrott”, “Härjapõlvlaste kaitseala”, “Kääbik”, “Meremaa triloogia”, ”Amberi kroonikad”, “Krabat”, “Tema tumedad ained”.
Ma võiksin ju teha puhast statistikat ja panna siia raamatud selle järgi pingeritta, mitu korda neid mainiti, kuid see poleks õige, sest kui hea raamat juba nimetatud, siis ega ei kiputud seda enam eraldi esile tooma.
Eraldi teema on raamatud, mis ühelt poolt sobivaks tunnistati, kuid mõne teise poolt jälle sobimatuks. “Talismani vennaskond” ja “Nõitud palverännak”mitte kõige parema tõlke pärast, “Tulesüütaja” kui pikk ja lohisev tellis, Conani raamatud, Wells ja Stokeri “Dracula” kui liiga vanamoodsad ja ajale jalgujäänud, “Surmailm”, “Ajalaevad” ja “Rõngasplaneedi sari” kui liiga keerulised. Eks see ole suuresti nii lugemiskogemuse kui maitse/eelistuste asi.
Huvitav teemaarendus tekkis ka sellest, kas Terry Pratchett on sobivaim autor ulmega tutvuse tegemiseks.
Priit Reinmets: Minu arvamus, et enne Prachetti võtmist tuleb maailmapilt õigetpidi paika saada. Alles siis pakub kõverpeegli-maailm oma õige elamuse. Aga ma ei tea. Mis saab inimestest, kes kõigepealt omandavad paroodia ja siis ehk vaatavad ... Milline on nende maailmapilt. Ka sellele arvamusele oli nii poolt-kui vastuargumente. Kas on mõistlik lugeda enne paroodiat, kas siis paodeeritav ise mitte paroodiaks ei muutu? Ja kui muutub, kas see on hea või halb. Ruumi edasiseks diskussiooniks on küll ja rohkem.
Loomulikult on minul selle nimekirja suhtes oma arvamus. Päris mitmed soovitatust on minu meelest algajale liiga rasked (inimestel, kes ise palju loevad, on väga keeruline aru saada ja harjuda sellega, et nooremad generatsioonid ei pühenda sellele tegevusele sama palju aega kui nemad ise oma nooruses). Kuna töötan lasteraamatukogus, siis näen, kui palju tegelikult noored üldse raamatuid loevad ning paljud neist loevad ka midagi muud peale kirjandusõpetaja “soovitusliku” nimekirja. Seega paljukiidetud ning hinnatud ulmeklassikud (Asimov, Clarke, Gibson, Harrison, Simmons jne) jäävad minu arvates pisut keeruliseks ning eeldavat veidi suuremat lugemiskogemust. Kuid õnneks on meil põhikooliealisi lugemishuvilisi ning ma loodan, et neid aja jooksul ikka juurde ja juurde tuleb. Kõik need suurepärased raamatud ootavad uusi särasilmseid lugejaid ning ehk on sellest nimekirjast ulmekirjanduses esimeste sammude tegemisel abi.
Nimekiri ise aga sai kokku selline:
„Lilled Algernonile“
„Pilet Utoopiasse“
Adams, Douglas „Püidlaküüdi reisijuht galaktikas“
Alexander, Lloyd, "Kolme raamat", "Kõrge Kuningas", "Llyri loss", "Mustpada", "Rändur Taran"
Anderson, Poul „Kõrge ristiretk“
Asimov, Isaac „Asum“
Aprin, Robert „Jälle üks mõnus müüt. Müüt ja eksiarvamused“, „Müüt ja eksiteed. Edu või müüt“, „Müüt ja kadunud kaaslased. Müüt ja pisike pandipiiga“
Banx, Iain M „Mängur“
Baxter, Stephen „Ajalaevad“
Belials, Veiko „Ashinari kroonikad“
Bradbury, Ray „Marsi kroonikad“
Brennan, Herbie „Purpurkeiser“ „Haldjasõjad“
Canavan, Trudi „Musta võluri triloogia“ („Võlurite gild“, „Õpilane“, „Ülemlord“)
Card, Orson Scott „Enderi mäng“
Carranza, Maite, "Emahundi klann", "Jäine kõrb", "Odi needus"
Carsac, Francis „Tulnukad eikusagilt“
Clarke, Arthur C „Linn ja tähed“ „Kosmoseodüsseia“
Colfer, Eoin "Artemis Fowl" „Soovileht“ „Airman“
De Lint, Charles "Kusagil lennata"
Doyle, A.C. „Kadunud maailm.“
Enthoven, Sam, "Mustad haarmed"
Funke, Cornelia „Varaste isand“
Gaiman, Neil, "Coraline"
Gibson, William "Idoru"
Harris, Joanne, "Ruunimärgid"
Harrison, Harry „Surmailm I-III“ „Terasrott“
Heran, Lian „Otori lood“ (Üle ööbikupõranda, Rohuvoodi asemeks, Kuu hele valgus, Haigru kähe huige, Taeva võrk on lai)
Hobb, Robin "Salamõrtsuka õpilane" „Kuninglik salamõrtuskas“
Howard, Robert E. „ Conan ja Musta Ranniku kuninganna“ „Conan ja Punane kants“ „Conan ja värelev vari“
Hubbard, L. Ron „Võitlustanner Maa“
Jordan, Robert "Maailma Silm".
Kaaberbøl, Lene, "Nägija tütar"
King, Stephen „ Tulesüütaja“
Krüss, James „Timm Thaler“
Le Guin, Ursula K. "Meremaa triloogia" (Meremaa võlur, Atuani hauad, Kaugeim kallas, Tehanu)
Loevenbruck, Henri "Emahunt ja tüdruk. Moira triloogia I raamat" "Huntide sõda. Moira triloogia II raamat"
Loon, Paul van „Nägu udus“
Lowecraft, Howard Phillips „Pimeduses Sosistaja“
Lukjanenko, Sergei "Öine vahtkond"
Mc Caffrey, Anne „Lohelend, „Lohelaul“
Mirer, Aleksander „Kus on rändurite kodu?“
Niven, Larry „Rõngasplaneet“, „Rõngasplaneedi ehitajad“
Paolini, Christopher „Eragon“ „Vanem“ „Brisingr“
Pratchett, Terry „Vaibarahvas“ , „Kaevajad“, „Autojuhid“, „Tiivad“
Preussler, Otfried „Krabat“
Pullman, Philip "Tema tumedad ained" (Kuldne kompass, Inglite torn, Vaigust kiiker)
Reeve, Philip „Surelikud masinad“, „Kuldseeklid“
Reger, Rob, "Emily the Strange : kaotatud päevad"
Robillard, Anne "Taevane tuli. Smaragdi rüütlid I"
Rothfuss, Patrick „Tuule nimi“
Scott, Michael „Surematu Nicholas Flameli saladused“
Simak, Clifford D., "Talismani vennaskond", "Nõiutud palverännak“ "Härjapõlvlaste kaitseala" „Libainimesed“
Simmons, Dan „Hyperion“
Stephenson, Neal „Lumevaring „
Stoker , Bram „Dracula“
Stroud, Jonathan, "Golemi silm", "Ptolemaiose värav", "Samarkandi amulett"
Zelazny, Roger "Amberi kroonikad" „Needuste allee“ "Üksildane oktoobriöö"
Tolkien, J. R. R. "Kääbik" „Leht ja puu“
Wells, H. G. "Võlupood"
Veskimees, Siim „Kuu ordu“
Wooding, Chris "Alaizabel Cray painaja"
***
Pildil uudiskirjanduse riiul Haapsalu lasteraamatukogus
teisipäev, november 3
ommik
istun oma kõledalt külmas köögis
taburetil
sel vanal heal kolmejalgsel
kimun juba kolmandat
ommikust sigaretti
ja loen
ikka veel loen
seda roostesinijärvekünnapi raamatut
hea raamat
akna all härmatab
kärbatab
aga ega kolmanda korruse aknast
eriti täpselt ei paista
silmad ju täis
selle vastiku öö unesegast hägu
ja linad veel jätkuvalt
ligedad
higised
märjad
sest öö
see öö
kestis talumatult
öökimaajavalt kaua
ja ma ei suutnud seda
härmatand
kärbatand
ommikut ära oodata
vastik on
kui on korraga külm ja kuum
tahaks kõikse aeg
magada
ja samas ei suuda
võehh...
mul ei saa ju ikka veel paha olla olla
olla olla olla ollallaa
veel tunnike
ja siis on tarvis
timp-timp-timp
kõpsutada oma saabaste tärinal
tööle
ja olla seal asjalik
usin ja rosin
see päike
ju säratab
silma sisse
oh palun öelge
et ma ei kaotanud koos
vaimlise tervise
ja füüsilise
ja eneseväärikusega
ka oma
päikseprille
reede, september 18
kolmapäev, september 16
Väljasõidult kogutud elutarkused
Käisin Haapsalus.
Erialane väljasõit.
Täitsa tore oli.
Vaatamata pisukestele viperustele.
Näiteks kukkus mul tänaval seelik seljast... Oli niigi lai ja siis läks miskipärast lukk katkski. Ju siis kui seelik saapahaakidesse takerdus. Igastahes tundsin, kuidas kuidagi tagumiku peale mahe tuuleke puhub. Õnneks oli mantel peal ja tänaval pold kedagi nägemas.
Piinlik igal juhul.
Kallis ülemus päästis hädast ja andis niiti-nõela.
Sealt ka mitu tarkust - ühel korralikul daamil on nipperkotis ALATI paar haaknõela, niit ja nõel, nuuskpiiritus ja validool.
Ja esmaabi kursustele peaks minema.
Kaitseliitu tegelikult astuks hääl meelel, sealt saaks ka muidu kasulikke ja tarvilikke teadmisi ja oskusi.
A jah.
Et siis Haapsalu.
Sääl avati suvel Iloni Imedemaa.
Seda käisime ka kaemas.
Meisterdasin kaltsutite ja joonistasin Karlssonile üksiku kuke.
Pilti tegin ka mõned.
Ja lossihoovis on krdima äge laste mänguväljak. Tõepoolest mõnusad atraktsioonid.
Vaadake ka...
pühapäev, september 6
Kaks korda Hallelujah
Juba eelmisest reedest on mul pleilistis 8 tunnine valik "ilusaid lugusid" ning kaks neist kummitavad mind...
(Vaatamata sellele, et mõni mu sõpradest aeg-ajalt viskab nalja teemal, et mind ei tohi lasta pleilisti kokku panema, sest siis tuleb sealt ju ainult koledat muusikat, kuulan ma tegelikult igast kraami.)
Rufus Wainwright
I heard there was a secret chord
That David played and it pleased the Lord
But you don't really care for music, do you?
It goes like this, the fourth, the fifth, the minor fall, the major lift, the baffled king composing Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah
Your faith was strong but you needed proof, you saw her bathing on the roof, her beauty in the moonlight overthrew you
She tied you to a kitchen chair, she broke your throne, she cut your hair, and from your lips she drew the Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah
Maybe I have been here before, I know this room; I have walked this floor, I used to live alone before I knew you
I've seen your flag on the marble arch, love is not a victory march, it's a cold and its a broken Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah
There was a time you let me know whats really going on below, but now you never show it to me, do you? (and)
Remember when I moved in you; the holy dark was moving too, and every breath we drew was Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah
Maybe there's a God above, and all I ever learned from love was how to shoot at someone who outdrew you
And its not a cry you can hear at night, its not somebody who's seen the light, its a cold and its a broken Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu--jah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu---u---jah
That David played and it pleased the Lord
But you don't really care for music, do you?
It goes like this, the fourth, the fifth, the minor fall, the major lift, the baffled king composing Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah
Your faith was strong but you needed proof, you saw her bathing on the roof, her beauty in the moonlight overthrew you
She tied you to a kitchen chair, she broke your throne, she cut your hair, and from your lips she drew the Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah
Maybe I have been here before, I know this room; I have walked this floor, I used to live alone before I knew you
I've seen your flag on the marble arch, love is not a victory march, it's a cold and its a broken Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah
There was a time you let me know whats really going on below, but now you never show it to me, do you? (and)
Remember when I moved in you; the holy dark was moving too, and every breath we drew was Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu----jah
Maybe there's a God above, and all I ever learned from love was how to shoot at someone who outdrew you
And its not a cry you can hear at night, its not somebody who's seen the light, its a cold and its a broken Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu--jah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelujah
Hallelu---u---jah
Nick Cave
Alguses on intervjuu, 1.40pealt algab lugu.
Ja põmst jään ma vist enda lause juurde kidlaks, et Nick'il on kõikse seksikam lauluhääl üldse...
On the first day of May I took to the road
I'd been staring out the window most of the morning
I'd watched the rain claw at the glass
And a vicious wind blew hard and fast
I should have taken it as a warning
As a warning As a warning
As a warning
I'd given my nurse the weekend off
My meals were ill prepared
My typewriter had turned mute as a tomb
And my piano crouched in the corner of my room
With all its teeth bared
All its teeth bared All its teeth bared
All its teeth bared.
Hallelujah Hallelujah
Hallelujah Hallelujah
I left my house without my coat
Something my nurse would not have allowed
And I took the small roads out of town
And I passed a cow and the cow was brown
And my pyjamas clung to me like a shroud
Like a shroud Like a shroud
Like a shroud
There rose before me a little house
With all hope and dreams kept within
A woman's voice close to my ear
Said, "Why don't you come in here?"
"You looked soaked to the skin"
Soaked to the skin Soaked to the skin
Soaked to the skin
Hallelujah Hallelujah
Hallelujah Hallelujah
I turned to the woman and the woman was young
I extended a hearty salutation
But I knew if my nurse had been here
She would never in a thousand years
Permit me to accept that invitation
Invitation That invitation
That invitation
Now, you might think it wise to risk it all
Throw caution to the reckless wind
But with her hot cocoa and her medication
My nurse had been my one salvation
So I turned back home
I turned back home I turned back home
Singing my song
Hallelujah
The tears are welling in my eyes again
Hallelujah
I need twenty big buckets to catch them in
Hallelujah
And twenty pretty girls to carry
them down
Hallelujah
And twenty deep holes to bury them in
Hallelujah
The tears are welling in my eyes again
Hallelujah
I need twenty big buckets to catch them in
Hallelujah
And twenty pretty girls to carry them down
Hallelujah
And twenty deep holes to bury them in
I'd been staring out the window most of the morning
I'd watched the rain claw at the glass
And a vicious wind blew hard and fast
I should have taken it as a warning
As a warning As a warning
As a warning
I'd given my nurse the weekend off
My meals were ill prepared
My typewriter had turned mute as a tomb
And my piano crouched in the corner of my room
With all its teeth bared
All its teeth bared All its teeth bared
All its teeth bared.
Hallelujah Hallelujah
Hallelujah Hallelujah
I left my house without my coat
Something my nurse would not have allowed
And I took the small roads out of town
And I passed a cow and the cow was brown
And my pyjamas clung to me like a shroud
Like a shroud Like a shroud
Like a shroud
There rose before me a little house
With all hope and dreams kept within
A woman's voice close to my ear
Said, "Why don't you come in here?"
"You looked soaked to the skin"
Soaked to the skin Soaked to the skin
Soaked to the skin
Hallelujah Hallelujah
Hallelujah Hallelujah
I turned to the woman and the woman was young
I extended a hearty salutation
But I knew if my nurse had been here
She would never in a thousand years
Permit me to accept that invitation
Invitation That invitation
That invitation
Now, you might think it wise to risk it all
Throw caution to the reckless wind
But with her hot cocoa and her medication
My nurse had been my one salvation
So I turned back home
I turned back home I turned back home
Singing my song
Hallelujah
The tears are welling in my eyes again
Hallelujah
I need twenty big buckets to catch them in
Hallelujah
And twenty pretty girls to carry
them down
Hallelujah
And twenty deep holes to bury them in
Hallelujah
The tears are welling in my eyes again
Hallelujah
I need twenty big buckets to catch them in
Hallelujah
And twenty pretty girls to carry them down
Hallelujah
And twenty deep holes to bury them in
kolmapäev, august 26
***
Ärge saatke mulle sünnipäevakaarte,
ärge toretsevaid telegramme saatke.
Usun, sõbrad, teisse, ilma et
usukinnitusi vajaks iga hetk.
Tõesti, sõbrad, tõesti ärge saatke.
Niigi koormatud on telegrammikandjad,
raudtee, post ja telefonivõrk.
Iga rubla jaoks on kohti, kus ta andjam.
See mu argument ei olegi nii nõrk.
Niigi koormatud kõik tegijad ja andjad.
Milleks seda "palju oenne" -lokku?
Mis on õnn, näeb silmast silma vaadates.
Parem saame lihtsalt kuskil kokku.
Kellel alles, võtku kaasa aated.
Arvi Siig
Kuuldekaugus
Eesti Raamat : Tallinn, 1978
lk 136
Ja nii ongi...
teisipäev, august 25
Rattarännak Tarbatus
Kõiksepealt ehk siis tsiteerin:
Järvamaa noored rattaekskursioonil
23.08.2009
13. augustil k.a käis Eesti noorim muuseumiomanik, Ründo Mülts koos teiste Järvamaa noortega Tartus rattaekskursioonil. Päinurmest pärit noormees võitis kevadel üle-eestilise noorgiidide konkursi, kuna pani Rattarännakute rõõmuks just rõhku sellele, et tema kaitstud marsruuti saab kõige paremini läbida rattal. Nimelt osales Märt Männik OÜ Rattarännakud esindajana noorgiidide konkursi zhüriis.
Rattarännakud OÜ premeeris omalt poolt Ründot ja tema partnerit rattaekskursiooniga Tartus, et tutvustada Tartut rohkem kui jalgsituuri raames ja paindlikumalt kui bussiekskursiooniga.
Kokku osales kaheksa noort koos kahe täiskasvanud saatjaga. Rattamarsruut kulges läbi vanalinna Riia mäest üles ja tagasi jõe äärde, kust liiguti Ülejõele ja Raadile. Päevotsa sadanud vihm lakkas vahetult enne algust ja väntajad sõitsid koju tagasi värskelt ja rõõmsalt. Ekskursiooni läbivaks teemaks oli I üldlaulupidu 1869. aastal.
Koostas: Märt Männik
Jutukese sain siit: http://www.rattarannakud.ee/?p=3&news=22
***
Et siis Ründo kutsus ka mind kaasa oma võidetud rattarännakule mööda Tarbatut.
Mainitud kirjatükis olen mina siis tõenäoliselt "nooreks" ja mitte täiskasvanud saatjaks tituleeritud. Äge varajane sünnipäevakingitus.
Aga asjast rääkides - Tardo liinas on sehuke tore firma nagu "Rattarännakud", kes siis (nagu ülalt lugeda võib) auhindasid noort muuseumiomanikku rattamatkaga. Terve suve toimusid läbirääkimised minu ja mu vahmiili vahel, sest kogu matka orgunnumise päev sõltus otseselt minust ja minu töögraafikust. Eks ma ajasin neid segadusse ja pakkusin hulgim ebasobivaid kuupäevi, kuid lõpuks jõudsime kokkuleppele (Minule muidugi sobivalt nõnda, et peale matka ka Tartuffi sain külastada).
Igastahes transporditi meid plikaga Tartu (samas kui maalt tuli terve bussitäis raffast, kes linna poodlema, kes hängima ja tšillima, 1 proua veetis suisa 7 ja pool tundi Lõunakeskuses (????) ning asisem seltskond ka rattamatakale).
Noorem generatsioon esialgu hirmsasti häbenes neid kolmekäigulisi naiste linnasõidurattaid. Aga mina olin küll rahul. Liikusid kergelt ja ees oli korv, kuhu sai vajamineva inventari lahedalt ära mahutada.
Ega ma enam täpset marsruuti ei mäleta, aga lubatud 2 tundi olime sõidus küll. Karlova algus, Maarjamäe ja Vana-Vanemuine, Kassitoome, Raadi mõis ja veel nipet-näpet. Giidihärra väga pikki loenguid ei pidanud, aga väga erinevas vanuses ja huvidega kuulajaskond ei teinud tal seda tööd ka eriti lihtsaks. Vennatütar puges kapuutsi sisse, kui tuttavaid nägi ning oma plika käis rattaga ristmikul kõhuli, kui eesolija ei pidurdanud.
Aga ilm oli ilus, tuju hea ning rattakellade kõlinal veedetud õhtupoolik oli täitsa tore sissejuhatus hiljem järgnenud filmivaatamismaratonile.
Soovitan soojalt.
Seda matka.
Firmat.
(Mulle mainis giid muidugi hinnavahemikku 70-90 krooni per nase, a ehk on kõik kokkuleppeküsimus)
PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS
Istsin oma hommikuse unega võideldes köögis, kimusin esimest sigaretti ja lehitsesin Vikerkaart aastast 1997. Seitsmendat numbrit.
Kohe viiendal leheküljel oli sehuke luuletus.
Sven Parmas
PENTTI SAARIKOSKI ARMASTUSLUULETUS, MILLE TOO ÜKSKORD ÄRA KAOTAS, OTSIS KÜLL TÜKK AEGA TASKUIST, KUID EI LEIDNUD; SIIS SÜLITAS
Vanad väsinud mehed
habemed sakris
joovad
päeva kõrval päev
Kõvahäälselt laulavad kiitust
vabaduse armule
st kenale vastassoole
ja sellele
mis kihab nende endi sees
Tean palju ilusaid tüdrukuid
kes lähevad voodi
ainult armastusest
iial ütlemata
et misse armastus on
Ainult joomisest impotentsed mehed
teavad tollest
üht-teist
nende tarkus tuleb läbi joogikõrre või mitte
aga ladinlaste järgi igatahes
Keskealine meelisklev mees
Jõuan selle teadmiseni koduteel
tee on porine
taevas madal
Väljas sügis või kevad või talv
ja juba hiline tund
Vat sehuke luuletus.
Kena kaunist teisipäävast tööpääva teile!
Ja kui Herr Parmas leiab, et tema õigusi on kurjasti ärr kasutet, et ma siia tema lulla nõnda ilma luba küsimata üles riputasin, siis ...
Kasvõi tulgu ja küsigu, annan ühe oma hommikustest sigarettidest talle.
kolmapäev, august 19
Ilus headöödsoov healt sõbralt:
ja ma usun
et sa peagi avastad ennast
või ma loodan vähemalt
et oled tabanud selle tülpinud irivitamise juures
et oled äkitselt hakanud lihtsalt mossitama
ja edasi saab juba minna ainult paremaks ja paremaks
sest
eksole
on 1 korralik mossitamine depreka juurest tubli samm edasi
sammu julgelt ja kõhklusteta
kõike paremat soovides
head ööd
et sa peagi avastad ennast
või ma loodan vähemalt
et oled tabanud selle tülpinud irivitamise juures
et oled äkitselt hakanud lihtsalt mossitama
ja edasi saab juba minna ainult paremaks ja paremaks
sest
eksole
on 1 korralik mossitamine depreka juurest tubli samm edasi
sammu julgelt ja kõhklusteta
kõike paremat soovides
head ööd
laupäev, august 8
Viinamarjaveinist, viinast, õllest
Jookide tarvitamises tuleb üle minna labaselt, primitiivselt maitselt komplitseeritumale - viinalt viinamarjaveinile, mille on kõige rikkalikum maitsevarjundite ja aroomide koostis (nn bukett).
Teadlased, arstid, meditsiinilised organisatsioonid ja uurimisasutused kinnitavad viinamarjaveini kasulikkust, tõstes õigustatult esile tema toite- ning raviväärtust ja vastandades teda viinale.
Kõigi rahvaste sajandite pikkused kogemused tõestavad seda teaduslikku järeldust ja kõnelevad veenvalt alkoholismi kahjulikkusest ning selle tarvitamisega kaasnevaist õnnetustest, mis on peaaegu reeglipäraselt seotud mitte veini ja õlle, vaid nimelt viina tarvitamisega.
1936. a ütles seltsimees Mikojan, paljastades legendi "vene purjutamise" kohta, järgmist:
"Mõned inimesed arvavad ja räägivad, et näe, meil juuakse palju viina, aga vaat' välismaal juuakse vähe. See on täiesti väär kujutlus. Järnevalt on toodud arvud viina, veini ja õlle tarvitamise kohta ühele inimesele 1931. aastal ümber arvutatult puhtale piiritusele: Prantsusmaal 18,9 liitrit, Belgias 11,2, Inglismaal 3,2, NSV Liidus 1,6... Kuid miks seni levis kuuldus vene purjutamise kohta? Seepärast, et tsaariajal elas rahvas suures viletsuses ja tollal joodi mitte lõbu, vaid mure ja viletsuse pärast. Joodi nimelt selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Inimene muretseb mõnikord pudeli viina ja joob; söögiks seetõttu enam raha ei jätkunud, süüa polnud midagi ja inimene jõi kuni teadvuse kaotamiseni. Nüüd on elamine muutunud rõõmsamaks. Hea ja küllusliku elu pärast ei jooda... Elamine on rõõmus, tähendab, võib ka juua, kuid tuleb juua ilma mõistust kaotamata ja tervist kahjustamata."
Aga "juua tervist kahjustamata" - see tähendab juua vähem viina, asendades seda mõõdukas kogustes kerge, meeldiva viinamarjaveini ja õllega.
Harjumused, kogemused ja maitsed on tingitud majandusest. Vanal Venemaal mõjutasid kodanlus ja mõisnikud rahva maitset "kroonu viinapoest" müüdava puskari joomise suurendamise huvides; see vastas tolle ajastu mahajäänud majandusele ja oli kasulik valitsevatele klassidele.
Enda tarbeks aga vedasid vene kodanlus ja mõisnikud veine sisse välismaalt, uhkeldasid peente ning valitud maitsetega ja kiindumusega prantsuse viinamarjaveinisse ning šampanjasse ja välismaiste vanade konjakite kollektsioonidesse.
Nüüd aga tahame arendada kogu rahva hulgas maitset väljapaistvalt heade kodumaiste viinamarjaveinide, oivalise nõukogude šampanja ja suurepäraste nõukogude konjakite suhtes.
Seltsimees Mikojan ütles 1936. aastal:
"Seltsimees Stalin tegeleb sotsialismi ülesehitamise suurimate küsimustega meie maal. Tema hoiab oma tähelepanu sfääris kogu rahvamajandust, kuid ei unusta sealjuures ka pisiasju, sest iga pisiasi on tähtis. Seltsimees Stalin ütles, et stahhaanovlased teenivad praegu palju raha, ka insenerid ja teised töötajad teenivad palju. Aga kui nad tahavad osta šampanjat, kas nad suudavad seda muretseda? Šampanja - see on materiaalse heaolu tunnus, jõukuse tunnus."
Nõukogude Liidus toodetakse praegu rikkalikult mitmesuguseid viinamarjaveine - laua-, dessert-, vahutavaid ja kihisevaid veine.
Nõukogude veinitööstuse praktika on ümberlükkamatult tõestanud, et maailmas pole sellist viinamarjaveini sorti, sellist marki, mida ei saaks valmistada oma veinitööstuse ettevõtteis.
Meie dessertveinid, eriti krimmi muskaatveinid, gruusia naturaalsed lauaveinid, samuti punased ja valged veinid, armeenia madeira ja heres, aserbiadžaani ja kesk-aasia kagorid, abrau-dürso, krimmi ja gruusia šampanjad on rahvusvahelistel näitustel pälvinud kõrge hinnangu viinamarajaveini asjatundjate poolt.
Viinamarjaveini, šampanja ja õlle tootmist laiendame me aastast aastasse, viina aga püüame tarbimisest aegamööda välja tõrjuda. Selline on meie nõukogude poliitika sel alal, poliitika, mida dikteerivad rahva huvid ja mis seisavad rahva tervise ja jõu säilitamise ja edasise tugevdamise eest hoolitsemises.
Pühade, perekondliku pidustuse või sõprade vastuvõtu puhul arutletakse peaaegu igas perekonnas jookide sortimendi küsimust. Selles arutluses toetab "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" neid, kes soovitavad lauale anda viinamarjaveini ja õlut, viina aga vähesel hulgal, piirates maksimaalselt selle tarvitamist nii enda kui ka oma külaliste poolt.
"Raamat tervislikust ja maitsvast toidust"
Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1955 (Originaal välja antud Moskvas 1953)
Lk 71-72
***
Krt, tuleks see Mirr juba oma Jevroopatuurilt tagasi - tahaks temaga labaselt ja tagurlikult pisut viina visata. Jooks mure ja viletsuse pärast. Selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Ja ei arutleks üldse perekondlikult jookide sortimendi küsimust.
***
Muuseas - nagu mu kallis isa mainis, siis olla see raamat olnud üks prestiižne ja popp ning suht' raskesti kättesaadav teos omal ajal. Loen huviga. Näiteks saab sealt teada, miks on "doktori vorst" just nimelt doktori vorst. Või et kuidas serveerida keedetud põrsast tarretises. Ägedaid retsepte ja muidugi udupeent lisalugemist suurel ja võimsal kodumaal toodetavate toiduainete äärmiselt laiast sortimendist, nende koostisest ning muudki.
Pärl. Mu raamatukogus. A mul on sehukesi pärle veel. Hulgim. Terve kaheksarealise kee jagu kindlasti. Ajutiselt isegi sehuke raamatuke (laenasin Maideni käest):
"Wiimse aja märgid ehk Issanda pääw on ukse ees. Uks raamatuke neile, kes Issanda tulemist südamest ootavad." Välja antud Tallinas 1884. aastal ja trükitud J. Dunkel'i kuluga.
Tellimine:
Postitused (Atom)
