Mul oli/on siin puhkenädal
2 nädalat tagasi
neljapäev, veebruar 14
laupäev, veebruar 9
neljapäev, veebruar 7
Kes vana asja meelde tuletab...
Sorteerisin oma vanu pilte (uusi teha ei saa, sest fotokas on jätkuvalt katki). Kuna kõik muu soigumise siit ärr kustutasin ja järgi jäi see Visplikülas oldud aeg, siis panen illustreerivaks materjaliks takkajärgi pilte.
Siin siis Vispliküla jõesadam.
Siin siis Vispliküla jõesadam.
esmaspäev, veebruar 4
teisipäev, august 21
kolmapäev, august 8
teisipäev, juuli 31
Eksihinnagu nõidus
"Tean täpselt, mis tunne sul on," lausus Schmendrick õhinal. Ükssarvik vaatas teda pimedusest oma põhjatute silmadega ning võlur naeratas närviliselt ja silmitses oma käsi. "On väga haruldane, et inimest peetakse selleks, kes ta tõeliselt on," ütles ta. "Maailm on täis väärtushinnanguid. Mina tundsin sinus ära ükssarviku, kui ma sind nägin, ja ma tean, et ma olen su sõber. Sina aga pead mind klouniks või reeturiks ning nii see ongi, kui sina mind sellisena näed. Sinu peale pandud nõiasõnad on ainult nõiasõnad ning need haihtuvad, niipea kui sa vabaks saad, eksihinnagu nõidus aga, mille sina oled minu peale pannud, jääb sinu silmis igavesti minuga. Me ei ole alati need, kellena näime, ning peaaegu kunagi ei ole me need, kellena me end unistustes näeme. Ometi olen ma lugenud või kuulnud lauldavat, et maailma alguses oskasid ükssarvikud teha vahet - kus hiilgus võlts, kus tunne siiras, kus huulil naer, kus süda piinas."
Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"
lk 27-28
Tallinn : Kupar, 1993
Hea raamat. Loen seda juba kolmandat korda. A viimasest korrast on möödas aastaid ning meeles oli ainult tunne. See on tõepoolest hea raamat.
Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"
lk 27-28
Tallinn : Kupar, 1993
Hea raamat. Loen seda juba kolmandat korda. A viimasest korrast on möödas aastaid ning meeles oli ainult tunne. See on tõepoolest hea raamat.
esmaspäev, juuli 16
reede, juuli 13
reaktsioon vol 3
Vend.
Nagu minagi, ei armasta ta sinnapoole objektiivi jääda.
Tegelikult on mul koduses pildikogus terve kollektsioon selliseid käsi... Aga praegu ei sa neid kätte. Seeriana oleks asi põnevam...
Reaktsioonvol 2
Hard Rock Laager 2006 - too noormees tuli mulle vastu teel telklaagrist kontserdipaika, mul oli kaamera käes, sihtisin parasjagu kedagi sõpradest. Tema põmst astus objektiivi ette :)
Reaktsioon
Leidsin siit konkursi. Vahva idee...
Seekordne teema reaktsioon objektiivile. Sobrasin om kompuutris - mõned asjad leidsin (enamik pilte ikkagi kodus ja plaadile kirjutet).
See proua käis raamatukogus loengut kuulamas. Mulle meeldib see ninakirtsutus (ega talle ei meeldinud, et ma hullunult ja lakkamatult fotografeerin, aga teha ju ka midagi ei saanud. Ma loodan, et ta ei pahanda. sest pilt on väga armas).
neljapäev, juuli 5
Ja rukkirääk seisab käsi puusas õhus
On ju isuäratav?
Pohlad ja punased sõstrad sügavkülmast sutsu piima ju suhkruga. Garneeringuks metsmaasikaid, mis me metsast tõime. Kui praegu ühe sellise saaks...
Lubasin ühele sõbrale, et kui ta mulle külla tuleb, siis pakun metsmaasikatest toormoosi. Tuleb. Külla. Siis peab ju moos kah olemas olema. Käisime eile Anuga. Sest mis lubatud, tuleb ära teha :)
esmaspäev, juuli 2
neljapäev, juuni 28
pühapäev, juuni 17
reede, juuni 8
esmaspäev, mai 28
neljapäev, mai 24
teisipäev, mai 22
Mu pea on täis raamatuid,
mida ma mitte kunagi ei kirjuta. Või on need hoopis kellegi teise kirjutatud raamatud? Kas keegi kirjutab unenägusid? Tahaksin teada. Sest vahel olen õnnetu, kui olen jälle ärganud enne lõppu.
Eile ärkasin jälle üles peale vahvat unenägu. Istusin siis köögiaknal ja tegin suitsu. Mõtlesin. Ja avastasin, et ma ei näe und nagu filmi. Peaaegu mitte kunagi. Ma loen oma unenägusid. Nagu raamatut. Pildilist osa on sama skemaatiliselt, kui lugemise ajal. Alatihti on mu unedel klassilaline sissejuhatus, teemaarendus jne. Ma näen unes kirjeldusi, mitte actionit. Ma näen unes sõndaega mängimist. Ma loen omale unes ette. Ma tahaks osata oma unesid kirja panna.
Viimases loos olid tegelastel mõtte või tahtejõul liikuvad kanuutaolised massinad. No kanuu nagu kanuu ikka, looduslikust materjalist tundus olema. Oli selliseid, kuhu mahtus kolm, aga ka ühele sõitjale sobivaid. Selleks, et edasi liikuda, pidi liikumist väga tahtma ning samas tegema midagi oma keele/suulaega.
Enne mu ärkamist kaevas üks naine rannas liiva sisse auke. Tal oli kaasas pisike põnn. Ja aukudesse pani ta tünnid. Tünnides hoiti toitu. Eriti head olid nood tammepuised, neis valmis lihtsalt suurepärane skjellig (mul pole õrna aimugi, mis see on, aga just nimelt see sõna oli).
Eile ärkasin jälle üles peale vahvat unenägu. Istusin siis köögiaknal ja tegin suitsu. Mõtlesin. Ja avastasin, et ma ei näe und nagu filmi. Peaaegu mitte kunagi. Ma loen oma unenägusid. Nagu raamatut. Pildilist osa on sama skemaatiliselt, kui lugemise ajal. Alatihti on mu unedel klassilaline sissejuhatus, teemaarendus jne. Ma näen unes kirjeldusi, mitte actionit. Ma näen unes sõndaega mängimist. Ma loen omale unes ette. Ma tahaks osata oma unesid kirja panna.
Viimases loos olid tegelastel mõtte või tahtejõul liikuvad kanuutaolised massinad. No kanuu nagu kanuu ikka, looduslikust materjalist tundus olema. Oli selliseid, kuhu mahtus kolm, aga ka ühele sõitjale sobivaid. Selleks, et edasi liikuda, pidi liikumist väga tahtma ning samas tegema midagi oma keele/suulaega.
Enne mu ärkamist kaevas üks naine rannas liiva sisse auke. Tal oli kaasas pisike põnn. Ja aukudesse pani ta tünnid. Tünnides hoiti toitu. Eriti head olid nood tammepuised, neis valmis lihtsalt suurepärane skjellig (mul pole õrna aimugi, mis see on, aga just nimelt see sõna oli).
laupäev, mai 19
reede, mai 18
Küll see loodus on ikka ilus aeg :P
Käisime eile hommikul kolleegiga matkamas. Tahan kuu lõpul lastele organiseerida üht üritust metsas. Et aardekaart ja Kunksmoor, kes neile nõiatarkusi jagab jne. Aga selleks oli vaja rada ise üle vaadata. Pole ammu niviisi pikemat maad käinud - kokku kena 14 km. Ilm oli ju ilus, päike kõrvetas, mahe tuuleõhk silitas juukseid, linnud röökisid laulda ja toomingad lehkasid magusasti. Natuke illustreerivat materjali ka...
reede, mai 11
Elu on unenägu
Inimese aju on üks imelik vigur. Nägin öösel und. Aga mitte sellist tavalist jura. Nimelt olen viimasel ajal lugenud Dovlatovit, Vellerit. No ja see uni. Õigem oleks öelda uned. Novellivormis pihtimused, stiililt veidi nagu kaks eelpol nimetet tegelast segatuna Haarmsiga. Sisult kompott tänapäevast ja minevikust (sest no mida mina saan teada 60-st, 70-st või veelgi varasemast. Ainult kaudselt, sest isiklik kogemus, kui nii võib öelda, puudub). Et siis pihtimused, mida loen ette ma ise. Samas aga kerib silme ees lahti pilt. Niiöelda illustreeriv materjal.
Tohutult kahju on, et ei mäleta, millest need lood jutustasid. Meeles on vaid üldmulje. Tundmused. Aga mitte lood. Seda tean kindlalt, et ärkasin neljanda loo sissejuhatuse järel. Lugu ise oli midagi sellist:
"Ma olen Marsilt (no pesueht marslane) ja ma röövisin inimese. Või mis nüüd mina röövisin. Mis inimeseröövel nüüd mina olen. Rööviti ehk mind?
Masha Ivanovna, elukohaga turu kõrval kollases puumajas, pöördus miilitsatöötajate poole kaebusega, et mina, Nikifor Mikolajevitsh, röövisin kolmapäeval, neljanda aprilli õhtupoolikul, temalt neli siseelundit. Kaduma on läinud neerud, süda, maks ja põrn. Mida teeksin mina tema siseelunditega?"
Midagi sellist siis. Umbes sel kohal ma ärkasin. Muidugi ei mäleta ma täpset sõnastust.... Proovisin meelde tuletada ka neid eelnenud kolme lugu, aga... mis läind, see läind...
Tohutult kahju on, et ei mäleta, millest need lood jutustasid. Meeles on vaid üldmulje. Tundmused. Aga mitte lood. Seda tean kindlalt, et ärkasin neljanda loo sissejuhatuse järel. Lugu ise oli midagi sellist:
"Ma olen Marsilt (no pesueht marslane) ja ma röövisin inimese. Või mis nüüd mina röövisin. Mis inimeseröövel nüüd mina olen. Rööviti ehk mind?
Masha Ivanovna, elukohaga turu kõrval kollases puumajas, pöördus miilitsatöötajate poole kaebusega, et mina, Nikifor Mikolajevitsh, röövisin kolmapäeval, neljanda aprilli õhtupoolikul, temalt neli siseelundit. Kaduma on läinud neerud, süda, maks ja põrn. Mida teeksin mina tema siseelunditega?"
Midagi sellist siis. Umbes sel kohal ma ärkasin. Muidugi ei mäleta ma täpset sõnastust.... Proovisin meelde tuletada ka neid eelnenud kolme lugu, aga... mis läind, see läind...
teisipäev, mai 8
esmaspäev, mai 7
Kevad tuli
Et kust need karu jäljed? Käisime metsa tegemas jälle. No ja metsa minnes jäi pilk pidama sellele ema ja poja jäljele. Hiljem selgus, et seal teeristis, kuhu me oma auto jätsime, oli neid karusid suisa mitu old. Jälgi oli väga palju. Neil oleks nagu nõupidamine olnud - jäljeread läksid kolme erinevat teed pidi eemale.
teisipäev, aprill 17
Kunksmoor
"Vaene Kunksmoorike! On sind selle tormiga alles külm läbi tõmmanud!" lõdises Kunksmoor vaimustusega.
Ta hakkas voodit seadma. Kuna tal oli plaanis pikemat aega haige olla ja haigusest ka õiget mõnu tunda, pani ta puhtad linad ja otsis välja uue udusuleteki. Voodi kõrvale kuhjas ta suure virna taskurätikuid ja sarjatäie kraadiklaase. Kui Kunksmooril oli kõrge palavik, ei raatsinud ta kraadi kunagi alla lüüa ja pidi seepärast võtma kogu aeg uue kraadiklaasi. Haiguse ajal kraadis ta ennast vahetpidamata. See just see haigusemõnu oligi. Kraadiklaasid paremate palavikkudega pani ta pärast ühte eraldi suhvlisse ja vaatas neid vahel õhtuti teed juues.
Rohtu võtta ta täna õhtul veel ei raatsinud. Kunksmooril olid väga tõhusad rohud, ja kui ta neid võtnud oleks, poleks ta haigusest niiviisi hommikul midagi järele jäänud.
Siis keetis ta endale kuuma kibuvitsamarjateed meega, kuid ei hakanud ka seda jooma, et mitte haiguse ilusat käiku ära rikkuda. Ta pani tee niisama voodi kõrvale lauale, et kõik oleks nagu kord ja kohus. Kunksmoorile nimelt meeldis kohutavalt haige olla.
Ta heitis voodisse ja pani endale kraadi. Palavikku oli üle neljakümne, nii et kraadiklaas enam ei näidanudki. Kunksmoor higistas ja külmetas korraga.
"Oh sa vaene Kunksmoorike, küll sul on kõrge palavik," ütles ta magusa murega.
Tal oli väga tore olla. Vahetpidamata läkastas ta raske ja valusa köha käes.
"Oh sa vanene Kunksmoorike," rögises moor lämbudes, "no on sul alles puuslak peal!"
Köha oli küll väga huvitav, ent hakkas pikapeale kõvasti kurnama. Kunksmooril oli ääretult kahju sellest erakordsest köhast loobuda, kuid lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja tegi endale rohuteed. Ta proovis üht ammumõeldud rohusegu, mida ta veel polnud katsetanud. Moor pani teesse soomündi pealseid ja konnamündi kasvusid, pimpernelli juurt ja mõõgavilla vart, angerpüssi õisi ja veel näputäie tiimeoni puhkemata pungi. Sellest sai kange ja kibe jook, mis võttis silmist vee välja ja pühkis köha kui käega ära.
Aga eks pimpernell ajas higistama ja ähvardas palaviku alla tõmmata. Mõõgavillad võtsid voolmed ära, tiimeon, nii vähe kui seda pandigi, peletas lendva minema ja angerpüss lõi kurgu lahti.
Kunksmoor ajas tekid pealt ja lükaks aknad pärani, et palavik alla ei langeks. Nohugi oli veel ilusti kallal. Tuuletõmbus andis sellele uut hoogu, nii et nina jooksis kui mahlakask ja taskurätitagavara aina vähenes. Nüüd, kus köha enam ei seganud, kõlas iga aevastus puhtalt kui pasunakoor.
"Oh sa vaene Kunksmoorike," ütles Kunksmoor rõõmsa õhinaga. "See nohu sind viib."
Ta aevastas ja turtsus mis jaksas. Paha oli ainult see, et nina läks suurest pühkimisest algul valusaks, seejärel päris villi ja verele. Pealegi torkas Kunksmoorile äkitselt pähe, et kõik need msutad taskurätikud tahavad ju jälle pesta. Ta ohkas sügavalt, ronis voodist välja ja nuuskas nohu vastu peotäie üleüheksmameherohu pulbrit sisse. Muidugi oli nohu kohe läinud. Ja nuta või naera, aga ka ristluud said pulbrist kergendust.
Palavik oli siiski veel alles. See oli tõeliselt tore kõrge palavik tugevate külmavärinate ja näriva luuvaluga. Kunksmoor otsustas, et selle palaviku käes ta vähemalt sonib paraja jao.
"Vaene Kunksmoorike," ütles ta. "Kas sinuga on lood tõesti juba nii kaugel, et sa hakkad sonima?"
Ometi ei tahtnud sonimisest asja saada. Mõtted olid liiga klaarid. Kunksmoor tuli voodist välja ja võttis parajad tropid tungalteratinktuuri sisse, et pead pöörasemaks ajada ja segast juttu rääkida. Aga ei tea, kas ta ajas tinktuurid palavikuga segi või mõjus tungaltera hoopis teisiti, kui Kunksmoor oli arvanud: palavik hakaks kiiresti langema ja kondivalu andis järele.
"Noh, Kunksmoor," ütles moor pahaselt. "Paistab, et sa hakkad paranema."
Südametäiega jõi ta ka jahtunud kibuvitsatee ära ja jäi sügavalt magama. Hommikuks oli Kunksmoor terve kui purikas. Ta ohkas ja ütles:
"Vaene Kunksmoorike, haigustele ei jaksa sa ka enam üldse vastu pidada."
Aino Pervik "Kunksmoor"
****
Aino Pervik on fantastiline lastekirjanik. Ma olen ta raamatuid lapsepõlves palju lugenud, mitmeid isegi korduvalt. Sest head olid. Aga nüüd neid lugeda - hoopis teine lugu. Nüüd on need lood veel paremad.
22. aprillil saab see tore proua 75 aastaseks. Palju õnne ja tervist ja jaksu jne.
Ta hakkas voodit seadma. Kuna tal oli plaanis pikemat aega haige olla ja haigusest ka õiget mõnu tunda, pani ta puhtad linad ja otsis välja uue udusuleteki. Voodi kõrvale kuhjas ta suure virna taskurätikuid ja sarjatäie kraadiklaase. Kui Kunksmooril oli kõrge palavik, ei raatsinud ta kraadi kunagi alla lüüa ja pidi seepärast võtma kogu aeg uue kraadiklaasi. Haiguse ajal kraadis ta ennast vahetpidamata. See just see haigusemõnu oligi. Kraadiklaasid paremate palavikkudega pani ta pärast ühte eraldi suhvlisse ja vaatas neid vahel õhtuti teed juues.
Rohtu võtta ta täna õhtul veel ei raatsinud. Kunksmooril olid väga tõhusad rohud, ja kui ta neid võtnud oleks, poleks ta haigusest niiviisi hommikul midagi järele jäänud.
Siis keetis ta endale kuuma kibuvitsamarjateed meega, kuid ei hakanud ka seda jooma, et mitte haiguse ilusat käiku ära rikkuda. Ta pani tee niisama voodi kõrvale lauale, et kõik oleks nagu kord ja kohus. Kunksmoorile nimelt meeldis kohutavalt haige olla.
Ta heitis voodisse ja pani endale kraadi. Palavikku oli üle neljakümne, nii et kraadiklaas enam ei näidanudki. Kunksmoor higistas ja külmetas korraga.
"Oh sa vaene Kunksmoorike, küll sul on kõrge palavik," ütles ta magusa murega.
Tal oli väga tore olla. Vahetpidamata läkastas ta raske ja valusa köha käes.
"Oh sa vanene Kunksmoorike," rögises moor lämbudes, "no on sul alles puuslak peal!"
Köha oli küll väga huvitav, ent hakkas pikapeale kõvasti kurnama. Kunksmooril oli ääretult kahju sellest erakordsest köhast loobuda, kuid lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja tegi endale rohuteed. Ta proovis üht ammumõeldud rohusegu, mida ta veel polnud katsetanud. Moor pani teesse soomündi pealseid ja konnamündi kasvusid, pimpernelli juurt ja mõõgavilla vart, angerpüssi õisi ja veel näputäie tiimeoni puhkemata pungi. Sellest sai kange ja kibe jook, mis võttis silmist vee välja ja pühkis köha kui käega ära.
Aga eks pimpernell ajas higistama ja ähvardas palaviku alla tõmmata. Mõõgavillad võtsid voolmed ära, tiimeon, nii vähe kui seda pandigi, peletas lendva minema ja angerpüss lõi kurgu lahti.
Kunksmoor ajas tekid pealt ja lükaks aknad pärani, et palavik alla ei langeks. Nohugi oli veel ilusti kallal. Tuuletõmbus andis sellele uut hoogu, nii et nina jooksis kui mahlakask ja taskurätitagavara aina vähenes. Nüüd, kus köha enam ei seganud, kõlas iga aevastus puhtalt kui pasunakoor.
"Oh sa vaene Kunksmoorike," ütles Kunksmoor rõõmsa õhinaga. "See nohu sind viib."
Ta aevastas ja turtsus mis jaksas. Paha oli ainult see, et nina läks suurest pühkimisest algul valusaks, seejärel päris villi ja verele. Pealegi torkas Kunksmoorile äkitselt pähe, et kõik need msutad taskurätikud tahavad ju jälle pesta. Ta ohkas sügavalt, ronis voodist välja ja nuuskas nohu vastu peotäie üleüheksmameherohu pulbrit sisse. Muidugi oli nohu kohe läinud. Ja nuta või naera, aga ka ristluud said pulbrist kergendust.
Palavik oli siiski veel alles. See oli tõeliselt tore kõrge palavik tugevate külmavärinate ja näriva luuvaluga. Kunksmoor otsustas, et selle palaviku käes ta vähemalt sonib paraja jao.
"Vaene Kunksmoorike," ütles ta. "Kas sinuga on lood tõesti juba nii kaugel, et sa hakkad sonima?"
Ometi ei tahtnud sonimisest asja saada. Mõtted olid liiga klaarid. Kunksmoor tuli voodist välja ja võttis parajad tropid tungalteratinktuuri sisse, et pead pöörasemaks ajada ja segast juttu rääkida. Aga ei tea, kas ta ajas tinktuurid palavikuga segi või mõjus tungaltera hoopis teisiti, kui Kunksmoor oli arvanud: palavik hakaks kiiresti langema ja kondivalu andis järele.
"Noh, Kunksmoor," ütles moor pahaselt. "Paistab, et sa hakkad paranema."
Südametäiega jõi ta ka jahtunud kibuvitsatee ära ja jäi sügavalt magama. Hommikuks oli Kunksmoor terve kui purikas. Ta ohkas ja ütles:
"Vaene Kunksmoorike, haigustele ei jaksa sa ka enam üldse vastu pidada."
Aino Pervik "Kunksmoor"
****
Aino Pervik on fantastiline lastekirjanik. Ma olen ta raamatuid lapsepõlves palju lugenud, mitmeid isegi korduvalt. Sest head olid. Aga nüüd neid lugeda - hoopis teine lugu. Nüüd on need lood veel paremad.
22. aprillil saab see tore proua 75 aastaseks. Palju õnne ja tervist ja jaksu jne.
Tellimine:
Postitused (Atom)
